Tõde ja õigus IV/XXXIX

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

XXXIX.

Publikum, enamasti naised, keda ruumikas kohtusaal tungil täis, leidis, et kaitsja on kõnelnud hästi, aga asjatundjad arvasid, et ta on oma kõnes unustanud kohtu ja mõelnud publikumile, lootes lõigata sellelt loorbereid. Eriti arvati seda sellepärast, et kaitsja oli üks neid advokaate, kel kõige rohkem lahutusprotsesse. Tähendab, ka täna pidas ta silmas rohkem naisi, kes tahavad ehk end tulevikus lahutada, kui kaebealust ja kohut, kes mõistab õigust. Kumma arvamine põhjendatum, kas naistel või asjatundjail, see jäi otsustamata, aga Indrek kui kaebealune kaldus asjatundjate poole. Sest kui temale anti ta viimane sõna, siis hakkas ta muu seas kaitsja väidetele vastu vaidlema. Ta ütles otseteed, et kaitsja teeb temale ülekohut, kui ta püüab teda kuriteo silmapilgul kujutada hullu- või nõdrameelsena. Need sõnad rääkis ta küll rahulikult, kuid suure sisemise ärritusega, mis tundus tema hääles ja näoilmes ning kandus üle kogu saalile. Kohtunikkude näodki avaldasid äkki elu ja huvi, teistest rääkimata. Karin pidi peaaegu püsti kargama, kui ta kuulis Indreku sõnu. Tal lõi kehas värisema peenimgi närv, ja Tiinal, kes tema kõrval istus, oli suur tegemine tema rahustamisega.

„Mina ei taha ainult, et minu üle mõistetaks kohut,“ jätkas Indrek, „vaid mina tahan, et mulle mõistetaks õigust mööda, selleks räägin ma. Juurdlusel on üks tõsiasi kas targu või kogemata silmapaari vahele jäänud. Mõni tunnistaja on sellest minu arvates meelega vaikinud. On jäetud mainimata sõnad, mis räägiti otse kuriteo eel. On vaigitud need sellepärast surnuks, et nende kaudu oleks võinud avastuda uus kuritegu…“

Kaebealuse sõnu kuulati aina kasvava pinevusega. Paljud publikumi seas olid tõusnud ebateadlikult püsti ja seisid kaelad õieli kaebealuse poole, nagu tahaksid nad temale lähemalt näkku vaadata. Kohtunikud istusid käed kõrva ääres, et paremini kuulda. Karin tegi liigutusi, nagu tahaks ta Indrekule märku anda, sestsamast aga, nagu mõtleks ta kohtukojast välja põgeneda.

„Issand halasta, ta on aru kaotanud!“ kurtis ta Tiinale valusalt.

Aga kaebealune ei pannud midagi tähele, mis tema ümber sündis, vaid rääkis otsustavalt edasi:

„Mina ei kahtle põrmugi, et kui poleks räägitud neid sõnu, siis poleks olnud vaja ka minu üle siin kohut mõista…“

„Mis sõnad need siis olid?“ küsis esikohtunik.

„Need sõnad olid: keda sa nüüd lähed tapma?“ vastas Indrek.

„Kes nõnda ütles?“ küsis esikohtunik.

„Minu naine minule,“ seletas Indrek, „ja siis ma hakkasingi laskma, muidu oleksin ma niisama uksest välja läinud, sest oma arvates polnud ma naisele põrmugi kuri. Minu naine on ju igapidi, majanduslikult ja kõlbliselt, iseseisev inimene, kuidas võisingi ma temale ta eluviisi pahaks panna. Et ta aga minule nõnda ütles, pealegi veel võõra mehe kuuldes, siis…“

„Miks ärritasid teid need naise sõnad nii väga, oli neil mingi eriline tähendus?“ küsis esikohtunik.

