Tallinna narrid ja narrikesed/1

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Tallinna narrid ja narrikesed
Eduard Bornhöhe


I. Kuulsuse narrid.

1.

19-mal aastasaja lõpul oliwad Jaan Tatikas ja Salomon Wesipruul ilma kahtlemata kõige suuremad waimukangelased Tallinnas — kui mitte terwe maailma, siis ometigi kumbgi ühe inimese silmas, ja need inimesed oliwad nemad ise.

Kui Jaan Tatikas mitte üle maailma kuulsaks ei ole saanud, siis ei ole see tema laisa tahtmise süü. Tema on selle tarwis sala soowisid salwede kaupa, palawat higi pangede kaupa ära kulutanud. Ta sündis oma esimesel elupäewal ja ilmutas kohe kindlat nõuu, kuulsaks meheks saada, sest temal oli pahema käe küljes paljalt neli sõrme. Wõib olla, et Tatika looja tema loomise ajal kuni wiieni selgesti lugeda ei mõistnud; wõib ka olla, et ta lapsele kohe tulewase kuulsuse pandi kaasa tahtis anda; olgu see, kuda tahes, aga nii palju on tõsi, et Jaanil pahemat pöialt, mõnede teatuste järele ka üht tarwilikku kruud pää küljes ei olnud ja et see asi kohe hulga inimesi temast rääkima pani. Ja see’p see kuulsus ongi…

Nii kaua kui Jaani mähkmetes peeti, oliwad tema kõrged püüdmised ning waba liikumine takistatud; oma paha meelt selle üle awaldas ta wäga walju hääle ja säherduste tegudega, millede järeldused harimist nõuawad. Nii pea kui ta oma enese jalgade pääl kõndida tohtis, ilmus ka kohe tema selge ja kindel tahtmine oma nime inimeste suhu sobitada, nimelt sel wiisil, et ta keelu wastu akna pääle ronis ja säält wälja kukkus. Aken oli wäga kõrges ja Jaan oleks kergesti oma kuulsuse himu ohwriks wõinud saada; aga tema õnneks läks just sel silmapilgul Wene aednik, ilmatu lai sõstra-korw pää pääl, akna alt mööda; Jaan kukkus korwi sisse ja muutis sõstrad — sõstra-moosiks. Kui teda säält wälja aidati, oli ta terwe, aga pisut uimane ning suure sisse tehtud pirni nägu. Uulitsapoisid lakkusiwad ta suure isuga puhtaks. Terwe nädali jooksul ei räägitud Tallinnas muust kui sõstratega sisse tehtud poisikesest. Jaani wanemad oliwad selle juhtumise üle nii kohkunud, et nad kohe kõrge elupaiga maha jätsiwad ja linna wiimses otsas tillukese maja ostsiwad.

Kui Jaanike kaheksa aastat wana oli, astus ta odawasse rahwakooli, et ennast suurel mõõdul oma tähtsale ülesandele ette walmistada. Koolis tuliwad tema kõrged püüdmised mitmel näol walguse ette. Ta nikerdas kõik lauad ja pingid nii naljakaid wigurid täis, et keegi erapooletu päältwaataja naeru ei wõinud pidada. Koolmeister aga oli kärsitu ning kiusliku loomuga mees, kes laste iseloomust õiete lugu ei mõistnud pidada. Tema wõttis ühel ilusal suwehommikul Jaani käsile ja joonitas talle selle paiga pääle, kus selg ja jalad korraga nime kaotawad, teist moodi wigurid, mis Jaanile suuremat nalja ei teinud. Jaan ilmutas nõuu, mõnda mõistlikumat kooli oma sisseastumisega auustada, ja et Jaani wanemad, nagu see nende kohus oli, ikka ja igas asjas poja tahtmist täitsiwad, siis sai Jaanike teise kooli pandud. Siin jättis ta lauad ja pingid peaaegu puutumata, kiskus aga selle eest oma kaasõpilaste raamatutest lehed wälja, tegi paberist kuulisid, kastis need tindi sisse ja pani neid salamahti sõrmede abil igale poole lendama, kus mõni inimese pääluu märgiks ees juhtus olema. Ühel päewal lendas niisugune kuul just koolmeistrile otsekohe suhu, kui see just seletamas oli, kuda täht a laulmise juures peab kõlama. Jälle riputati Jaanile põletamata kasetuhka selja pääle; sel ajal tehti seda üleüldse üpris sagedasti, palju sagedamini, kui seda kannatajate poolt ihaldati.

