Tõde ja õigus IV/XXXII
XXXII.
Kogu toiming all ukse juures oli Karini teada kestnud ainult mõned silmapilgud, sest nad mõlemad olid hirmsasti ähmi täis, aga Indrek, kes ootas ülal, leidis, et need silmapilgud olid ebaloomulikult pikad. Sellepärast ütles ta sisemisest värinast hoolimata üsna ükskõikselt ja süütult oma naisele, kui see tuli külalist saatmast tagasi:
„Altukse lukk on vististi rikki läinud, võti ei taha hästi keerata.“
„Praegu keeras ta minu käes väga hästi,“ vastas Karin paha aimamata.
„Ah nii!“ lausus Indrek endiselt. „Ma mõtlesin, et uksel on lukk rikkis. Tähendab, külaline oli pisut rikkis, muidu poleks sul nii palju aega läinud.“
„Minu aeg ei maksa raha,“ vastas Karin, et üldse midagi vastata, sest ta nägi, et mees oli ta oma sõnadega lõksu meelitanud.
„Muidugi,“ oli Indrek nõus, „aeg ei maksa raha, aga ennemuiste oli ikka kojarahval ja teenijaskonnal viisiks hooviväraval seista ja sosistada, nüüd omandavad majaprouad selle armsa kombe.“
„Käisid sa ukse taga kuulamas, et ma sosistasin?“ küsis Karin nüüd ärritatult.
„Milleks seda?“ küsis Indrek vastu. „Aga valjusti rääkida oleksite võinud siin ülalgi, sest aega teil ometi jätkus.“
„Kust sina seda tead? Või käisid juba Tiina ja laste käest järele küsimas, kui kaua ta siin oli?“ küsis Karin põlglikult.
„Ei, armuline proua,“ ütles Indrek, „ma lõin silmad ainult sinu ja tema paberossiotstele laual ja hingasin oma toa õhku, sellest aitas. Ega te siis ometi ühe tunni jooksul niipalju suitsetanud.“
„See on minu asi, kuipalju ma tunni või poole jooksul suitsetan või kus ma seda teen,“ vastas Karin väljakutsuvalt.
„Esiotsa mitte,“ vaidles Indrek vastu. „See siin on minu tuba ja tulevikus palun mitte enam oma külalisi siin vastu võtta, vastasel korral pean ma lukustama ukse. Siis veel: esialgu olen mina ikka veel teie härra abikaas, armuline proua, ja sellisena kuuluvad minule teatud õigused, millest ma nii kergesti ei loobu. Kõigepealt: mulle ei meeldi, et minu naine ajab võõraste meestega all hooviväravas mingisuguseid salajasi asju. See kompromiteerib minu naist ja on häbiks minu lastele, et neil on niisuke ema.“
Nüüd Karin ei suutnud ennast enam pidada, vaid pahvatas peaaegu pisarsilmil:
„Aga minule ei meeldi, et mu mees sokutab oma teenijaga minu selja taga, nagu oleks mina siin majas see viimane jätis!“
„Sa oled nõdrameelne!“ hüüdis Indrek.
„Aga sina oled hullumeelne!“ karjus Karin talle vastu. „Sa ajad asju sulidega ja lased enda metsas kas või ära tappa, ilma et minule lausuksid sõnagi. Kõik arvavad, et ka minu mees on mõni põrandaalune kaabakas, kellele iga vosmi võib karjuda: käed üles! Sa teed minust seltskonnas pidalitõbise, kelle eest kõik põgenevad, ilma et ma teaksin miks. Aga teised teavad, teised kõik teavad, mu oma teenijagi teab, ainult mina üksi olen see loll, kes midagi ei tea ja keda oma mees sellepärast sõimab nõdrameelseks. Ükski ei või minule oma saladusi öelda, aga mina neile võin. Minu mees teab minust kõik, aga mina ei tea temast midagi, kuulen ainult teiste käest. Minust teatakse rohkem, kui olemas, aga mina ei tea teistest sedagi, mis tõesti on. Mis oleks minust ja lastest saanud, kui mõlemad politseinikud oleksid pihta lasknud? Siis oleksid sa praegu juba hauas! Sest üks sihtis Meleskit, teine sind, ainult õnn, et laskis mööda.“
Indrek vajus toolile ja lausus löödult:
„Seda kuulen ma praegu esimest korda.“
Aga Karin karjus talle nuttes vastu:
„Tähendab, sa valetad edasi! Sa vead mind ikka veel ninapidi! Sa oled mind kogu eluaeg petnud ja pole mind kunagi armastanud. Mu isa oli ju siis rikas, kui me abiellusime, sellest aitas sulle. Mina olin ainult kaubapealis, millega tuli armulikult leppida. Me vaesed naised, meid on ju ilmas palju rohkem kui mehi. Aga mina ei taha enam nõnda edasi elada, ennem kasvatan üksi oma lapsed suureks, sest ka neist saavad ju ainult naised. Et neid surm ka ei korista! Poisi võttis, aga tüdrukuid ei taha. Meie oleme see umbrohi, mida sõtkutakse…“
Indrek katsus mitmel korral vahele rääkida, aga see suurendas ainult Karini nuttu ja sõnadevoolu. Nõnda siis tuli alguses leppida ainult kuulamisega. Selle tõttu oli võimalik seisukorra üle järele mõelda.