„Arvate siis, et minusugune rahulik inimene hakkab muidu nõnda laskma,“ vastas Indrek. „Te ju ometi kuulsite tunnistajalt voorimehelt, et ma tahtsin oma revolvrit temale müüa, selleks ta ootamagi jätsin. Tahtsin teha seda selleks, et võtta endalt võimalus äkilises meeles midagi paratamatut toimida.“

„Kas te ei tahaks kohtule öelda, mis tähendasid need naise öeldud sõnad,“ rääkis esikohtunik.

Aga Indrek ei saanud veel suudki avada, kui juba Karin kargas püsti ja tormas kohtulaua ette, nagu tahaks ta üle selle õigusemõistjaile armu paludes kaela langeda, ning kisendas meeletult:

„Ärge uskuge teda, nüüd ta valetab! Nii kui ta vastab, siis ta valetab! Ta on vanglas aru kaotanud, ta otsib hukatust! Mitte tema, mina olen süüdi!“

Sõnad muutusid nutuseks karjumiseks. Suure vaevaga Tiina viis Karini kohtuteenri abil oma paigale tagasi, aga kui ka seal kestis karjumine edasi, talutati ta kohtukojast välja. Tagasi tuli ta Tiina saatel alles siis, kui Indrek oli juba kõik öelnud, mis tal öelda.

Ärevus oli viimase vahejuhtumise ajal tõusnud oma tipule. Publikum ei suutnud enne rahu leida, kui esikohtunik oli ähvardanud saali tühjendamisega. Alles siis võis kaebealune jätkata:

„Naine tahtis mulle oma küsimusega — keda sa nüüd lähed tapma? — meelde tuletada, et ma juba varemalt kord olen tapnud,“ rääkis Indrek üsna vaikselt, „ja see oligi, mis võttis minult aru. Siis, kui ma seda talle rääkisin, ta tõotas kõigi pühade juures, et ta ei tuleta seda mulle kunagi meelde, ja nüüd äkki ta tegi seda võhivõõra inimese kuuldes, nii et kui sel oleks keskmise inimese arugi olnud, siis oleks ta taibanud, miks mu naine nii eriliselt toonitas sõna „nüüd“. Ta oleks mõistnud, et see tähendas: enne oled sa juba kellegi tapnud, aga keda sa siis nüüd lähed jällegi tapma.“

„Kelle te siis enne tapsite?“ küsis esikohtunik peaaegu areldi, nagu kardaks ta vastust.

„Ema,“ vastas kaebealune kuuldavalt, kuid samal ajal tõmbus tema nägu mitupidi viltu, nagu heitleks ta viimases jõus iseendaga, ja ta langes kummuli barjäärile, mille taga ta seisis.

Kogu kohtukojas valitses silmapilguks puine kangestus. Seda vastust polnud kaebealuselt keegi oodanud, ja ootamatus oligi, mis tegi kõik tummaks. Kõik olid millegipärast arvamisel, et nüüd saab kuulda suurema või väiksema lapse tapmisest. Eriti olid selles veendunud pealtkuulajad naised, sest lapsetapmine on nende eelistatud eriala, mille õigustamiseks aitavad neile mehedki kaasa. Ja et siin olid nähtavasti kaasategevad niihästi mees kui naine, siis pidi iga rumalgi otsusele tulema, et küsimuses võib olla ainult mõne maimukese hing. Aga nüüd korraga ema! Abielu vaatepunktilt mehe ema. Oleks ämmgi, isegi seda mitte.

Aga üldine kangestus kestis ainult silmapilgu, siis esikohtunik andis vangivahile märku, kes seisis kaebealuse selja taga, ja see liigutas teda esiteks õlast ning kui see ei aidanud, võttis tal käe alt kinni, et aidata püsti tõusta. Kui kaebealune ka nüüd ei võtnud jalgu alla, esikohtunik tegi uue korralduse: ta võib istudes kohtule vastata. Aga samal silmapilgul kaebealune ajas enda omal jõul barjääri najal pingilt üles ja kordas endise kuuldavusega, omal silmad täidetud pisaratega:

„Tapsin oma ema.“

Ja kui esikohtunik nõudis kaebealuselt lähemat seletust, jutustas see kogu loo, alates õnnetust juhust Vargamäe kartulipõllul ja lõpetades punaste aastate sündmuste ning ema haiguse ja surmaga. Ta ei vabandanud ennast millegagi, aga ta püüdis oma tegusid seletada, tehes seda peaaegu mitte nagu kohtu, vaid iseenda pärast. Alguses ta mõelnud, et toimis tol korral ainult oma süütundest ja kaastundmusest, nüüd aga on ta veendunud, et kaasa on aidanud ka eelaimdus, et tema omagi päevad on varsti loetud ja et ta läheb vennale ja emale järele. Aga milleks siis veel kannatada või teist kannatada lasta, kui surm tuleb niikuinii paratamatult? Ometi surm ei tulnud, sest jõe ääres ja metsas oli heinaküünisid rohkem, kui et kõiki oleks teatud läbi otsida. Pealegi oskas isa igasugustel ettekäänetel küünide eest reega teed läbi ajada, nii et võis ilma lumele jälgi tegemata reelt küüni ja küünist reele pääseda ning toitu kohale toimetada. Sest kunagi ei hoia inimene hoolsamalt oma elu kui hädaohu silmapilkudel, nagu teeks ta seda otse teiste kiuste. Jah, Indrek hakkas oma elu ja oma teo üle alles siis õieti järele mõtlema, kui hädaoht oli juba möödas. Alles nüüd mõistis ta õieti, kui meeletu on mõnikord inimese eluarmastus, nii meeletu, et leidus silmapilke, kus Indrek oleks võinud kergesti iseoma elu võtta ja seda paljast tüdimusest, et poleks vaja enam mõelda ühte ja sedasama asja. Lõpuks elas ta ometi edasi, süvenedes iseendasse ja nagu peljates teisi, katsudes palja mõtlemisega lahendada maailma-küsimusi. Sellest seisukorrast päästis ta Karin, kes oli millegi pärast endale pähe võtnud, maksku mis maksab saada Indreku naiseks. Tema see oma isa kaudu sellegi saavutas, et Indrek ei sattunud sõjaajal kaevikuisse, mida ta on kahetsenud varemalt ja kahetseb eriti nüüd, sest seal oleks tulnud ehk loomulikul teel õige lõpp. Sest kes täie teadvusega tapnud, selle peab tapma, teist ei ole. Aga ka see loomulik lõpp jäi tulemata, ta laskis seda teha oma parema teadmise vastu. Ainuke, mis ta lõpuks enda kaitseks tegi, oli see, et ta tunnustas oma kuriteo Karinile, lootes sellega ta endast eemale hirmutada, kuid ta saavutas vastupidise: naistele meeldib vägivald ja mida hirmsam see on, seda rohkem see neile meeldib, liiatigi kui neid valitakse selle juures õnnistegijaks, lunastajaks.

