Tõde ja õigus IV/IX
IX.
Vesiroos oli varemalt kuulnud teiste pankrottidest ja siis polnud ta kuidagi suutnud mõista, kuidas küll arukas inimene võib nõnda elada ja asju ajada, et läheb pankrotti. Üldse — mis tähendab, et inimene läheb pankrotti või on pankrotis? nõnda küsis ta. Aga nüüd oli tal päris selge, kuidas minnakse pankrotti ja ollakse pankrotis. Ja kui ta enne oli kaldunud uskuma, et pankrotis inimene on kas juhm või kelm, siis kippus ta nüüd vastupidi arvama, et pankrottiminejad on need ainsad arukad ja ausad inimesed maailmas. Näitena esitas ta ikka iseend. Oli temal arust või aususest puudu? Ei ju olnud. Jätkus mõlemast, et olla Eesti vabariigi kodanik. Ta oli mõnikümmend aastat „tegutsenud ärialal“ — nõnda ütles Vesiroos iseendast rääkides viimasel ajal, eriti pankrotipäevil, — ta oli hulga varandust hoolsa töö ja vaevaga kokku ajanud ning igal inimesel oleks võinud olla rõõm tema peale vaadata, sest temas esines elav eeskuju kõigile, kes rühivad edurada. Aga äkki tuli see mingi Köögertal, kes ise õieti midagi pole teinud, ainult riigikassat kergendanud ja panku „lakkinud“, nagu Vesiroos arvas, ning siis oli tema varandus paari väikese käeliigutusega läinud, nagu poleks teda kunagi olnud. Nagu poleks tema, Vesiroos, vürtspoodigi pidanud kahekordses majas, mille ta leivategijalt ära ostis, kui see arvas kasulikuks oma ärikapitali maja müümisega suurendada. Nagu poleks temal olnud ühendusi kogu endise kubermangu viinaajajatega ja nagu poleks tal olnud omal ajal sidemeid kõrgemais ringkonniski, nii et võis toiduaineid vagunitega välja vedada, kui kogu maa nälgis. Eks ei tundnud teda kord iga politseinik, kui ta tema nina alt võis oma puskari- või piiritusekoorma läbi saata, ilma et see oleks haistnud vänget alkoholilõhna. Või ei teretanud teda siis advokaadid ja arstid ning igasugused muudki ametimehed, kes istusid kusagil võimukohal. Teretasid ju, sest tema andis neile tööd ja teenistust.
Aga üleöö on kõik muutunud: Vesiroosi ei tunne enam keegi, teda ei tereta enam keegi, ja kui tema ise katsub teisi teretada, siis ei panda seda tähele või võetakse viisakas tervitus nõnda vastu, et sul läheb igavesest ajast igavesti vastikuks igasugune tutvus, igasugune teretus. Vesiroos pole kunagi kuulunud seltskonda, aga ta võis kord õigusega öelda, et tal olid seltskonnaga juba sidemed. Kuid nüüd on temale maailmast kadunud niihästi seltskond kui ka sidemed sellega. Tema omagi ringkonna inimesed, kelle seas veedetud paremad eluaastad, lähevad temast nagu eemalt mööda — lippavad üle tänava, kui näevad Vesiroosi vastu tulemas. Sest põhjaläinud inimesega ei taha keegi tegemist teha, kartes tema hädaldamist ja laenunurumist. Ligi tulevad laial lõual naerdes ainult need, kes põlesid ükskord kadedusest ja kes kipuvad nüüd pakatama paljast puhtast rõõmust. Needki ei anna kätt kui omasugusele, vaid patsutavad irvitades Vesiroosile õlale ja küsivad: „Noh, härra Vesiroos, kuidas äri läheb? Teie sõber Köögertal olla pleite.“ Ütlevad ja lähevad edasi, ilma et jääksid ootama Vesiroosi vastust. Vesiroos pöördub tänaval ümber ja vaatab hulk aega minejale järele, aga see läheb omasoodu edasi ja ei mõtlegi tagasi vaadata.
