Tõde ja õigus IV/XXX
XXX.
Köögertalil oli õnnestunud mingisugune suurem ärioperatsioon — pankrottmeistril Köögertalil, nagu ta nüüd ise end armastas uhkeldavalt nimetada. Muidugi, tema uhkustamine polnud põhjendamata, sest kõigist tänini laostunud ärimeestest oli tema üks neist haruldasist, kes olid osanud isegi maksujõuetust kasutada sissetulekuallikana. Mis ja kus olid tema ärikaaslased? Nõmmik tõsteti ühes naise ja lastega tema omast majast välja, ja ta oli sunnitud kuhugi agulinurka paaritoalisse korterisse pugema. Ojasuul müüdi kogu tema korteri sisseseade ja, kuigi ta oksjonite haidega kokku leppides osa asju tagasi sai osta, siis sündis see ainult sõprade abil. Ta oli õnnelik, et tal tutvuse tõttu läks korda kohta leida, mis kindlustas talle vähemalt elatisminimumi. Lauri oli suutnud ainult niipalju päästa, et avas ühes naisevenna Sõmeraga puuaia, kus üks pidi muretsema kauba sisseostu, teine väljamüügi eest. Aga ettevõttele ennustati lühikest iga, sest mõlemad osanikud arvasid õige aja saabunud olevat, kus võib teise kulul poolvillast teha, üks puid kokku ostes ja pärale toimetades, teine neid inimestele müües.
Kõige halatsemisväärses seisukorras oli ehk Vesiroos. Tütre abil sai ta alguses jalad ilusasti alla, nii et oleks võinud muretult oma vanad päevad lõpetada, aga need mõned aastad, kus ta oli vürtspoodnikust tõusnud peaaegu suurärimeheks, olid tema arusaamise ärist nii põhjalikult muutnud, et leiva, piima, heeringate, kartulite ja petrooleumi jagamine rahvale ei rahuldanud teda enam põrmugi. Vesiroosi keha, mis oli maailmasõja õnneaastail eriti kogukaks paisunud, tõmbus pankroti järele peagi harilikesse mõõtudesse tagasi, nagu see temale jumalast loomulikult määratud, aga tema hing ja vaim — need kaks igavest ollust, nagu Vesiroos ise neid nimetas — ei tahtnud enam kuidagi koomale tõmbuda ja sellepärast tuli neil koondunud kehas kitsas kätte. Vesiroos tundis igapäev uuesti, kuidas tema igavesel hingel ja vaimul hakkas kõhnenenud kehas kitsas. Kitsad tundusid vürtspoe ruumidki, kuigi nad olid hulga avaramad nendest, milles ta oli veetnud suurema osa oma elueast.
Sellest kõigest Vesiroos järeldas paratamatult, et ilmalikke ja ajalikke asju saab muuta, igavesi ja surematuid mitte. Keha võib kokku suruda, hinge ja vaimu mitte. Neile peab jätma nende suuruse ja ulatuse, sest nõnda on vististi jumal seda seadnud. Ja muidugi, just jumal! Sest kui oleks võimalik kokku suruda inimese hinge ja vaimu, siis peaks sedasama võima teha ka jumala omaga, andis ju tema loomisel osa omast elavast hingest inimesele. Noh, et aga igavese jumala hinge ja vaimu pisemaks pressida, selleks ei piisa ajaliku inimese jõust. Nõnda arvas Vesiroos kaljukindlalt.
Sellepärast siis: olud ja ajad võivad tema maise kehaga teha mis tahavad, võivad ta muuta pisikeseks ja peeneks, kui see on jumala tahtmine, aga tema igavene hing ja vaim jäävad suureks ja ilmuvad ükskord nõnda viimse kohtujärje ette. See on nõnda igavesest ajast igavesti seatud ja Vesiroos ei saa seda kuidagi muuta. Temal on sagedasti üpris raske oma suurelennulise hinge ja vaimuga, aga ta katsub kuidagi läbi ajada. Vahel muutub seisukord talumatuks, siis Vesiroos peab pisut jooma, sest see rahustab tema suurt hinge ja vaimu mitmeks päevaks. Jah, imelik küll, kogu eluaeg Vesiroos pole osanud alkoholist kui joogist kuigi palju lugu pidada, aga vanul päevil oleks ta nagu leidnud uue elurohu, uue elutõe. Ja mis peaasi, päevpäevalt tunneb ta ikka enam tarvidust selle lohutaja järele. Nõnda on lugu Vesiroosiga.