„Ma räägin seda kõrgeaulisele kohtule ainult selleks, et ta mõistaks, mis sündis minuga sel silmapilgul, kui naine minult küsis: keda sa nüüd lähed tapma? Kuidas ta võis seda minult küsida, kui ta ise oli mulle mu kuriteo andeks andnud? Kuidas ta võis seda, kui ta oli nagu vaga ja usklik hingekarjane minu pead silitanud ja öelnud: sinu patud on sulle andeks antud, mina tulen sulle naiseks, mina tahan sinult lapsi saada? Või heitis ta minuga ainult kurja nalja? Aga miks ta siis ise nuttis ja miks ka mina siis nutsin? Ei, ei! Me mõlemad uskusime sel silmapilgul pattude andeksandmist ja lunastust. Mina uskusin, et mehe lunastajaks võib olla noor nainegi, kui ta armastab. Aga mis ütleks kõrgeauline kohus, kui ühel ilusal päeval, kas või viimsel kohtupäeval, õnnistegija toimiks samuti, nagu toimis minu naine: lunastaks esteks maailma ja iga üksiku inimese tema sees ja pärast hakkaks kõiki kahtlustama uutes kuritegudes, millest inimestel pole enam vähematki aimu, sest nad on ju lunastatud? Kas kõrgeauline kohus ei arva, et leiduks lunastatute seas mõni, kes teeks õnnistegijale sedasama jumala enda silma ees, mida mina tegin oma naisele selle võõra noormehe juuresolekul? Või kas oleks arvata, et jumal liigutaks oma väikest sõrmegi õnnistegija kaitseks niisugusel juhul, kui jumal oleks tõesti jumal, see õigluse ja halastuse ülim võrdkuju? Nõnda sähvis mul peas, kui naine küsis: keda sa nüüd lähed tapma? Ja mis olin ma temale teinud, mis olin ma üldse teinud, et ta võis nõnda küsida? Ma olin ainult andeks andnud, kui tema jalg oli elus vääratanud. Ma olin temale sellepärast andeks andnud, et saada pisutki tema vääriliseks, sest tema oli minule andestanud palju rohkem. Ma olin teda ainult hoiatanud, kui tal tulid kurjad himud, et ta ei koguks tuliseid süsa oma pealaele, aga kui ta ometi ihkas koguda, siis leppisin mina, kuigi kannatasin. Või arvab kõrgeauline kohus, et on kerge oma naist takistada kurja tegemast, kui oled ise hirmus kurjategija? Aga mis siis, kui naine ütleb, pealegi õigusega: ‚Soo, kui sinul endal on himu kurja teha, siis on see hea, aga kui minul, sinu laste emal, siis halb. Aga kuis ma siis sinuga, mõrtsukaga, elan, kui ma pole vähemalt abielurikkujagi?‘ Ja just nõnda mu naine mulle ütleski, sest ükski inimene ei hooli teisest, ammugi mitte naine mehest, oma naine veel kõige vähem. Kui raske mul oli, seda mõistab ehk kõrgeauline kohus siis, kui ma tunnistan, et ma tol korral mõtlesin: ennem võiks mu naine tappa mõne inimese, kas või oma, s. t. minu lapse — sest et meie lapsed on minu sigitatud, ka meie surnud poeg, selles pole kahtlust, hakkas ju kogu asi hiljem — jah, ennem tapku naine kas või mõni laps, kui ta tingimata tahab saada kurjategijaks, nagu olen seda mina, tema mees, aga ärgu rikkugu abielu. Lapsetapmist mõtlesin ma sellepärast oma ahastuses, et selle kuriteoga saavad naised kõige ennem toime, see on neile nähtavasti isegi kergem kui mõni vargus või luku lõhkumine. Aga muidugi, minu naine ei tapnud ühtegi last — poeg suri meil haiguse kätte. Tema ei tapnud sellepärast, et abielu rikkumine oli talle veelgi kergem kui lapse tapmine; abielurikkumine oli lõbusam kui lapse tapmine, ja minu naine armastab lõbu. Meie kõik armastame lõbu, kõrgeauline kohus. Lõbusaks ajaviiteks vististi seegi oli mõeldud, et naine minult küsis: keda sa nüüd lähed tapma? Nõnda tuli kõik. Aga kui minu kaitsja püüab väita, et mina toimisin arutust peast, siis tema eksib, sest tema ei tea, mis mina mõtlesin laskmise silmapilgul. Ometi ei või ükski inimene nõnda ja nii selgesti mõelda, kui tal puudub täis aru. Ma mõtlesin nimelt: kuigi sa oled mu õnnistegija ja oled mu lunastanud, siiski tapan su, sest sa ei ole seda väärt, et sa mu lunastasid. Ma tahan uuesti oma hirmsad patud tagasi saada ja tahan katsuda iseend lunastada. Just nõnda mõtlesin ma, kui hakkasin laskma. Et ma aga nii lähida maa pealt viiest kuulist kaks mööda lasksin ja kolmegagi ei osanud tappa, siis seletan ma seda sellega, et ma kõigest hingest tappa tahtsin, nii väga kõigest hingest, et hakkasin kartma, ta võib mul kuidagi käest lipsata ja ka mõne teise mehega oma lunastaja-mängu korrata. Tegi seda ehk juba praegugi, enne kui mina uksest sisse astusin, ja sellepärast ta ehk küsiski minu käest: keda sa nüüd lähed tapma? andes mulle mõista, et kord olen su juba lunastanud, kui vaja, teen seda veel teine kordki, ainult anna pisut aega, et ma enne jõuaksin selle noormehe patust puhtaks pesta, kes istub siin minu kõrval. Nii olid minu mõtted tol korral ja nõnda see kõik tõelikult sündis. Olen rääkinud, nagu seisaksin jumala enda ees viimsel kohtupäeval, ja nüüd ootan oma saatust. Ma ei palu armu, vaid õigust kõrgeauliselt kohtult, sest arm on mind elus petnud kõige rängemini. Sellega lõpetan.“