Niisugune seisukord on Vesiroosile hirmus raske, ja kõige mõistlikum oleks, kui ta oma jalga tänavale ei tõstakski. Aga ta ei suuda päeva pealt loobuda oma hiljutisest askeldusest ja ta nagu katsub iseend petta, et temal on ikka veel asja, et temal on mõtet kõndida ühes teistega elavail linnatänavail. Vesiroosi seisukorda raskendab eriti veel see, et temaga peavad kaasa kannatama teised, muu seas Karin. Tema oli see, kelle kaudu Vesiroos oleks kuulunud seltskonda ja sobitanud seal kindlamaid ja soodsamaid sidemeid. Muidugi, loomulik ja õige oleks olnud, et Vesiroos oleks saanud sellise väimehe, kes oleks mõistnud, mis tema seisukorras teha, ühesõnaga — oleks asjale käe külge pannud ja sealt edasi ehitanud, kuhu vana Vesiroos jõudnud. Aga ei, väimeespojal polnud äriverd ega ettevõtlikku vaimu ja sellepärast pidi äiapapa ise katsuma edasi ehitada. Osalt sellest ehk kogu õnnetus.
Karin oli Köögertalide kaudu seisnud juba keset seltskonda. Tema tuttavate seas leidus diplomaate, poliitikamehi, rahvaasemikke, ühistegelasi, arste, advokaate, saatkondade nõunikke, kõrgemaid ametnikke, ärimehi, pangahärrasid, sõjaväelasi ja isegi endisi ministreid. Juba olid tal oma kavatsusedki, kuidas Indrekule hakata edasipääsemiseks teed valmistama kas või tema oma tahtmise vastu. Aga nüüd näis äkki, nagu oleks kõigel lõpp. Lõpp kogu tulevikul! Istu kogu eluaeg oma majahütis, mis annab kuus ainult mõnikümmend tuhat sissetulekut ja ei võimalda mitte midagi sellest, mis saanud Karini unistuseks. Seda mõeldes langes tal otse süda ära ja ta jooksis mõttetult linnas ümber, nagu viskleks kala kuival. Kõige hullem, et isa pidi muule lisaks veel Köögertali lööma. Võib-olla isal oli õigus, aga mis aitab õigus, kui ta ei too midagi sisse. Poleks isa löönud, siis oleks võinud ju nõnda minna, et tema pankrotist hoolimata oleks neid, Paase, endiselt kutsutud Köögertalide poole ja nõnda poleks isa laostumine saanud sugugi nii katastroofiliseks. Et aga Köögertalid oma endist seltskondlikku elu jätkavad, selles ei kahelnud keegi, ainult võib-olla esiotsa pisut tagasihoidlikumal kujul.
Köögertalide tutvus seisis Karinil sedavõrt südamel, et igal parajal juhul ta rääkis sellest Indrekuga, küsides temalt nõu, kuidas küll olla või mis teha, et seda tutvust alal hoida. Aga Indrek ei teadnud mingit nõu anda ei esimesel, teisel ega ka järgmisil arutlusil. Ja imelikul viisil see tema mitteteadmine vihastas Karinit igakord ühetasa, isegi päev-päevalt aina rohkem.
„Mis mees sa ka oled, kui sa sedagi ei tea, kuidas sinu naine pääseks vana Köögertali juurde pidule,“ ütles Karin kord Indrekule. „Otsi nüüd oma tarkus välja, mis sa raamatutest lugenud, ja ütle, mis ma pean tegema.“
„Raamatutarkuse järele peaksid sa selle asemel rahulikult koju jääma ja Köögertali peale käega lööma,“ vastas Indrek.
„Aga näe ei mõtlegi seda teha!“ hüüdis Karin vastu. „Sinu kiuste ei mõtle. Esimesed aastad mängisin kodukana, aga mis ma sest sain? Ainult poja viisin surnuaiale!“
„Oleks sa kodukana edasi olnud, siis oleks sul juba ammugi võinud uus poeg olla,“ vastas Indrek.
„Muidugi sinu arvates olen mina ainult selleks olemas, et käia kõht punnil ees! Aga kes ütleb, et järgmine on poeg? Aga mis siis, kui jälle tütar? Kui ma sinuga ei saagi enam poega, mis sa siis ütled?“
„Ütlen, et ka tütred on inimesed. Mõnikord rohkem väärt kui pojad,“ vastas Indrek.
„Mitte midagi ei ole nad väärt!“ hüüdis Karin. „Mina ise istun siin, nagu õnnetusehunnik. Ja üldse, ma ei taha kuulda, kui sina räägid. Sa räägid minuga, nagu polekski ma naine, vaid aiateivas.“
„Teibad on ju nüüd moodis,“ ütles Indrek.
