Tõll ja ta sugu/Lisa I

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tõll ja ta sugu
Matthias Johann Eisen

Lisa I.



Rahvaetümoloogia kohanimedes.

Palju rohkemal mõõdul kui suurelt maalt leiame Saaremaalt, eriti aga Tõllu muistendist kohanimede seletusi, nimelt rahvaetümoloogiat. Küll ei ole rahvasuu katsunud Tõllu enese ja Pirita nime etümoloogiliselt seletada, seda enam aga loos esinevaid kohanimesid. Paraku ei taba need rahvaetümoloogiad tavalisesti naela pea pihta, aga siiski pakub huvi rahva seletusviis.

Salme nimi on Kalevipojast üldiselt saanud tuttavaks ja esineb selle lugulaulu ilmumisest peale tihti ristinimena. Tõllu loos kõneldakse meile Saare ja Sõrvemaa vahel olevast Salme jõest. Keegi hiid visanud suure noa Salme jõe kohta maha; sellest mahaviskamisest tekkinud jõgi. (Russwurm, Sagen aus Hapsal, 6.) Teisendi järele valmistab vanapagan selle jõe kurja nõuga. Seepärast hüüdnud saarlased, seletab rahvasuu, jõge esmalt Salanõu jõeks; viimasest nimest tekkinud hiljemini Salamäe jõgi ja kõige viimaks Salmejõgi (Süda, S. Tõll, lk. 18). See Salme nime seletus satub täiesti märgist mööda. Salm, salmi tähendab eesti ja soome keeles väina, merekitsust, kitsast sõiduvett, millisena Salme jõgi esineb. Sõna võõritimõistmise puhul — salme neitsi = salme ääres elav neitsi — tekkis Salmest naisterahva nimi. Eesti rahvalauludes esineb see Salme neitsi vahel Mari, Kadri ja muude nimede all. (Vrd. Eesti rahvalaulud, teine köide, XVI.) Setu lauludes nimetatakse seda Salmet „Kureneiuks“ (Setukeste laulud I, 3). Kurg viiakse aita kasvama; sellest kurest kasvab neiu, keda, niisama kui Salmet, päike, kuu ja täht tulevad kosima. Kalevalas hüütakse kositavat neiut Külliks, Küllikiks (XI, 21—43).

Kaarma kiriku ja kihelkonna nimi lastakse tekkida kaarnamajast. Kiriku kohal olnud maja, kuhu visatud lõppenud loomade luud, et kariloomad neid ei näriks; seega umbes sarnane maja, nagu praegusel ajal mitme kiriku juures inimeste luude jaoks. Et luudemaja katusel tihti kaarnad istunud, hakatud seda maja kaarnamajaks hüüdma (Süda, S. Tõll, lk. 56), mis hiljemini Kaarmaks muudetud. Teisendi järele istuvad kaarnad kiriku harjal; sellest nimi Kaarna — Kaarma kirik. Nime tekkimine kaarnamajast või kaarnast on täiesti võimatu. Niisama vähe usutav, et seal muiste loomade luukamber leidunud. Ilus rahvafantaasia, muud midagi. Kaarma nimi juhatab meid tuttava eesti marja juurde. Wiedemann seletab: kaarmas, g. kaarma = Himbeere, seega sama, mis mujal vabarn, vaarmari, vaarik, vaargas. J. V. Veski Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatus puudub sõna. Prof. A. Saareste sellevastu seletab, et kaarmas = murakas = Schellbeere (Leksikaalseist vahekordadest eesti murretes, lk. 43).

Sakslased muutsid varssi pärast Saaremaa valdamist eesti Kaarma Karmeliks, Kaanani tähtsa koha järele; seda nime kannab Kaarma praegugi veel saksa keeles. Hiljemini asutati Kaarmasse 1156 ellu tekkinud karmeliitideordu kloostriosakond.

Mustjala. Tõll käis läbi savipõhjalise Teesuu lahe Kihelkonna ja Mustjala vahel, jättes maale tulles sopased, mustad jäljed järele. Selle nähtuse järele hakkas rahvas kohta Mustjalaks hüüdma. (Süda, S. Tõll, lk. 48.) Ühe teate järele andnud Tõll ise kohale selle nime, juurde lisades, et koht kandku seda seni, kui Saaremaa seisab. (EKms, V, 396.)