Kohus tõusis lauast ja lahkus kojast. Naistekari oli valmis tormama barjääri äärde, mille taga seisis kaebealune, aga valvur viis ta õigel ajal ooteruumi, kuhu ei pääsenud keegi.

Kohus jäi kauaks nõupidamisele, aga ükski hing ei tahtnud enne otsusekuulutamist lahkuda, Karin ja Tiinagi ei tahtnud. Nüüd ajakirjanikud said mahti Karinit usutleda. Tema ei vastanud küll õieti esitatud küsimustele, aga muidu ta rääkis üsna hea meelega, sest see kergendas tema südant. Tema oli kohtupidamisega väga rahul, kahetses ainult, et ta polnud kõike kuulnud, mis tema mees — ta nimetas Indrekut ikka veel omaks meheks — oma viimases sõnas ütles.

„Ma ei saa aru, miks nad mind välja viisid,“ rääkis Karin. „Hea küll, et ma nutsin, mis siis sest. Ma oleksin ju niikuinii varsti vait jäänud, sest kui mu mees oleks edasi rääkinud, siis ma oleks tahtnud teda ometi kuulata, aga kuis ma siis saan kuulata, kui ma ise karjun. Sellest lihtsast asjast ei saanud kohtus keegi aru, sest ükski ei usu, et ma oma meest praegu rohkem armastan kui kunagi varem. Nüüd ma olen ju teda tundma õppinud ja tean, et ta pole sugugi nii tark, nagu ma enne uskusin, ja kangesti tarka meest on palju raskem armastada kui pisut rumalat. Sest mõelge ometi, kas see pole temast rumal, et ta usub, nagu oleks mina rohkem abielu rikkunud, kui ma temalt olen andeks palunud ja tema ka andeks andnud? Ma võin avalikult öelda, et ma pole seda teinud. Aga minu mees oma rumaluses arvab, et kui mina istun võõra noormehe kõrval pisut ebaviisakalt, et siis mina rikun juba abielu. Sellepärast armastan oma meest kõige rohkem. Sest on väga hea, kui mees kardab oma naiselt abielurikkumist, muidu ei tee ta temast suurt väljagi, nagu oleks ta mõni vana pakk-kast kusagil toanurgas või solgutatud kass, keda tõugatakse ainult siis, kui ta jääb jalgu. Teisest küljest oli muidugi väga hea, et nad mu välja viisid, sest seal võisin ma nii suure häälega nutta, nagu süda kutsus. Wie nach Noten! lisas Karin saksa keeles. Ja mina ei tea ilmas midagi paremat kui on nutmine, muidugi mitte ilma põhjuseta, sest siis nutad südametäiega ja see pole kuigi lõbus. Mis te arvate, kas mul oli täna põhjust nutta? Või kas ma võisin seda teha südametäiega? Ei, jumal ise näeb, et mul pole oma mehele midagi ette heita. Tema on talitanud nagu džentelmen. Kui kõik mehed talitaksid nõnda, siis oleks abielulahutusi mitu korda vähem. Aga teised mehed lasevad ju oma naisi jumal teab kellega ümber liperdada. Meil on kõige parem siis, kui tunneme, et mees peab meid oma asjaks, aga kui ta seda enam ei tee, siis me tahame saada mõne teise mehe