Asi oli täbaramaks kujunenud kui Indrek kunagi osanud oodata või oletada: Karin teadis tema saladusest rohkem kui tema ise, ja see saigi kõige raskemaks komistuskiviks. Oli mõttetu avaldada kahtlust, et Karini teated on ehk ainult põhjendamatud kuuldused, tema jäi oma juurde. Tema pidas tõeks seda, mis oli kõige võimatum ja uskumatum, sest nõnda olid tal mehe vastu kõige kangemad trumbid, nõnda oli tal enda arvates kõige rohkem õigust. Ta oli valmis peaaegu sedagi uskuma, et Indrek oli see, kes vedas oma koolivenna kas teades või teadmatult politsei küüsi — vedas surma, mille tasuks teda ennastki nüüd varitseb surm. Tema elu tähendab on ammugi võõrastele panti pandud ja tema naine ning lapsed pärivad või saavad ainult selle, mis võõraste armust üle jääb. Karin elab niiöelda surmamõistetud mehega ühes majas. Sellepärast ongi arusaadav, miks Indrek elab nõnda, nagu ta elab: temal pole enam öö- ega päevarahu, temal pole enam muud mõtet kui aga ainult surm. See ongi see õige põhjus, miks ta põgenes Karini juurest magamistoast: tema ei taha olla oma naisega, vaid ta otsib üksindust, et olla oma surmaga. Muidugi ei ütle ta seda Karinile, ennem läheb ja räägib ta sellest Tiinaga, just Tiinaga, sest Tiina on alles neitsi ja mehed armastavad neitsitega rääkida surmast, sest surm tähendab armastust.
„Kui mina oleks veel usklik, nagu minu isa ja ema,“ rääkis Karin, ning nähes, et Indrek tahaks nagu vastu vaielda, kinnitas ta: „ja muidugi, minu isa ja ema on väga vagad ja usklikud inimesed, sest pole midagi, et nad peavad poodi ja lähevad viinamüügi pärast istuma, ikkagi on nad vagad ja usklikud. Mina olin enne ka, aga sina oma jõleda tarkusega arvad, et ainult matsid, kes sõnnikut veavad, võivad jumalat uskuda, teised ristiinimesed ei või. Sina tahad ka minu panna enne sõnnikut vedama ja alles siis uskuma. Aga mina hakkan muidu uuesti uskuma, hakkan kõigest südamest, käin iga pühapäev kirikus, lähen kaks korda aastas laualegi, lähen sinu kiuste kas või kolm korda ja kui tunnen, et ma juba küllalt kindlasti usun, siis lähen altari ette, lasen seal põlvili, langen üsna kummuli ja palun jumalat ning Jeesust Kristust, et ta teeks nõnda, et ma saaks uuesti neitsiks, nii et…“
„Jäta ükskord järele, muidu räägid enda veel täna hullumajja,“ ütles Indrek vahele.