„Hea küll, siis ma viskan oma plastika, viskan tantsutunnid, viskan masseerimise, viskan kõik ja hakkan sööma nagu hobune. Las lähen paksuks nagu vana läsu, küll ma siis näen, kuidas see sulle meeldib,“ rääkis Karin ägestuses.
„Minule meeldib kõik, mis sulle hea,“ vastas Indrek.
„Sinule meeldib muidugi kõik, sest sul ei ole maitset!“ karjus Karin peaaegu nutul. „Ilmas pole üldse asja, mis sulle ei meeldiks. Aga ma tean, miks sulle kõik meeldib, miks sulle just kõik inetu meeldib. Ära sa arva, et ma seda ei tea. Tean! Sina tahad, et ka minule meeldiks ainult inetu, et ka mina ise oleks inetu, et ma laseks enda inetuks minna, et ma ise teeks enda inetuks. Just seda sa tahad, sest siis sa võiksid kindel olla, et ma ei leia kusagil poolehoidu. Siis oleks su süda rahul. Jätaksid mu kui tuhakoti sinna paika ja elaksid jumalarahus edasi, käiksid ainult tänaval ja kinos noori tüdrukuid vahtimas, neile silmi tegemas, sest need lähevad alles uhtivuhti, sinu oma naine aga ägiseks kodus. Aga oota, ma sulle veel näitan! Küll mina su krutskid tunnen! Hakkan veel rohkem võimlema, lasen end veel sagedamini masseerida, riietan enda kui moenuku, sest seda ma veel võin, selleks pole mul vaja sinu sõrmede vahelt su närust näljaraha manguda.“
„Ja see kõik on selleks, et pääseda Köögertalide juurde pidule?“ küsis Indrek.
„Jah, kõik selleks, ma ei häbene seda sugugi ütlemast!“ karjus Karin põlevail silmil.
„Üks abinõu on ehk olemas,“ lausus Indrek mõttes.
„Aga selle hoiad sa muidugi targu endale,“ ütles Karin nöökavalt.
„Pisut imelik iseoma naisele seda abinõu soovitada,“ arvas Indrek.
„Sa oled lihtsalt häbematu!“ hüüdis Karin nüüd.
„Ma pole ju veel midagi öelnud,“ vastas Indrek.
„Sellepärast oledki! Ainult õrritad, muud midagi,“ seletas Karin.
„Sa peaksid katsuma vanale Köögertalile külge lüüa,“ ütles Indrek nüüd.
„Ah see ongi sinu suur abinõu, mida oma naisele ei või soovitada!“ hüüdis Karin põlastavalt. „Aga seda abinõu ma tean isegi. Kõik naised teavad seda abinõu. Mine kuula! Seda nimetatakse meestele kaasatöötamiseks ärialal. Sina muidugi ei tea seda…“
„Küllap tean,“ ütles Indrek vahele.
„Aga mis sa siis sest soovitad, kui sa tead!“ hüüdis Karin. „Ajad sina ka mõnda äri, et mina peaksin sulle kaasa töötama? Norid sa kusagilt laenu, et ma peaks minema mõne käemehe või pangahärra juurde teed tasandama? Sa ei tee ju seda. Milleks sa siis soovitad mul külge lüüa? Ah?! Kas sa ei vastaks kord selge sõnaga?! Tahad sa minust juba lahti saada? On sul minust himu täis? Oled tüdinud? Ma olen sulle vastik? Ajan jälkuse peale, mis? Haa! Nüüd kukkusid oma nõuandega sisse, nüüd andsid enda ära! Mitte nõu ei tahtnud sa mulle anda, vaid läbi lille öelda, et mina kõlban veel ainult vanale Köögertalile. Jah, just seda tahtsid sa mulle öelda, ära püüa ometi tagasi ajada, kui asi on päevaselge!“ hüüdis Karin, kui ta nägi, et Indrek tahaks nagu vastu vaielda. Siis aga jätkas ta endisel toonil: „Aga mina ütlen sulle, pea seda meeles, et mul on paremaid, kui on vana Köögertal, palju paremaid! Sama rikkaid, aga palju nooremaid, kes ainult ootavad minu märguannet, et ümmardada mind põlvitades. Nimelt just põlvitades, seda pead sa teadma, kuna sul pole aimugi, mis on naise ees põlvitamine.“
„Aga Köögertali pidu, kuis jääb sellega?“ küsis Indrek.