asjaks. Teie, mehed, ei usu muidugi seda. Aga mina ütlen, kui täna-homme mõni naine valitaks, ütleme, ministriks või riigivanemaks — sest miks ei võiks siis mõni naine saada riigivanemaks, mis te arvate, kas võiks? Teie peate seda teadma, sest teie olete ajakirjanikud — nii et kui riigivanemaks valitaks tõesti mõni naine, siis võiks varsti riiki valitseda kas või mõni uksehoidja, kui aga see peaks riigivanemat oma asjaks, mõistate, ja kui see uksehoidja poleks liiga tark, nagu mina enne arvasin, et minu mees on. Nõnda on lugu minuga ja ka teiste naistega, olgu nad kas või riigivanemad. Aga mehed ei saa meist aru, ükski mees ei saa oma naisest õigel ajal aru. Mina juhtisin oma mehe õigele teele, aga see pidi mul peaaegu elu maksma. Kuid paljuke on ilmas neid naisi, kes oma meest nõnda armastaks, nagu mina, et ei hooli millestki, ei hooli iseendast ega oma lastest, kui aga saaks mehe õigele teele, et ta oma naist õieti mõistaks. Vähemalt peaasjuski! Et mees kõiges oma naist õieti mõistaks, seda pole üldse loota. Seda nägin oma mehestki, kui kuulasin ta viimaseid seletusi. Ta pööras kõik pea peale. Iga tema sõnale oleks ma pidanud vastu vaidlema, kui oleks tahtnud, et kohus kuuleks tõtt. Sellepärast oli väga hea, et nad mu välja viisid, sest muidu oleks ma tingimata hakanud oma mehele vastu vaidlema ja mind oleks pidanud niikuinii välja viima. Mees katsus muidugi oma viimases sõnas iseend süüdlaseks teha, sellepärast pööraski ta tõe pahupidi, aga mina ei usu, et kohus oleks nii rumal ja ei näeks, süüdi pole mitte minu mees, vaid mina. Minu armastus! Ma ei võinud muidu, kui pidin oma mehele näitama, misuke ma õieti olen, sest kuis ta siis muidu võib mind õieti armastada.“

Rääkides Karinil aeg kadus ruttu, sest oli nii hea hulga aja tagant südame pealt midagi ära öelda, liiatigi veel lootusega, et see, mis sa ütled, läheb lehte ja saab kõigile teada. Nõnda muutud peaaegu avalikuks tegelaseks. Kahju oli ainult ühest: Karin ei jõudnud ajakirjanikele kõike öelda, mis tal südames kipitses, sest enne teatas kohtuteener, et kohus tuleb. Kõik seisid põksuvate südametega. Aga kui esikohtunik kohtuotsuse nagu kõige harilikuma teate monotoonselt ette luges, et kaebealusele on nii- ja niisugune karistus määratud tingimisi, kui ta viie aasta jooksul ei riku seadust, ja et ta praegu vabastatakse vahi alt siinsamas, võpatas esiteks kogu saal, kuna järgmisel silmapilgul pääses valla tormiline rõõmu- või kiiduavaldus. Ainult kaebealune seisis soolasambana, vahtides mõistmatul pilgul kohtulaua poole, ja küsis jahmunult: „Mispärast?“ aga seda sõna ei kuulnud keegi.

