Tabamata ime/Esimene waatus
Esimene waatus.
Jõukalt ja kaunis maitsekalt sisseseatud saalituba Lauritsate korteris.
Tagaseinas lahtine tiiw-uks, mis ühte eesruumi wiib. Mõlemat kätt külg-uksed. Tagapoolel paremat kätt tiiw-klawer, selle ligidal noodipult ning seina ääres noodiriiul nootidega; riiuli ülemisel laual wiiulikast. Pahempoolses taganurgas kumer sohwa teiste istmetega. Keset ruumi suurem öörislaud kolme tooliga. Eespoolel paremat kätt diiwan laua ja tugitoolidega, pahemat kätt ümargune laud toolide ja taburettidega, nendest pisut kesklaua poole kiigetool, kaugemal seina ääres suitsetamise-laud sigarite ja paberossidega. Suured peeglid; portreed ja pildid nägusates raamides; Kreutzwaldi, Koidula ja Jakobsoni rinnakujud wõi pildid; wäärtusline lauakell ühe lauakese peal; toataimed j. n. e. Kõigil laudadel ja muudes sündsates paikades wärsked lillekimbud, keset ruumi olewal laual, ehtiwalt korraldatud, ohter kogu niisuguseid. Ühe laua peal kahmak ajalehta.
Oktobri-kuu algus. Hommikune walgustus.
Paremat ja pahemat kätt näitleja poolt.
Esimene etteaste.
Juta
Kas tuliwad?
Juuli
(keelawalt käsa tõstes)
Tssst — mitte nii wäga! — Tulid neh, aga mitte õhtu, waid alles hommiku pool wiiese rongiga.
Juta
(tasasemalt)
Miks?
Juuli
Wäike hiljaksjäämine teel; Tinapurgis, wõi kus tühja, polewat rongil otsekohest ühendust olnud.
Juta
Siis käidi õhtu asjata wastas! — Kas neid palju olnud?
Juuli
Külap wist, ja mitmed lilledega. (Käe-näitega üle toa) Näe, hea kaenlatäis saadeti siis siia meie omadele lisaks.
Juta
(ringi waadates)
Oo, kui pidulik, kui pidulik! — Ega neil öösi enam keegi wastas teadnud käia?
Juuli
Herra käis hea õnne peale — oligi õige.
Juta
Ja nüüd — kõik magawad weel?
Juuli
Ainult külalised.
Juta
Siin muidugi? (Tähendab parema ukse poole)
Juuli
Ja. — Kohe heitsid magama, nii puruwäsinud olid. Mõtelge: kolm päewa ja kolm ööd wagunis! Tont teab, kus ilma-otsas see Kapsastnoobol õieti on!
Juta
Budapest ikka!
Juuli
See ju peaaegu üks — ma wahetan need nimed ikka ära. — Aga miks Teie siis õhtuks koju ei tulnud? Tahtsite ju ka waksali minna.
Juta
Kas Teie siis seda kärkimist ei kuulnud? Oh, niisugune sügisene äike on jäle! Nagu oleks kümmetuhat kuradit wiha pärast lõhki kärisenud. Ja siis hakkas kui toobri-äärest walama — mine weel kolme wersta tagast koju!
Juuli
No, aga enne sadu?
Juta
Enne sadu oli seal hea olla! Ma ei olnud ka mitte üksinda, kaks teist pegla tuli weel: Hilda ja Gerda. Sõime preili Marlandil suure poti-täie mett ära ja tahtsime talle tasuks natuke teatrit teha ja ette tantsida.
Juuli
Ja siis jäite kolmekesi sinna ööseks! Waene preili Marland! Tõepoolest, papa peaks Teie eest Marlandi preilile juba ammugi kosti- ja korteriraha maksma.
Juta
(naerdes)
Seda arwan isegi.
Juuli
Hea weel, et täna wäike Wene püha on —
Juta
Ja, see on päris õnn: õppimine oleks muidu kõik weel — (õlakehitus ja kentsakas lõust) — Aga ütelge mulle nüüd, kudas ta wälja näib (tähendab peaga pahema ukse poole) Huwitaw — mis?
Juuli
Kumb „ta“? Neid on ju kaks.
Juta
(kärsitult, hääle sumbutamist unustades)
Mis mul nüüd naisterahwaga asja on!
Juuli
(jälle käsi tõstes)
Juta
(jälle tasasemalt)
Lilli tädi andis Teile käskusid?
Juuli
Muidugi! Kunstniku-herra olla ju närblik.
Juta
Soo? Nagu suured waimud kunagi. (Silmitseb ja nuusutab siin ja seal lillesid) Ehk oleks juba aeg, et ka mina närwid saan. — Aga tema wälimus, Juuli? Ligitõmbaw — wõrgutaw — mhh?!
Juuli
(edasi töötades)
Kuula aga tütarlast! Ei tea, mis temal naisemehe wälimuse järele on pärida!
Juta
Kunstnik ei ole naisemees — kunstnik on kõigi mees! Pange tähele, ma wõtan ta tädi käest ära, kui ta mulle meeldib!
Juuli
Kõtt! Eks siis wõiks iga kooliplika naiste käest mehed ära wõtta! — Kas Te’s teda ise enam sugugi ei mäleta?
Juta
Juuli
Aga nüüd mõistate juba? (Pead noogutades) Nah, see wiljake tõotab waratselt looma hakata! — Eks näe, kas Te oma tädigi weel ära tunnete.
Juta
No, kuidas seegi siis nüüd on? Rääkige ometi! Ikka weel niisugune — niisugune boamadu — (markerib käega looklemist)
Juuli
Küll te näete teda warsti isegi. Ei mina oska Teile wõõramaa inimesi silma ette sõnuda —
Juta
Wõõramaa inimesi?
Juuli
Noh, wõõraks läinud inimesi! — Ja kui palju ma neid siis näha sain? Waewalt paar minutit —
Juta
Sõge! Ühest pilgust on küllalt! — Aga söögu Teid susi! Ma lähen ennast nüüd natuke ilusaks tegema ja tahaksin ka pisut õppida — warsti tuleb preili Marland tundi andma.
Juuli
(kaed puusas, lühikese kõrisewa naeruga)
Juta
Jah, pidi! Aga ei olnud. Teie kuulsite ju, et mul seal parematki teha oli. Ja nüüd taewas Teiega! (Minnes) Ma olen ülewal oma kambris, kui keegi küsib. (Keskuksest ära)
Teine etteaste.
Juuli wõtab oma pühke-riistad ja on minekul. Pahemalt poolt ilmub proua Lilli Ellert-Saalep. Ta on 30 aastat wana, pikk, ülisihwaka kaswuga, tumepruuni juukse ja tõmmuka jumega ning mustjate julgete, kõiknägewate silmadega kitsas, weidi terawjoonelises näos. Silmatorkawalt, aga mitte wäljakutsuwalt riides: tume wöödiline, juba rohkeste kantud seltskonnakleit mõne wärwi-effektiga ning lõikelaadiga, mis keha saleduse ja witsja painduwuse tulusalt esile tõstab. Friseritud selsamal pooljulgel maitsesihil. Lornjeti-tarwitaja. — Siis proua Paula Laurits parempoolsest uksest koduses riides, põlleke ees. Ta on õest märksa walkjam, pehmete kehawormidega, mõnu ja rahulikku iseteadwust awaldawa näo ja olekuga.
Juuli
(peatades)
Noorproua juba ülewal!
Lilli
Ja. Teie proua wististe ka. Kust ma teda leiaksin?
Juuli
Proua on söögitoas. Ma wõiksin teda kutsuda — — aga sealt ta tulebki! (Keskelt ära)
Paula
Lilli
(õele naeratawa lahkusega wastu tõtates)
Ja, Paula. Leo jäi ju alles tunni aja eest magama. Tema unega on üleüldse nii täbar lugu. Aga ma ei wõi kindlaste öelda, kas ma isegi nahka silma peale sain —
Paula
(õe kätest kinni hakates)
Ja, ja — see ülemäärane wäsimus —
Lilli
Kõige pealt rõõmlik ärewus! Kodu — kodu — kuue pika aasta pärast jälle kord see wana waikne emalik Eesti kodu!
Paula
See „wilistline“ kodu ei olnud sulle mitte alati nii armas, kui ma õieti mäletan. Aga kui ta nüüd sulle soe on: tere tulemast siis teist korda!
Lilli
(sulawa õrnusega)
Ta poleks mulle nii armas ja soe, kui sind ei oleks, sa kallis — kallis — kallis — kallis (suudleb õde, teda kaisutades, iga sõna juures tugewaste suu ja põskede peale)
Paula
Lilli
Wuih, et sa minu juurest kohe egoistlisi tagamõtteid otsid! Kas sa ei ole peale Leo minu ainus —
Paula
Na na, ma naljatan ju ainult! — Aga kuidas on siis sinu kitsa keskpaigakesega, Lilli? Sa wõid kohe kohwi saada —
Lilli
Ei, Paula. Ma ootan, kuni Leo ka nii kaugel on. Ta ei söö kunagi ilma minuta.
Paula
See on ju liigutaw wiie-aastase abielu kohta! Niisuguseks takjaks ei saanud mina oma wanameest mesikuulgi. — Aga sa wõiksid ju tassikese nüüd juua, ning hiljem temaga weel kord.
Lilli
Ja, see läheb. Kuid lase mulle siia tuua, õeke, siin on nii ilus.
Paula
Kohe! (Paremast uksest wälja ning üürikese aja pärast jälle tagasi) Wõi nii teineteise külge olete kaswanud — Saalep ja sina! Kae, kae!
Lilli
Ja — paned sa seda siis nii imeks? Ma wõin sulle öelda, Paula, Leo ei märka ilma minuta ülepea midagi peale hakata. Leo ilma minuta — see on, nagu ta ise kinnitab, laew ilma tüürita, wedur ilma auruta. — Aga istume, minu hea Paula! Ma tahaksin sinu armast ja ikka weel nii rõõska nägu rahuga waadelda ning seejuures sinuga mõne sõna pikemalt juttu westa.
Paula
Kas meie wadin ehk magajale tüütawaks ei saa?
Lilli
Oh ei! Kui ta hommikuti wiimaks uinub, siis magab teine päris sügawaste. Ta ei kuulnud sedagi, kuidas mina toaletti tegin. — Tule, mu kannike! (Hakkab õe piha ümbert kinni, et teda diiwani juurde wiia, peatab aga, kui nad kesklauast mööda on astumas) Oota, seda õilme-toredust pean ma weel silmitsema, nii harjunud kui me lilledega ka oleme. Tänu õrna teretuse eest, õekene — ka Leo nimel! (Waatleb ja nuusutab lillesid)
Paula
Teie tänu pean enamaste Gustawile edasi andma, temal on niisugused õrnused meeles, ja siis weel mõnedele neist, kes õhtu asjata raudteejaamas käisiwad ja eneste lillekimbud siia saatsiwad. (Wõtab diiwanil istet) Õhtul tulles oleksite meie maja-esise ka kirjute laternate ehtes eest leidnud.