„Räägingi,“ vastas Karin, „kasvata siis üksi oma lapsi, kui mina sulle ei kõlba. Aga jumalat palun selle asja pärast ikkagi, kui saan usklikuks ja hakkan kirikus ning laual käima. Kui sina ei mõista muud teha, kui salaja aina surma otsida, sest sa oled minust tüdind, siis pole minul muud paika kui hullumaja. Sina ise oled see, kes minu sinna ajab. Sa teadsid väga hästi mis asjamees see Melesk on, aga ikkagi määrad temaga kohtamise…“
„Usu ometi, kõik oli ainult juhus,“ rääkis Indrek.
„Ei usu, mitte sõnagi ei usu ma enam sellest, mis sa mulle räägid, sina oled kogu aeg mulle ainult valetanud ja mind petnud. Aga hea küll, ma olen õiglane, nagu sina alati nõuad. Ütleme, sa läksid juhuslikult. Aga kas sa ka juhuslikult istusid tema kõrvale puu peale ja juhuslikult jäid seal ootama, kuni karjuti „käed üles!?“ Oled sina tõesti nii rumal, et sa teed niisukesi asju juhuslikult? Jätad sa tõesti elu ja surma küsimuse juhuse hooleks? Sest Meleskiga kõrvu istuda kas või paradiisiski pidi ju ometi tähendama mängu elu ja surma peale. Aga mis siis mina ja lapsed sulle oleme, kui sa mõne Meleski pärast mängid elu ja surmaga — Meleski pärast, kes pole sulle muud kui ainult koolivend? Mis sa mulle ütleksid, kui mina mõtleks täie teadmisega ennast minna tapma mõne kooliõe pärast? Sa nimetaks mind kohe nõdrameelseks. Sa sõimaks mind lihtsalt idioodiks! Aga mis siis oled nüüd sina ise? Seep see on, et sina pole mingi idioot, vaid sina teed kõik täie teadmisega ja kavakindlalt. Sina talitad täiesti ettekavatsetult. Sina otsid surma ja sellepärast pole sa nõdrameelne ega idioot. Idioodid surevad loomulikult, jäävad auto või trammi alla, aga sina ei jää. Sina tahad mind sinna ajada, et minust lahti saada, sest ma olen sul teel tüliks. Ma olen kellegil nooremal teel tüliks, kes on alles neitsi, sellepärast tahadki mind hullumajja saata…“
„Miks ei hakka sa kirjanikuks,“ ütles Indrek vahele, „sul oleks oma eluülesanne ja see rahuldaks sind. Kui minul oleks selline luulelend, ma vahetaks ta ammugi rahaks ümber.“
„Pilka aga, pilka, küll sa oma palga saad!“ hüüdis Karin ähvardavalt.
„Usu, et mõtlen tõsiselt,“ kinnitas Indrek.
„Noh, kui mõtled tõsiselt siis teed seda ainult selleks, et minu mõtteid segi ajada, sest selles oled sa meister. Kõik mehed on selles meistrid. Omal alles piimahabe suus, aga juba oskab naise mõtteid segi ajada. Aga mina pole enam nii rumal, sest mina pole enam mõni neitsi, nendega võid minna katsuda õnne, kui tahad mõtteid segada. Sinul on ainukene eesmärk — minust lahti saada, olgu nii või teisiti. Ja ära karda, küll sa juba saad. Köögertali juubelil voolas juba minu pärast veri ja küllap voolab veelgi. Sest ega see sellega jää, seda ütlevad kõik. Ära tee ühti nii imestunud silmi, see pole sinusugusele mehele mingi uudis, kes jätab oma naise ilma hooleks. Aga härra Itamgi ütles, et mind ei tohi ilma hooleks jätta, mind ei tohi üksinda kodust välja lasta. Aga mis teed sina? Sina jätad mu koduski üksinda. Aga kes hoolitseb mu eest siin? Siin pole kedagi, väljas on vähemalt võõradki mehed. Aga needki ei saa hoolitseda, sest neil on omad naised