Kohanimedest leiame palju „jalgu“: Valljala, Kõlljala, Vaskjala, Laimjala, Hanijala jne. Rahvaetümoloogia on kõigile seesugustele kohtadele „jalad“ alla pannud, kuna neil kohtadel pole jalaga midagi tegemist. Mustjala nimekaimu tabame Soomest, kus ta esineb Mustiala kujul. Tingimata kandis Eesti koht vanasti samasugust nime, kuid aja jooksul väänati Mustiala Mustjalaks. Igatahes on nimi kahest sõnast musti ja ala kokku liidetud. Musti tähendab tavalisesti musta looma, eriti musta härga. Aga koergi kannab vahel musti ja mustu nime. Kreutzwaldil kannab koer nime mustukene (Kalevipoeg III, 70—166). Mustiala seega kas mustade härgade või mustade koerte koht.

Kõlljala. Nagu enne nimetatud, katsuvad saarlased Kõlljala nime Tõlljalast tuletada: Tõllu jalad ulatuvad Tõllustest Kõlljalani; alguses hüütud kohta Tõlljalaks, pärastpoole muudetud Tõlljala Kõlljalaks, nagu nimi praegu kuuldub. (Russwurm, Sagen, lk. 12.)

Kahtlase teisendi järele istunud Kalevipoeg Tõllustes ja jalad ulatunud 7 versta kaugele Kõlljala mõisa (E. 47 857).

Teise teisendi järele on Kõlljala nime tekkimise põhjus järgmine:

„Kord leidnud Reeküla karjapoisid vanapagana suure kivi äärest magamast. See kivi olnud aga poiste igapäevane parem mängukoht; sellepärast olnud neil meel paha, et vanakoll selle oma põõnutamispaigaks valinud. Poisid vanapaganat äratada ka ei julgenud, aga nõu leidnud nad siiski: Nad teadnud, et vanapagan Suurt Tõllu kardab, kelle käest ta veel hiljuti vemmaldada saanud. Poisid võtnud ühe lehma kaelast kella ära ja sidunud vanapoisile jala külge, ise eemale teist kella lehma kaelas kõlistama. Üks poiss jäänud aga vanapagana ligidale ja hakanud kõigest väest karjuma: „Tõll tuleb, Tõll tuleb, kell jalgus!“ Vanapagan nagu kuul maast üles ja jooksma kui tuul, ikka pool versta hüppega, ise kõigest jõust kisendama: „Oh sa kõlajalg, oh sa kõlijalg!“ Sellest jäänudki sellele paigale „Kõljala“ nimeks.“ (E. 61 335.)

Vaevalt tõenäoline, et Kõlljala oleks Tõlljalast tekkinud. Ennemini tuleks nime alguseks võtta alaga ühendatud sõna „Kõll“. Wiedemanni sõnaraamatu järele (veerg 370) tähendab kõll = Klang, Klingen; Halsperlen, aga ka sedasama, mis koll. Kolliala = Kolljala = Kõlljala sobiks küll kohanimeks, kuid ei ole tõendatud, et Saaremaal koll tõesti kõlliks oleks muudetud. Võimalik oleks tuletus ka sõnast kõll = kõla; koht oleks seega mingisugune kõla-ala, nagu voolab ka Kõlajõgi Maarja-Magdaleena Kudina valla piirides, kuid sel puhul oleks raske seletada, kuidas kõla-ala Kõlljalaks on moondunud. Soome keeles tähendab kölli Lönnroti Suomalais-ruotsalaisen sanakirja järele (lk. 864) peale muu kassi, aga ka koda. Viimases tähenduses oleks Kõlljalale sobiv seletus: Kõlljala = koja-ala; ala kõlli külge liidetult annaks hõlpsalt kõllile jala taha. Ainult üks viga: ei ole senini tõestatud, et Saaremaal „kõlli“ sõna niisuguses tähenduses oleks tuntud.

Hanijala. Küla, kus noore Tõllu vasar hane jala purustanud, hakkavad saarlased Hanejalaks hüüdma, millest hiljemini Hanijala tekkinud. Vaevalt on koht varemini Hanejala nime kandnud, pigemini küll Haniala = hane ehk hanede ala. (E. 59 660.)