Lilli
Paula
(naeratades)
Sinu nõuded ei olegi nii wäga kasinad meie waeste popside kohta!
Lilli
Leo armastab neid õilme-imesid, neid estetilisi mõistatusi lillede seas, nii wäga! Selle armastuse, nagu mõne muugi hea asja, on ta ka minu käest õppinud. (Istub õe wastu diiwanile)
Paula
(sõbralise pilkega)
Sa näikse ju nii umbes tema kaswataja olewat.
Juuli
(toob kandelauaga tassi kohwi koogiga, paneb diiwani kõrwal olewa laua peale ja läheb jälle)
Lilli
(kohwitassi wõttes)
See ei olegi nii wale, Paula: tema leidja, tema kaswataja, tema päikse poole tõstja — ma tohin seda üsna punastamata ütelda. Ilma minuta poleks ta praegu Leo Saalep, waid kuskil hämaras kodumaa pesas mõni tundmata tunniandja, organist wõi koorijuhataja, kelleks teda tema endine kallim ju ka püüdis teha.
Paula
Tema leidja? Kudas sellega õieti on? Ma pole kunagi lähemalt teada saanud, millest ja mil wiisil teie ühendus wäljamaal alguse sai. Kui sina aastate eest noort Saalepit meie linnas kuulsid, siis oli sinu otsus tema mängu kohta — ma mäletan seda selgeste — üsna eitaw. Sa ei tahtnud temale head keskpärastki annet jätta.
Lilli
Ja, waata — niisuguses asjas wõib kergeste eksida, liiategi ühe- wõi paarikordse kuulmise järgi. Ja siis (naeratades) — tol ajal olin ise, nii öelda, klawerikunstnik, ja — ja — Leo oli Eewa Marlandi kihlatud peigmees.
Paula
(naeratades)
Ma usun, Lilli, sa oled üksnes minu wastu wahel awalik, ja siiski ainult poolikult!
Tol ajal, kulla laps, olid sa muusikaga parajaste walmis ning heitlesid juba raskeste luuletajapalawikuga. Klawerile oli hundipass antud. Nõnda jääks ainult Eewa järele. Wõi mõjustas sinu otsust Saalepi kohta weel sinu hingetusk iseenese muusikalise fiasko üle?
Lilli
(kulmu kortsutades)
Wõib olla. Säherdune loomulik kadedus on püüdlikule hingele omane. Kuid ma ei mäleta neid wanu asju enam hästi. Igatahes olin ma Leo üle otsustamises paar aastat hiljem waba —
Paula
(peenelt naeratades)
Lilli
Ta andis mulle Bernis mõrudalt märgata, et tema tiibu umbusuga olla halwatud. Tema aga tarwitsewat just enda ümber, oma külje all, suurt julgeusulist hoowatust, et eesmärgiks wõetud kõrgusele tõusta.
Paula
Selle hoowatuse andsid siis sina temale?
Lilli
Ja, peale seda, kui ma teda olin kuulnud. Ta mängis Bernis ühel Wene asunduse pidu-õhtul. Minu hing oli pidemetest lahti kangutatud. Kuumast südame-werest plahwatas aime üles: Siin walmib midagi wägewat! Ja imeline wiirastus lõi silma ette: ma nägin tema otsaesisel sinist leegikest põlewat — sinna oli muusa teda suudelnud — ja pea ümber wärises kullane paistus.
Paula
Midagi sellesarnast sai muidugi ka teistele märgatawaks?
Lilli
Ja, waimustus oli üleüldine. Kuid sellest Wene nooruse pidutujulisest waimustusest üksi poleks minu äratundele weel kinnitust olnud, kui ma mitte ühe muusikalise autoritediga poleks kõnelenud, kes minu otsusele igas tükis alla kirjutas. Et kunstniku tehnika weel täienemist nõuab, ka selles olime ühisel arwamisel.
Paula
Lilli
Wõib olla. Kuid siis ebateadliselt. Sellewastu lähenes tema minule kohe, nii et juba lähematel päewadel kõik arenes, mis meid ühte liitis.
Paula
Sa riputasid stuudiumi warna, lõid ihaldatud „doktori“ peale käega ja heitsid enesesalgawalt tema tüüriks ja auruks —
Lilli
Tema hädaste tarwiliseks toeks igas asjas. Ta kannatas nälga — ma jagasin temaga oma raha. Talle tikkus ihuline jõhmus peale — mina wirgutasin teda tööle. Ta oli saamata ja hakkamata — mina otsisin ja tasandasin talle teesid. Ma wõin sulle kiitlemata kinnitada: Leo Saalepi kontsertide eest tõstsin mina mäed ära, need määratumad mäed, mis suures ilmas iga algaja eest raja kinni müüriwad.
Paula
Igatahes on see üks osa, mis wälja ei paista, ja see paneb mu mõtlema. Mulle ei taha mitte lahedaste pähe mahtuda, kudas nii wõimsa, nii põlewa aupüüdega inimene, nagu sina, enese nii täieste teisele ära wõis wõõrandada, olgugi see teine armastatud mees.
Mulle tuleb sinu kohta midagi minewikust meelde, ja ühenduses sellega (liigutatud naeratamisel) meie kadunud emake. Ühest naise-soost Poola klaweri-kuulsusest oli meie 18-aastasele Lillile korraga kunsti-kirg külge hakanud, kuna ta lapsepõlistel õpe-aastatel klaweriga mitte just sõbralikul jalal ei elanud. Kolm aastat päew päewa kõrwa, paljud pooled-ööd juurde arwata, materdas ta nüüd seda heliriista. Kõhnaks ja kahwatuks jäi teine, käte liikmed paistetasiwad üles, meie kõik kartsime juba sinu waimlise terwise pärast. Ühel õhtul hilja, kui sa jälle juba kahteteistkümnet tundi palehigis töötasid, astub ema sinu selja taha, silmitseb sind tüki aega ja lausub siis: „Oh sa waene laps! Peaks ometi Jumal su ära koristama, et sa sest hirmsast waewast lahti saaksid!“
Lilli
(waheaja pärast, huult närides ja hämaralt maha waadates)
Ja ma pidin nägema, et üks rumal plika meie kõrwal aastaga kaugemale jõudis, kui mina kolmega.
Paula
Taewale tänu, sest see tõi lõpu! Kuid uus painaja waritses sind juba: järgmise kolme aasta päewad ja ööd oliwad sule-deemonile pühendatud. Kogu maja tekkis käsikirju täis —
Lilli
(mõrutigeda muigega)
— mida ükski ei trükkinud — Eesti kirjastajadki mitte —
Paula
Lilli
(nagu ülewal)
Tutwuse tõttu — wiisakuse pärast — haawawal, teotawal määral parandatud!
Paula
(wäristab pead)
Ikka weel see eneseküünistamise wiis!
— — Ja kuidas sa selle all kannatasid! Ma leidsin su enam kui ühe korra diiwani peal wihakrampides nuuksumast, ja ema kuulis sind ööseti sängis patja purewat.
Lilli
(hinge põhjast, litsutult)
Ma ihkan alla waadata! Ma pole üleswaatamiseks sündinud. Tihnikus ei saa ma hingata.
Paula
Oma kaotusi tahtsid sa siis teaduse abil natuke tasuda —
Lilli
(lühikese lõikawa naeruga)
Schweitsi „doktoriga“ haawade peale plaastrit panna!
Paula
Ja, ning see oli kättesaadaw. Kuid ometi — seda ma just nõnda imeks panen —
Lilli
(tuhmilt, lõdwalt)
Kättesaadaw — ja. Aga igale tühjakesele kättesaadaw! Doktor — doktor — mis on doktor? Paljas kest, mis alles sisu saab, kui see doktor midagi teeb, mis weel mitte tehtud ei olnud. Ja selleks —
Paula
— selleks ei arwanud sa ennast jatkuwat?
Lilli
Ei. Minu silmade ees haigutas öö.
Paula
(äkitselt laia, mõistwa waatega)
Aa — — kui mitte päike, siis wähemalt kuu —!
Lilli
(läbi hammaste)
Trabant!
Paula
(heasüdamlise pilkega)
Noh, peaasi on ju paiste, ükskõik, kust see tuleb!
Lilli
(waheaja järgi, end lahti raputades)
Aga, õeke, ma ei näe sinu perekonda weel ühtigi! Kus siis Juta on? Wist on ta juba sinupikkune tüdruk?
Paula
Ma ei tea weel, kas ta koju on tulnud? Ta oli Eewa juures ööd.
Lilli
Paula
Neiu Marlandi juures.
Lilli
(torgatult)
Eewa Marland?! — Kas see siis jälle siin elutseb? Kas ta ei olnud peale seda ühte naabrilinna kooliameti peale läinud?
Paula
Ja, aga see katse kestis ainult aastat poolteist, siis oli tal sellest õhust küllalt.
Lilli
Ja teie käite temaga nii lähedalt läbi?
Paula
Ja, meie oleme head sõbrad. Oma kadunud emaga — see suri kolme aasta eest — elas ta mõne aja meie teises majas, ja nüüd annab ta Jutale, minu suurele puupeale, kes koolis wisalt edasi saab, sügisest saadik abitundisid.
Lilli
Kõigest sellest pole sa mulle kunagi kirjutanud.
Paula
Lilli
Magnus Kulliga? See tindiwaenlane nüüd! Kogu nende aastate kohta on ta Leole terwelt kaks postkaarti saatnud ja kummagi peal seisis: „Elan ikka weel — terwiseid!“
Wõi Eewa Marland on weel neiu Marland! Tasujat ja trööstijat pole ta leidnud. Tema ahastus Leo pärast oli muidugi suur?
Paula
Ahastus? (naeratab) Ma ei oska enesele Eewa Marlandi ahastuses kuidagi ette kujutada. Seks on tal liiga palju werd.
Lilli
(silmapilk mõttes, siis järsult)
Ja ta käib sagedaste teil?
Paula
Ja, Lilli. Kas see sulle ehk wastumeelt on?
Lilli
Minule? Miks peaks see mulle wastumeelt olema?
Paula
Õige küll, wõitja oled ju sina.