Öeldagu nüüd puhtast südamest, kas Köögertalil on põhjust uhkustada pankrottmeistrina, kui ta võrdleb end oma kaaslastega? Muidugi on! Nõnda ei arva mitte ainult võhivõõrad, vaid isegi need, kes temaga seisnud millalgi äriühenduses, kuna nad nüüd imevad näljakäppa. Nõnda arvab juba peaaegu Vesirooski, sest tema esialgne viha vaibub päevpäevalt ikka rohkem ja selle asemele asub midagi imetluse taolist. Mis Vesiroosile Köögertalis eriti meeldib ja lepitavalt mõjub, on see, et ta oskab valitsust ninapidi vedada, oskab valitsusel „püksid ligi tõmmata,“ nagu Vesiroos ütleb: ajab äri, mis mühab, aga maksud jätab kõik teiste tasuda. Kõik! Ise ei maksa pennigi, sest ta on ju maksujõuetu. See on tõelik meistritemp. Köögertali nainegi ei maksa peaaegu sugugi tulumaksu, sest tema oskab oma maju nõnda pidada, et need ei anna nimetamisväärset tulu. Ja mis tulu võikski inimesel olla, kes oma helde loomuse tõttu peab nõnda elama, et kõik, mis tuleb, lendab nagu korstnast välja: kõik, mis tuleb, süüakse ja juuakse ära kas omal jõul või sõprade abil, kellest pole süües ja juues kunagi puudu. Ja tänatagu jumalat, kui Köögertalide hing ja vaim rahulduvad ainult söömingu-joominguga ning lõbusa tingeltangeliga, muidu võiks asi veelgi hullem olla. Muidu võiksid nad kaupu tellida, mis jäävad ladudesse vedelema, või nad ehitaksid tehaseid ja vabrikuid, mis toodavad aineid ja asju, mida ükski ei vaja; aga selleks kulub ometi rohkem krediiti kui sööminguks-joominguks ja sellepärast on jumal tänatud, et nad nii palju söövad ja joovad ning nõnda vähe teevad.
Ükskord Köögertal katsus midagi teha ja riigile ka tulumaksu maksta, aga nüüd näeb igaüks oma silmaga, mis sest tuli — pankrott! Sellepärast Köögertal ajab kord ilma tulumaksuta läbi, et ei saabuks uus pankrott. Või millest peakski ta riigile maksusid maksma, kui see ei anna enam krediiti? Ei, ei! Nagu riik temale, nõnda tema riigile. Kui riigil pole Köögertali vaja, siis Köögertal ei vaja ka riiki, igaüks muretsegu iseenda eest. Üldse vajavad riiki ainult viletsad ja vaimust vaesed, kel nutti peas, sellele on ta ainult tüliks teel. Selline oli Köögertali asjatundlik arvamine ja seda pooldasid paljud, eriti need, kes sõid ja jõid temaga ühes lauas või lokaalis, sest Köögertalil oli sagedasti viisiks lasta anda kõigile oma kulul, kui nad hingasid temaga ühist õhku.
Otse maksujõuetuksjäämise järele loobus ta mõneks ajaks sellest armsast ja meeldivast kombest, aga juba esimesel õnnelikul ärioperatsioonil meenusid talle tema kohused seltskonna vastu, nagu ta nimetas ennast ümbritsevat söödikute ja joodikute karja.
Kulutulena jooksis teatud ringkonnis suust suhu teade, et Köögertal pühitseb siis ja siis „Kullaonnis“ mingisugust juubelit oma ärilises tegevuses. Mitte just, et ta oleks kogu lokaali terveks õhtuks endale üürinud, ei, seda mitte, sest seda Köögertal ei armastanud. Tema arvas, et lokaali rentida võib igaüks, kel pisutki krediiti, aga avalikule publikule määratud ruumis ainsa peremehena talitada, seda oskas ainult Köögertal.