Jaan läks kolmandamast koolist suuremat õigust ja haridust otsima. Aga ta oli esimeste õpetajate eksituste läbi kooliskäimise himu sootumaks ära kaotanud; tema istumise paik koolitua wiimses pingis jäi nädalite kaupa soojentamata ja tema raamatute sees rõõmustasiwad koid kõige rahulisema pesapaiga üle, mida nad iales maa päält leidnud. Aasta lõpul oli Jaani õppimiste arvustus-nummer — 0 ja tema õppimise himu weel kaks wõi kolm korda wähem. Nõnda astus siis Jaan Tatikas wanemate loaga koolipoisi seisusest walja, kui ta 16 aastat wana oli. Tema oli kõrge hariduse pulga pääle jõudnud, sest ta rääkis Tallinna murdega Saksa keelt, luges suurt tükki selgesti ja mõistis wigadega kirjutada. Kuulsuse ihaldus, mis seni pool teadmata tema põues oli hinganud, ärkas nüüd wägewal wiisil. Et ta kuulsaks meheks sündinud oli, selle poolest ei olnud Jaanil mingisugust kahtlemist. Küsimus oli üksi: mil wiisil? kui kergesti?

Kümme aastat otsis Tatikas asjata kostmist nende küsimiste pääle. Tööd ei teinud ta selle ajaga küll mitte kõwerat körtgi; aga ta mõtles wäga palju, magas wahel 24 tundi järjesti ja hakkas siis jälle mõtlema. Wanemad nägiwad, kui raskesti poeg ennast waewas, ega sundinud teda wägise igapäewasele tööle; neil oli õnneks nii palju jõudu, et oma õrna kuulsuse taimet mureta wõisiwad kosuda lasta. Wiimaks suriwad mõlemad ära; poeg waotas nende silmalaod kinni ja wõttis nõuuks, enese silmad nüüd alles hästi lahti teha.

Kord lamas ta harjunud wiisil mere ääres kõhuli maas ning wahtis mõtterikka näoga wagusalt wulisewate woogude pääle. Ta silm jäi ühe paadi pääle seisatama, mis madala koha pääle sattunud oli, nii et kaks meest, kes sees istusiwad, teda milgi wiisil paigast liigutada ei saanud. See’p see suur silmapilk oligi, kus tulewiku tee ja kuulsuse läige korraga Tatika waimusilma ees wilkusiwad.

„Mikspärast ei ole paadid nii tehtud, et nendega wee ja kuiwa maa pääl ühtlasi wõiks sõita?“ ümises Tatikas, oma nina otsast kinni hakkates. „Mikspärast ei ole merelaewad mitte ühes tükis ka õhulaewad? Seda mõtted ei ole weel kellegile pähe tulnud. Seda kidetud inimeste tarkust! Tuustiwad maa ja taewa läbi, aga tõde jääb ikka kahe silma wahele… Tänu Jumalale! Ma tean nüüd, mis mind ühe pauguga kuulsaks teeb. Ma tahan ühe sõiduriista teha, millega ühel hoobil maa pääl, wees ja õhus wõib sõita… Mmm! Ma olen suur wäljamõtleja. Kahju et mu esimene leidus nii hirmus lihtlabane on!“

Tatikas kargas püsti ja tormas koju, nii et tolm taga oli.

Sest saadik uuris Tatikas looduse salawägesid ning püüdis neid oma auuks ja teiste kasuks tarwitada. Ta ostis enesele Saksa keeli raamatu, nimega „Elementarkursus der Physik“, kus kõik looduse saladused otsekui lahtise peo pääl wälja laotatud oliwad, 24 poognat kirjutuspaberit, tsirkli ja pliiatsi ning hakkas plaanisi joonistama. Plaanide järele lasi ta raud- ja puuseppadest masina jaod walmis teha ja seadis nad ise kokku. Töö edenes kiiresti. Kolme aasta pärast oli uus sõidu-, ujumise- ja lendamise-masin walmis.

Tatikas kutsus sõbrad ja tuttawad kokku ja tegi nende nähes esiti kuiwa maa pääl sõidu katset. Katse oleks ilma kahtlemata wäga hästi korda läinnd, ’poleks mitte masinal üks tühine, kõrwaline wiga olnud, nimelt see, et ta koguni liikuda ei tahtnud; alles siis, kui Tatikas talle südame täiega tugewa jalahoobi andis, ärkas masin unest, wärises ühe silmapilgu ja — heitis teise külje pääle…