„Sinna kantakse mind kätel, kui ma aga tahaks, kui ma ainult oma väikese sõrme otsagi liigutaks, seda pead sa teadma.“
„Siis on ju kõik korras,“ ütles Indrek nagu kergema südamega.
„Ja muidugi!“ hüüdis Karin. „Igatahes sinu abi ma selles ei vaja, seda ära karda. Löön ilmas oma jõuga läbi.“
Nõnda lõppes viimane rääkimine, nagu eelmisedki, ei millegagi. Aga Karini lükkas ta ometi uuele mõttele. Tõukajaks oli Indreku soovitatud abinõu. Karin ütles küll, et tema teab isegi seda abinõu, sest seda tarvitavat paljud naised oma meeste ja iseeneste kasuks, aga ometi ei tulnud ta mõttele sama abinõu mängu panna ka oma eesmärgi saavutamiseks. Ka siin oli ta arenemises ümbritsevast ilmast maha jäänud. Kui aga Indrek seda meelde tuletas, siis Karin otse jahmatas iseoma rumaluse pärast, kuidas ta küll ise polnud sellele lihtsale mõttele tulnud.
Hiljem üksinda asja arutades, Karin otsustas nõnda, et tema ei mõtlegi enam Köögertalide poole minna, kuigi teda sinna kutsutaks, vaid tema teeb ainult proovi, et kas see abinõu, see meestele ärialal kaasatöötamise abinõu aitab või ei. Täpsemalt: et see abinõu üldiselt aitab, selles Karin ei kahelnud, aga teda huvitas küsimus, kas ka tema ise oskab seda abinõu nõnda tarvitada, et ta aitaks. See oli kogu asja tuum, mitte midagi muud. Karin tahtis ainult pisut targemaks saada, ta tahtis katsuda oma käel teistele järele jõuda, see oli kõik. On see saavutatud, siis vilistab ta kõige peale, sest ega ta siis ometi nii rumal ole, et ta endale või teistele enda suhtes midagi lubaks, kui pole kaalul ei mehe äriasjad ega ka midagi muud tähtsat.
Sellise otsusega sammus ta advokaat Paralepa kontori poole, mis asus südalinnas, kuna tema elukorter pidi olema kusagil mujal. Indreku soovitatud abinõuga Karin ei tahtnud mitte vana Köögertali juures katsetada, vaid valis selleks advokaat Paralepa, kes talle imponeeris oma jõulise kehaehituse, üleoleva iseteadvuse ja kavalerliku kõneviisiga. Eriti meeldis Karinile Paralepa kõnnak. Nõnda liikusid Karini arvates ainult rammumehed, keda ta näinud tsirkuses. Nemad ei tõsta lihtsalt jalga, nagu harilikud surelikud, vaid neil liiguks nagu kogu puus jalaga kaasa. Pealegi tundub, nagu poleks põlv kogu liikumise keskpaik, vaid reis, lihas keset reit, sest see hakkaks nagu kõige enne äkilise nõksakuga liikuma. Paralepa reied tegid astudes just sellesama nõksu ja viskasid seega nagu kogu jala edasi. Muide, Paralepp oli mees, kes ei ilus ega inetu oma tugevate, nagu kirvega raiutud näojoontega, millel ei puudunud aga teatud pehmus. Eriti torkas see silma millegipärast himutsevana tunduva suu ümbruses, milles naerdes paljastusid nagu liiga lühikesed, igemeisse uppuvad, mitte päris korraliku ehitusega, suitsetamisest kollakaks tõmbunud hambad. Pealegi oli kahel esimesel pealmisel hambal nii lai vahe, et Paralepp sinna oskas hammustada kokkulitsutud paberossiotsa ning natukese aja pärast ta sealt huulte abil uuesti välja võtta. Seda toimingut võis ta sama paberossiga korduvalt sooritada, nagu harjutaks ta suurema osavuse saavutamiseks. See oli kõik, mis Karin oli Paralepas märkinud iseärasustena, lisaks ehk veel väikesevõitu pilusilmad, mille hallikas värving võis meeleoluküllaselt kas helestuda või tumestuda ning väga kergesti omandada niiske läike. See viimane joon polnud aga Karini arvates kuigi erakordne, sest seda oli ta tähele pannud niipaljudes meestes, isegi naistes, olid nende silmad suured või väikesed, ümmarikud või pilutaolised, sinised või hallid, pruunid või mustad.