Valljala. Valljala nime seletatakse vastaskohaks Mustjalale. Valljala tekkinud „valgejala“ sõnast. Kohal käinud keegi — kas Tõll või keegi muu — valge jalaga ja sellest saanud koht enesele nime, s. o. rahvasuu hakanud kohta Valgejalaks kutsuma. Teisendi järele ristitud esimene inimene Saaremaal Valljalas; sellel inimesel olnud valged jalad; sellest kohanimi Valgejala. (EKms, V, 396.) Valgejala väänatud pärastpoole Valljalaks (vrd. Oesel II, lk. 223). Läti Hindrek nimetab kohta Waldele ja Waldia (Ajaraamat XXX, 5), sakslased panid hilisemal ajal talle Wolde nimeks — Meklenburgi Wolde eeskujul (vrd. Bartsch, Sagen aus Meklenburg, 329). Igatahes ei ole nimel valge jalaga midagi tegemist. Vist tuleb koha vanaks õigeks nimeks Läti Hindreku Waldia arvata. Valtia sõna esineb praegu veel soome keeles. E. Lönnroti Suomalais-ruotsalaisen sanakirja II (lk. 886) seletab valtia sõna nii: herrokare; see tähendab eesti keeli = valitseja. Valdiala seega = valitseja ala. Vist kuulus kihelkond vanasti eriti mingisugusele valitsejale.

Karja. Karja nimeline kihelkond ja kirik leidub niihästi Eestis kui Soomes. Saarlaste etümoloogia järele tekib nimi sellest, et kariloom, härg, kirikule ehituskoha määranud. Ei või tõenäoliseks pidada, et härg Karjale Karja nime pärandanud. Ennemini võiksime oletada, et seal enne karja viibimise koht olnud ja seepärast kohta hakatud Karjaks kutsuma. Imelikul viisil nimetatakse saksa ja ka rootsi keeles mõlemat kohta Karris; see nimi tähistab sinnapoole, et nime tüvi ei võiks Kari olla. H. Ojansuu arvab, Karja nimi kõlanud vanasti Karjas; selle nimega nimetatud isikut; nimi ise tähendanud tulist, kirelist = kiihkeää, kiimaista (artiklis Rudbekkilaisuus paikannimistutkimuksesiamme). Ojansuu ei seleta seal Karris sõnakuju tekkimist.

Kärla nimi on Keerulast, keerulisest jõest tekkinud (Süda, S. Tõll, lk. 54). Vaevalt tõenäoline, niisama see, et nime tüveks oleks rootsikeelne kärr = soo. Ei taha uskuda, et algus rootsi sõna, millele eesti -la lõpuks lisatud. Hiius tuntakse müütilist olevust kärri, kuid Saaremaalt pole selle jälgi leitud. Omalt poolt arvan, et ennemini võiks küsimusse tulla kero, millest mujal Eesti Käru on tekkinud. Kero tähendab kõrgemat kohta, pead. Käru oleks la lõpuga ühendatud = Kärula, sellest lühenduse teel Kärla.

Pöörtina tekkinud saarlaste väitel sõnast Pöördnina (E. 52 467). Nina tähendab siin muidugi maanina. Selle seletusega võiks ennem leppida.

Linnuste laid. Rahvaetümoloogia järele lindude laid, sest et linnud sealt mööda lendavad või seal pesitavad. Vaevalt õige seletus. Teine väide: nimi kuuldunud varemini Linnusita; sellest Linnuste (E. 52 466). Muhus on Linnuse maalinn ja Linnuse küla.

Kirju laid. Merre sattunud mullast hakkab vesi kirjus vahus keema (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 104). Laid vaevalt kirju vee pärast nime omandanud, ennemini küll mingisuguse omaduse pärast.

Kasso laid. Tõll küsib: Kas saab ju? Selle küsimuse väänanud rahvas nimeks Kasso laid. (E. 52 466.) Ei ole tõenäoline.

Vahasoo laid. Meri lainetanud sel kohal kaua valges vahus; sellepärast andnud rahvasuu laiule nime Vahusoo laid, ja see nimi muudetud hiljemini Vahasooks (mu Eesti muistsed vägimehed, lk. 104). Ei ole tõenäoline.

Pitkana säär. Saarlased arvavad, et nimi tekkinud mõne tapetud linnu pikast hännast. Nimi olnud esmalt Pitkahänna, sellest saanud hiljemini Pitkana (E. 52 467). Tuletaksin nime pigemini pitkast ninast.