või nad lähevad enne kaklema ja jäävad enne purju kui jõuavad hoolitseda. Oleks sa ise seal olnud, siis sa oleks näinud, et mina polnud milleski süüdi. Kõik jõid ju ühest riistast, sest klaasid olid kõik katki, ja mina jõin ka, muidu ma poleks üldse juua saand ja oleks pidand janu kannatama. Ja nõnda see tuligi. Aga ega ta siis meelega nõnda, nii et hammas suust ja pealmine huul lõhki, see lihtsalt juhtus, et tuhatoos ei läinud silma, vaid suhu, mis oli suur õnn. Sest kui silma, siis oleks olnud veel hullem. Ainult verd oli palju, terve suu täis, kui ta ütles, et ma pole seda väärt. Aga nad tegid ju saali liig ruttu valgeks, ma ei jõudnud ennast enne lahti kiskuda, sest ta hoidis nii kõvasti mind kinni. Mina ju ei tahtnud, vaid tema, sest me jõime kahekesi ühest riistast. Mehed on ju rumalad, noored on hirmus rumalad, nemad arvavad, et kui jood ühest riistast, siis pead ka suudlema. Aga see pole sugugi nõnda, mitte sugugi. Meil naistel on selles asjas sootuks teine arusaamine. Kui ainult mõelda, mis siis sünniks, kui kõik inimesed, kes joovad ühest riistast, hakkaksid suudlema. Mine korraks lauakiriku ja siis lase end poolest kogudusest suudelda. See vast oleks ilus! Ehk kui iga meeskülaline, keda lähed uksest välja saatma, tükib sedasama tegema. Ma tänan! Aga mehed on kõik niisukesed, niipea kui oma mees jätab su maha. Ja tead, mis ma tegin? Hakkasin viimases hädas hammastega lõuaotsa kinni. Aga, helde jumal, mis ma pidin siis tegema? Mul polnud ju mingit muud pääsu. Või pidin ma tõesti laskma end selle eest suudelda, et ta mulle laulis? Sa pead mind jumala eest palju halvemaks kui ma olen. Ja kui ma olengi halb, siis ainult sellepärast, et sina mu selleks oled teinud. Mina olin üsna süütu tütarlaps, kui sina mu oma kätte said, ja kõik, mis minus on, on sinult. Ma olin pehme nagu vaha, sa võisid m’ust teha, mis tahtsid. Ja sina oled mu sinnamaale viinud, et võõrad mehed tükivad mind mu omas majas suudlema, peaaegu oma mehe silma all. Sest paljuke see puudus, et sa oleksid äkki ukse avanud, kui mina teda välja saatsin, ja siis oleksid sa kõik näinud. Seda ma kartsin kõige rohkem, sest ma mõtlesin, et siis tuleb jällegi kaklus ning meeste veri hakkab minu pärast voolama. Arvad sa, et see on mul kerge kannatada…“
Indrek langes naise sõnamulinat kuulates toolil ikka enam ja enam kössi. Viimaks ütles ta temale üsna vaikselt ja nukralt:
„Ma peaaegu kahetsen, et mul on sinuga lapsed.“
„Muidugi, sa kahetsed alati midagi, kui mina räägin sulle tõtt. Mehed ei armasta tõde, mis on naiste suus. Sina tahaksid, et mina salgaks samuti, nagu sinagi. Aga mina lubasin sulle tõtt rääkida ja mina oma tõotust pean, seni kui olen sinu naine. See oleks vast ilus, kui ma ka kodus peaksin valetama, väljas pean seda muidugi tegema!“
„Just nii, inimesed peavad endid ausateks, kui nad tühjendavad oma solgiämbrid kodus,“ ütles Indrek.
„Sina ise tegid sellega algust,“ vastas Karin, „pealegi veel enne meie abielu, nii et sinu solk sai meie abielu aluseks.“
„Sa oled tõbras, mitte inimene!“ hüüdis Indrek ja kargas toolilt, nagu tahaks ta midagi otsustavat ette võtta.