Siis tegi Tatikas weesõidu proowi. Kergesti oleks ta otsekohe Australiasse wõinud sõita, kui jällegi pisukest äpardust ei oleks juhtunud. Juhtus aga nii et Tatikas oma uue laewaga, mida käte ja jalgega wõis sõuda, mere põhja waos, enne kui ta weel õieti sai pääle istuda. Suure waewaga saiwad suremata leidja ja leidus uppumise surmast päästetud. Tatikas lubas nüüd otsekohe õhu sisse purjetada ja aegamööda kõige majakraamiga kuu pääle elama kolida. Kui masin jälle kuiw oli, istus Tatikas tema pääle ja hakkas elawasti üht wänta keerama, mis lennumasina tiiwad liikuma pidi panema. Masin kriiksus ja kääksus wäga kardetawalt; wist oleks ta lähemal silmapilgul kerkima hakanud, aga just sel silmapilgul astus Tatikas jälle maha ja ütles külma werega:

„Siin on wähe tuult.“

Ta wiis masina koju ja seadis ta oma maja katuse pääle üles. Parajal ajal puhus kange tuulehoog ja Tatikas mõõtis silmadega maa ja kuu wahet. Lennumasin kõikus, kerkis ja — lendas oma leidjaga taewa? Ei lennanud, waid kukkus suure praginaga katuselt maha ning lagunes mitmeks tükiks. Tatikas ise oleks peaaegu siisgi kaelamurdmise teel õhu elanikkude liiki sattunud, aga tema praeguseks ja maailma tulewaseks õnneks ei olnud katus mitte kõrge; nii pääsis suur wäljamõtleja nikastatud liikmete, kriimustatud põskede ja rõhutud südamega.

Ta jättis selle leiduse mõneks ajaks seisma ja hakkas teisi masinaid ehitama. Tema leidused oliwad igapidi täielikud ja kasulikud, aga neil oli kõigil see ainuke wiga, et neid keegi kusagi, kunagi ega millagi tarwitada ei wõinud. Tatikast ei eksitanud misgi äpardus; üksi see oli paha, et ta warandus pikkamisi otsa lõppes, kuna keegi, ka mitte kõige targemadgi inimesed temale poolt kopikat wäljamõtlemise hääks kinkida, weel wähem laenata ei tahtnud. Tatika maja, millel kõigest kõiki kolm kambrikest oli, kubises küll imelikkudest torudest, ratastest ja kraanidest, aga toiduwara oli säält wäga harwa leida. Tatikas ja tema suur koer Pontu oliwad maja ainsad elanikud; mõlemad oliwad nii lahjad ja õõnsad, et neid mõnede kentsakate masinate mudeliteks wõis pidada; ajuti kui nälg neid liiga näpistas, wahtisiwad nad niisuguste silmadega teine teise pääle, mis kummagile palju hääd ei tõotanud.

Omas wäljapidises olekus näis Tatikas lihtsaid ja algupäralisi moodisid armastawat. Wähemast olen mina näinud, et ta ühe korra terwe talwe läbi õlekübaraga meie linna uulitsate pääl hiilgas; teinekord äratas ta minu imestusega segatud auukartust selle läbi, et ta palawal suwe ajal nendesamade uulitsate pääl paksu talwepalitu sees ilmus, mis temale kuni taldade alla ulatas ja lõuast kuni jalawarwasteni osalt nööpide, osalt nööpnõeltega kinni pandud oli. Ma ei tea, kust ta selle imeliku ülikuue oli wõtnud; ei ma ole ka ialgi aru saanud, kas ta teda selle pärast kandis, et ta sarnast riide näomoodi kõige kaunimaks pidas, wõi selle pärast, et ta oma rättsepa wiga katta tahtis, kes tema püksa õigeks ajaks walmis ei olnud teinud.


2.

Salomon Wesipruul oli wähemast niisama maias kuulsuse järele, kui Jaan Tatikas, aga temal oli hoopis teist moodi tööpõld. Juba warases nooruses oli tema selgesti aru saanud, missugune kuum waim tema põues õhkus, missugusele tähtsale tegewusele saatus teda oli kutsunud.

„Mul on õigus, Homer’i, Shakespeare’t ja Goethe’t põlata,“ hüüdis ta waimustuses, kui ta kreiskooli lõpueksamist läbi oli kukkunud, „aga ma tahan rahul olla, kui mind ükskord Eesti Schilleriks saab nimetatama.“

Neist sõnadest wõib iga lugeja, kes midagi lugenud on, ise märgata, et Salomon Wesipruul tõusew täht Eesti luuletuse taewas oli. Kindla nõuuga, oma rahwale jäädawat waimuwara ja esimest suremata nime kinkida, istus ta maha ja tõukas sule tindipotti. Töö edenes imeliku kiirusega, sest õhtaks oliwad kaks sulewart ühest otsast teiseni puruks näritud, kolm poognat paberit tindiplarakaid täis ja luuletaja sõrmed küünarnukist saati süsimustad; luulest oli juba päälkiri „Leekiw armastus“ walmis. Teisel päewal saiwad luuletuse esimesed sõnad: „Ma armastan“ — lõpetatud. Nädali lõpul jõudis Salomon sellele otsusele, et tema waim räägitud ajal salmide loomiseks weel küps ei olnud. Sõpradele seletas ta asja ligemalt ja lasi märgata, et ta Eesti rahwa arusaamist kõrgema luulekunsti kohta weel nõrgaks ja meistritööde kirjutamist liig waraseks pidawat.