Lilli
Hoopis wastupidi, Paula —see inimene lõbustab mind. Mind ja Leod.
Paula
Lilli
(lühikese kuiwa naerulaginaga)
Oh, ta on ju nii hindamata pentsik oma pilwetroonilises rahus, kui ta kõigi asjade üle otsustab, iseäranis asjade üle, millest tal aimugi ei ole!
Paula
Ma pole märganud, et Eewa asjade üle otsustab, mille kohta tal põhjendatud arwamist ei ole.
Lilli
Ah, Paula! Nagu poleks Leo Saalep küllalt elaw näitus!
Paula
No ja, eksida wõib igaüks kord. Minu teada ei salanud neiu Marland Saalepi talenti mitte maha, ta arwas ainult, et tema peigmees ihaldatud ja unistatud kõrgusele ei suuda tõusta. Ta püüdis teda lihtsalt petliste illusionide eest hoiatada ja hoida.
Lilli
Aga oli tal siis sääraseks arwamiseks ja hoiatamiseks wähematki kompetentsi? Küsitaw on, kas ta õieti nootigi tunneb!
Paula
(kergelt naeratades)
Lilli
Üsna kerge mõista. See tuleb selle isiku hundijulgusest, oma wõhiku-mõtteid turule kanda, ja tema andest, neid pealtnäha usutawalt põhjendada ja kaitsta.
Paula
Lillikene, sinu keelelt tilgub sappi. Nõnda ei kõnelda ükskõiksest inimesest, weel wähem niisugusest, kellest sa ennast üle tunned käiwat. Mis see küll wõiks olla? — Kardad sa Eewat?
Lilli
(tõuseb üles)
Kardan? Miks peaksin ma teda kartma?
Paula
Siis on see midagi muud.
Lilli
(paneb kohwitassi kandelauale, siis sirgelt, kuid rahutult)
Kardan Eewat? Kudas sa selle peale tuled?
Paula
Wihkamine on kartuse tütar. Just Eewa Marlandi kohta on mulle silma hakanud, et need, kes tema ülekäiwust pelgawad —
Lilli
(uhke kindlusega)
Paula
Siin näikse midagi toekamat olewat. (Meelde tuletades) Oota, oota — — ega ometi need tolleaegsed kõne- ja diskussioni-õhtud seltsides — —?
Lilli
(plahwatawalt)
Kas sa siis arwad, et enesest lugupidaw inimene sellesarnast wõib unustada! Eewa Marlandi paljas nimi sähwib mulle mälestusi meelde, mis were keema kuumendawad. Sa oled kõne pidanud, hoolsaste ette walmistatud, küpselt läbimõeldud kõne, mida kiitusega tasutakse. Diskussionis kuuldub üsna poolehoidmist, ainult tawalisi täiendusi ja selgitusi kantakse ette. Seal tõuseb see kõik-paremine-teadja alandlikult üles ja katkub su ausa töö hella wiisakusega, mille tagant aga häbematus hambaid wälgutab, kuulajate jalge ette haledaks pudeme-hunikuks maha! Ja korraga seisad kui rumal laps saali-täie muigawate inimeste ees! Aga on ka naerdud — laginal naerdud — — saalitäis publikumi on sind nagu weiderdajat naernud!
Kas tead, Paula, mul mühas igakord punane meri silmade ees — —
Paula
Aga, paikene — kes sõtta läheb, peab ometi teadma, et ta ka lüüa wõib saada!
Lilli
(kirglise pool-üminaga)
Paula
(tõuseb naerdes aeglaselt üles)
Aga see on ju kõik nii wäga lapselik!
Lilli
Kala-inimesele — ja! Sa pole mind ju iialgi mõistnud. Ma olin perekonnas ikka üksinda — ikka üksinda! (Sammub ärewalt ringi, sattub aga warsti silmapilguks mõtlema ja pöörab äkki täieste muutunult õe poole tagasi)
Aga tühja kah! Ega sa ometi arwa, et mul nii wäga tõsi taga on? (Naerdes) Ma näitlesin sulle ainult natuke ette. Tule mull’ meeldegi, sinu sõbra peale niisuguste räbaluste pärast wiha kanda! — Ütle mulle parem, kas ma Gustawiga warsti kokku saan; mul oleks temalt kontserdi asjus, mis kõigest tähtsam on, ühte ja teist järel küsida.
Paula
Ta on juba wälja läinud. Arwatawaste ehituse juurde. Meil saab siin kõrwal uus maja neil päiwil katuse alla.
Lilli
Kolmas juba? Soowin õnne!
Paula
Ma wõiksin Juuli käest küsida, kas ta peatselt tagasi lubas tulla. (Tahab minna)
Lilli
Pea, sellega pole nii tuld! Pakilisem on küsimus, missugust siinset õmbluse-äri sa mulle wõiksid soowitada. Wist on proua Herteli oma ikka weel kõige parem?
Paula
Aga ka kõige kallim. On ju weel teisi häid. Sa tahad omale midagi lasta teha?
Lilli
Ja, midagi paremat. Ja nimelt juba kontserdiks. Kogu õhtu kõigi pilkude rist-tule all olla —
Paula
Sina? — Ega sina siis poodiumil istu!
Lilli
Nagu mind all ära ei tuntaks! Ja mul ei ole midagi, mitte midagi enam selga panna.
Paula
Kas siis poleks tulusam olnud sellesarnast wäljamaalt kaasa tuua?
Lilli
Ja, kullake. Aga — aga — ma pean sulle tunnistama, et meie — üheainuma wõidunud Wene rublaga pärale jõudsime.
Paula
Lilli
On sul aimu, õeke, mida säärane suurtsugu mustlase-elu maksab — see rändamine riigist riiki, linnast linna, wõõrastemajast wõõrastemajasse! Surnud suwi oli kah üle elada. Nagu minu päranduse-osa wiimase krossini mehele on läinud, nii ka meie teenitud rahad. Meie oleme ju ikka weel, nii öelda, algamise-ajajärgus. Taewale tänu, et see nüüd mööda on minemas, et kriimsilm nälg, meie kolmas reisikaaslane iseäranis warematel aastatel juba häbenema lööb.
Paula
(mõtetes)
Kriimsilm nälg — ja, seda on tema näost märgata.
Lilli
Minu näost mitte?
Paula
Ei. Igatahes palju wähem.
Lilli
(kõhklewa waheaja pärast)
Ma ei mäletagi, Paula, kui suur meie wõlaarwe Gustawi juures õieti on.
Paula
Seda saad tema enese käest kõige paremine teada.
Lilli
Piletimüük ülehomseks kontserdiks minna ju suurepäraliselt, nagu Gustaw öösi juba tähendas. Sedasama tungi on teistes kodumaa linnades oodata. Siis järgneksiwad Riia, Peterburi, Moskwa —
Paula
Kui palju sul tarwis läheb?
Lilli
Ja — waata, kallim — peale hea siidi- wõi sametikleidi — hm — oleks mul ju weel — — kübar näituseks. Mul pole teist, kui see sama wana torbik, mida sa öösi — —
Paula
(naeratades)
Ja — ja, aga kui palju siis?
Lilli
Ning saapad — kindad — — kas sinu isikline laegas siis nii awar on?
Paula
Kui mitte, siis wõtan Gustawilt lisa. Meie sularaha ei ole ehituse pärast küll mitte —
Lilli
Saad ju pärast kontserti kohe kätte — iseenesest mõista! (Waheaeg, siis sünnipärase naeratusega)
Lugu aga on nüüd weel see, et — et ka Leol enne kontserti weel — — Wõimata on teda wanadlase frakiga — —
Paula
Lilli
Ja, aga frakid ei lähe kandes mitte uuemaks — — Kunstnik peab aga ka oma wälimusega kohe helewust sünnitama. — Siiski: ma tahan enne weel järel waadata, ehk aitab puhastamine ja pressimine — —
Paula
Ma ei tähendanud seda, teadagi, mitte raha pärast. Raha wõid sedamaid saada, niipalju kui tarwilikuks arwad.
Lilli
Tänan, Paula! Pärast pruukosti siis.
Paula
Küsitawaks aga jääb, kas teile nii ruttu teha wõidakse — tunahomseks õhtuks juba!
Lilli
Peab wõidama. Wõetagu öödest lisa.
Kolmas etteaste.
Lilli. Paula. Gustaw Laurits keskelt. Ta on umbes 45-aastane tugew ja priske mees nüri põskhabeme ja wäiklase pealagendikuga; kõnnib lühikeste kärmete sammudega, liigutab elawalt pead ja käsi ning kõneleb naeru-näol rõõmsa kräbedusega.
Laurits
Lilli
Kui ta mitte juba pesukausil ei sulista, siis pikutab ta weel sängis. Ma wõiksin järel waadata —
Laurits
Mitte eksitada! Meil on aega. Mulle näib, et talle kosutust wäga waja läheb. Teie oleksite neli nädalat enne kontserti pärale pidanud jõudma, et meie rahumail puhkust pidada, ja mitte paar päewa.
Ega sulle lehed weel silma puutunud, Lilli?
Lilli
Ei.
Laurits
Nad on siin (toob ajalehed laua pealt Lillile kätte) Mis ma reklami poolest teha ja teha lasta mõistsin, see on tehtud. Müürilehed on wäljas, kunstniku pilt mitmel waateaknal, suured kuulutused lehtedes. Ja siit leiad äramärgitult kõik kohaliku ajakirjanduse eelkirjutused seest.
Lilli
(istub lehtedega keskmise laua äärde ja hakkab neid sorima)
Leo pilt ei ole aga mitte pealehtede esimesel küljel?
Laurits
Paula
(lõbustatult)
Lilli oleks muidugi soowinud, et pealehed pildi pärast kah peene läikpaberi peale oleksiwad trükitud. (Istub sellesama laua äärde)
Laurits
(rõõmsalt)
Noh, niisugune wäikene puudus nihkub aga tagasi selle enthusiastlise tooni eest, millega lehed Leo Saalepit teretawad ja soowitawad —
Lilli
Teisiti nad ju ei wõinudki, wäljamaa arwustuste peale waadates.
Laurits
Ja, ning teie saadetud wäljawõtted neist arwustustest — näe, ligi kaks pikka weergu peene kirjaga — on terwelt ära trükitud. Need wäljamaa kriitika-hääled — sa wõid mind uskuda, Lilli — lõiwad siin sisse nagu pomm. Kogu meie intelligents kõneleb neist särawal silmal. Jaolt on neid kriitika-katkeid ka Saksa ajakirjandus awaldanud.