Eelkõige lauad kinni panna, kõik lauad kinni panna ja kui see ei õnnestu, siis võõrad lauakinnipanijad kinni maksta ja välja visata lasta või kui nad selleks kõlvulised, siis nad lihtsalt juubelivõõrasteks üle võtta, ainukese asjaliku kohustusega — nad ei tohi täna õhtul siin lokaalis oma rahapunga avada ega üldse mingeid arveid õiendada, sest siin maksab Köögertal. Nõnda meeldis temale.
Tema pidas end avalikuks tegelaseks ja sellepärast armastas ta oma asju avalikult ajada, mitte aga siin-seal kinnises ruumis, kuhu ei küündi ei rahva ega seaduse silm. Ka politsei pidi kohal ja käepärast olema, milleks juubelist osa võtma oli kutsutud paar asjaomast kõrgemat ametnikku, kes pidid muretsema kõige muu eest. Sest kui Köögertal juubeldab avalikult avalikus kohas, siis ei taha ometi ei tema ise ega tema külalised korrapidamisega oma kallist aega ja tuju raisata.
Et aga juubelil mitte ainult ei sööda, jooda ega juubeldata, vaid ka muid asju aetakse, seda oli Köögertal ise oma silmaga näinud paaril kirjanduse- ja kunstiilma suurel tähtpäeval, millest ta kutsutud auvõõrana osa võtnud noil päevil, kus riik ja isamaa muretsesid veel oma elujõulisemate poegade eest, nii et neil polnud vaja viimast tuluallikat — maksujõuetust kasutama hakata. Köögertal veendus siis, et kui juba vaimne ilm ei tunne õiget juubelirõõmu ega leia õiget juubelituju ilma kanna kargamiseta kaaslase kõrile, mis siis rääkida veel sellest, kui juubeldaks mõni tema taoline avalik tegelane, kelle igapäine ülesanne ei seisagi muus kui aga oma ametivendade pookimises. Siis’ep tal esimest korda mõtegi tärkas oma juubelit pidada avalikus paigas ja avalikkude korrapidajate osavõtul, nii et oleks üks kõigiti korralik sööming-jooming, lõppegu ta siis mõne molu sisselöömisega või lihtsalt kaklusega, nagu see viisiks vaimses ilmas.
Peale muu oli avalikel korrapidajail veel oma eriline ülesanne. Kuna Köögertal ei tunnustanud enam riiki — varemalt armastas ta teda oma isamaaks nimetada, — siis pidid kutsutud korrapidajad selle eest hoolitsema, et Köögertal võiks vähemalt oma juubelitki pidada, nagu poleks riiki, seda endist isamaad, üldse olemas. Muidugi, tõelikult on ta olemas, sest ta on ju maksma pannud isegi mingisuguse politseitunni, aga just politsei ise tehkugi nõnda, et Köögertalile oleks olematu niihästi olev isamaa kui ka tema politseitund. Köögertal maksab, ja nõnda pole temale ega ta sõpradele olevat olemas. Kõik kaob nagu nõiduseväel ja nemad on täiesti vabad. On teostatud aastatuhandete unistus. Köögertal tuli ju Venemaalt, sellepärast teab ta väga hästi, mis on vabadus. Ta seletab seda teistelegi, kui aga keegi leidub, kes tahab kuulata. Ja kuulajaid leidub, sest vabadusest unistavad kõik, vabaduse järele ahmivad kõik. Temast on kõigil suur puudus, töölistel oma masina juures vabrikus ja vabrikandil oma telefoni juures kontorilaua ääres. Vabadusest on puudus nagu rahastki. Sellepärast õpetabki Köögertal:
„Vabadus on raha. On raha küll, siis jätkub ka vabadust. Vaadake Venemaad. Tsaari ajal oli seal raha laialt ja kes kaebas siis vabaduse puuduse üle? Põrandaalune, sest temal polnud keisrite, kuberneride ja kindralite tapmiseks küllalt raha. Tapmine on üldse väga kallis lõbu, kui seda toimetada kultuuriliselt. Aga inimene, võrukael, tahab, et kui tappa, siis tingimata kultuuriliselt. Näiteks viimane sõda: inimene elas neli aastat hullem kui siga, aga kui tappis, siis tingimata kultuuriliselt. Kahurid ja kuulipildujad pidid seest ja väljast hiilgama, sest muidu ei andnud kultuurimõõtu välja, aga inimesel endal kasvasid seened selga, inimene läks üleni kärna ja kärnade all sigisid satikad. Nõnda! On mul õigus?!“