Ainuke, mis tegi Karinile muret, see oli viisaka ettekäände leidmine Paralepa kontorisse minekuks. Paar päeva ta murdis selle üle oma pead, aga mitte midagi ei osanud ta välja mõelda. Obligatsiooni küsimus oli lõplikult lahendatud ja korraldatud ja sellest uuesti rääkima minna oleks pisut imelik. Ei puudunud palju, siis Karin oleks kärsituses Indrekult nõu küsinud, sest kellelt ta siis ikka peab nõu küsima, kui mitte omalt mehelt. Aga õigel ajal tuli tal meelde, mis ta oli rääkinud Idaga ja mis see temale öelnud, ning nõnda otsustas ta omal käel talitada. Lõpuks tuli tal hea mõte ja ta ütles endamisi:
„Milleks siis just mina pean oma pead murdma, et viisakat põhjust leida, las tema murrab ka, kui ta on viisakas kavaler. Astun lihtsalt sisse, muud ei midagi. Temal on kõnetund ja sellepärast peab tema teadma, mis ta kõneleb. Ei tea ta, millest kõnelda, siis tulen ma lihtsalt ära. Sest mis ma siis tema juures peaksin tegema, kui ta ei oska midagi targemat kõnelda kui mu oma meeski. Tema on advokaat, tema on ülikoolis käinud ja seal kõnelemist õppinud, noh, siis näidaku nüüd, mis ta oskab.“
Nõnda otsustas Karin oma kaine mõistusega ja läks julgesti mööda kivitreppi kolmandale korrale. Ta polnud eksinud, sest vaevalt oli ta Paralepale silma vaadanud, kui juba mõistis, et pole mingit ettekäänet vajagi ja et Paralepp teab niikuinii, millest kõnelda. Karin oli talle selle eest otse südamepõhjast tänulik. Ometi kord inimene, kes seisab oma ülesande kõrgusel! Karin oleks talle selle eest kas või kaela langenud. Pealegi polnud, õnneks, kedagi ees, et oleks pidanud ootama, mille eest Karin oleks võinud talle teist korda kaela langeda.
„Armuline proua,“ ütles Paralepp, kuna ta ise temale kõige viisakusega istet pakkus, „tulite veel kord oma obligatsiooni suhtes?“
Ja ilma et ta oleks oodanud Karinilt mingit vastust kas sõnas, liigutuses või näoilmeski, jätkas ta kohe vahetpidamata, pealegi veel nõnda, et ta ise sel silmapilgul ei vaadanud Karinile otsagi, vaid korraldas laual oma pabereid, millise delikaatsuse eest Karin oleks võinud talle kolmat korda kaela langeda.
„Kõik on kõige paremas korras,“ rääkis Paralepp edasi ja pööras oma niiskekstõmbunud silmad Karini poole, kelle pilk muutus ka niiskeks, nagu ta ise kartis, sest Paralepa silmade läikest arvas ta aimavat, et see mõistab kõik, on aga nii õrnatundeline — jah, just õrnatundeline, kinnitas Karin iseendale, — et püüab sellest mitte kuidagi märku anda. Ta säästab mind, mõtles Karin ja leidis äkki, et see uus sõna väljendab kõige paremini Paralepa teguviisi, nagu ka iga uus mood näib kõige ilusamaks tegevat naise keha kenadused. Aga kuna Karin nõnda mõtles ja niiskel pilgul Paralepale otsa vahtis, jätkas see südamlikult: „Ärge tehke omale vähematki muret, ilus proua. Veeretage oma mured seekord minu peale. Mina korraldasin selle asja, mina ka vastutan, et teil ei tule mingeid raskusi. Te arvasite viimati, et hea oleks, kui niipea ei tuldaks nõudma, sest teil oleks raske lähemal ajal lunastada. Ka selle eest on muretsetud, nii et…“
Paralepp poolitas lause, võttis paberossikarbi, avas selle, tõusis toolilt ja ulatas viisakalt Karinile, öeldes:
„Tohin ehk paluda? Väljamaa kraam, mitte meie oma pinutagune. Sünnib suhu pista.“
Karin võttis paberossi vastu ja Paralepp ulatas talle tuld, aga ta tegi kõik nõnda, et Karin pidi tundma, millise hea meelega teine talle pakkus ja andis: nagu oleks selles suur tükk õnne.