Abruku saare nime seovad saarlased ühendusse Tõllu teoga. Tõll ruttab Saaremaa päästmiseks appi, tekib saar ja seda saart hakataksegi Appiruttamise saareks hüüdma, missuguse nime rahvasuu hiljemini Abrukuks ehk Abrokaks lühendas (mu Eesti m. vägimehed, lk. 104). Saksa keeles kannab ta varemal ajal Abbruk ja Abbrik nime (Hupel, Topographische Nachrichten I, lk. 311, III lk. 685), ka Abbruch ja Abro. Rootsi keeles tähendab abrupt = katkine. Igatahes ei või Appiruttamine nime tekkimises küsimusse tulla. Üldiselt leidub Eestis hulk Abru nimelisi kohti, näiteks Kaarma Piilal, Muhu Suurevallas, Vatlas, Kaelastes, Riintalis, Torma Roelas, ka Abruvälja jne. Pärnu Jaagupi kihelkonnas esineb sõna apr = veeloik. Kui ka mujale ehk viimane seletus sobiks, ei sobi ta ometi Abru saarele.

Küpassaare etümoloogiat otsivad saarlased kübarast. Tuul viinud vanapagana kübara merre; sellest kübarast tekkinud Kübarsaar, mis hiljemini Küpassaareks muudeti. (EKms V, 370.) Vaevalt usutav.

Harilaid. Laiul on mingisugune harja kuju; sellest nimi. Leidub kaks Harilaidu, üks Saaremaa lähedal, teine Hiiumaa ja Vormsi vahel laevasõidu-tee ääres, kust vahel Tallinnasse sõitvaid matkajaid Hiiust aurikule võetakse.

Rahuste ja Kaunispää. Rahuste ja Kaunispää nime tahavad saarlased järgmist viisi seletada: „Vägilane (Tõll) läinud Sõrvemaa läänerannikule. Seal tulnud üks vana mees, lumivalgete juustega, talle vastu. Tõll palunud seda omale kohta näidata, kus ta oma väsimust rahulikult võiks välja puhata. Vanamees viinud teda tüki maad edasi, ühe meresopi taha ja käskinud sinna mureta magama heita, sest seal ei märka ta mässajaid ega tüli tehes tüütajaid, ei hurju une rikkujaid.

Väsinud vägimees heitnud ka kohe pikali ja uinunud raskesti magama, mis tervelt kolm ööd-päeva kestnud. Siis virgunud viimaks vägimees, tõstnud tasakesi pead, sirutanud tugevaid luid-liikmeid, mis une läbi uut kosutust saanud, ja hüüdnud: „Oh sa vaikne nurgakene, kui rahulisti sain ma siin puhata! Saagu ikka rahu sinu pinnal valitsema!“ Koht kanda sellest saadik küll „Rahuste“ nime, kas seal aga rahulisem on elada kui mujal, see on väga kahtlane.

Selle peale otsinud Tõll selle valgejuukselise, hõbehallikese taadikese jälle üles, tänanud teda ja hüüdnud lõpuks: „Oh sa kaunispea vanake, saagu see koht igavesti sinu mälestust kandma!“

Tõllu sõnad on tõeks läinud: Praegugi kannab see koht „Kaunispää“ nime.“ (E. 60 473.)

Rahuste nime tekkimiseks võib vaevalt Tõllu rahulik puhkamine põhjust andnud olla. Kahtlen väga, et see koht kellegi isiku järele Kaunispääks on nimetatud.

Viieristi. Selle nime kohta leidub juba varemalt seletus (vrd. lk. 32).

Ninase. Selle kohanime tekkimise kohta leidub rahvasuus järgmine muistend:

„Mustjala Pangast edela pool, üle väikese merelahe, seisab kitsas maaneem, mida üldiselt „Ninase rannaks“ kutsutakse. Selle kohta teab vanarahva suu järgmist rääkida: Kui Suur Tõll Mustjala kiriku tööd oli lõpetanud, läinud ta sinna kohta mere äärde, visanud pikali kivise maa peale ja jäänud niikauaks sinna luurama, kuni kirik sisse õnnistatud, kartes, et ehk vana-õelus õnnistamata kirikut tuleb lõhkuma. Kui kirik oli sisse õnnistatud, pannud ta pea ühe kivi peale ja uinunud magama. Magades olla ta aga enese kummuli pööranud. Üles ärgates näinud ta, et ta nina oli kivi sisse suure armi vajutanud. Kas see kivi nii pehme või Tõllu nina nii kõva olnud, et kivi sisse aseme vajutanud, sellest rahvasuu ei kõnele. Mõned teavad koguni rääkida, et vanasti olnud kord seal rannas nii suur tursakalasaak, et Ninase mehed tursapeadest kivese (kivi-) aidu üles ehitanud. Kas seesugune „kivi-aid“ hiljemini tõesti ära kivistus? Võib olla! Muidugi oli kivistumine siis alles pooleli ja võimalik Tõllu ninal sinna sisse aset vajutada. Üles tõustes aga hüüdnud Tõll: „Oh kui suur nina-ase!“ Sest saadik hakatudki kohta „Ninaasemeks“ hüüdma, mis aga hiljemini rahvasuus „Ninaseks“ muutunud.“ (E. 60 475.)