Muidugi, Köögertalil oli õigus, temal oli alati õigus, sest tema maksis ja ka see tähendas ainult kultuuri. Sellepärast jätkas ta:
„Tähendab, tapamasinad hiilgasid, aga inimene ise seenetas ning söötis satikaid, seda nõudis kultuur. Üldse on nõnda, et kõik masinad peavad hiilgama, aga inimesel pole seda tarvis, sest tema pole masin, vaid masina tegija. Tema on looja ja loojal pole vaja hiilata, mõistate? Loojal! Saate aru? Aga kes lõi inimese? Kes? Jumal, ütlete teie. Kes masina? Inimene, eks? Inimene lõi masina, mis hiilgab, aga ise läheb aina tahmasemaks, sest masinate korstnad suitsevad. Aga misuke peab siis olema jumal, kui ta lõi tahmase inimese, sest looja on ikka mustem kui tema masin? Nõnda mõtlen ma vahel. Aga nõnda ei tohiks ma mõelda, sest ma olen kiriku nõukogu liige, ajan koguduse asju, niiöelda usuasju, ja nende üle ei tohi kaksipidi mõelda…“
Nõnda rääkis Köögertal, kui ta hakkas seletama, et vabadus on raha. Nagu näete, kaldus ta oma peaainest pisut kõrvale. Aga kui kuulajal jätkus aega ja kannatust, siis pöördus Köögertal lõpuks tingimata raha ja vabaduse juurde tagasi, ainult et ta enne seda tegi pisut laialdase ringi. Tema võis tarvilikul korral isegi usult karata otseteed rahale ja öelda:
„Usk on nagu vabaduski ainult raha, sest milleks inimene siis usub, kui see ei too midagi sisse. Iga asi peab midagi sisse tooma, olgu see oma maja põletamine või pankrottiminemine. Usk on ka nagu pankrottiminemine: kui enam muud ei aita, siis inimene katsub usuga õnne, kas saab veel midagi või ei saa. Sellepärast siis, kui keegi tahab muretseda vaeste eest, siis muretsegu usu eest, sest muud pole neile anda. Kes teisiti arvab, see on põrandaalune, sest ainult põrandaalune usub, et rahast ja vabadusest jätkub kõigile. Aga ei jätku! Vaadake ometi Venemaad! Kui meie Köögertal & Comp. olime seal, siis leidus seal pisutki vabadust, aga nüüd on ta sealt hoopis kadunud. Venemaal pole enam raha ega vabadust. Ei ole ega tulegi, enne kui meie läheme sinna oma rahaga tagasi ja viime ka vabaduse kaasa. Rahaga ostame vabaduse, muidu on sunnitöö. Nagu siingi: pangad nõuavad, mina tasugu oma võlad. Aga kas te ei ütleks, millega? kui riik ei anna laenu? Tähendab pankrott. Hea küll, kui pankrott, siis pankrott, aga raha peab mul ikka pisut olema, sest muidu pole vabadust ja ilma vabaduseta inimene elada ei või.“
Nõnda oli Köögertali veendunud arvamine ja sellekohaselt oli korraldatud ka tema juubel „Kullaonnis“. Inimesel pidi olema vabadus, temal pidi olema rohkem vabadust kui teistel, ainult siis ta tundis ja hindas seda. Kui aga jagada kõigile ühtlaselt, siis olgu seda ei tea kui palju, ikka ei rahulda see kedagi, nii imeliselt on armas inimene loodud. Seda tõsiasja aimas Karingi, kui ta istus ühes teistega lauas pärast seda tundi, kus kõik avalikud lokaalid pidid olema suletud. Nüüd vahest päris õige juubelituju alles algaski, mis senini sündinud, see oli ainult ettevalmistus. Senini tantsisid ja laulsid ainult need, kellele Köögertal maksis, aga nüüd panid oma hääle kõlama ja jalad liikuma ka külalised, kutsutud piduvõõrad. Köögertal isegi haaras Karini ümbert sõnalausumata kinni, nagu oleks ta selleks juba ammugi nõusoleku muretsenud, ja keerutas teda ebakindlal sammul laudade vahel, nii et need kolisesid ja siin-seal mõned klaasid heleda klirinaga põrandale langesid ja purunesid.
