Tõde ja õigus III/XXV
XXV.
Mida paljud olid ennustanud, see sündiski, pealegi veel nõnda, et ükski õieti ei teadnud, millal see just oli sündinud: rünnatav valitsus oli muutunud oma korda ründajaks. Ründamine ei avaldunud esiotsa milleski muus, kui aga ratsapatrullide suurendamises tänavail ja „sabade“ seadmises inimesile, kes pidid end ise ja keda ka teised pidasid revolutsionäärideks. Et see oli praegu väga auväärt elukutse, siis oli sagedasti väga raske mõista, kus lõppes tõsine veendumus ja algas tühine edevus, ja nõnda pidid vaesed nuhid mõnikord inimesi ainult sellepärast jälgima, et nad riietusid näruselt ja lohakalt, kandsid pikki sasis juukseid ja liikusid ning kõnelesid teatud hoolimatuse ja jõhkrusega, mis pidi kõigile meelde tooma Kristuse sõnad: „minu riik pole siit maailmast.“
Üks tulemus oli nuhkide eksitusel ometi: inimesed, kes olid ainult mänginud revolutsionääri, hakkasid nüüd uskuma, et nad on tõepoolest revolutsionäärid, sest miks muidu neid jälgivad nuhid. Teiseks tulemuseks oli, et hädaohtlikkude isikute nimestik kasvas sandarmivalitsuses aina pikemaks ja nuhkide tähtsus suuremaks. Nõnda paisutati vett kohalikkude võimumeeste rattale, et võiks vahetpidamata kõrgemaid valitsuseasutisi pommitada suuremate sõjajõudude nõudmiseks, muidu ähvardades heita endalt vastutuse riigi tuleviku eest nende kätte usaldatud raioonis.
Nüüd saabuski silmapilk, kus töölised hakkasid vabrikuist koju ilmuma, hõlma all mingisugused omavalmistatud tapariistad. Vana Käbagi tõi midagi koju, mille kohta ütles: „Ühe võmmi uinutan sellega ikkagi. Tehku igaüks niigi palju.“ Räägiti ka tuliriistadest ja nende muretsemisest, kuigi jäi üldiselt ähmaseks, millised need pidid olema või kui palju neid muretsetud. Suurustamiseks andsid nad siiski küllalt põhjust. Kröösus ähvardas õige aja kätte jõudes kõik nuhid vagaks teha ja käis selleks, nagu räägiti, ei tea kus vaikses paigas isegi laskeharjutusi tegemas. Attilalgi, sel valgeverelisel, sinisilmsel ja neitsisuisel poisil oli revolver tasku siginud, ainult teadmata, kas ta oli laetud või mitte. Ka Indrek kui revolutsiooniline kassameister oleks võinud omale revolvri saada, aga tema ei soovinud, sest temal oli väikese tuliriista vastu imelik eelarvamus, nagu kõlbaks see ainult enesetapmiseks. Ka paljud põrandaalused kõndisid ilma relvata, sest nemad arvasid, et nuhkide uinutamisel pole mingit mõtet, pannakse ju iga kõrvaldatud nuhi asemele kohe mitu uut ametisse, ainult et nuhkide palk oleks võinud tõusta mitmekordseks. Viljasoo kinnitas alati, et tee üks nuhk vagaks, siis saavad kümme teist ametikõrgendust, kõrvalda aga kümme, siis muutuvad sada nuhki tähtsaiks meesteks, kes tantsitavad sandarmiülemat, kindraleid ja kuberneri. Kuigi õige revolutsionäär hoolitsevat kõigi eest, ometi ei olevat õiglane ühte nuhki selleks tappa, et teistel hakkaks parem põli.
Sel niiöelda sõjajõudude ja relvade liikumise ajajärgul Indrek sattus olukorda, mis mõjustas kogu tema pärastist tegevust. Ta astus sündmuste-keerus sammu, mis sai talle saatuslikuks. Samm ise aga olenes paljast juhusest, sest kui ta poleks sel õhtul „Rahva Sõbra“ toimetusse läind, siis oleks ka kõik muu tulemata jäänud. Sinna aga läks ta sellepärast, et ta polnud Viljasood kodunt leidnud ja ometi oli tal selline meeleolu, et ta pidi tingimata kuhugi minema ja kellegagi pisut juttu ajama. Nõnda oli lõpuks kogu asja põhjuseks tema meeleolu.