Lilli
(lehitsedes ning siit ja sealt lugedes)
Laurits
(sealsamas istet wõttes)
Ja kolmanda ka weel! — Aga ütle mulle, Lilli, kudas mõtlete nüüd oma elujärge õieti korraldada? Et mitte alati teel ja wõõrsil olla, peaks Saalepil kindlam kodu olema, kodu, kus ta, ringreisudelt tulles, puhkust leiaks, ja nimelt oma hella eide juures. Teie ei wõi ju mitte eluaja kahekesi maailma mööda ringi kihutada.
Paula
Iseäranis weel, kui ehk teataw pikanokaline pakikandja siiski wiimaks ilmub.
Lilli
(ähwardab õde naeratades näpuga)
Ja, lapsed, selle peale oleme isegi juba mõelnud ning kojutuleku eel ka otsusele jõudnud. Niisugust hinge-tagasitõmbamise-kodu soowiksime enestele siia linna asutada.
Laurits
Tubli! Auks kodumaale, auks meie linnale! Ja minu majades wõite sooja nägusa korteri saada.
Aga ma tahaksin siinjuures ühte wäikest kõrwalist täppi riiwata, teile natuke nõu anda, ja üsna hea on, et ma sellest sinuga, Lilli, esiotsa üksi saan rääkida. — Siin elades mõtlete muidugi ka meie seltskonna tooniandwate ringkondadega läbi käia?
Lilli
Laurits
Wäga õige — kunstnik kui awalik tegelane ei saa ega tohi end ära eraldada, ta peab intelligentsi keskuses püsima. Nüüd ei ole aga seltskond, liiategi meie noor, alles tärkaw Eesti seltskond, oma waadete poolest igas asjas ühetasane: mis ühedele — õigemine üksikutele — ärawõidetud seisupaik on, seisab teistele ikka weel makswusel, kuigi wast ainult instinktliselt. On nimelt asju, teatawaid ühiskondlisi eelarwamisi, mis teorialiselt maha on maetud, praktiliselt aga edasi elutsewad ning isiku teadmise ja tahtmise tagant mõjuwad. Ühe niisuguse elawa surnuga on meil nimelt abielu-küsimuses tegemist. Mulle tuli seepärast mõttesse, Lilli: kas ei oleks teile siia elama jäädes mitte tulusam, kui te oma senisele wabale ühendusele, nii öelda, seadusepärase näo annaksite?
Paula
Ma ei mõista, Gustaw, kust sa enesele õiguse wõtad, oma nina teiste inimeste isikliste asjade sekka pista!
Laurits
Head nõu, paikene, tohib teisele igatahes anda!
Mõista mind õieti, Lilli. Mina ise olen ju läbi ja läbi wabalt mõtleja inimene — üks äärmistest. Minu isiklises hinges pole wähemat kui warju teie abielu praeguse wormi wastu. Kuid ma ei wõi ometi midagi parata, kui meil, meie kitsastes oludes, teisi on, kelle waated wõi tunded —Paula
Need wõiwad ju jääda, kus nad on! Miks peaksiwad Leo ja Lilli isikute wõi perekondadega läbi käima, kes nendega mingi asja pärast kokku ei kõla!
Laurits
Kulla eideke, sulle näib Eewa-preilist ikka enam oppositsioni-waapa külge hakkawat. — Seltskonna-inimene on kompromissi-inimene. Ta ei wõi endale iga tillukese tühisuse pärast wõõritiwaatajaid ja wastaseid soetada.
Lilli
Ma pean Gustawile õiguse andma. Tähendan ühtlasi, et mina seda küsimust juba isegi olen weeretanud ja et see meie mõlemi wahel kõnes on olnud, ühenduses meie kawatsemistega, enestele kodumaal peajaama põhjendada.
Laurits
Aa — siis kulutasin asjata suud!
Lilli
Mitte nii wäga. Minu talleke, nagu ma teda kutsun, on nimelt weidi kõikuw ja heitlik. Kord oli ta minuga nõus, hiljem jälle mitte —
Paula
Sinu „talleke“ toetab sulle siis wahel ka sõrad wastu?
Lilli
Aga ikka ebaparajal puhul.
Muidugi opereris ta nüüd jälle oma põhjusmõtetega, mida mitte nagu ninarättisid wahetada ei kõlbawat, seda wähem, et meil sääraseks sammuks otsekohene sündiw põhjus puududa — laps, kelle õigused oleksiwad kinnitada. Raske oli tal korraga jälle aru saada, et wäike wälispidine wormitalitus põhjusmõtet weel mitte ei murra, et sellel wiimasega ülepea midagi tegemist ei ole —
Laurits
Just nagu minu suust öeldud! Ja kui lühidelt ja lihtsalt oleks see tehtud: kodus — üsna oma-keskes — Eesti õpetaja, mõnus rahwameelne mees — —
Lilli
Igatahes tahan ma asja otsast jälle kinni hakata, ja hea on, et ma nüüd siit seljatuge leian.
Laurits
Küll te näete, lapsed, selle ettewõtte wajadusest saab meie sõber siin warsti isegi märku. Juba tänastes lehtedes seisab teie päralejõudmiseteade — ma telefonerisin seda toimetustele ja ka mitmele mulle lähedal-seiswale seltskonnategelasele. Täna ja homme tuleb siia kahtlemata kunstniku teretajaid, pärast kontserti, teadagi, weel rohkem. Pange nüüd tähele, et nii mõnigi herra üksinda ilmub, sest et prouale, waesele, äkki kange pea- wõi hambawalu külge tikkunud, nagu ma sellesarnast eila õhtu waksalis juba näha ja kuulda sain.
Lilli
Hm, meie nõu peaks teatawaks saama. Niipea kui Leo päri on, peaks teade kohe lehtedesse minema.
(Paremalt poolt kuuldub telefoni tilin)
Laurits
(üles tõustes)
See on kähku tehtud. — Kuid wabanda mind silmapilguks, ma kuulen telefoni helisewat. (Paremat kätt ära)
Paula
Ka mind, Lilli, mul on Juulile juhatusi anda. (Kandelauda kaasa wõttes sealtsamast ära)
Lilli
(wõtab jälle lehed käsile, loeb närweldi siit ja sealt, silmitseb siis kauemine Leo pilti ühe lisalehe esimesel küljel, laseb lehe sülle langeda ja tõstab ristis käed pikkamisi lõua alla, kuna ta pea kaugele toolitoe wastu najatab; nõnda jääb ta laial silmil pool naeratawa igatsusega ebamäärasesse kaugusesse wahtima)
Neljas etteaste.
'Lilli. Keskuksest astub üsna pikkamisi Leo Saalep sisse ning läheneb, kätt pealael hoides ja nagu wagusa imetlemisega maha wahtides, lõdwal kõnnil Lillile, kellest ta aga, ilma tema peale waatamata, mööda sammub kuni kaugele näitelawa weerele. Saalep on 33-aastane mees, kuid näib wanemana, kõrge kaswuga, poolpika juuksega ja habemeta. Tema sügawkahwatumast näost waatawad aukuwajunud silmad roidunult-unelewa ilmega wälja, kuna tema wälispidise aeglase rahu alt wahel ilma nähtawa põhjuseta närwluse järsk-terawad nõksatused üles tikuwad. Ta kannab kaunis kulunud musta sametijakki ja kunstniku-krawatti.
Lilli
(ärgates)
Leo
(kõneleb tagasihoitud häälel, pikkamisi ja mõtlewalt)
Imelik — enam kui imelik! — Kas sul mitte ka tundmus ei ole, kui oleks taewas siin liig madalal, kui ripuks ja rudjuks ta sulle pealae peale — — Ja jalge all — seal annab järele, nihkub äraandlikult — — kõnnid nagu sooteel, nagu nahksillal — —?
Lilli
(naeratab)
Ei, talleke, mul on pea peal kõrgust ja jalge all kindlust küllalt. Aga see on ju sinu harilik reisiwäsimus, Leo.
Leo
Ei, ei, — siin näib weel midagi muud olewat — midagi muud. Ma pattasin esmalt toa umbset õhku ja hüppasin aknast aeda. Aga seal seesama, — ei, ei, — weelgi imelikum — —
Lilli
Sa oled siis juba kaua woodist wäljas?
Leo
— weelgi imelikum oli. Majaküünid ümberringi — need tükkisiwad mulle nii ligi, nii peale, nagu tahaksiwad mind eneste wahele pigistada — —
Lilli
(kergelt)
Leo
Ei — siis ma ei imeteleks nõnda. Ma suitsetasin wiimast korda eila õhtu kell kaheksa.
— — Ja puus istus ja turtsus suur must kass põlewate silmadega, walmis mulle kõrisse kargama. (Otsaesist pühkides, nõrga naeratamisega) Tegin aga, et majasse tagasi sain — —
Lilli
See tuleb äkilisest õhuwahetusest, kallim: oleme ju nüüd 60. laiusekraadi all. Küllap tulewane öö sulle kosutust toob.
Leo
(ringi sammudes, käed jaki taskutes)
Kodu — kodu — — mu meelest on, kui uriseks ta mulle igast nurgast waenulikult wastu — —
Lilli
(naerdes)
Jumal hoidku — ta lakub sul käsi! Tule ometi siia ja waata! Kõik lehed on sind täis.
Leo
(teda tähele panemata, pool endamisi)
— — turi turris ja hambad irewil. — Tunnen peaaegu tungi, kanna pealt tagasi pöörata. — — Kudas mängida, kui hing kinni kipub jääma! (Läheneb klawerile, sirutab käe klahwide poole, tõmmab aga kähku tagasi)
Nagu hirwitawad hambad salalikus näos! Siin linnas ja selles majas näib igal surnud asjal elaw nägu olewat, ja ikka tige.Lilli
(tõuseb üles; särawal silmal käega ringi näidates)
Nõnda teretab sind kodumaa!
Leo
(silmitseb lillesid ja hingab siin ja seal nende lõhna sügawaste sisse)
Aah — aah — — see peaks terwiseks olema! See peaks südant kinnitama ja pead selgitama!
Lilli
Ja tule loe, kudas kodu sind weel teretab!
Leo
(läheneb kesklauale)
Mis seal siis seisab?
