Tõde ja õigus III/XX
XX.
Viimastel päevadel oli kogu linna tallanud nagu mõni luupainaja, inimesi oli vallutanud nagu kuri pohmelus. Kõigil olid nagu tursunud näod, pondunud silmad, ükskõiksed, tülpinud liigutused, närvlik, peaaegu haukuv kõneviis. Sündmused olid langenud üksteise järele meelimasendava jõhkruse, tujukuse, ootamatuse ja üllatavusega. Keegi polnud enam kindel, et homme ei tule mõni uus pööre, mis paiskab jällegi kõik segi.
Aga ei, seekord jäi nagu pisut peatuma ja inimesed said meeleliselt niiöelda jalad alla. Nad leidsid juba niipalju rahu, et võisid paar ööd kenakesti magada. Isegi need, kes olid seletanud vabadust ja temas valitsevat õigust, olid seks korraks oma töö lõpetanud. Koosolekud ja arutamised kestsid muidugi edasi, kuid need olid juba määratud kitsamatele ringidele.
Üldse põdes rahvas nagu koosolekute, kõnede ja vaidluste haigust. Inimespõlved olid möödunud, ilma et neil oleks olnud õigust või võimalust eneste keskel kokku tulla ja oma asjust rääkida. Ning nüüd korraga võis seda teha. See lihtne tõsiasi mõjus kui joobnustav mürkaine, nagu hurmav unistus. Esimese hooga tormasid kõik kokku ja kõik tahtsid korraga rääkida, oma südame pealt midagi ära öelda. Tõttasid avalikult ütlema isegi need, kel polnudki midagi öelda, mida poleks võinud kuulda iga politseiniku või nuhi kõrv ilma kikki minemata. Võiks isegi öelda, et paljud, väga paljud tulid avalikkudele koosolekutele asjadega, mis olid keelatud viiskümmend aastat tagasi, mitte nüüd, sest suur hulk elab ikka vaimselt minevikus, vähem osa rahvast olevikus ja ainult mõned üksikud tulevikus. Kes seda enne ei teadnud, sellele sai see vabaduspohmeluses üsna selgeks. Varsti hakatigi paljusid kõnelejaid ja sõnavõtjaid ning nende pooldajaid hüüdma minevikumeesteks, minevikuväeks. Viljasoo kavatses isegi raamatut või perioodilist väljaannet, nimega „Minevik“, sest sellega lootis ta äri teha ja saadud rahaga seda kirjastada, mis määratud tulevikule.
„Minevik on kaup, mis leiab alati ostjaid,“ kinnitas ta, „olevikku küsitakse harva, tulevikku ei tuntagi. Seda tõsiasja ei tea keegi õieti, kui ta pole olnud paargi aastat kirjastaja.“
Ka Indrek oli ujunud või sumanud üldises pohmeluses. Aga kui ta õhtul matuselt koju tuli ja voodi heitis, siis ta tundis, et nüüd tuleb kaua aja tagant hea ja pikk uni. Magava lapse kandmine oli andnud talle tubli sauna sügisesest vilust tuulest ja üdini tikkuvast niiskusest hoolimata. Pealegi tundis ta kogu kehas imelist rahuldust ja mõnu, nagu oleks magav laps oma kehasoojusega temasse immutanud osa omast rahust ja naiivsusest, mis võtab kogu maailma askeldusi, muresid, rõõmusid, õnnetusi ja õnne palju loomulikumalt, kui teevad seda täiskasvanud, kes kipuvad igast sündmusest tegema mingisuguse elu- ja surmaküsimuse.
Järgmisel hommikul Indrek alles magas, kui emand Lohk kolistas juba kohviga ukse taga. Aga Indrek ei tõusnud veel, vaid jäi asemele oma roidunud liikmeid sirutama. Näis, nagu tunneks ta veel praegu eileõhtust mõnusat sooja ja väsimust. „Need olid tõesti kenad matused,“ lausus ta endamisi ja märkas alles nüüd, mis ta öelnud. Ja tasakaaluks oma ebasündsaile sõnule ta püüdis kujutleda kogu seda viletsust ja häda, mida toonud see tapmine. Aga ometi ta ei vabanenud sellest mõnusast heaolust, mis peitus kusagil sügavas, sügavas.
„Kui te pärast aega saate, siis astute ehk meie poole sisse,“ rääkis emand Lohk. „Kristi tahaks nii hirmus hea meelega matustest midagi kuulda. Isa, see ei räägi ju midagi, nohiseb aga oma ette ja ütleb, et tema asjad polevat naiste ja laste asjad. Mina jälle ei saa kuhugi, sest olen hommikust õhtuni töö ja tegemise küljes kinni. Enne tuli Kristi juurde veel mõni tuttavgi, aga nüüd teised kõik nii plehus, et…“
„Küll ma pärast tulen,“ ütles Indrek.