„Hei, mustlased, tuld juurde!“ karjus Köögertal pillimeeste poole, sest temal polnud kunagi õiget pidurõõmu, kui puudusid mustlased, olgugi nad pärit Rakverest või Laiuselt või olgugi nad ainult tänaõhtused mustlased.
Tantsuhoo kasvades suruti lauad ikka enam seina äärde, et keset lokaali jääks rohkem ruumi, ja ükski ei hoolinud sellejuures, mis sündis riistadega või mööbliga. Kui kelnerid püüdsid külalisi nende toimingus aidata või takistada, hüüdis Köögertal neile:
„Öelge oma härrale, et pärast esitab ta arve, aga nüüd käige kuradile! Tulge siis, kui teid kutsutakse.“
Selle peale tühjendas ta oma klaasi ja virutas selle vastu põrandat puruks. Tema eeskuju jäljendasid paljud, ka Karin, sest temale valmistas see toiming imelist lõbu. Lauale ilmusid uued klaasid, aga ka need purunesid vastu põrandat, niipea kui neist kord oli joodud. Varsti ei saanudki kelnerid muud teha, kui kanda purustatud klaaside asemele uusi. Tagavara vähenes silmanähtavalt ja peremees muretses selle täiendamise eest, saates inimesi hankima lisa. Aga enne kui ükski neist tagasi jõudis, lõppesid klaasid otsa ja nüüd algas see, mille poole ehk püütigi: algas joomine pudelikaelast ja üldisest riistast, sattugu selleks kas või mõni pesukauss. See oli see õige koktail, see oli see tõsine karjaküna, kuhu poole püüab inimene, olgu süües või juues, palvetades või pidutsedes.
On elanud suured ja targad mehed, kes on kirjutanud veel suuremad, targemad ja pühamad raamatud, aga kõik nad kinnitavad nagu ühest suust, et inimene ei saa muidu õnnelikuks, kui peab muutuma kariloomaks. Selle suure ja püha tarkusega siis ravitaksegi inimese õnnetut õnne ja kui ta ei parane, siis on ainuke vastus: inimene pole veel küllalt kariloom, sellepärast ta ei leia õnne. Inimesel on veel midagi, see on tema õnnetus. Loomal ei ole midagi, see on tema õnn.
Köögertal ja tema juubelikülalised tundsid seda tõde loomusunniliselt ja sellepärast püüdsid nad teha, mis nende võimuses, et neil ei oleks enam midagi: pudelid kallati tühjaks ja ei olnud varsti enam kuigi tähtis, kas nende sisemus voolas mõnda riista või põrandale, peaasi, et nad oleksid tühjad. Ning et poleks ka tühje pudeleid, siis need visati vastu seina, olgu selle koha peal ees mõni pilt või kuju. Nõnda juhtusid mõned tühjad pudelid aknasse ja isegi läbi akna tänavale, aga sest polnud suuremat lugu, sest milleks oli Köögertal siis end varustanud korrapidajatega. Las ometi nemad hoolitsevad, et ei rikutaks üldist head korda.
Natukese aja pärast ilmusid uued klaasid laudadele, aga nüüd tundusid need nii tühiste esemetena, et ükski ei võtnud enam vaevaks neid purukski peksta, ehk olgu siis, et mõni neist kogemata põrandale lükati. Inimesed olid vaheajal juba vennaks saanud ja nemad ei tahtnud, et kõlisev klaas oleks nende lahutajaks ja elumürgistajaks.
Inimene himustas õnne. Karingi himustas, sest tema ees seisis Rönee, suur klaasnõu käes, millest jootis teda kui väikest last või rumalat looma. Karin jõi ja naeris ning jõi siis uuesti, kuni ta lõpuks ütles:
„Katsume juua kahekesi korraga.“
„Ei,“ vastas Rönee, „sest siis ma ei saa teie suujäljelt juua.“
„Saate,“ vastas Karin. „Näete, ma rüüpan praegu siit, pange seda tähele ja tulge nüüd minu kõrvale, nõnda, ja nüüd pange oma parem käsi ümber minu kaela ja võtke vaasist kinni, soo, nüüd tõstke ta suule…“
„Maha jookseb!“ hüüdis noormees.