„Rahva Sõbra“ toimetuses oli parajasti keegi venelane-sõdur, kes kurtis oma häda ja palus abi, nagu seda oskab teha ainult venelane. Abi seisis teatud rahasummas, mille sõdur tõotas tasuda esimesel võimalusel, kinnitades oma tõotust kõigi pühakute, Õnnistegija enda ja isegi oma viie alaealise lapse vere juures, sest teda pidi ootama surm, kui ta abi ei saa. Teda oli siia kui revolutsionääride pesasse juhitud, kus pidi olema peameheks ei keegi muu, kui Sillamäe, kes lõi Joosuaga nii ägedaid sõnalahinguid revolutsiooni pärast. Ja et sõdur pidas ka oma tegu revolutsiooniliseks sammuks, siis tuli ta teistelt revolutsioonitegelasilt abi saama. Tema oli nimelt kusagil raudteejaamas läinud monopoli ostma, mis olnud kõvasti keelatud, ja sellelt teolt tabatud ta politseinikkude poolt. Temalt võetud relvad — mõõk ja püss — ning müts, milles seisis tema nimi. Enne kui jõuti protokoll kirjutada, kuulis ta lahkuva rongi vilet, kahmas oma mütsi, valas millegi raskega politseiohvitserile pähe, nii et see langes kui kott, andis veel mõned hoobid paremale ja pahemale, tormas toast välja, jooksis ülepeakaela jaama, kargas seal sõitvale rongile ja tuli ühes teistega linna. Tema kuriteo ainukeseks avastajaks olevat asjaolu, et tal puuduvad relvad — püss ja mõõk, sest mütsi saanud ta enne kätte, kui loeti sealt seest tema nimi. Jaamas rääkinud ta juba vana sandarmiga, see lubanud talle hea mehe poolest relvad müüa, kuid nõuab nelikümmend seitse rubla. Seda raha sõduril muidugi ei olnud, aga ta lootis, et tema kui revolutsionäär siit selle summa saab, sest ta lõi ju politseiniku maha. Saanud eitava vastuse, ta tegi väga arusaamatu ja jahmatanud näo.
„See tähendab kuidas?“ küsis ta natukese aja pärast juhmilt.
Talle seletati uuesti, et teda on võõrasse paika juhatatud ja et siin pole mingisuguseid summi selletaoliste otstarvete jaoks.
„Aga kuhu ma pean siis minema?“ küsis sõdur.
„Meie ei tea teid kuhugi juhatada,“ vastas Joosua.
„Kas siis tõesti hallivatimees-politseinik pole neljakümmend seitset rublagi väärt?“ küsis sõdur imestunult ja vahtis korda mööda kõigile näkku. Kui talle selle peale keegi ei vastanud, ütles ta äkki: „Tähendab te ehk annate mu ära, teatate politseile?“
Aga talle kinnitati, et seda pole tal tarvis põrmugi karta.
„Härra, ehk annate teie mu välja?“ pöördus ta nüüd Indreku poole, kes kui võõras oli natukese aja eest uksest sisse astunud. Indrekule tuli see küsimus nii ootamata, et ta ei mõistnud muud targemat teha kui vastata küsimusega:
„Milleks?“
„Kust mina seda tean,“ ütles sõdur ning lisas longu langedes lootusetult juurde: „Muide, mulle on see nüüd üsna ükskõik, lapsed ei saa mind enam kunagi näha.“ Ja ta pöördus ukse poole, et minna. Aga Indrek palus teda silmapilguks peatuda ja hakkas ise eesti keeles teistega läbirääkimisi pidama, et kas poleks võimalik hulga peale nõutavat summat kokku saada. Sõdur, kel tõusis uus lootusesädemeke, sattus imelikku erutusse ja ei saanud kuidagi paigal püsida, värisedes ise nagu kogu kehast. See mõjus sel määral, et peaaegu oldi valmis käsi tasku pistma ja soovitud summat kokku kraapima, kuid siis poetati Sillamäe poolt sõna nuhk ning kõigi käed tulid tühjalt taskust tagasi. Sõdur väljus uksest, nagu oleks talle surma märk otsa ette vajutatud, ja kõik tõmbasid kergendatult hinge, et see karikas möödus neist õnnelikult. Indrek kuulatas sõduri raskeid, mõtlikke samme, mis liikusid pikkamisi mööda puutreppi allapoole. Kui enam polnud midagi kuulda, siis tundis ka tema nagu teatud kergendust. Aga pisut imelik oli see lugu talle siiski. Kui mitu korda oli tema ise igasuguste korjanduste juures viibinud ja ikka ohverdati alati vähemad või suuremad summad, aga täna, kus oli kahtlemata kaalul inimese elu, — tema uskus sõduri jutustust sõnasõnalt — ei andnud ükski kopikatki.