Kui mõlemil suitsud suus ja nad ühisesse tuhatoosi mõni aeg olid oma käsi ulatanud, ütles Paralepp nagu teatud pingutusega:
„Te tulite täna õigel ajal, kena proua, mina mõtlesin teile just helistada.“
„Mis siis on?“ küsis Karin teatud ärevusega.
„Palun mitte ärrituda, mitte ärevaks saada, asi pole seda väärt. Tahtsin teid ainult informeerida, et te teaks ja te ei mõistaks mind võõriti, ei teeks etteheiteid.“
„Ma hakkan tõepoolest kartma,“ ütles Karin, keda erutas Paralepa pikk sissejuhatus.
„Teil ei ole karta midagi,“ ütles Paralepp.
„Kel siis? Minu mehel, lastel?…“
„Teie isal, härra Vesiroosil,“ seletas Paralepp. „Ma tahtsin teile juba varem rääkida, aga kahtlesin, kas maksab, kas tohin, aga lõpuks otsustasin ometi. Sest ma tahtsin teile öelda, et kui mina ei võtaks seda asja oma kätte, siis võtaks selle mõni teine ning see võiks veel halvem olla, sest asja saab ju ajada ja pöörata nii või teisiti. Te ehk isegi olete kuulnud, et teie isa, härra Vesiroos, teinud, nagu öeldakse, Köögertalile ühe ä’ä. Muidugi, asi oleks võinud halvemini lõppeda, tähendab hammaste murdmine ja nõnda, aga seda, jumal tänatud, ei ole, nii et…“
„Aga minu isa rõõmustas just, et ta Köögertalil vähemalt paar hammastki kurku löönud,“ ütles Karin sama vihaga, millega neid sõnu oli rääkinud isagi.
„Armuline proua,“ hakkas Paralepp suure häälega naerma ja vajutas kokkulitsutud paberossi harvade hammaste vahele, „juhin teie tähelepanu asjaolule, et Köögertal on minu klient ja teie isa tema vastane, nii et mina võiksin teie avameelsust kurjasti tarvitada.“
„Seda ei karda ma kunagi!“ hüüdis Karin. „Eluilmas ei usuks ma seda.“
„Soo!“ tegi Paralepp imestunult. „Miks nii?“
„Mul on teie vastu niisugune usaldus, härra Paralepp, et…“ hüüdis Karin.
„Väga hea,“ ütles advokaat, „siis räägime nagu kaks head sõpra.“
Nende sõnadega tõusis ta toolilt, läks seina äärde tiivani juurde, pöördus seal ümber Karini poole ja ütles kummardudes:
„Kallis proua, tulge istume siia, seal laua ääres on nagu liiga vormilik ja ametlik.“
Nõnda siis nad istusidki kõrvuti tiivanile, kuhu Karin keris varsti oma jaladki.
„Mis siis saab selle papa asjaga?“ küsis ta.
„Jah, mis ikka saab,“ vastas Paralepp.
„Ja pole mingit pääsu?“ küsis Karin.
„Pääsu juba leiduks,“ venitas Paralepp ja vaatas Karinit kõigis tema kehakõverdusis nagu arvustavalt, raputas siis tõrjuvalt pead, naeratas kavalalt ja ütles: „Aga ei maksa, kallis proua, ei maksa vana Köögertaliga, parem las isa läheb istuma.“
„Aga mina tahaks ometi katsuda, kas ma ei saaks oma isa aidata,“ ütles Karin, „ja selleks ma paluksin teie abi.“
„Kõige suurema lahkusega, niipalju kui oleneb üldse minust,“ vastas Paralepp ja võttis nagu ebateadlikult Karini käe, silmitsedes iga tema sõrme üksikult. „Kellesse olete oma kätega, isasse või emasse?“ küsis ta.
„Ennem emasse,“ vastas Karin ja tõmbas käe tagasi, nagu paneks ta alles nüüd tähele, mis sünnib.
„Ma arvasin ka seda,“ ütles Paralepp.
„Miks nii?“ küsis Karin.
„Saab siis kõigele vastata?“ küsis Paralepp.
„Saab küll,“ ütles Karin.
„Noh, siis vastake: kas teie olete õnnelik?“ ütles Paralepp.