Lilli
Kõik, mis sa soowida wõid — kõik! (Annab talle lehtesid ette) Siin — siin — siin — — ees ja taga, kriipsu peal ja all, pealehes ja lisalehes. Ning siin, wirna laotud, kui ilmatu pärgade piramid lillede keskel: lääne-ilma õiskehääled —
Leo
(astub laua juurest järsult tagasi)
Ei. Mul puudub praegu — mul puudub tuju. — Hiljem — wahest siis, kui üksinda olen. (Sammub jälle)
Ülehomme — juba ülehomme? — Ma ei tea weel, kust ma selle jõu wõtan! — Soontes wenib were asemel midagi taigna-taolist, ja waim magab nagu wäsinud teomees. — (Raputab ennast) Nah, — peab — peab — peab — —Lilli
(langeb temale äkitselt kaela; surutud häälega kuumalt)
Ja, Leo, ning sellest peab suur päew saama, säraw päew, unustamata kõigile, kes teda nägiwad! — Anna neile kõik, mis sul anda on, — anna, mida sa weel iialgi enne pole annud, — priiska — ole kuningas!
Leo
(end wabastada püüdes)
Ja, sõber, ja — aga sinu hingeõhk põletab mind —
Lilli
(lahti laskmata, endiselt)
Ole kange, sest mina olen sinu juures, — ole julge, sest minu weri uhab sinu soontes, keeb sinu sõrmedes sel õnnistatud õhtul! Tunne end kroonitud wõitjana, esimest tooni ilmale tuues!
Leo
(tema pead käega kattes)
Ja, ja, laps — kuid lase mind — — sinu juuksed hingawad uimastust wälja!
Lilli
(lahti laskmata, kirglisel sosinal)
Ja tea, et sind kõrwad kuulewad, mida sa karistada igatsesid! — — Magus olgu sulle kättemaksmine!
Leo
(temale äkki silma wahtides)
Lilli
(endiselt, pool kogeledes)
Ma armastan sind — mina — mina ise — mina üksi — — (Laseb Leost pikkamisi alles siis lahti, kui uks awaneb)
Wiies etteaste.
Endised. Laurits Lembitu ja Endeliga — esimene 11-, teine 9-aastane — paremalt poolt; pilguke hiljem pr. Paula Jutaga keskelt. Wiimane on heledas kleidis ja hoiab ema ümbert naerunäol kinni. Hiljem Juuli.
Laurits
Kuuleme oma rõõmuks, et meie suur külaline juba liikwel on. Lubage siis, et mina ja minu pere Teile nüüd in corpore tere tulemast tõttame hüüdma. (Kõnepidamise-toonil)
Kui meie kitsas kodumaa, meie wäike Eesti rahwas ühe oma poja peale uhke on — õnnest tuksuwal südamel tõsiselt uhke — siis on ta seda Leo Saalepi peale, selle oma poja peale, kes Eesti nimele ka wäljaspool Balti piirisid, suurte haritud rahwaste juures, tutwust ja au on wõitnud, rahwaste juures, kelle poole meie oma kehwuses alati nukra kadedusega üles pidime wahtima. Ja mis minu isiklist rinda weel iseäranis rõõmsa tasutundega paisutab, on lugu, et see wõit Eesti helikunstile osaks on saanud, kunstile, millele mina kui tema ammuaegne waimustatud jünger, kui orkestri-liige, laulukoorijuhataja ja arwustaja, nii lähedal seisan ja mille wastu ma, nii öelda, preesterlikku armastust tunnen. Ma raputan Teie kätt, kälimees Saalep, ja mõistan aust, Teid oma katuse all näha, lugu pidada. (Raputab kaua ja tugewaste Leo kätt)
Juta
(poolwaljuste, ironiliselt)
Braawo, papa!
Leo
(on oma loidusest ja kadalusest korraga peaaegu wabanenud)
Ma tänan Teid Teie südamlikkude sõnade eest, kälimees Laurits!
Lilli
Aga kälid sinatawad teineteist.
Leo
Selle wastu pole meil wist kummalgi midagi— mis, Gustaw?
Laurits
Muidugi mitte. „Sina“ siis, wend Leo! (Uus käesurumine)
Leo
(pöörab kätt pakkudes ja kumardades Paula poole)
Loodan, et ka majaproua meie liginemisele päri on?
Paula
(tema kätt wastu wõttes)
Asjade järjekorralise käigu wastu ei wõi minulgi midagi olla.
Leo
(naljatades)
Paula
Ka ilma hädata, õemees.
Leo
(kumardab)
Laurits
Ja nüüd lubage — pardon, luba — et ma sulle — õigemine: teile mõlemile — oma kolmepealist wäikest wara esitelen —
Juta
See läks sul luhta, papa! Kudas mina sinu wäikene wara olen?
Laurits
Na, suur oled sa esiotsa alles weel ninatarkuses, aga hea tahtmisega wõiksid mulle edaspidi ka teisel alal suureks saada. (Leo poole)
Selle oma warakese olen ma kõik Wanemuisele pühendanud —
Leo
Kõik kolm?
Laurits
Wiimase kui ühe! (Esiteledes) Juta — Lembit — Endel. (Lapsed on sel järjekorral reastikku tema ja Leo wahele seisma sattunud)
Leo
Endel
Klawerit.
Leo
Siin ta ongi! — — Ja sina, Lembit! (Paneb talle käe õla peale)
Lembit
Wiiulit.
Leo
Selle wastu pole mul midagi. — — (Juta poole naeratades) Ja Teie, aulik preili? (Käeanne)
Juta
Papa tahab mind lauljannaks teha, ja hästi kuulsaks!
Leo
Papa tahab? Ja Teie ise —?
Juta
Mina ise läheksin ennemine tantsima. Aga et meil Eesti balletti weel ei ole ja nii pea ka wist ei tule, siis (ohkab) — siis pean küll papale alla andma.
Leo
(lõbustatult Lauritsa poole)
Siin näikse teatri-werd olewat.
Juta
Laurits
(lööb käega Juta suu poole, siis Leole)
Idanewa Eesti ooperi peale mõtlengi, kui peaks selguma, et kontserdilaul temale küllalt pihta mööda ei ole. Praegu õpetab teda meie tuttaw Salme Pedak, kuni ta gümnasiumiga nii kaugele on jõudnud, et konserwatorium wõib järgneda. Poissa „ drillin“ eestkätt muidugi ise.
Lilli
(teretab ja suudleb lapsi)
Leo
Nende ande kohta oled — — kuid ka emal on kaasa kõneleda (Paula poole) — nende ande kohta olete mõlemad siis enam-wähem kindlusel?
Paula
Muusika-asjus pean mina paraku (naeratab) Gustawi autoriteti uskuma, ja tema kuulukse kindlusel olewat. Arwatawaste toetab ta päritawuse peale.
Laurits
See oli pisuke abikaasalik nõelapiste! Aga kas tead, eideke: kui minu isa minust mitte mürgisegajat poleks teinud, ja kui ma oma paremaid aastaid mitte ühes alewi-aptegis nende tuluks siin (tähendab laste peale) ära poleks müünud — minu wiiul ja klawer kõlaksiwad selle linna piiridest wististe kaugemale.
Paula
Laurits
(Leole)
Annet on — suuruse üle wõib waielda. Küll ma heidan nad warsti sinu mõõduandwa otsuse alla, Leo. Igatahes on mulle mõte, neid Eesti kunstile kaswatada, üliarmas.
Lilli
(tõsiselt)
Mees, kes ka aja aatelisi nõudeid mõistab ja nende eest peitu ei poe!
?propos, Gustaw: sa nimetasid ennast ka kui arwustajat; see sinu muusikaline tegewuseharu oli mulle üsna tundmata.
Laurits
Ma teenin teda ju ka alles teist aastat.
Leo
Siis sattub minugi kael warsti sinu kirwe alla?
Laurits
Siinne kõige loetawam leht seisab selle poolest küll minu woli all.
Lilli
Kae! Siis on ehk mõni neist meelitawatest teretusekirjadestki sinu sulest?
Laurits
Ei, nende juures olen mina arusaadawal põhjusel süüta. Hõimlise delikatsuse pärast ei mõelnud ma ka kriitikat Saalepi kontserdi üle oma peale wõtta, kuid sellest ei tahtnud toimetus midagi teada. — Leo temperamentlised teretajad on: meie lehes kandidat Kõrend, teises doktor Waik, keda teie ju mõlemaid isiklikult tunnete. Wiimase lehe erilist muusika-kriitikat aga toimetab teile niisama tuttaw organist Heinmann. Kolmas leht on tähtsuseta.
Lilli
Muukeelsele ajakirjandusele saadad muidugi retsensendi-piletid?
Laurits
On juba sündinud. — Aga ma unustan ju üsna ära: kas meie külalised alles ilma eineta ei ole?
Leo
Mina mitte.
Lilli
Kudas? Kust sa süüa said?
Leo
Ühe halastaja õe käest. Aiast tulles sattusin kogemata ühte ruumi, kus laud kaetud oli. Seal seisis keegi, kes mulle nagu näljahädalisele näkku waatas — nii wastuseismata heldelt. Noh — tema pakkus ja mina pistsin kihwa!
Juta
(naerdes)
Meie Juuli!
Paula
Ma kuulsin juba sellest samarialase-teost. — Aga minu õde on weel pooliku kõhuga, ja et ta (sõbralise ironiaga) wist harjunud ei ole ilma teisepooleta toitu wõtma, siis (Leo poole) leiad ehk weel weidi isu ja tuled temale seltsiks?
Laurits
Iseenesest mõista! Aga ruttama peate, sest iga silmapilk wõib teile külalisi tulla. Juba küsiti minult kõnetraadil järele, kas wastuwõtmiseks walmis olete.
(Eesruumist kostawad sammud ja hääled)
Naa, tõepoolest — teie oletegi juba hiljaks jäänud!
Juuli
(wäljas)
Ja, herrad, ja! Astuge aga julgeste sisse. (Ilmub herrade eel silmapilguks keskukse kõrwal nähtawale ja läheb, kui nad mööda on sammunud, jälle tagasi)
Kuues etteaste.
Endised. Doktor Waik, kandidat Kõrend ja adwokat Kurg astuwad üksteise kannul sisse. — Waik, esimestes aastates peale kolmekümne, ilmutab hoolsat kehalist rawitsust ja riidelist elegantsi ning püüab wäledat, jowialset ilmamehisust wälja pöörata. — Kõrend on alla kolmekümne, liigub meelega weidi hooletult, hoiab pead allapoole pisut wiltu ja laseb kõneledes õhukest pilkesegast naeratust suu ümber mängida. Tema ja Waik on näpitsi-kandjad. — Kõige wanem neist on Kurg, tõsine, mõõdetud olekuga, kuiwa ja järsu sõnaga herra.
Juta
(mammale)
Kolm seltskonna-lõwi korraga! Kui need möirgama hakkawad!