„Suud peavad lähemal olema, siis ei jookse,“ vastas Karin. „Suruge oma pale kõvasti vastu minu palet, veel kõvemini ja nüüd…“
Aga enne kui nad said jooma hakata, tõusis saalis suur kisa ja käteplagin, nii et nad unustasid oma toimingu ja vaatasid ümber: keset lokaali seisis ümmarik laud ja laual püsti noormees ja neiu, kes suudlesid, see oli kõik, muud mitte midagi. Sel silmapilgul kustus äkki tuli ja Rönee ning Karin jäljendasid nagu loomusunniliselt nähtud pilti. Kui kaua nende suudlus kestis, seda Karin õieti ei tea, sest tema ennegi uimane pea läks veel uimasemaks ja tal hakkas nii hea, et ta oleks tahtnud jäädagi pimedusse ja sellesse sülelusse, üsna ükskõik, millised oleksid olnud tagajärjed. Aga äkki läks ruum uuesti valgeks ja siis kisti noormees tema küljest sellise jõuga, et Karin tuikus tagurpidi kellegi käte vahele, kuna Rönee lendas mürinal vastu laudu ja tema käes olev klaasnõu lendas põrandale puruks. Aga ta võitis oma tasakaalu silmapilk uuesti tagasi, kahmas laualt esimese kättepuutuva asja — kivist tuhatoosi, nagu pärast selgus — ja virutas sellega oma ründajale näkku, kuhu ilmus samal hetkel helepunane veri. See kõik sündis peaaegu silmapilkselt, ilma et ükski oleks saanud takistada, sest kõik olid seotud oma isiklikkude asjadega ja nende tähelepanu oli juhitud mujale. Karingi, kellesse asi otseteed puutus, nägi seda nagu unes või läbi paksu udu. Ainult siis, kui lõi mehe näol särama punane veri, tilkudes lõuaotsast põrandale, tuli ta nagu täielikule meelemärkusele. Siis’ep ta sedagi õieti taipas, et haavatu pole keegi muu kui advokaat Paralepp, kes kogu õhtu teda üksisilmi süngelt vahtinud, nii et Karinil hakkas sagedasti piinlik, mispärast ta ehk rohkem jõigi, kui ta seda muidu oleks teinud. Karini eeskujul hakkas ka Paralepp jooma, tõstes klaasi ikka temaga ühel ajal, nagu tahaks ta temaga kokku juua. Aga Karin ei tahtnud temaga kokku juua, sest tema oli täna selleks liiga tõsine. Karin kartis tõsiseid inimesi, temal endalgi oli tõsidust liiga palju tagavaraks. Sellepärast seltsis ta pigemini Röneega või mõne veel võõramaga, et poleks midagi mälestada ega millelegi mõelda. Et ta aga Röneega suudles, siis ka see polnud tõsiselt mõeldud, vaid sündis ainult sellepärast, et ta oli natuke rohkem joonud kui temale kasulik.
Nähes verd Paralepa suus ja lõual, Karin tormas tema juurde.
„Mina olen selles süüdi!“ hüüdis ta kõigi kuuldes.
„Teie ei ole seda väärt,“ vastas Paralepp, omal suu verd täis.
„Ja muidugi, ma pole seda väärt, mu mees ütleb sedasama,“ nõustus Karin alistunult.
Aga Paralepp kuulis vaevalt neid sõnu, sest temal võeti juba käe alt kinni ja ta talutati lokaalist välja. Karin nägi veel läbi ukse, kuidas talle palitu selga tõmmati ning siis trepist alla viidi, et lähemasse haiglasse sõidutada.
„Öelge neile seal, et arve tuleb minule saata!“ hüüdis Köögertal minejaile järele ja lisas ümber pöördudes: „Mööbel, riistad, valu ja veri, ükskõik mis — ainult juubeliarve, muud mitte midagi. Nagu lobi ja lakegi. Maksan kinni ja sellega olgu lori lõpetatud.“
Nõnda mindi siis päevakorras edasi, nagu poleks midagi erilist juhtunud. Sest kõik, kes üldse midagi arvasid, olid üksmeelselt veendunud, et katki pole midagi, sest kõigil alles pead otsas. Oli ainult kaks, äärmisel juhul kolm inimest, kellesse see sündmus enam-vähem mõjus. Üks neist oli Rönee, kes astus Karini juurde ja ütles vabandavalt:
„Seda ma tõepoolest ei tahtnud! Ma ei tea isegi, kuidas see nõnda tuli. Märkasin alles siis, kui oli juba tehtud.“
Aga Karin oli väga leplikus meeleolus, sest ta vastas noormehele:
„See oli hea, et te seda siiski märkasite, kui olite juba teinud, muidu oleksite võinud talle veelgi mõne asjaga valada. Ja mõelge ometi, mis siis oleks olnud, kui see oleks sattunud silma või kuhugi mujale niisugusesse kohta.“
„See on lihtsalt hirmus, kui seda mõelda,“ oli Rönee nõus.