„Seda ma ei tea,“ vastas Karin. „Vahel olen, vahel ei ole. Ja teie?“
„Minu naise emal pole vist olnud niisukesi käsi nagu teie mehe naise emal,“ ütles Paralepp.
Karin ei saanud kohe hästi aru, mis see pidi tähendama, aga ometi tundis ta, et tal tõusis palav hoog näkku ja et sellest pääseda, tegi ta teist juttu, öeldes:
„Mina peaksin oma isa asjus vana Köögertali endaga rääkima.“
„Selle seelikukütiga, kui nõnda lubate väljenduda?“ tähendas Paralepp.
„Teie mõistate mind võõriti,“ ütles Karin. „Ma mõtlen, nimelt, kusagil seltskonnas, niiöelda juhuslikult. Ja teate, mis mina olen tähele pannud: kõik seltskonnamehed on suured seelikukütid. Jaa, jaa, see on nõnda, ei aita midagi, et teie tahaksite vastu vaielda. Ainult minu mees on teisiti. Aga tema ei armasta ka seltskonda. Igakord punnib ta vastu, enne kui ta fraki selga ajab ja minuga kuhugi tuleb. Näiteks praegugi: mina ütlen temale, et vii mind Köögertalide juurde mingile olengule, kus ma saaksin vana endaga paar sõna rääkida, aga tema ei mõtlegi seda teha. Niisuke on ta. Mis on mul sest siis kasu, et ta pole seelikukütt. Ennem juba seda, aga tehku, mis vaja teha. Korraldagu, sest tema on mees.“
„Teil on üsna õigus, kallis proua,“ ütles Paralepp. „Aga kas mina ei võiks korraks teie mehe asemele astuda, mis puutub fraki selgatõmbamisse?“
„Kuis nii?“ küsis Karin üllatatult, nagu ei saaks ta millestki aru.
„Väga lihtsalt: mina viin teid Köögertalide juurde, mina korraldan kõik,“ ütles Paralepp.
„Aga teie oma abikaasa?“ küsis Karin ikka veel nagu üllatunult.
„Minu oma abikaasa,“ kordas Paralepp õlgu kehitades ja vaatas nukralt Karinile otsa. „Minu abikaasaga on umbes sama lugu, nagu teil oma abikaasagagi. Üks ei armasta frakki, teine ei salli tualette. Minu naisel on selleks oma mõõduandvad põhjused, kuidas on lugu teie mehega, seda ma ei tea.“
„Minu mehel pole mingeid põhjusi,“ ütles Karin. „Mitte mingisuguseid.“
„Noh, siis ta lihtsalt ei hooli teist, ei võta teid küllalt arvesse,“ arvas Paralepp.
„Sedasama olen ka mina temale öelnud,“ tähendas Karin.
„See on otse uskumatu, millise pimedusega on mõned mehed iseoma naise suhtes löödud!“ hüüdis Paralepp ja küsis siis: „Kuidas teie tutvusite oma mehega?“
„Tutvusin!“ hüüdis Karin nagu meelde tuletades. „Ma polegi temaga tutvunud!“
„Suurepärane!“ hakkas Paralepp naerma. „Te polegi veel oma mehega tutvunud! Siis teil lapsi ei ole, mis?“
„Kolm last on, üks surnud, kaks elavad, mõlemad tütred,“ seletas Karin.
„Taga targemaks!“ hüüdis Paralepp. „Ja ikka veel pole oma mehega tutvunud?“
Alles nüüd Karin hakkas taipama, millele sihtis Paralepp, ja seletas:
„Ma olen temaga peaaegu lapsest saadik tuttav, seda tahtsin ma öelda.“
„Ah nii!“ venitas Paralepp. „Siis palun vabandust.“
„Plikast peast, kui tema ei teinud minust väljagi, armastasin teda hirmsasti,“ jutustas Karin.
„Nii,“ tegi Paralepp. „Või otse hirmsasti?“
„Jah,“ kinnitas Karin, „aga pärast, kui abiellusime, siis ma olin juba targem ja teda enam nii väga ei armastanud. Sest kaua sa ikka jäksad nii kangesti kedagi armastada.“
Paralepp naeris täie hooga.
„Päris tõesti kohe,“ ütles Karin, „sest milleks ma peaks seda valetama. Pealegi mõtlesin ma siis, et soo, mina olen teda juba küllalt armastanud, las tema armastab nüüd mind ka. Armastagu lihtsalt nõnda, et ma tunneksin, et mind armastatakse.“
„Noh ja tema?“ küsis Paralepp endiselt naerdes.