Indrek jäi ehk pooleks tunniks toimetusse ja kui ta sealt lahkus, istus keegi all viimsel trepiastmel ähmases valguses. Tema ei pööranud sellele suuremat tähelepanu, sest varemaltki ta oli seal näinud eidekesi ja taadikesi jalgu puhkamas. Pealegi olid tema meeled ikka veel vangistatud hiljuti lahkunud sõduri kujuga. Aga kui ta jõudis alla istuja juurde, kuulis ta temast möödudes nagu nuttu ja palvetamist. Ta vaatas uudishimulikult tagasi ning nägi oma üllatuseks, et trepiastmel ei istu keegi muu kui endine sõdur, nuusates punasesse rätikusse nina ja pomisedes midagi endamisi. Indrek pöördus ümber ja jäi tema ette seisma.
„Mis te siin teete?“ küsis ta natukese aja pärast.
„Aga kuhu mul siis minna?“ küsis sõdur vastu. „Rongi alla või võllasse, ei kuhugi mujale,“ lisas ta seletuseks, ja seda niisugusel toonil, et Indrekule torgati kui pussiga südamesse. Ta istus sõduri juurde trepiastmele, pani talle käe põlvele ja küsis:
„Öelge mulle, on see tõesti kõik õige, mis te esteks ülal rääkisite? Öelge, nagu seisaksite jumala enda ees.“
„Issand, kuidas võiksin ma midagi sellist valetada!“ hüüdis sõdur. „Kõik on täpselt nõnda, nagu seletasin. Olen küla sepp, mobiliseeriti, saadeti jaapanlaste vastu, toodi sealt tagasi, pidin saama koju naise ja laste juurde, aga nüüd saadeti siia, öeldi — tsaaritapjate ja püha Venemaa vaenlaste vastu. Mõistate? Tsaaritapjate vastu! Aga tsaar elab ju, kes võis teda siis tappa. Tähendab mis see siis on? Tähendab samuti nagu jaapanlastegagi. Pidime võitma, aga saime ainult lüüa. Aina muud kui silasime, kas või mütsata ja püksata. Nüüd öeldi, et enam me lüüa ei saa, enam me ei põgene, võime julgesti minna. Tähendab kuhu me siis nüüd lähme? Kuhu meid saadetakse? Maale talupoegi peksma, mis? Aga mina ise olen ju ka talupoeg, Borodino alt Liipovkast ja mul on naine ning viis last, kõige vanem kolmeteistkümnene. Nemad seal virelevad ilma isata, aga mina pean minema teiste laste isasid ja omakseid karistama. Saate aru? Ja isegi pudelit monopoli ei tohi endale osta. Mõistate? Sellepärast siis trahh! sellele politsei ahvinäole pähe, teisele trahh! näkku, kolmandale trahh! kuklasse. Ja nüüd olen siin ning naine ja lapsed ei saa mind enam kunagi näha. Aga jumala eest, nõnda ma ei sure, nõnda ma neile neid jaapanlasi ja kõike muud ei kingi. Enne tapan veel kellegi! Enne tapan veel ükskõik millise politsei ahvinäo või kokardi, siis tehku nad minuga mis tahes, poogu üles või lasku maha.“
„Kuule, vennas,“ ütles Indrek, „ka minu vanem vend oli jaapanlaste vastu, aga nüüd pole tast enam kippu ega kõppu kuulda.“
„Kes seal midagi kuulis või nägi,“ rääkis sõdur, „meie vendi langes seal hullemini kui kärbseid, kes pääsis, pääsis imega, mitte õiguse ega õnnega. Mina isegi…“
„Aga öelge ometi, kas tõesti võiks teid praegu päästa nelikümmend seitse rubla?“ küsis Indrek.
„Nii tõesti kui jumal elab!“ kinnitas sõdur. „Nelikümmend seitse rubla teeksid siin sedasama, mis jumalaime jaapanlaste kuulide all.“
„Siis annan mina teile selle raha,“ ütles Indrek äkki, mis tuli talle endalegi ootamata. Kui ta hiljem katsus omale aru anda, mis oli peaajeks tema otsustamisel, siis turgatas tal kõige pealt meelde sõna Borodino ja Lermontovi sellekohase laulu hakatus: „Sa ütle, onu…“, siis vend Andrese tugev kuju ja lõpuks vanahärra Bõstrõi oma prillitatud silmade, vimmas piha ja peene kaelaga, mille otsas kõikus pea nagu päevaroosi raske õitsmik.