Laurits
(karistab teda laitwa pilguga)
Waik
Õnnistust muusikalisele majale! Au ja kiitust meie kuulsusele! Braawo, meister Saalep, ja weel kord braawo! (On Leole wäljasirutatud käega lähenenud ja raputab tema kätt elawalt; siis tõsisemalt ja kerge paatosega)
Minu truu Eesti süda oli juba mures meie tulewiku pärast. Ei ainust heledat, kaugemale paistwat walgusetäppi hämarikus! Kodukastetud raswaküünlakeste wilkumisel elasime oma waimlist ja estetilist sauniku-elu. Tõotas üks wõi teine neist suuremaks walguseks saada, siis ei pidanud ta sõna, hoolimata awaliku arwamise wirgast tahinuuskamisest. Ja kui sa piiri taga reisides kellegile oma rahwust nimetasid, siis pidid punastades nägema, et haritudki küsija sulle ammuli suuga otsa jäi wahtima: ta teadis mõndagi maoridest ja basutodest, kuid mitte midagi eestlastest.
Nüüd aga — ükskord ometi! — on meie kadunusele lõpp tulemas. Mitte enam „kaugel“ — ei, — „ligidal näen kodu kaswawat“! Nimetab õhtu-ilm Teid, suguwend Saalep, siis nimetab ta ka meid. Oma kunstiga — esiotsa Teie julgel ja wõidukal sihiajamisel — murrame ka meie enestele teed maakera kultura-rahwaste kõrwale. (Uus käeanne)
Leo
Aga ma palun — see on ju alles nii wäike ja nõrk hakatus —
(Waheajal on Kõrend ja Kurg Lauritsaid ja pr. Lillid teretanud, kellele majaisana hr. Kurge esiteles; nüüd teretab ka dr. Waik nimetatuid, iseäranis aupaklikult Lillid, kuna tema asemele Leo ette Kõrend astub)
Kõrend
Hakatus ja, aga mitte nõrk. Kui Lääne-Europa häälekandjad, nende seas mitmed esimesed, ühest hakkajast niisugusel keelel kõnelewad, siis annab see meile kõige suuremateks ja ühtlasi kõige kindlamateks lootusteks asja. Lubage seepärast, et ma Teile selle nii hiilgawa hakatuse eest õiglasel imestusel õnne soowin — meie estetilise tulewiku nimel! (Surub Leo kätt; wiimane tahab midagi tähendada, kuid Kõrend jätkab juba)
Sõber Waigu sellekohast mõtet täiendades, lisan ma rõhuga juurde, et kunst — kirjandus muidugi ühes arwatud — see ainus ala on, millega meie rahwuste wõidujooksul wäljapaistwusele wõime tõusta —
Laurits
Just minu arwamine!
Kõrend
(jatkates)
Leo
(tema kätt pigistades)
Aga herrad, teie teete mulle liiga niisuguste sõnadega! Teie hellitate mu täieste ära!
Kurg
(läheneb tõsiselt Leole)
Juta
(mammale)
Ahaa — nüüd tuleb limonad!
Paula
Wait, sina warblane!
Kurg
(kuiwalt ja kangelt)
Mul ei ole senini weel mitte au olnud, Teile, herra Saalep, isiklikult ligemale astuda. Minu nimi on Kurg, adwokat Kurg (wastastikune kumardamine ja käeanne) — ma elan ja töötan alles teist aastat selle linna ühiskonna heaks —
Laurits
Ja kõige suuremate tagajärgedega.
Kurg
(üle õla)
Tänan!
Ka mina olen üks neist, kes pikisilmil Eesti talentisid, suuri Eesti talentisid, ootawad ning siiamaani aina pettumustega on pidanud leppima. Selle kurwa nähtuse sügawamate põhjuste kohta ei wõi aga see kahewahel olla, kes äratundmisele on jõudnud, mäherdune wägew waenlane meie rahwa waimlise, ihulise ja majanduslise terwise kallal häwitusetööd on teinud ja weelgi teeb. Ma küsin Teilt: Kudas wõib üks rahwas suuri poegi ja tütreid sünnitada, kes põliselt alkoholi-mürgitust põeb?!
Laurits
Wäga õige!
Kurg
(jätkates)
Kui meil täna ometi õnn on, ühte niisugust rahwapoega eneste ees näha, siis on meil üksiku erandiga tegemist — pääsukesega, kes weel suwe ei tarwitse tuua, kellest meie aga soowiksime, et ta meile — kui mitte suwe, siis ometi kewadegi tooks. Olge terwitatud, kunstnik Saalep! (Uus käeanne)
Leo
Teie kiitust, herrad — nii palju kui ma sellest üleüldse wastu tohin wõtta — pean ma kellegi teisega jagama. Kui mul neil rasketel aastatel, kus ma oma saamise ja wõimise pärast wõitlesin, mitte seda awitajat siin (Lilli peale tähendades) poleks olnud, tema toetust, ergutust ja julgustust — teie austawad sõnad oleksiwad täna wist ütlemata jäänud.
Lilli
(nagu piinlikkusega wõideldes)
Waik
Midagi sellesarnast ma aimasin. Säherdune stiimulus peaks igal waimlisel püüdjal, igal awalikul tegelasel majas olema!
Paula
Miks Teie siis ilma läbi ajate, doktor?
Waik
Ja, wõi siis niisugust kerge on leida! — (Lilli poole) Lubage, proua, et ma Teil tõsise tänuga kätt surun. Mida Teie oma abikaasale tegite, seda tegite Teie Eesti helikunstile. (Käeanne)
Kõrend
(Lillile kätt andes)
Naisest kui mehe waimlisest wärskendajast mõistan ka mina lugu pidada, kuigi mul enesel niisugust ei ole.
Kurg
(kumardab Lilli poole, kätt andmata)
Lilli
(naeratades Kurele)
Need mõlemad stiimuluse-kiitjad räägiwad asjast, mida nad ei tunne; loodan, et Teie, herra adwokat, sellest ainest isikliku teadmise järgi wõite kõneleda.
Kurg
Laurits
Aga lähete siiski ilma stimuleriwa pooleta külasse!
Kurg
Polnud parata. Minu abikaasa ei ole mitte täieste terwisel.
Laurits
(wahetab Lilliga tähendusrikka pilgu)
Oh kui kahetsemisewäärt! Ega ometi midagi tõsisemat —?
Kurg
Pea- ja hambawalu.
Laurits
Kuid, herrased, nüüd wõiksime ka kord istet wõtta — olge nii lahked!
Waik
Üksnes pilguks ajaks, prowisor, et maja rahule mitte hädaohtlikuks saada. Meie tulek pidi ju ainult wäike wiisakas sissehüpe möödaminnes olema.
Laurits
Suitsetamise-aineid, herrad, leiate tuttawast kohast, nende tarwitamise-luba prouad wististe ei keela.
|(Istutakse: Lilli kiigetooli, Waik tema kõrwale tabureti peale, Kurg ja Laurits kesklaua äärde. Kõrend läheneb suitsetamise-lauale, kust ta omale aeglaselt sigari põlema süütab; Leo järgneb temale wähese arupidamise järgi ja walib paberossi, millele Kõrend tule otsa annab. Juta seisatab parempoolse diiwani-laua juures ja kohendab lillesid; Paula on Lembitu ja Endeliga tahapoole minemas)Paula
Ja, lapsed, minge aga. Teil on ju täna aega.
Lembit ja Endel
(keskuksest ära)
Lilli
Ma ei teadnudki, doktor, et Teie oma praksise ja mitmekesise seltskondlise tegewuse kõrwal ka weel mahti leiate ajakirjanduses kaasa töötada. Ma lugesin natukese aja eest Teie hoogsat ja sädendawat etüdi Eesti muusika tulewiku kohta, mis minu mehe teretuseks on pühendatud.
(Pr. Paula on tagumisel nurgasohwal istet wõtnud; tema juurde seltsib suitsetades, kuid seisma jäädes, Leo Saalep; Kõrend läheneb Jutale ja hakkab temaga weidi poseriwal kehaseisul juttuma)
Waik
Ja, waadake — Eesti haritlane kui seltskonnategelane peab uniwersal-inimene olema. Meid on ju nii wähe ja tööd nii määratu palju.
Lilli
Kas teid siis ikka weel nii wähe on?
Waik
Igatahes wähem, kui meid olema peaks, ja — mis walusam — olla wõiks. Aga Eesti tegelane olla, see maksab ohwrit, see maksab enesesalgamist —
Lilli
Waik
Ja kui palju on siis idealistisid ja altruistisid ilmas! Ning peale selle: kui palju on siis muusikantisid, kes kõiki pillisid mängida mõistawad!
Juta
(jutus Kõrendiga, nokkiwalt)
Olgu, kudas on, aga kas Teie herra Saalepile siis ka nii paksult wiirukit suitsetaksite, kui Teie ise klaweri- wõi ülepea helikunstnik oleksite?
Kõrend
Teie püüate mulle tihti wäikseid tigedusi ütelda, Juta-preili, aga kas teate, need ei taba mind sugugi. Kui keegi oma otsustes õiglane on, siis küll mina.
Juta
Ka kirjanduslites kriitikates?
Kõrend
Piinlikumalt kui millegis muus.
Juta
On aga inimesi, kes ütlewad, Teie püüdwat wägise „werise“ nime ära teenida.
Kõrend
Juta
Jaa, mõnda kirjanduslist lellepoega, kes Teid wastu paitab, nagu neiu Marland ütleb.
Kõrend
(pilkawalt)
Neiu Marland — ahaa! — Oh, minu ilus wäike preili: Teile wõib ju neiu Marland autoritet olla, kuid wabandage armulikult, et ta seda minule mitte ei ole.
Juta
(muiglewalt)
Kas Teie temast ikka sel toonil olete kõnelenud?
Lilli
(waatab tagasi, näeb Leod suitsetawat ja tõuseb üles)
Wabandage, doktor! (Läheneb Leole ja wõtab tal paberossi näpust) Ei, talleke! Sa tead, et sa enne lõunasööki suitsetada ei tohi. Kell kaks esimene, kell wiis teine, kell kaheksa kolmas ja wiimane.
Leo
(nurisedes)
Aga tänane päew wõiks wäike erand olla.
Lilli
Kurg
Ammugi. Aga mine wõitle pahede wastu, mida kutselised terwisehoidjad ise eesotsas orjawad!
Waik
(naerdes)
Mul ei ole midagi suus, kulla weli!
Kurg
(waatab ümber)
Nah, see on aga ime!
Waik
Naisterahwa kõrwal istudes ei suitseta ma kunagi. Mõte, temale tüütawaks saada, on mulle hirmus.