„Kas näed nüüd, misuke sa oled,“ rääkis Karin. „Kui mina räägin oma pattudest, siis kuulad sa üsna rahulikult, kahetsed ainult pisut, et ma pole seitsme-, kaheksa-aastase abielu järele sama titake ja süütuke, nagu enne abiellumist, aga nii pea kui ma julgen puutuda sinu patte, kui ma ainult viipan sinnapoole, siis kaotad sa kohe tasakaalu ja mina olen tõbras. Muidugi, see on ju sinu püha ja eksimatu veendumus, et mees on vaim ja naine loom. Olgu, aga miks on vaim püham kui loom, olgu tal neli või nelisada jalga? Miks on pea kõrgem kui jalad? Miks, kas sa ei ütleks mulle? Aga sul pole midagi öelda, sest peaaju ei olegi kõrgem. Nüüd ma tean seda, sest nüüd olen ma ka teiste meestega rääkinud, kel pole põhjust mind haneks püüda. Advokaat Paralepp ütles mulle kord, et on üsna ükskõik, misukese organiga inimene ilmast läbi lööb, kas pea või jalgadega. Ta mõtles nimelt minu jalgu ja veel midagi muud. Ja kunstnik Mägar ütles kord kohvikus kellelegi moraalipasunale, et jäetagu ometi need labased sõnakõlksud prostitutsioonist, sest ka tema töö olevat ainult prostitueerimine. Aga tema töötab ometi vaimuga, sest tema on ju mees? Või pole kunstis vaimu üldse vaja? Vasta, kas on kunstis vaimu vaja või võib iga tõbras saada kunstnikuks? Muidugi, nüüd sa ei vasta, sest sa näed, et ma pole enam tänapäine. Ma olen sind ja kõiki mehi lihtsalt läbi näinud. Teie kõik olete egoistid ja ülistate ainult seda, mis teile kasulik. Oma naisele soovitate vaimu ja voorusi, võõrastes naistes otsite jalgu ja pahesid. Minu pead pole veel ükski mees tikkunud suudlema, aga minu jalgade ja muude kenaduste ümber on nad kui mesilased. Nõnda olete teie mehed kõik. Kiidate oma vaimu, aga vahite naiste jalgu. Sellepärast ongi Kitty oma jämedate jalgadega nii hirmus õnnetu. Tead, ta pakkus mulle oma lumipaleed, kui ma tema jalad peeneks usuks. Ta ütles, ma andku üheks nädalakski oma jalad temale tarvitada, siis…“
„Milleks sa seda mulle räägid?“ küsis Indrek.
„Otseteed selleks, et sulle tõendada, mehe pea pole sugugi tähtsam kui naise jalad ja sellepärast pole teil mingit põhjust suurustada ega peremeest mängida. Meie peame olema üheõiguslised, sest naised teevad oma jalgadega mõnikord parema karjääri kui mehed oma peaga. Sellepärast ei karda ma sind enam ja ei lase ennast enam türanniseerida, vaid elan nagu ma heaks arvan. Mul on austajaid ilma sinutagi, nii et mul pole enam sinu pead tarvis, vaid aitan end oma jalgadega, nagu sina ikka ütled. Sest see on sinu tarkus, et mehed elavad vaimu ja peaga, naised emakoja ja jalgadega. Aga mina olen sinu tarkusest tüdind, sest ilmas on targemaid inimesi kui sina. Ilmas on ministreid ja kunstnikke, aga sina õpetad ainult lapsi ja oled ninali raamatus.“
„Sul on väga moodsad vaated,“ ütles Indrek. „Tänapäev on tõepoolest koera pakutamine tänaval suurem ühiskondline ülesanne kui laste kasvatamine või õpetamine. Seda tõde tunneb iga seltskonnadaam.“
„Sa oled ogar!“ hüüdis Karin.
„Me ehk oleme mõlemad ogarad,“ arvas Indrek.
„Ütle parem, et kogu maailm on ogar, see käib sinu vaimuga veel enam kokku,“ ironiseeris Karin.
„Väga võimalik,“ oli Indrek nõus. „Sest mõtle ometi: enne unistati abielust, nüüd abielulahutusest; enne varandusest, nüüd varanduste lahutusest ja pankrotist. Sinulgi on äkki tekkinud metsikud vaated mehele ja naisele ning nende abielule, nii metsikud, et mina kardan, ühel ilusal päeval võin ma tõepoolest aru kaotada ja käte ning jalgadega elama hakata, sest muidu ei anna mõõtu välja. Ei ole enam viisakas päid kultiveerida, vaid aina kõhtu ning jalgu. Naised on emakojagi mängust välja jätnud, sest selles on pisut rohkem taipu kui kõhus ja jalgades. See on otse naljakas. Kehale on treeningut vaja, vaimule mitte. Vaimu toitke ainult nämmiga, muidu noorsugu õpib ehk ise mugima. Nõdrameelsete hulk kasvab niikuinii kiiresti, mis veel siis, kui tahaks treenida vaimu…“
„Milleks see sõnamulin?“ küsis Karin.