Väga kahtlane, et koht nina kivisse vajutamisest nime pärinud. Palju enam on see neem, nagu mitmed muud kohad, nina nime saanud nina moodi rannast.

Soela. Hiiumaa nõia poolt Tõllule hädaohu saatmisel soojaks moondatud väina hakkab rahvasuu Soojalaineks hüüdma. Aja jooksul lühendab ta selle Soelaks. Väga küsitav, kas väin iial Soojalaine nime on kandnud. (E. 59 662.) J. V. Veski seletust mööda on see nimi pärit rootsi keelest, kus ta kuuldub säl = hüljes.

Muratsi. Sellegi kohanime väidavad saarlased olevat saadud Tõllu eest põgenevalt vanapaganalt. Seletus kuuldub nii:

„…Aga ka siin ei olnud vanapaganal aega; kell jalus teinud ikka kõlinat ja ta arvanud Tõllu ikka oma kannul olevat; polnud aega taha vaadata, et Tõllu kuskil polnud; ei märganud ka, et kell omal jalus; tuhat tulist ikka edasi, nagu oleks maa jalge all lõhki. Viimaks kadunud kell jalust ära ja nüüd alles saanud vanapagan aega vähe hinge tõmmata.

Ta näinud ühe talumehe köögi suitsevat; vaadanud ukse vahelt sisse, et vähe vett karastuseks paluda. Mura Aadu pruulinud parajasti õlut ja tõstnud kapaga keeva vett katlast tõrde. Vanapaganat verise palgega nähes tõstnud ta ehmatusekisa ja lähmanud vanapaganale kapatäie keeva vett vastu verist nägu. See uus valu pannud vanakolli hirmsasti röökima; uue valuga pannud ta edasi. Eemalt näinud teda ühe talu naine ja hüüdnud: „Kes tegi?“ „Mura Ats, Muraats, murats!“ kisanud vanapagan ühtejärge, ja sest saadik kandvat see koht praegu veel „Muratsi“ nime. Muratsi kohalt joosnud vanapagan suure valuga merre, kust ta enne kolme päeva pole julgenud välja tulla.“ (E. 61 336.) Muratsi tuletamine Mura Atsist vaevalt usutav.

Teesu seletavad saarlased „veeteesuust“ tekkinuks. Kuidas nimest „vee“ ära kadunud, selle kohta pole ma seletust kuulnud. Teesuust tekkimise võimalus on igatahes olemas.

Odalätsi väidab rahvasuu sõnast „oda läts = läks“ alguse saanud olevat. Vanapagan magab, oda pea all. Tõll tuleb, annab vanapaganale kolme pihelgase kepiga pihta. Vanapagan kargab maast üles, tallab oda katki, hüüab „oda läts“ valu pärast pehme keelega, ütleb niisama „läts“ kui lõunaeestlane, kuna saarlane ikka „läks“ ütleb. ,,Saaremaa ja Muhumaa muinasjäänuste“ nimelises teoses nimetatakse mitmel puhul kohta ometi Odalatsiks (lk. 59, 60). — Lisaks lk. 45. nimetatud allikate tekkimisele olgu nimetatud, et ühe teisendi järele ei teki Pidula allikad vanapagana kargamise tagajärjel, vaid sellest, et Tõll Sõrvest oda Pidulasse viskab ja oda seal allikaid tekitab. (E. 60 724.)

Hundva nina leiab rahvaetümoloogias imeliku seletuse. Lained loksutanud vanapagana kondid randa; hundid tulnud neid konte närima. Seepärast hakanud kohalikud elanikud kohta nimetama „Va hundi ninaks“; aja jooksul väänatud see nimi aga Hundva ninaks. (Süda, S. Tõll, lk. 26.)