Kohus tõusis laua tagant ja väljus. Naiste kari tormas Indreku juurde, ja enne kui ta jõudis meelemärkusele tulla, mis tema ümber õieti sünnib, haarati juba üle barjääri tema käed, sikutati ja raputati neid ning sooviti õnne. Varsti ilmusid kusagilt lilled, mis ulatati Indrekule mitmelt poolt korraga ja mis tema võttis vastu samase mõttetusega, nagu nad talle antigi. Ja ikka veel kostsid siit-sealt mingisugused kiiduavaldused, mis saatsid ta mööda treppi alla, nagu oleks tema mõni kangelane või heategija. See, keda tema oli tahtnud tappa, oli sootuks unustatud ja hoolimatult kõrvale tõugatud, peaaegu nagu jalge alla tallatud. Kellelgi ei jätkunud tema tarvis ühtegi pilku, ühtegi mõtet, ühtegi sõna. Indrekki oli ta teda ümbritsevas möllus täiesti unustanud. Aga kui ta pooluimasena mööda treppi alla läks, kannul juubeldav hulk, käes punased roosid, astus talle trepikeerul vastu Karin, kelle kõrval, pisut nagu selja taga seisis Tiina, ja lausus ainukese sõna:

„Indrek!“

Sellesse sõnasse oli suletud kogu tema armastus, alistus ja nagu andekspalumine.

Indrek, kuuldes oma nime, jäi Karini ette seisma ja esimene, mis talle silma torkas, oli mingi värske arm naise kaelal. See on see, mõtles ta ja kogu tema keha vapustas värin.

„Tuled sa nüüd koju, Indrek?“ küsis Karin.

„Ei,“ vastas Indrek silmi kõrvale pöörates.

„Ma palun, tule koju,“ ütles Karin ja ta silmad tõusid valusaid pisaraid täis.

Indrek mõtles pisut, pööras siis pilgu naise poole, vaatas otseteed tema märgadesse silmadesse ja ütles selgesti:

„Naine, inimesed, kes üheskoos saavad kurjategijaiks, peavad lahku minema.“

„Indrek, ma armastan sind,“ vastas Karin. „Ma armastan sind rohkem kui kunagi varem.“

„Seda halvem,“ ütles Indrek nagu lootusetult ja lisas, pöördudes ise minema: „Seda halvem, kui armastus teeb meist kurjategijad.“

Karin ja Tiina läksid Indrekule mööda treppi järele ja nende kannul võõraste naiste kari, kes olid äkki muutunud sootuks vaikseks, nagu oleks neid tabanud raske nukrus.

Väljas oli sume hilissuvine öö. Jõudnud tänavale, Indrek oli nähtavasti unustanud niihästi Karini ja Tiina kui ka kõik teised, kes teda saatnud. Lilligi hoidis ta käes, nagu oleks ta needki unustanud ühes inimestega. Ilma et oleks vaadanud paremale või pahemale, ta mõtles minna otse üle tänava.

„Kuhu sa lähed?“ küsis Karin ja puutus teda, aga Indrek pöördus nagu valusasti torgatult ümber ja peaaegu karjus naisele vastu:

„Ära puutu mind!“

„Ma palun, kuhu sa mõtled minna?“ küsis Karin uuesti.

„Ma ei tea,“ vastas Indrek. „Tahan üksi olla, pean üksi olema,“ lisas ta.

„Kas sa enam kunagi koju ei tule?“ küsis Karin, pisarad kurgus. „Lapsed ootavad.“