„Aga Paralepp hakkas mulle meeldima, kui ma nägin, et tal suu verd täis,“ ütles Karin. „Ta seisis nagu kangelane ja kõik olid kobaras tema ümber koos, kõik, ainult teie jäite eemale. Ja teie meeldisite mulle ka, kui te nõnda seal seisite. Te olete hirmus äge. Ei tohi nõnda äge olla.“
„Seda olin teie pärast, ainult teie pärast,“ kinnitas Rönee. „Kas te lubate ennast täna koju saata?“
Aga enne kui Karin jõudis vastata, astus nende juurde proua Köögertal, võttis noormehel käe alt kinni ja viis ta oma mehe juurde.
„Istuge siia lauda,“ ütles Köögertal. „Me tulime otsusele, et teie peale ei hakka põrmugi minu juubeli joogid, sest kuidas te muidu tabasite nii osavasti Paralepa nägu. Sellepärast tulge teeme õige mõne mõistliku tropi.“
Ei aidanud midagi, et noormees ajas vastu, ta pidi ikkagi lauda istuma ja Köögertali endaga ning mõne teise kibeda vennaga tasavägisi kaasa jooma, sest selline oli karistus, mis talle tema teo eest peale pandud. Karistuse määramisel mängis suurt osa proua Köögertal, kes oli valmis ennem nägema oma lemmikut purujoobnuna kuski pikali, kui et ta kaoks peolt mõne daamiga, kas või Kariniga, mida „mammi“ kartis eriliselt. Ja et karistust ühendada kättemaksuga, siis proua Köögertal oskas asja nõnda seada, et joojate lauda toodi ka Karin, kus ta oma silmaga pidi nägema, kuidas Rönee langeb laua alla, nagu oli kavatsetud. Aga just oma naiseliku tasumishimuga „mammi“ sattus niiöelda eksiteele. Poleks Karinit siia lauda toodud, siis oleks vististi kõik soovikohaselt sündinud, aga nüüd omandas asi äkki teise pöörde.
Karin asus lauda nimelt Köögertali kõrvale, kes ütles talle varsti saladuslikult:
„Tubli, proua Paas. Teie olete esimene naine, kes pole mind petnud.“
Karin ei taibanud kohe, milles asi, aga siis meenus talle tema lubadus meelitada Rönee „mammi“ juurest ja ta vastas:
„Eks ole, härra Köögertal. Mina olen väga truu. Ainult mehed ei usalda mind, sellepärast on mu elu väga raske.“
„Mina usaldan teid täielikult,“ kinnitas Köögertal.
„Aga mis ma siis temaga teen, kui te ta täis panete,“ ütles Karin, rõhutades sõna tema. „Mina ei saa teda ometi siis kuhugi viia.“
Köögertal taipas kogu seisukorra ja varsti katkestas ta sunnijoomise, viies Rönee klaveri juurde, et ta seal midagi laulaks. Aga noormees oli sootuks häälest ära ja sellepärast hakkas Köögertal ise klaverit mängima. Tema eeskujul kiskusid mõned külalised mängijatel pillid käest ja hakkasid neid puhuma või poognaga saagima. Kogu ruum täitus hirmsa kõrvupureva kakofooniaga, mille sekka hüürgasid joobnud inimeste hääled. Äkki oli satutud nagu suurde, heledasti valgustatud kiskjate puuri, kus jagatakse parajasti verist liha. Uued maestrod aina lisasid mängule hoogu ja tegid ise liigutusi, mis muutsid pilliomanikkude näod tõsiseks ja pahaaimavaks. Mõned mängijad, kel pillid alles peos, pugesid tasahilju lokaalist välja kõrvalruumi. See oli just sel silmapilgul, kus Köögertal töötas klaveri ees juba rusikatega. Varsti oli tal ka sellest vähe ja ta mõtles jalgadega mängima hakata. Nüüd kargas lokaali peremees ja paar kelnerit ligi takistama. See ajas Köögertali hoopis marru. Kõigile ootamatult viskas ta klaverikaane nagu kiige üle võlli ja see kukkus hirmsa paugatusega põrandale puruks.