Lilli
Et Teie oma pahet wõiksite orjata, doktor, siis wabastan Teid sellest hirmust. (Pöörab Kõrendi ja Juta poole ning wõtab diiwanil graatsialiselt istet)
Wabandage, kui ma teie jutulõnga katkestan. Kas see õige on, nagu doktor mulle räägib, et Teie, herra Kõrend, ilukirjanduslisele praksisele peaaegu selja olete pööranud ja nüüd enamaste teoriale elate?
Kõrend
(tema kõrwale istudes)
Ja, proua. Ma tundsin ära, et ma enam kohtumõistjaks kui kohtualuseks olen kutsutud.
Juta
(naeratades)
Lilli
Minu õetütre kaswatus näib weel wäga poolikul olewat. — Mis aga Teie pöördesse puutub, herra kandidat, siis peab meie waene ilukirjandus seega tõsise kahju arwesse wõtma.
Kõrend
Wäga meelitaw! — Aga kui siin kahjust juttu wõib olla, siis saab see alles saja aasta pärast tuntawaks.
Lilli
Kudas nii?
Kõrend
Ma ei kirjutanud, nagu mulle selgus, mitte olewikule, waid tulewikule. Olewik seisis minu tööde ees, nagu setukene Kant’i filosofia ees seisaks.
Lilli
(mõtlewalt)
Teil on wististe õigus. Midagi sarnast tean ma omastki käest. Kui mina ise weel kirjanduslisi katseid tegin, oli minu alaline sala tundmus: Wara, liig wara! — Jätsingi kõik wäärtuslisemad asjad tolmule ja hiirtele.
Kõrend
(waatab ironilise muigega, mida aga Lilli tähele paneb, kõrwale)
Ja nüüd lasete sulge roostetada?
Lilli
Kõrend
Igatahes tänulik ülesanne — ja niisama tarwilik, nagu see, mille mina endale olen walinud: kõrgema kunsti mõistmisele teed rajada.
Juta
(korraga eesruumi poole kuulatades)
Oo, meile kuulukse weel külalisi tulewat! (Astub läwele) Ah, preili Pedak! Tere hommikust!
Seitsmes etteaste.
Endised. Salme Pedak, kõhn wanadlane preili lihtsas, aga heas riides, kübaraga, läheneb pisut tagasihoidlikult ja nagu otsiwa pilguga.
Salme
(tasaselt)
Ma tahtsin ainult oma õnnistatud ametiwennale tere-tulemast ütelda.
Juta
Siin ta on.
Salme
(pöörab tunnistawal waatel tummalt Leo poole)
Leo
(temale wastu astudes)
Tere, preili Pedak! Teie ei näi mind enam ära tundwat?
Salme
(wõtab Leo wäljasirutatud käe pikkamisi wastu, waatab talle pika läikiwa pilguga otsa, tõmmab siis käe järsku tagasi ja astub sõnalausumata pisut kõrwale, nägu seina poole pöörates)
Leo
(temale järgi waadates)
Kõne ilma sõnadeta.
Paula
Selle eest sisuga.
Salme
(pöörab Leo poole jälle ümber, naeratada püüdes)
Kui ma südamest rõõmustan, siis rõõmustan ikka tummalt. Ärge pange seda tähele! Tänan Teid tulemast, Leo Saalep!
Leo
Laske siis ka mind tummalt rõõmustada. (Pigistab soojalt lauljanna kätt)
(Seepeale wastastikune teretamine Salme ja teiste, kõige wiimaks tema ja Lilli wahel, kes tulijat siiamaani lornjetiga eemalt on silmitsenud)
Lilli
(käeandmisel)
Rõõmustan tõsiselt, meie esimest lauljannad jälle näha saada —
Salme
(piinlikult puudutatud)
Oo, oo, proua Saalep!
Lilli
Salme
Ja, ma laulan wahel, — kord siin, kord seal, — see on ju minu leib.
Lilli
Muidugi ajuti ka wäljaspool kodu- ja isamaad?
Salme
(kohmetanult)
Wäljamaal, mõtlete? — Ei, seal pole ma ammugi enam käinud.
Lilli
Soo? Sõna prohwetist isamaal ei näi siis Teie kohta makswat. Õnnelik inimene!
Kaheksas etteaste.
Endised. Magnus Kull — neljakümne ligidal, pikas kulunud saterkuues, hoolitsemata punaka juukse ja täishabemega ning tugewa kondiga, kõnes ja liikumises weidi külamehelik — ilmub keskelt, on aga esiotsa weel, eesruumist lähenedes, nägemata.
Kull
(wäljas, laia rõõmsa häälega)
Juta
(käsa kokku lüües)
Minu sõber Kull!
Waik
(naeratades Kurele)
Ikka seesama wana Kull!
Kull
(ilmub, kuuenööpisid kinni pannes ja end sirgeks ajades, läwele; põrisewa bassiga)
Tere, pererahwas! Tere, külalised! Tere, pillimees kaugelt maalt!
Mõned seltskonnast
Tere, tere!
Leo
(temale wastu tõtates)
Tere, Magnus!
Kull
Oota, poiss, ma annan enne perenaisele au. (Pigistab wildaku kumardamisega Paula kätt) Jõukate perenaiste wastu wiisakas olla, iseäranis, kui neil weel tütreid kodus on, see näib mulle sissejuurdunud olewat. (Teretab käeandega siis weel Salmed ja Jutad, wiiwitab aga Lilli ees ja riiwab teda proowiwa pilguga)
Noorik, kas Teie näitlejannaks olete hakanud?
Lilli
Kull
Wõta kinni! Ma’p tea isegi. Tere siis ka Teile! (Lühike käeanne; siis pöörab, käed puusas, Leo poole)
Ja nüüd alles on järg sinu käes! (Silmitseb teda pikemalt) Kas tead, poiss: kui sa mitte naisemees ei oleks, ma muljuksin sul mõned küljekondid sisse! (Peatab jälle ja asub siis äkki tema ümbert kinni) Läbi nälgis enese, kuradi Laane-Laos! Õrrele upitas enese, tee mis tahad!
Leo
Jumala pärast, sa murrad mu ära!
Kull
(teda lahti lastes)
Ma küll joodik ei ole, aga täna läheksin su’ga waadi õlle peale — Kure herra kiuste. Ei mina oleks uskunud, et sina, lõdwake, enese üles pusid! Tõsi küll, aeg-ajalt seisis sinust ju midagi silitawat lehes. Aga missugusel wäljamaal olewal Eesti sametijakil ei oleks head sõpra, kes tal kodumaa ees aitab saba kergitada!
Leo
(üle rutates)
Sul on õigus. — Aga kudas sinu käbarad siis käiwad, wana wennas?
Kull
Minu käbarad? Seda wõin sulle ainult nelja kõrwa kuuldes öelda. {{väiksem|(Wiib Leo hõlma-pidi kõrwale; saladusliselt)}} Kuue sabad on mul tagant kokku õmmeldud, muidu paistaks sealt suur walgus wälja!
Leo
Waene sõber!
Kull
Tssst! Et sa sellest jumala pärast naisterahwastele ei hinga! Ja oma tuju ära lase ka mitte rikkuda. (Siis täie häälega)
Parem tule ja puhu mulle nüüd natuke oma wiieaastasest rabelemisest seal kaugel; mul on weel mõni minut aega. (Talutab Saalepit käist-pidi istmete poole, laseb temast aga herrade ligidal korraga jälle lahti)
Kuid enne luba weel, et ma herradele seltskonnatugedele oma lugupidamist awaldan — kes teab, milleks see teine kord jälle hea wõib olla! — (pigistab Lauritsal kätt) Jõudu muusikale! (niisamati Kurel) Edu kainusele! (Siis Waigul ja Kõrendil) Hoogu ja mõju awalikule arwamisele! (pöörab Leo poole tagasi)
Leo
Miks sul siis nii wähe aega on, Magnus? Kas sind keegi ootab? (Temaga edasi tahapoole minnes)
Kull
Ja. Mul on õpilasi, armas poeg.
Leo
Sa jändad ikka weel õpilastega?
Kull
Leo
Müügiturg pole siis kõige uuemalgi ajal paranenud — meie noorel kunsti-ajajärgul?
Kull
(wäristab pead)
Ei, weli. Meie kunsti-enthusiastide raha kulub nüüd enamaste abikaasade juuste peale ära. Kui aga patside lõikus Hiina wabariigis lõpeb, siis ootab meie kunsti tõsine kriisis.
Leo
Tänu jumalale, et sa oma naerwast südamest weel mitte ilma ei ole jäänud!
Kull
Meie kunst elab ju, aga ainult kõnes ja kirjas. Seal elab ta prisket elu! — Kuid ma ei taha ühekülgne olla: Kui palju meil siis ostmisewäärilist ongi! Meie produtsendid pakuwad suure suuga paljast tahtmist müüa, ja seda kaupa pole kuskil ega kunagi heameelega ostetud.
(Mõlemate juurde seltsiwad, jutust osa wõttes, weel Paula, Juta ja Salme, nii et wäike ring tahapoolele keset näitelawa tekib)
Kurg
(paremat kätt eespoolel, jutus Lilliga)
Teie mõtlete pastor Madissoni? Ja, ma tunnen teda. Aga milleks Teie tema järele küsite?
Lilli
(naeratades)
Kurg
Kui ma õieti mõistan — teil oleks nõu —?
Lilli
Ja, herra Kurg, meie kawatseme seda. Wälised wajadused, waadake — —
Kurg
(korraga lahkeste)
See on mõistlik, proua! Ja õpetaja Madissoni wõin Teile ainult soowitada. Kainuse-asjus — kui walge ronk mustade seas — seisab ta minule weel iseäranis ligidal.
Lilli
Ma tänan, herra konsulent!
Waik
(eespoolel pahemat kätt, jutus Lauritsa ja Kõrendiga)
Iseenesest mõista, on hoida, et Mats ja Mall eemale jääwad. Pidusöögi annawad ajakirjanikud ja kunstnikud oma lähemate sõpradega — tema piiratud iseloom on seega ära määratud.
Kõrend
Õige küll. Tahawad laiemad ringkonnad kunstnikku hiljem pidustada — kellel selle wastu midagi on.
Laurits
Waik
Ole wähemalt ülemjuhataja, prowisor; sul on seks kõige enam osawust.
Üheksas etteaste.
Endised. Eewa Marland — walget-werd õitsew neiu, Lilli Ellertist umbes kolm aastat noorem, pehmete näojoonte, roosilise jume ning waate ja olekuga, mis sooja rõõmsat rahu wälja hingawad — on wiimase kaksikõne ajal paremalt poolt sisse astunud, ilma et teda keegi tähele paneks; ta seisab paar sammu uksest eemal ja laseb pilgu aeglaselt ühe salgakese pealt teise peale käia. Tema riideline wälimus — ta kannab sume-sinist kleiti — ilmutab walitud maitset.