Teisendi järele tekkinud nimi järgmiselt: „Kord, kui hundid Mustjalas väga julgeks olid läinud ja inimestele hakanud kallale tikkuma, ajanud Suur Tõll nad Hundva nukist merde. Sellest on ka see nimetus tulnud.“ (E. 60 725.)

Rootslased võiksid ometi tulla seletama, et nimi nende keelest on laenatud. Hundvalp tähendab rootsi keeles kutsikat; hundvakt = koeravahti, aga ka iseäralikku öösist valvekorda laeval (K. Cannelin, Ruotsalais-suomalainen sanakirja). Seda meelde tuletades ei taha ma nime põlvnemist rootsi sõnast lõplikult õigeks tunnistada.

Vaivere. Selle nime seletuseks leidub järgmine muistend: ,,Edasi lõhkudes leidnud vanapagan, et nägu tal koledasti verd jookseb; ta kiskunud maast rohtu ja samblaid, kuivatanud nägu verest, ise hüüdnud: „Vait, veri, jää vait, veri!“ Sellest saanudki kohale „Vaivere“ nimeks. (E. 61 336 ) Rahvaetümoloogia ei püsi teaduse ees kuidagi.

Reo. Saarlased teevad vanapagana Reo nime andjaks, nagu järgmisest muistendist selgub.

„Selle paiga ligidal, kus seisab praegu Reo vene usu kirik, hakanud vanapagana jalg kivi taha; ta kukkunud kummuli ja löönud silmnäo koledasti lõhki, ise hüüdnud: „Reo sa oled ja reoks sa jääd!“ Sellest saanudki koht „Reo“ nime.“ (E. 61 335.) — Nagu tuttav, leidub Reo nimelisi kohti Eestis palju ega esine tavalisesti vanapagan nende nimeandjana.

Kuivaste nimi tekkinud rahvaetümoloogia järele Kuiva maa sõnast. Vanapagan pääsenud väinast läbi Muhu randa, kus ütelnud, et ta nüüd on kuival maal. „Kuiva maa“ väänanud rahvasuu aja jooksul Kuivasteks. „Maa“ ei ole igatahes -ste’ks moondunud.

Kolli rand. Tõllu hobused lähevad kolinal mere äärest läbi Sääre mäe ääres; selle kolina järele omandanud rand nime Kolli rand. (H. I, V, 600.)

Kolina rand. Merre uppunud vanapagana sarved ajanud torm kolinal Saaremaa randa; seepärast hakatud randa Kolina rannaks hüüdma. (Süda, S. Tõll, lk. 26.) Saarlased on katsunud ranna nimele seletust otsida ja seda on leitud vanapagana sarvede kolinast. Põhjus Kolina ranna nime tekkimiseks peitub mingisuguses muus kolinas. Siin võiks nimi tõesti teoga ühte sulada.

Tagavere. Tõllu tagavaraks ehitatud aida ümbrus saanud pea nime Tagavara. Sinna tekkinud küla nimi väänatud hiljemini Tagavereks. (E. 59 663.) Ei ole tõenäoline, et Tagavarast Tagavere oleks saanud.

Tagamõisa nimi tekkinud saarlaste väite järele sõnast tagaajamine. Vanapaganat aetud taga; seepärast antud kohale nimeks Tagaajamise, mis nimi hiljemini Tagamõisaks muudetud. (Süda, S. Tõll, lk. 24.) Vaevalt oletatav, et nimest aja jooksul „ajamine“’ hävinud. (H. 80, 2, 271.)

Tirimetsa nimele otsib rahvasuu tedremetsast seletust. Metsas leidunud vanasti palju tetri; sellest nimi Tedremetsa, mis hiljemini Tirimetsaks, ka Tiirimetsaks väänatud. (Süda, S. Tõll, lk. 58.) Tedremetsa > Tirimetsa etümoloogiat ei tahaks ma täiesti hukka mõista, kuigi vaevalt võib oletada, et Tirimetsa otsekohe Tedremetsast oleks põlvnenud. Ehk tunti varemal ajal Saaremaal sõna teiri = teder, teirimetsast võis Tirimetsa palju hõlpsamini tekkida kui Tedremetsast.

Palaja soo tuletab rahvaetümoloogia sõnast palav (Süda, S. Tõll, lk. 61).