„Aga just selleks, et öelda: inimene ei peaks üldse enne katsuma mõelda, kui ta saab ministriks…“
„Naised ei saa ju ministriks,“ pistis Karin vahele.
„Siis neil pole üldse tarvis mõelda,“ vastas Indrek. „Õieti pole seda meestelgi vaja, sest ministri eest mõtleb partei ja riigivanemal pole aega mõelda, nii et peaks valima presidendi või kuninga, et oleks ükski inimene, kes mõtleks. Aga vististi on nõnda, et kuningas või president ütleb: milleks pean mina mõtlema, ma olen ju kuningas või president? Ja abielus on just sama lugu: enne harjutas meeski oma pead, aga nüüd harjutab ta ainult jalgu, et jõuda järele rahale või naisele, kes lippab tühja emakojaga.“
„Vana meeste lora!“ hüüdis Karin. „Naisel olgu punnis kõht ja pakkjalad, seda tahad sina!“
„Mina ei taha midagi,“ ütles Indrek.
„Siis jäta emakoda rahule! Jäta üldse naised rahule, sest sina oled nende vastu ülekohtune!“
„Ma tahaks ainult, et naine poleks nii õnnetu, nagu ta on, sest nõnda saab ka mees õnnetuks.“
„Ometi kord ükski tõesõna!“ hüüdis Karin ja lisas pilkavalt: „Mõtle ometi: mees, vaenekene, võib õnnetuks saada! Just nii! Sul on ainult mees südame peal, mitte naine. Et naine on sunnitud oma last tapma…“
„Sunnitud?“ küsis Indrek imestunult.
„Muidugi sunnitud, kui isa jätab oma lapse maha,“ vastas Karin.
„Aga mis siis, kui ema isegi ei tea, kes lapse isa?“ küsis Indrek.
„Kuis nii ei tea?“ küsis Karin arusaamatuses vastu.
„Sellest võiksid sa ometi seletamata aru saada,“ ütles Indrek paljutähendavalt. Ja kui Karin oli pisut mõelnud, siis saigi ta aru, mis mees talle oli öelnud. Aga see ajas ta vihale ja ta hüüdis:
„Tähendab, sa hakkad mulle vanu asju ette heitma, mis sa ise andeks andnud!“
„Ma ei heida sulle midagi ette, arvan ainult, et see, kui isa oma lapse maha jätab, pole emale veel küllaldaseks põhjuseks, et teda solgiämbrisse pista või talle kolm korda südamesse torgata, nagu sa ise lehest lugesid, sest et kolme armastab jumal.“
„Pea oma koledused endale,“ ütles Karin nüüd. „Mina pole esiotsa mõni köögi- või karjatüdruk, vaid, jumal tänatud, seltskonnadaam, kel pole iseendal vaja oma lapsi tappa.“
„Muidugi, tapmises on süüdi ainult karjatüdrukud, mitte daamid…“ tahtis Indrek öelda.
„Süüdi on ainult mehed!“ hüüdis Karin. „Nemad ajavad tapma.“
„Ma ju ütlesin sulle…“
„Sa pole mulle midagi öelnud, sa ainult süüdistad naisi!“ rääkis Karin ägedalt vahele.
„Ma ei süüdista ega kaitse kedagi, ma ainult ütlen: elagu mehed ja naised kuis tahes, abiellugu nad kas või igaks ööks uuesti…“
„Muidugi, mehed abielluvad ainult ööks, päeval pole neil naist vaja,“ pistis Karin vahele.
„Hea siis küll: abiellugu nad või iga päev uuesti…“ algas Indrek.
„Ja öösiks pugegu mees oma tuppa, naisest võimalikult kaugele, nagu oleks ta mõni kuningas või keiser,“ sähvas Karin jällegi.
„Sa oled aru kaotanud!“ hüüdis Indrek.
„Ja sina oled loll!“ hüüdis Karin vastu.
„Siis kuula seda lolli,“ rääkis Indrek ägedalt, „sest seni kui pidasid mind targaks, ei maksnud mind kuulata, ilmas pidi olema ju niipalju rumalaid, et tarkusega pole siin midagi teha.“
„Hea siis küll, ma kuulan seda lolli,“ ütles Karin.