„Nojah, siis pärast,“ oli emand nõus. „Pärast ongi parem, sest siis pean mina natukeseks välja minema ja Kristil hakkaks hirmus igav.“
Indrek oli uuesti magama jäänud ja ärkas alles siis, kui kuulis, et keegi koputab ja hüüab teda. Unise peaga ütles ta: „Sisse!“ ja märkas alles nüüd, et koputatakse ja hüütakse mitte välis-, vaid vaheukse taga. Ta kargas voodist välja, tõttas kapi juurde, pistis pea selle ja seina vahele.
„Teie olete minu hoopis unustanud,“ rääkis Kristi. „Tulge rutem, ma ootan.“
Indrek hakkas riietuma. Kohv oli veel vaevalt leige. Selle ta jättis sinna paika.
„Näete, ma võin juba ilusasti küljeli lamada!“ hüüdis Kristi Indrekule, kui see astus uksest sisse. „Täna katsusin juba natukene käiagi. Praegugi olin voodist väljas.“
„Teete omale viimaks liiga,“ arvas Indrek.
„Te ju ei kuulnud muidu, ma pidin ukse juurde tulema, kapi vahele karjuma,“ vastas Kristi.
Nüüd seletas Indrek, miks tal täna nii hea uni olnud ja kuidas nad eile ema kahe lapsega leidnud.
„Issand!“ hüüdis Kristi. „Oleks ometi mina ka võinud seal olla! Aga mind ei ole kusagil, kui midagi sünnib.“
Indrek hakkas puhtast südamest naerma ja ütles: „Teie arvates polnud siis see laskmine midagi. Aga miks te siis lamate? Kas ma ei võiks teid selili pöörata?“ Ja Indrek astus ligi, nagu mõtleks ta oma sõnu teostada.
„Palun, seda mitte,“ ütles Kristi. „Veel mitte! Nii kolme, nelja päeva pärast, siis ehk võib. Aga teate, mis otsusele mina siin lamades olen tulnd: kõik asjad on ainult oodata ilusad, kui neist unistad, aga kui nad on käes, siis nagu polegi neid enam, nii väikseks muutuvad nad. See laskminegi, see polnud ju tõepoolest mitte midagi. Vaat’ kui oleks tehtud nõnda, et ammugi oleks lehes temast ette kuulutatud, pikalt ja laialt kirjutatud, nii et kõik oleksid temast lugend, teda arutand, temast mõelnd ja unistand…“
„Kuis nii unistand?“ küsis Indrek arusaamatuses. „Kes siis sellest oleks unistand?“
„Miks mitte?“ vastas Kristi samuti nagu arusaamatuses. „Põrgupiin on ju veel hirmsam kui oli see laskmine, aga minu ema mõtleb ja unistab temast ühtpuhku, et kas pääseb temast või ei pääse. Ja see jaapani sõda või kõik need teised sõjad, mis ajaloos, neid ometi teatati ette, neist räägiti, kirjutati, mõeldi ja mina arvan, et oli neidki, kes unistasid. Noh, ja kas need ei olnud hirmsad? Kas need olid vähem hirmsad kui see meie turu laskmine? Need olid ju veel hirmsamad, eks?“
„Ei, need ei olnud nii hirmsad,“ arvas Indrek. „Seal oli võitlus, sõjas on ikka võitlus, aga meil polnud mingit võitlust, oli lihtsalt tapmine.“
„Aga sõjas tapetakse selle eest palju rohkem,“ vaidles Kristi vastu „ning kõik teavad juba ette, et seal tapetakse palju rohkem. Vaat’, kui mina oleks ka ette teadnud, et lähen ühes teiega turule teiste juurde ja et seal tuleb siis laskmine. Isegi seda oleksin võinud ette teada, et saan sealt ja sealt nõnda ja nõnda haavata…“
„Aga siis te poleks ju turule läind, või kui oleksite seda teind, siis oleksite esimest soldatit nähes putku pistnud,“ ütles Indrek.