Indreku sõnad rabasid sõdurit sel määral, et ta jäi talle päranisilmil otsa vahtima ning küsis lõpuks jahmatanult:
„See tähendab, kuis nii?“
„Lihtsalt — mina annan teile nelikümmend seitse rubla,“ ütles Indrek ja ta nägi, kuis sõduri silmis surtsatasid nagu tulukesed põlema, kuna ta järgmisel silmapilgul oli juba kummuli tema ees maas, kogeldes südamepõhjast:
„Mu päästja, mu lunastaja! On see võimalik!“
„Tõuske üles,“ ütles Indrek, „ja võtke raha, muidugi olete hulk aega ära raisanud.“
„Ega ma täna enam niikuinii või kasarmusse minna,“ vastas sõdur ja istus endisele paigale.
„Aga siis olete ju kadunud, rahast pole enam mingit kasu,“ arvas Indrek ja mõtles selle tasku tagasi panna.
„Ei, ei,“ seletas sõdur, „juba teel tegime seltsimeestega plaani, kuis mind päästa. Peale minu tegid veel viis tükki roodust sääred ja ilmuvad tagasi ühed homme, teised ülehomme. Nõnda oleme ennegi teinud. Kui küsitakse, siis vastame, et olime lõbutsemas. Mõistate? Selle eest on kartser päev või kaks, mitte üle viie. Nii et kui mul oleks raha ja ma võiks sandarmilt relvad osta, siis oleks kõik korras — ainult kartser minule endale ja ka seltsimeestele.“
Seda kuulates võttis Indrek tema kätte hoiule usaldatud raha ja ladus sõdurile viiskümmend rubla pihku. See kahmas tema parema käe nagu sepapihtidega ning kattis seda ikka ja jälle suudlustega, kuna ta ise rääkis:
„Mu päästja, mu lunastaja! Mu laste teine isa! Ma kirjutan neile…“
„Jumala pärast, hoidke selle eest!“ hüüdis Indrek vahele. „Kiri võidakse lahti võtta ja siis oleme mõlemad kadunud.“
„Õige, õige, isand,“ oli sõdur nõus. „Aga siis kirjutan neile hiljem, kui kõik on ammugi möödas ja unustatud, või ma ütlen neile suusõnal, et palvetagu nad ükskõik kus või millal, iialgi ärgu unustagu nad ka selle eest palvetamast, kes päästis nende isa. Ja kui meil naisega peaks veel lapsi olema, siis ka neid õpetame teie eest palvetama, kuni eluotsani.“
„Pidage meeles,“ ütles Indrek, „see on võõras raha, mis te minult saate, ta on minu käes hoiul ja mina pean tema pärast vastust andma.“
„Issand,“ hüüdis sõdur, „mis siis saab!“
„Isegi ei tea mis,“ vastas Indrek, „aga eks ma kuidagi ikka saa, sest minul pole naist ega lapsi.“
„Aga teil on ometi isa ja ema, õed ja vennad?“ küsis sõdur.
„Seda muidugi,“ ütles Indrek, „ja just nende vastu teid ehk saadetaksegi, sest nemad elavad maal.“
„Esteks saadetavat meid kuhugi väiksesse linna,“ seletas sõdur.
„See on esteks, aga pärast võib-olla ka maale mõisadesse ja taludesse,“ arvas Indrek.
„Jeesuse Kristuse meie õnnistegija nimel tõotan, et ma ei tõsta kunagi kätt teie omaste, sugulaste, sõprade ega tuttavate vastu, sündigu minu endaga mis tahes,“ rääkis sõdur risti ette lüües.
„Teie tõotate liiga,“ ütles Indrek, „minu tegu pole seda väärt. Aga ühte paluksin ma teilt küll, seltsimees: pidage ise meeles ja seletage oma kaaslastele, niipalju kui võimalik, et kui teid saadetakse maale talupoegade vastu ja öeldakse, need on mässajad, siis teadke, need pole mingid mässajad, vaid kõige rahulikumad elanikud, kes tahaksid ainult, et nende peal ei lasuks kõik kohustused ja mõisniku päralt poleks kõik õigused.“
„Tähendab, meid saadetakse siia mõisnikkude pärast,“ ütles sõdur.