Indrek vaatas korraks Karinile otsa ja ulatas talle siis sõnalausumata lilled, enamasti roosid, mida ta senini mõttetult käes hoidnud, ning põgenes ise põiki üle tänava, nagu oleks tal tulnud äkki hirm peale. Karinil, kes võttis lilled samuti sõnalausumata vastu, nagu nad temale antigi, lõid esiteks silmad särama ja huuled tõmbusid õnnelikule naeratusele, nii õnnelikule, nagu juba ammugi enam mitte, aga niipea kui ta nägi mehe põgenemist, kivinesid tal naeratavad huuled ja silmi ilmus sära asemele peatu hirm. Ühes sellega lilled, mis olid toonud nii üürikese rõõmu, kaotasid sealsamas igasuguse mõtte. Karin sirutas nad kahe käega äkki põgeneja poole, nagu pakuks ta neid tagasi, ja meeletu hüüdega: „Indrek! Indrek!“ ta jooksis mehele pimesi järele. Ei tema ega teised, kes seisid sel silmapilgul uudishimus või kaasakistult tema läheduses, pannud tähele, et mäest alla veeres kiiresti trammivagun. Ja kuigi seda lõpuks märgati, sest vagunijuht peksis jalaga kõigest jõust kella, siis oli see ometi kõigile hilja: kostis korraks veel üldine kiljumine ja üksikute sõnade läbisegi karjumine, aga tulu ei toonud see enam mitte. Ei olnud ka kasu paljude jooksmisest, kes püüdsid viimsel hetkel hävingust päästa kirest pimestatud inimest. Tiinagi jäi Karini peatamises hiljaks. Ainult lähedal seisev kordnik jõudis peaaegu õigeks ajaks pärale, oli ju tema üks neist vähestest pealtvaatajaist, kes polnud kaasa teinud hiljuti lõppenud protsessi valdavat järelmängu. Sellepärast siis, kui Karin tahtis maksku mis maksab trammivaguni eest Indreku kannul läbi tormata, kartes muidu ta kaotada silmist, ja kui ta põrkas vaguniga nii võimsalt kokku, et see paiskas ta tüki maa peale kõrvale, püüdis kordnik ta lahutatud kätel kinni. Ometi kukkumise hoog oli nii suur, et paisatud keha libises kordniku käte vahelt tänavaprügitusele, kuid üsna õrnalt, nagu oleks pidanud just sel ööl paljude tunnistajate silma all tõeks saama Issanda sõna: „Tema tahab oma inglid sinu pärast käskida, ja nemad peavad su käte peale võtma, et sina oma jalga vastu kivi ei tõuka.“ Ainult lilledele, mida Karin hoidis jooksul käes, jumal polnud nähtavasti mõelnud ega nende pärast oma ingleid käskinud, ja nõnda lendasid nad kõrges kaares mööda trammiteed laiali, kus kõige suurem kahlakas sattus vagunirataste alla, mis lömastasid ta enne, kui pidur jõudis liikumise tõkestada.

Inimhulk lõi mesilasperena Karini ümber kokku. Indrekul oli tegemist, et ligi pääseda. Juhuslikult mööduval arstilgi oli tublisti tegemist, et tihenevast rahvahulgast läbi trügida. Räägiti autost, räägiti punaseristi-autostki. Aga viimast polnud vaja välja kutsuda, sest arst võis ilma suurema vaevata konstateerida silmapilkset surma, mis järgnenud raskele peapõrutusele. Nõnda siis aitas harilikust autostki, kuhu Indrek istus, kätel naine, kelle huulile ja ninasõõrme-avausile oli ilmunud helepunast verd.

Aga enne kui masin hakkas liikuma, Indrek märkas, et Tiina vajaka. Kuhu oli küll tema kadunud? Või polnud teda üldse olnudki? Oli see ainult Indreku kujutelm, nagu oleks ta olnud? Indrek hakkas peaaegu viimast uskuma. Aga just sel silmapilgul ilmus Tiina lilledega, mis ta oli tänavalt üles korjanud. Ta oli isegi neist tervemad kaasa võtnud, mis vagunirataste alt läbi käinud. Läbi lahtise autoakna pani ta nad kõik Karini külmenevasse rüppe. Nüüd võis masin pobisema hakata, sest enam polnud kellelgi mingit toimetamist.

Aga kui rahvahulk oli juba maha jäänud ja Indrek tundis enda Kariniga üksinda — Tiina oli ju autojuhi kõrvale istunud, — kergitas ta tema pead ja kummardus ise tema veristele huultele lähemale, nagu mõtleks ta neid suudelda. Ometi ei teinud ta seda, vaid vahtis ainult üksisilmi naise tardunud näkku ning ütles kramplikult värisevail huulil:

„Kallis, sa armastasid ikka rohkem, kui mina suutsin uskuda.“



Lõpp.