Leo
(kes teda esimesena näeb, spontanse, talitsemata rõõmukarjatusega)
Eewa!
(Kõikide silmad pöörduwad sedamaid Eewa poole ja sealt pikkamisi Leo peale; nägudel maalib end imestanud üllatus; ligistikku-seisjad wahetawad järgnewalt küsiwaid pilkusid üksteisega)
Lilli
(seisab silmapilgu hammaste wahele pitsitatud alumise huule ja pilwise palgega nagu kiwinenult paigal, näeb aga äkitselt seisukorrast läbi ja ruttab Eewale wäljasirutatud kätel naeratades wastu; südamlise hüüdega)
Eewa
(teda mõistes, waewalt märgatawa naeratusega)
Ka minu rõõm on suur Teid jälle näha saada, proua Lilli!
Leo
(oma hüüde üle jahmatanud, kogub waewaga rahu, püüab naeratada ja läheneb siis ruttu Eewale; kumardades ning jaheda wormilikkusega)
Tere pika aja tagant! Kudas käsi käib?
Eewa
(wõtab tema käe rahulikult wastu, waatab temale wäga tõsiselt otsa ja kostab siis pikkamisi ning weidi surutud häälega)
Ma pean uskuma hakkama, et geenius wirkus on. Sa oled palju tööd teinud — tapwalt palju.
Leo
(kätt tagasi tõmmates ja oma wärisemist warjata püüdes)
Kas sina — — kas Teie — — kas sina seda imeks paned?
Eewa
Ei. Aga ma küsin eneselt, kas tagajärg kulud, kas wõit waewa ära tasub?
Leo
Täieste.
(Seltskond, kohmetusest toibudes, nihkub Leo, Eewa ja Lilli grupele ligemale)
Eewa
Leo
Mina — ma mõtlen ümberpöördult.
Eewa
Siis on korras. Ma tunnistan sulle nüüd rõõmuga, et ma omal ajal eksituses olin.
Leo
Mille kohta?
Eewa
Sinu ande — sinu ande suuruse kohta.
(Intimne liikuwus seltskonnas; wahetatakse pilkusid ja lühikesi märkusid)
Leo
(ikka enam tasakaalu wõites)
Ah soo! Ja ma mäletan pisut weel. Sest on aga juba palju aega!
Lilli
(sõbralikult)
Teile juhtub siis wahel ka eksitusi, Eewa-preili?
Eewa
Ja, aga kaunis harwa.
Lilli
Aa!
Eewa
Sest et ma harwa julgen otsustada.
Kõrend
(wiisakal naljatoonil)
Eewa
Ainult siis, herra Kõrend, kui ma pärast seda rahulikult arwan magada wõiwat.
Kõrend
(ironiliselt, kuid terawuseta)
Wäga wooruslik!
Eewa
See woorus tuleb minu egoismusest: ma ei raatsi sisse kukkuda. (Pöörab kätt andes tema ja teiste ligemal seisjate poole; herrad, iseäranis Kõrend, teretawad teda nähtawa wiisakusega)
Lilli
(Eewa ümbert kinni hakates ja teda ette diiwani poole wiies)
Ja nüüd, Eewa-preili, peate Leole ja minule oma elust, oma käekäigust, oma tegewusest jutustama. Siia istume — soo, nõnda — (istuwad) ja lobiseme natuke. — — Leo, ka sinule on weel ruumi.
Leo
(seisab silmapilgu kahewahel, järgneb neile siis, Lillid arusaamatusega waadeldes, pool tõrkuwalt, jääb aga diiwani kõrwale ühe toolitoe wastu püsti najatama)
Eewa
(naeratades)
Ma kardan, et see teid suurt ei huwita. Minu saunanaise-elu on ju kaunis üksluine.
Lilli
Eewa
Ja. Mul on linna serwal saun.
Lilli
Teie naljatate!
Eewa
Ei sugugi. Seda wõib Teile siin igaüks kinnitada.
(Seltskonnast wõtawad Paula ja Salme tagapoolel, Laurits ja Kurg kesklauas istet; Juta kõneleb Kulliga, kes suitsetab, suitsetamise laua ligidal püsti; Waik ja Kõrend seisawad ligistikku eespoolel pahemat kätt. Juttumisel on sundline elawus, piidlewad pilgud riiwawad kunstniku-paari ja Eewad, poolwarjatud ärewus mängib nägudel)
Lilli
Aga mis Te seal siis teete?
Eewa
Eksploaterin töölisi.
Lilli
Kudas?
Eewa
(kerge õrnusega)
Teraseid, usinaid, imeosawaid töölisi.
Kõrend
(Waigule pool ümisemisi)
Mis siin tekkimas on?
Waik
Gaasid.
Kõrend
Waik
Wõi ka mitte. (Nihkuwad juttudes weel enam seina poole)
Lilli
Miks sa ei istu, Leo?
Leo
Tänan, ma tahaksin seista. (Seisab terwe järgnewa aja rahutult, mõlemaid poolwargsi silmas pidades)
Lilli
(Eewale)
Aga kudas Teie selle mõtte peale õieti tulite?
Eewa
Üsna lihtsalt: ma armastan intelligentlist seltsi, läbikäimist kunstnikkudega. Minu huwitus nende wäikeste mee- ja kõnekunstnikkude kohta ärkas juba ammugi. Kui minu ema mu mõne aasta eest jumala-üksinda jättis, siis ehitasin talupoja maa peale majakese ja kutsusin omale miljoni mesilast seltsiks.
Lilli
Ja see ajawiide rahuldab Teid?
Eewa
Lõbu tuluga ühendatud — mis wõib paremat soowida! Minu tiiwustatud töölised ühes aiapeenardega toidawad mind täieste.
Lilli
Eewa
(naeratades)
Mõtlen küll. Aga mul ei ole kosilastega õnne.
Lilli
Soo?
Eewa
Ja, need äpardawad mul hoopis enam kui mesilased. Waewalt hakkan ühte lähemalt kuulatama, kui juba kuljuseid kuulen.
Lilli
Kuljuseid?
Eewa
Ja — kübara küljes. — Tuli ikka jälle wälja, et ta eestlane oli.
Lilli
Aga neiu Marland!
Eewa
See on paraku minu halb omapärasus. Kõike wõin ma sallida, kuid mitte kuljuseid.
Kurg
(waatab taskukella ja tõuseb üles)
Minu aeg on ümber.
Waik
(kah kella waadates)
Kõrend
Ma lähen ühes.
|(Kõik kolm hakkawad jumalaga jätma, mis ka Salmele ja Kullile märguks on, minekut teha)
Eewa
Aga seda puhku peame lõpetama, proua Lilli. (Tõuseb üles) Mind ootab kare kohus, siinset majatütart tund aega piinata. — Nägemiseni, proua, — nägemiseni, Leo! (Läheneb Jutale) No, Juta, kas ma wõiksin su nüüd ära wiia?
Juta
(tõttab temale elawalt wastu ja lööb käe tema piha ümber)
Ja, Eewa, ma olen walmis, ja kümme minutit õppinud olen ka!
Eewa
No, siis saame ju teineteisega ilusaste läbi! (Jumalaga-jätjate poole) Head päewa äraminejatele, kui ka siiajääjatele! (Jutaga paremale poole ära)
Leo
(on warjatud waatega igale tema liigutusele järgnenud, jääb üürikeseks ajaks kinniläinud ukse poole wahtima, lükkab siis närwiliselt juukseid tagasi ja pöörab mahalöödud pilgul lahkujate poole)
Lilli
(tõuseb järsult ja sel silmapilgul sügaw-hämara näoilmega üles, sammub mehe kõrwale ja sirutab käe rahulise naeratamisega ühele ja teisele jumalaga-jätjale wastu)
Nägemiseni! — Nägemiseni! — Kui mitte ennemalt, siis ülehomme põlewate pirnide all! — Jumalaga, doktor! — Head teed, herra adwokat, ja warstist kosumist abikaasale! — Addio, kandidadi-herra!
Aga miks siis kõik korraga? Mis rutt Teil siis on, preili Pedak, — ja ka Teil, herra Kull?
Kull
Ma pole lillelõhnaga harjunud, kulla proua. See mõjub kui mürk.
Lilli
(temale kätt andes)
Oh ei, kui rohi! — Leo, sa pole wist lillede eest weel tänanudki? Julgeste on lahkujate seas nende annetajaid.
Leo
(masinlikult)
Tänan lillede eest, sõbrad! (Kullile) Ma otsin su warsti üles, Magnus.
Kull
Ja, tee seda, weli, — tee seda! Adress on siin majas teada.
(Kõik külalised, ühes neid wälja saatwa Lauritsa abielupaariga keskuksest ära; ainult Leo ja Lilli pöörawad läwelt tagasi, esimene natuke waremalt)
Kümnes etteaste.
Leo. Lilli.
{{keskel|Leo
{{väiksem|(kelle waewaga esil hoitud enesewalitsus korraga närwilise rahutuse alla kokku murdub, hakkab nõtkuwal kõnnil ja lostunud näol, pea norus, sinna-tänna sammuma, lööb pilgu paar korda wargsi parema külgukse poole, äigab käeseljaga higi otsaesiselt ning wajutab, kui ta nagu kuulatades pilguke aega on seisatanud, mõlemad käed rinnakülgede wastu; siis pool endamisi, walusalt hirwitawa näoilmega)}}}}
Hirmulind põuepuuris — kudas ta wälja kipub — kudas ta märatseb!
Lilli
(seisab jäätanud näoga, sirgelt ning liigutamata, kesklaua taga olewa tooli najal ja järgneb Leole külma, tumma pilguga)
Leo
(ümisedes)
Kudas ta lahmib — — oi, kudas ta tormitseb! — — nii palju inimesi — — nii palju kõnet — — nii palju — — (Wajub diiwani juures olewasse tugitooli. Waheaeg. Siis korraga täieste rahulise, selge ja kõlawa häälega üle õla Lilli poole)
Kas Liisi leidis küüdiku krapi padrikust üles?
Lilli
(wahib muutumata seisul Leost üle)
Leo
(istub pilguke aega nagu mõtetes, kähwab siis üles ja põgeneb Lilli juurde, kelle õladest ta tugewaste kinni hakkab; kirglise palumisega, litsutud hirmutoonil)
Aita mind! — Kaitse mind! — Hoia mind! — — — Sina jõud — — sina wisadus! — — (Pool karjatawalt) Usu mind!
Eesriie