„Just nõnda, mõisnikkude pärast ei saanud te koju oma laste juurde, vaid pidite jaapanlaste vastast tulema siia. Mõisnikud ja nende leivalised karjuvad tsaari ees mässust, et nõnda veel kindlamalt jalga suruda talupoja turjale.“
„Olge mureta,“ ütles sõdur, „ma pean seda meeles ja seletan ka teistele. Mina mõistan seda, sest ma olen kirjaoskaja ja minu isagi oli kirjaoskaja.“
Samal ajal, kui ta seda rääkis, sirvis ta ikka ja jälle uuesti raha oma näppude vahel, nagu ei suudaks ta kuidagi oma silmi uskuda.
„Peitke raha ära,“ käskis Indrek.
„Aga siin on ju kolm rubla ülearu,“ vastas sõdur.
„Selle annate pärast tagasi,“ ütles Indrek.
„Ei, see ei lähe,“ seletas sõdur, „sest mis minuga pärast saab, kes seda teab. Kõige pealt pistetakse mind kartserisse ja siis saadetakse ehk kohe minema. Iseasi, kui annaksite oma aadressi, siis…“
„Praegu minule kirjutada poleks kuigi tark,“ ütles Indrek. „Sest pidage meeles, et teid võidakse jälgida, teid kõiki, kes te täna põgenesite roodust. Eks ole nõnda?“
Sellega oli sõdur nõus ja nõnda pöördus ta uuesti küsimusele, et kolm rubla on ikkagi ülearu. Pealegi veel, oleks oma raha, aga ei ju ole, milleks siis see asjatu raisk, kuna temal pole seda kolme rubla põrmugi vaja. Indrekul ei jäänud lõpuks muud üle, kui võttis ühe viielise ja läks vahetas selle lehekontoris peeneks, nii et võis anda täpse summa. Nüüd rahuldus sõdur, pistis raha põue ja tahtis uuesti maha langeda, aga Indrek rääkis tõrjuvalt:
„Jätke seda, vennas. Mina tegin, mis mina võisin, tehke teie, mis teie võite, siis oleme tasa.“
„Vennas, meie ei saa kunagi tasa,“ vastas sõdur liigutatult. „Mitte kunagi! Mina ja minu omaksed on kaugel, kuidas võiksimegi tasuda.“
„Küll jumal annab, et võite,“ lohutas Indrek.
Nad tõusid püsti ja seisid teineteise ees. Sõdur tammus jalgel, nagu tahaks ta minekut teha, aga ometi ei saanud ta sellega hakkama. Juba andis ta kätt, soovides kõike, mis soovida võib, aga ikka veel kõhkles ta paigal, nagu oleks ta midagi hädavajalikku unustanud teha või öelda. Viimaks küsis ta:
„Kas ma siis teid enam kunagi ei näe?“
Indrek mõtles pisut ja ütles siis:
„Teate mis: teie nimi pidi olema Timofei. Kui teil kogu see jant möödas ja kui teil võimalik, siis astuge siiasamasse sisse ja küsige Timofeid, küllap juba siis kõik korraldatakse, et me kohtume. Mõistate? Lihtsalt Timofei, muud midagi. Peate meeles?“
„Tingimata!“ kinnitas sõdur. „Lihtsalt Timofei, Timofei, Timofei. Tähendab, mina iseennast.“
„Just nii,“ naeratas Indrek. „Küsige iseennast.“
Veel kord andsid nad kätt ja sõdur väljus trepikojast. Indrek viivitas pisut ja läks talle siis järele. Aga vaevalt sai ta porisel tänaval teha kümmekond sammu, kui äkki süda lõi tal sees värisema, esiteks tasakesi, siis kõvemini, kuni värin kandus kerge surinaga kõigisse ihuliikmeisse, nii et ajuti oli raske jalaga tabada õiget paika. Oli see kartus oma teo tagajärgede pärast või õnneerutus teadmisest, et ta oli riskeerinud ja päästnud inimese? Ta ei teadnud, mis see oli, tal oli ainult hea kõndida mööda poriseid tänavaid, kus harvad kaasilaternad kumasid rõskes õhus hõõguvate udukeradena, mis südamest heledamad ja pinna poolt kordkorralt tumedamad, kuni nad sulavad pikkamisi kokku ümbritseva pimedusega.