„Kust te seda teate?“ küsis Kristi. „Inimesed lähvad ju sõtta, kuigi teavad, et seal on tapmine.“
„Sõtta sunnitakse minema.“
„Kas siis ükski ei lähe vabatahtlikult, niiöelda himu pärast? Mõned ju lähvad,“ ütles Kristi. „Aga hea küll, ütleme, et ei mina ega ükski teine poleks läind heastparemast turule laskmise ette, vaid meid oleks sunnitud minema ja sellest oleks enne avalikult teada antud…“
„Kuulge, see on ju võimata!“ hüüdis Indrek. „Kes siis annaks avalikult teada, et sel ja sel päeval peavad need ja need mehed ning naised, isegi ühes väikeste lastega, ilmuma turule ja et seal algab siis nende mahalaskmine, nagu see oli nüüd? See oleks muidugi ausam, võib-olla inimlikumgi, aga…“
„Selle mõtte peale mina ei tulnd, et nõnda võiks olla ausam ja inimlikum,“ rääkis Kristi vahele. „Aga tõepoolest, sest siis võiks ennast ette valmistada, kas või issameiet lugeda, kui tahad. Aga muidu on see kõik teie arvates täiesti võimata, mis?“
„Täiesti,“ kinnitas Indrek.
„Issand, kui hea meel mul on, kui rõõmus ma olen!“ hüüdis Kristi ja tahtis selili pöörduda, et lakke vahtida, kuid asetas enda aietades uuesti küljeli, enne kui rääkis edasi: „Mäletate, mis te mulle kord ütlesite? Et teie võite kõik mõelda, ka seda, mis võimata. Nüüd näete, ka mina võin juba seda mõelda, mis täiesti võimata. Tean, et seda pole kusagil olemas, pole olnd ega tulegi, aga ikkagi mõtlen, nagu oleks kõik päris tõsi. Ja teate, nõnda on hirmus hea mõelda. Sest kujutlege ometi: kui niisuke asi oleks tõesti võimalik, et inimene teaks, et inimesele öeldaks mitu päeva ette, et tuleval pühapäeval lähed ühes teistega sinna — ütleme, et see oleks nõnda jumalast seatud — lähed sinna ja teised ka — sest ka neid on jumal määranud — ning seal algab siis laskmine, kas ei oleks elu siis palju huvitavam? Minu meelest küll, sest siis ma saaks tõsiselt hirmu tunda ja sellest hirmsast asjast tublisti mõelda, aga nõnda, nagu nüüd, pole kogu seda asja peaaegu olemaski. Sest kuidas ma kõik need päevad olen mõelnd ja meelde tuletand, aga ikka näib mulle, et ma ei tunnudki seal õieti hirmu ega valu. Ainult see on mul meeles, et kui teie tahtsite ära minna ja minu sinna jätta, siis hakkas mul küll kole hirm, seda ma tundsin ja ka mäletan, muud mitte. Nii et sellest laskmisest polnud mul hirmu mõttes kuigi suurt kasu. Aga oleks ma ette teadnud, mis tuleb, siis oleks olnud hoopis teine asi, siis oleksin teisiti kartnud ja ka teisiti valu tundnud, seda tean ma kindlasti. Olen seda edasi-tagasi igat kanti läbi mõelnd. Ainult ühte ei saa ma selle juures kuidagi mõelda, ühte mitte.“
„Mis asja mitte?“ küsis Indrek.
„Seda, et teie oleksite saanud seal surma,“ vastas Kristi.
„Aga see on ju kõige lihtsam, kõige loomulikum ja võimalikum,“ ütles Indrek.
„Olgu,“ lausus Kristi mõttes, „aga niipea kui katsun ainult pisinatukenegi kujutlusega sinnapoole tüürida, et mina elan ja olen üleni verine ning ronin teie juurde, aga teie ei liiguta enam, ei vasta, ei hinga, kohe astub küsimus teele ette: aga kes mu siis koju oleks toond? ja nõnda ei saagi enam edasi mõelda, mitte ei saa.“
„Aga katsuge nõnda mõelda, et mina olen surnud ja teie olete surnud, meie mõlemad surnud,“ õpetas Indrek.
„Olen katsunud, ei saa ka seda,“ ütles Kristi. „Ei saa üldse mõelda, et teie olete surnud. Enesest seda mõelda on üsna kerge. Mõelda, näiteks, et mina oleks olnud seal surnud, on päris lihtne. Oleksin lamanud üsna vaikselt ja teie oleksite tõusnud ning ära läind. Sest seda oleksite tingimata teinud, kui ma poleks teil esteks jalga ja pärast palitusse kinni karand. Ainult ühte ei tea ma, nimelt: kas ma oleks teil pärast meelde tulnd ja kas te oleksite siis ümber pöörand, et mind otsida?“
„Tingimata,“ kinnitas Indrek.