„Miks te nii väga naerate?“ küsis Karin vastu.
„Pean ma siis nutma, kui te nii kenasti räägite?“ vastas Paralepp. „Ja kui ma ei kardaks teid haavata, siis ütleksin teile päris avameelselt: teie mees võib olla kullatükk, aga ta on eesel! Palun mind väga vabandada, aga see on minu otsekohene arvamine.“
„Miks nii?“ küsis Karin.
„Lihtsalt sellepärast, et see mees ei olegi mees, kes teiesuguse naise pärast ei tõmba endale kas või kümme frakki ja smokingit ülestikku selga. On naisi, kelle pärast võib saada vargaks, kelmiks, teeröövliks, mõrtsukaks.“
„Just minu mehe sõnad,“ ütles Karin üsna rahulikult, nagu kuuleks ta igivana asja, ja rabas sellega Paraleppa nagu nuiaga pähe. See oli tahtnud öelda midagi ilusat ja suurt, aga ta oli korranud ainult teise mehe sõnu.
„Aga mehed ju ainult räägivad nõnda,“ seletas Karin edasi, „ega nad siis sellepärast kohe teeröövliks ja mõrtsukaks hakka. Minu mees pole tänini veel ühtegi inimest tapnud ja vargile pole ta ka läinud. Ma olen talle mitu korda öelnud, et vaata, mis teised mehed oma naiste pärast teevad, koorivad sõbrad puhtaks, teevad pangad paljaks, lähevad pankrotti. Tee ometi sina ka midagi! Näita, et oled mees, ütlen ma, vaata ometi, vana Köögertalgi tegi oma naise pärast pankroti.“
„Kes seda ütleb, et naise pärast?“ küsis Paralepp huvitatult.
„Aga kui majad on naise nimel,“ vastas Karin.
„Ah soo!“ venitas Paralepp. „Aga räägitakse, et need majad ei jää kunikski naise nimele.“
„Miks nii?“ küsis Karin omakorda suure huviga.
„Proua Köögertal on kunstist huvitatud,“ ohkas Paralepp, nagu teeks kunst ta raskemeelseks. „Aga tema ei saa kunsti ilma kunstnikuta maitsta ega arendada. Noh, ja kunsti ning kunstnikkude arendamine ning maitsmine läheb väga kalliks maksma. Sellepärast võlad, obligatsioonid. Kui kaua see nõnda võib kesta.“ Äkki tuli Paralepal midagi meelde, ta vaatas käel kella ja ütles: „Vabandust, aga ma pean minema. Mis oleme sõpruses rääkinud, jääb meie vahele. Proua Köögertali kunsti ning kunstnikke õpime loodetavasti varsti koha peal tundma. Mina ajan need asjad joonde, olge mureta. See pole muidugi veel mõni teerööving ega roim, mida teie mehelt nõuate, aga ehk lepite alguses sellega, armuline proua.“
„Aga kas teie võiksite naise pärast mõrtsukaks saada, kui te teda väga armastaksite?“ küsis Karin, ja kui Paralepp jäi talle arusaamatuses otsa vahtima, lisas ta seletuseks juurde: „Ütleme nõnda, et mitte kohe tegelikult, vaid mõttes. Et oskate üldse mõelda, et võite mõrtsukaks saada, kui kõik nõnda oleks ja tuleks, nagu ühel mõrtsukal olema ja tulema peab?“
„Mõttes olen mõrtsukas juba praegu,“ vastas Paralepp sügava kummardusega.
„Aga minu mees ütleb, et tema ei saa enam mõtteski mõrtsukas olla,“ ütles Karin.
„Kuis nii enam ei saa?“ küsis Paralepp uudishimulikult.
„Ütlesin ma enam?“ küsis Karin vastu.
„Just nii!“ kinnitas Paralepp. „Te ütlesite, et teie mees ei saa enam mõtteski mõrtsukas olla. Kas ta siis millalgi on saanud?“
„See on abielu saladus,“ ütles Karin nüüd. „Sellepärast ehk olengi ikka veel oma mehe naine.“
Viimased sõnad rääkis ta nõnda, et ei Paralepp ega Karin isegi teadnud õieti, heitis ta edvistavalt nalja või mõtles ta seda tõsiselt.