„Hävitan maa pealt selle logu!“ karjus ta ise. „Teen ta pihuks ja põrmuks!“
„Klaver maksab paarsada tuhat,“ ütles peremees ja vahtis abiotsivalt ringi.
„Maksku või paar miljonit,“ vastas Köögertal. „Täna teen talle lõpu ja homme tasun arve. Eest ära, muidu kärvate ühes oma muusikamööbliga!“
Ta sööstis nagu vihane härg klaveri kallale, tahtes seda kõrgendikult uperkuuti alla visata, aga kümned käed hoidsid vastu. Nüüd hakkas ta kirudes otsima mõnda löögiriista. Sel silmapilgul astus naine tema juurde ja ütles heasüdamlikult:
„Lõhu aga lõhu, Karlikene, ära aga endale haiget tee. Klaverist pole lugu, homme ostame uue, aga mul on hirm sinu enda pärast.“
Seda häält ja neid sõnu kuuldes Köögertal jäi seisatama ja vahtis läbi juuksesalkude, mis korratult silmadele langenud, jõllitades naisele otsa. Äkki äigas ta käega juuksed otsaesiselt ja tema silmad omandasid jällegi nagu inimliku helgi, nägu hariliku joobnud ilme ning ta ütles kähiseval häälel:
„Ei lõhu, kui sina käsid. Ei tule uneski mõttesse lõhkuda! Sinul on minuga ikka kurjad mõtted.“ Ja ta pöördus saali poole ning kähises, nagu pigistaks keegi teda kõrist: „Mu kurk kuivab! Ma suren janusse!“
Mitmelt poolt korraga ulatati talle suured pooleldi täidetud klaasnõud, millest paljud juba joonud ja millest võttis temagi hea sõõmu. Siis läks ta klaverikõrgendikult alla ja istus oma endisele paigale. Aga ta süda nähtavasti kipitas sees, et klaver jäi tervena seisma endisele paigale, sest kui ta veel mõne hea sõõmu oli võtnud, lõi ta äkki rusikaga kõigest jõust vastu lauda, nii et jook laias klaasnõus kargas lauasistujaile näkku ja riietele, ning karjus peaaegu hullustuses, kuna silmadesse ilmus hiljutine ebainimlik läige:
„Löön puruks! Peksan puruks! Kõik teen tuhaks ja maksan kinni. Ei jäta kivi kivi peale, nagu Jeruusalemmas! Ka Toompea teen maatasa, lükkan vupsti! merre, sest ma olen pankrottmeister. Annan kord jalaga ja ongi teine vana patarei juures. Ainult vene kiriku kuplid jäävad veest välja. Kullatud kuplid! Mis?! Teie ei usu? Te arvate, et Köögertal ja komp. seda ei või? Te olete lapsed! Te olete põrund pead! Kas kuulete! Teil on oina oimud! Teil on tallekese tarkus, keda viiakse tappa. Teie ütlete, Köögertal ja komp. ei saa Toompead vana patarei taha. Köögertal ja komp. võttis Nikolailgi pea otsast. Mina olin see, kes saatis saksa Villemi Püha Helena saarele. Te ütlete Hollandisse? Aga kus seegi on, kui mitte püha Helena juures. Sealsamas mere ääres. Ärge tulge oma vähemlaste ja enamlastega, need on memmed. Nemad valmistavad ette, siis läheb Köögertal ja komp. ning hakkab tööle, et oleks inimestel raha ja vabadust. Ei tohi olla enamlast ega vähemlast, ei tohi olla põllumeest ega töölist, peab olema üks eesti rahvas, muidu lükkame Toompea Naissaare alla. Peab olema ainult Köögertal ja komp., peab olema ainult pankrottmeister või käigu kõik kuradile! Ainult Köögertal ja komp. toob rahvale raha ja vabaduse. Mina olengi see keiser, usk ja isamaa, mina ja mu semlakid. Sellepärast peksangi kõik puruks…“