„Ma ise arvasin ka vahel sedasama, et küllap ma ikka oleks teil meelde tulnd, nii et oleksite ümber pöörand. Ja nii kui ma seda mõtlen, siis näen selgesti, kuidas te mu maast vere seest võtate ja minuga lähete. Aga surnult olen ma palju raskem kui elusalt, sest elusalt aitasin ma ise kaasa, hoidsin teist kõvasti kinni. Kas teie mäletate, kust ma teil kinni hoidsin?“
Aga Indrek ei mäletanud seda. Sellepärast arutas Kristi edasi:
„Küll olen mina katsund seda meelde tuletada, aga ei kedagi. Mõnikord näib, et palitukraest või rapatitest, siis jälle, et ümber kaela. Küsisin ema käest, et kas tema mäletab, kuis ma olin, kui teie mu tuppa tõite, aga ema ütleb, et temal löönd silme ees kõik mustaks, sest tema mõelnud, et mina olen juba valmis.“
„On siis seda teada nii tähtjas?“ küsis Indrek.
„Ma ei tea,“ vastas Kristi, „aga nii hea on üksinda sellest kõigest mõelda ja unistada. See on ju lõpuks ainukene, mis ma sellest laskmisest sain. Hirmu ei tunnud, valu ei olnud, sest valu tuli pärast, ja nõnda pole sellest midagi mõelda. Aga kuis ma teil saapa jalast tõmbasin ja kuis te pärast mind oma palitusabas peaaegu järele lohistasite, seda tean ma nii selgesti, nii selgesti. Ning siis tulite, kumardusite ja võtsite. Kas teil oli minust ka kahju?“
„Esteks, ei tea, aga pärast, voorimehel, siis küll,“ vastas Indrek.
„Tähendab, ikkagi oli!“ hüüdis Kristi: „Ma mõtlesin kohe, et pisut ometi.“
Sel silmapilgul astus ema uksest sisse ja ütles:
„Mis see sul seal ikkagi oli? Sa ju karjud, nii et kostab koridori. Kas Passelmannil veel vähe loksutamist? Pea ometi aru.“
Aga Kristi ei võinud aru pidada, rääkigu Passelmann või mõned teised majas mis tahes. Emand Lohk isegi suutis nähtavasti vähe aru pidada, sest ta oli linnas paarile väga ustavale inimesele seletanud, kuidas ja kust tema tütar haavata saanud, ning nüüd rääkisid sellest imelikul viisil kõik mitte ainult nende peremehe majades, vaid ka kõigis teistes ümberkaudseis. Asi oli isegi juba poes olnud kõneaineks, pesuköögist ja puukuuridest rääkimata.
„See tuleb sellest, kui inimesed nii väga näevad teise kõhtu ja peavad seda nagu kuriteoks,“ seletas kaupmees. „Minu kõhu kallal, mis mulle jumalast antud, on nad küllalt närinud, las nüüd purevad vahelduseks ka midagi muud, mis pole mitte jumalaand.“
„Inimesel on kõik jumalaand,“ ütles keegi vaga eit, kes käis ühes Lohu emandaga juuti kuulamas.
„Mis te tühja räägite,“ vastas kaupmees. „Minu kõht on ju küll jumalaand, aga kui soldat sellele püssikuuliga augu sisse puurib, ega see auk siis enam jumalaand ole. Nõnda ka Lohu tütrega.“
„Pole viga ühti, küll jumal kasvatab kuuliaugu kinni,“ ütles eit.
„Aga kurat jätab märgi järele,“ vastas kaupmees laia lõuaga naerdes, nii et kõht vabises, ja teised naersid kaasa, sest muidu oleks võinud nende krediit ära nappida. „Aga preili sõidab ju Ameerikasse, seal olla naistest nii suur puudus, et isegi kuradi märgitud leiavad mehe,“ lisas kaupmees natukese aja pärast juurde, mis tõi uue naeruplahvatuse.