„Ja see loll ütleb,“ rääkis Indrek: „inimesed abiellugu või olgu vallalised, rikkugu abielu või olgu vooruslikud, muretsegu lapsi või tapku nad, mingu pankrotti või kogugu varandust, aga ärgu ometi mehed virisegu naiste ja naised meeste kurjuse üle, küllap nad juba teineteist väärivad; ärgu tehtagu oma pisitillukesest himukesest või kõdikesest inimsoo saatuse küsimust; ärgu arvatagu, et inimsoo tulevik ja õnn oleneb mõne daami või karjatüdruku jalgade mõõdust, tema küünte poleerist või kulmude kaarest…“
„Aga millest siis?“ küsis Karin nöökavalt, muutes kõik nagu rumalaks naljaks.
„Sa oled tänapäine,“ ütles Indrek ärritatult.
„Sina ise oled tänapäine,“ vastas Karin. „Eks sa lase oma silmad ümber käia, küll sa siis näed, millest oleneb inimeste saatus ja õnn.“
„Tööst, tööst ja veel kord tööst, see on kogu tarkus!“ karjus Indrek, nagu kõneleks ta tuhandetele, mitte ainult oma naisele.
„Ei, va mehike,“ vastas Karin, „praegu on ilmas nõnda, et mida raskem töö, seda vähem leiba, muust rääkimata.“
„Siis läheb see ilm hukka!“ karjus Indrek endiselt.
„Mis ajast saadik sa oled kaardimooriks hakand?“ küsis naine. „Või ükskõik, las see ilm läheb pealegi hukka. Aga milleks siis end tühja vaevata? Küünte poleerimine ja kulmude värvimine on ju kergem kui pesupesemine või kartulivõtmine. Ja meestele meeldivad poleeritud küüned ja värvitud kulmud rohkem kui puhas pesu või muredad kartulid.“
„Sina ei saa millestki aru!“ rääkis Indrek nüüd nagu alistudes. „Sina teed kõik pisikeseks ja näruseks, teed naisest värvitud ja mehest värvimata putuka ja arvad, nüüd on kõik probleemid lahendatud. Jumal sinuga ning sinu inimesega! Sündigu ta putukana ja elagu putukana, aga ärgu ta siis pirisegu, kui teda tabab ka putuka surm.“
„Kui putukas, siis putukas,“ ütles Karin, „ainult kui mees ja naine oleksid ühesugused.“
„Aga mis siis, kui ei ole?“ küsis Indrek
„Aga näe on jälle,“ kinnitas Karin. „Naine suudab mõnikord rohkemgi kui mees: Kitty on oma mehe paar korda juba pankrotist päästnud. Ja kui see tahab tast ometi lahti saada, nagu räägitakse, siis ainult sellepärast, et tal pole praegu pankrotti karta.“
„Otse vastuoksa: Itam kardab pankrotti ja sellepärast oleks tal nooremat kuldmardikat vaja, kes suudaks menukalt teatud korral kaasa töötada,“ ütles Indrek.
„Kas sa siis näed, misukesed teie mehed olete!“ hüüdis Karin kõlblas vihas.
„Sinu oma retsept,“ vastas Indrek: „võimalikult kergesti ja lõbusasti elus läbi lüüa. Küünte poleer ja kulmude värv, sellest aitab. Ning pisut noorust, seda muidugi ka. Aga nagu tead, naine on noor ainult kümmekond aastat, enne seda laps, pärast seda vana, siis ei aita ei poleer ega värv. Tööst ei pea lugu ei sina ega Kitty, aga noorus on üürike. Mis te siis nõuate? Olge üsna rahul.“
„Kitty on minust vanem,“ ütles Karin nagu vastuvaidlevalt.
„Küllap jõuad varsti talle järele,“ lausus Indrek peaaegu nukralt.
Need sõnad mõjusid Karinisse rohkem kui kõik eelmised, olgugi et nende seas oli palju kangemaid ja vängemaid. Tal käis äkki värin südamest läbi, sest ta tundis, kui halastamatu oli Indrek. Tähendab ta ei armasta teda, Karinit, tõepoolest mitte enam. Tema heidab nagu Itamgi silma noorematele, see on nüüd üsna kindel, sest muidu ta ei räägiks nõnda. Ei, muidu ta säästaks teda. Ah jaa! kõik mehed on ühesugused.