Muidugi, kui vaga eit selle poejutu emand Lohule palvetunnis kõrva sosistas, leidis see küll seks korraks paraja seletuse, aga või ta siis selle seletusega kogu ilma naeru jõudis summutada. Emand Lohk arvas nimelt, see olevat kaupmehe poolt sellepärast, et nemad ei võta temalt kaupa, vaid käivad teises poes, sest kaupmees olevat alles hiljuti temalt küsinud, et kas tema kaup halvem kui teisel. Samuti öelnud ta, et emand Lohk andvat inimestele halba eeskuju. Oma maja rahvas pidavat kokku hoiduma, sest siin on kõik niiöelda ühe pere lapsed, kui rääkida „kulduurakeelt“. „Nad on kadedad, nemad kõik on kadedad, et minu tütar sõidab Ameerika, aga nende omad peavad jääma siia, sest neil pole seal ühtegi onu või tädi, kes saadaks reisiraha või muretseks hea koha,“ seletas emand Lohk. „Aga Ameerikas pole see, mis siin, seal on kõigil saksa elu ja olemine, sest seal õpetatakse juba ahvid tööle. Keegi rikas mees ostnud korraga mitusada ahvi, paneb need inimeste asemele rühmeldama, sest üks prohvessor õppind ahvide keele ära ja nüüd pole enam muud, kui anna tubinaga takka.“
Nõnda seletas emand Lohk asju palvetunnil ja pisut seletas seda nõnda isegi praegu sisse astudes, kui oli kuulnud oma tütre heledat häält ukse taha. Aga ei Kristi ega Indrek tahtnud hästi uskuda juttu ahvidest, kuid emand kinnitas, et tema ise oma silmaga lugenud seda lehest. Seal olnud selgesti öeldud, et prohvessoril on juba ahvide keel üsna selge ja et puuduvad veel ainult mõned sõnad, nii et varsti on täiesti ja siis pole enam midagi.
„Nõjah, kui tuleb täieline vabadus, ega inimesed ju siis enam taha tööd teha,“ arutas emand asja seletiseks. „Ja et kõik ütlevad, et Ameerikas ongi juba see päris vabadus käes, noh, siis pole muud, kui ahvid astuvad inimeste asemele, sest need on juba kõik saksad ega taha enam kõrtki liigutada.“
„Ema, ega see ikka just nõnda ei ole,“ rääkis Kristi.
Ka Indrek arvas, et see pole päris nõnda, sest ahvidelugu ta kuulnud ka Viljasoolt, kes andnud aga asjale teise valgustuse öeldes: vabadus olevat „niisikene“ asi, et tema eest peab keegi alati võitlema. Ameerikas olevat vabadus juba kõigil inimesil käes ja vabadusvõitlusele ei mõtle seal enam keegi, ainult aetakse raha kokku. Et aga vabadus sealgi üsna kuivale ei jääks, siis olevatki professorid hakanud ahvidest kasvatama uut proletariaadisugu, kes siis võtaks vabadusvõitluse päevakorrale ka Ameerikas.
„Uskuge, emand Lohk,“ ütles Indrek, „ameeriklased teevad oma ahvidega ainult nalja, sest nemad on suured naljamehed. Niipea igatahes pole ahvist inimesele mingit konkurentsi karta ei töös ega vabadusvõitluses.“
„Ah teie arvate, et kui tulevad nemad, siis meie, inimesed, jääme tööta ja leivata?“ küsis emand. „Aga siis on ju meil siin parem, sest meil pole veel ühtegi ahvi kusagil ja ükski ei õpi veel nende keelt ega kedagi.“
Kõigist neist arutusist hoolimata emand Lohk arvas ometi, et mida varem tema tütar siit ära saab, seda parem. Saab uute inimeste sekka, kes ei tea tema hädadest ja häbidest midagi. Saab õnnemaale, kus pole väiklast kadedust ega õelat kurjust. Mis Ameerikas tõepoolest on, seda ei osanud emand Lohk õieti kujutella, aga ühte uskus ta kaljukindlalt — seal on kõik hoopis teisiti kui siin. Ja tema Kristi peab sinna minema, kus on kõik teisiti, sest ka tema ise on pisut teisiti kui kõik teised inimesed, eriti neist haavadest saadik, mis ei anna emale kuidagi südamerahu.
Kristi ise oli oma haavade tõttu otse vastupidisele arvamusele jõudnud, nimelt — et nüüd sobib ta siia palju paremini kui Ameerikasse. Haavade kaudu oli nagu kogu tema organismi immutatud mingit imelikku mürki, mis teostas tema mõtteis ja unistusis täieliku pöörde. Enne ta oli oodanud silmapilku, kus võiks võtta oma kimpsud-kompsud ja raputada koduse tolmu jalgelt, nüüd unistas ta peaaegu sellest, kuidas jääda alatiseks siia — igaveseks, sest äkki oli ilmunud ta pähe ei tea kust igavik, nagu oleks ta sündinud sel hirmsal verevalamise silmapilgul. Oli pöörane mõelda, et Kristi peas kujunes see kole sündmus peaaegu kõige ilusamaks, mis tal elus olnud. Juba kahetses ta ajuti, et tema elu ilusaim silmapilk on nüüd möödas — selline imelik tundmus oli tal mõnikord.