Ta wõttis nõuuks, üht uudisjuttu kirjutada. Tal oli küll natuke häbi, suuri andeid nii wiletsa töö tarwis raisata; sest mis asi wõib kergem olla, kui juttude kirjutamine? ’Pole muud waja, tui wõta tindipotist ja lao paberi pääle. Imelik oli üksi see, et Salomon, kui ta tõesti tööle hakkas, midagi paberi pääle laduda ei leidnud. Mitte kõige wähemat juhtumist ei tulnud talle meelde. Salomon mõtles selle asja üle järele, kuni ta magama jäi ja imelikku unenägu nägi; üles ärgates leidis ta rõõmuga, et unes nähtud juhtumised Eesti uudisjutu tarwis nagu loodud oliwad. Kohe pistis ta sule tindipotti; aga — tont teab, kust see tuli — ta ei wõinud milgi wiisil õiget hakatust leida. Sõnad ja laused wilksasiwad otsekui pääsukeste salk ta pääst läbi, aga ta ei jõudnud ühegi sabast kinni hakata. Kuna ta ahastades ja higistades sõnu otsis, läks unenägu ta mälestuses kahwatuks, kärises lõhki ja kadus wiimaks ära, nagu kerge udu homikuse tuule käes. Wesipruul tegi weel mitu korda uuesti katset, aga uudisjutu päätükkide arw jäi ikka nulliks, tindiblarakate arw lugemataks.

Aastad läksiwad mööda.

Salomon ei langenud kordagi selle patu sisse, et ta oma annete pärast kahtlema oleks hakanud; ta teadis, et tema luulehallikas ühel päewal kangesti woolama hakkab ja terwe maailma tema kiitust täis soristab. Ta ootas seda päewa pikisilmi ja wabandas tema pikalest tulemist mitmesuguste põhjustega. Kuni 25 aastani pidas ta ennast liig nooreks; siis hakkas ta üleliigse wanaduse pärast wärisema; segamata rahu puudus, waesus ja mured saiwad waimustuse lämmatajateks seletatud; lihtlabased elusaatused, kitsas silmaring, wilets toit, iseäranis luulewaesed silgud ja riimita kartohwlid langesiwad raske kaebtuse alla; kõige suuremateks süüdlasteks saiwad aga endised luuletajad mõistetud, kes Salomoni kõige sügawamad mõtted ja kaunimad riimid eest ära oliwad norinud.

Kümne aasta jooksul ei olnud luulekunst Wesipruulile nii palju kasu toonud, et ta selle eest toosi tuletikka oleks wõinud osta. Et ta kehwa mees oli siis pidi ta igapäewase tööga enesele päätoidust muretsema. Kindlat ametit kartis ta kui tuld, sest see oleks tema luulewaimu lämmatada wõinud; kes ennast pahma hulka segab, seda sööwad sead, ütlewad Sakslased. Nõnda oli Salomon aegamööda mitmed ametid läbi katsunud; ta oli kaupmehe õpipoiss, mõisa kirjutaja, külakoolmeister, seakarjane, ajakirjanik, toapoiss, wabriku töömees ja köster olnud. Meie maal passiwad need ametid ühe inimese käes wäga mõnusasti kokku. Pikkamisi oli Salomon 30 aastat wanaks saanud ning enesele sada rubla raha ja ilmatuma hulga eluteadust korjanud. Nende warandustega tuli ta suwe hakatusel Tallinna ja wõttis ette, nüüd alles täies wabaduses ja segamata rahus luuletööd tõsiselt pääle hakata.

Linna wiimses otsas, sääl kus uulitsad liiwaga sillutatud ning majad nii madalad on, et üürihinnadgi pisut rõhutud saawad, asus Salomon suwekorterisse. Ta üüris enesele selle tarwis pool lagunenud lusthoone, mis laialise, aga ammugi Jumala hooleks jäätud aia sees seisis. Koht oli üksik, waikne ja luulelik — just nagu Salomon oli soowinud. Ümberringi paks, roheline rägastik, kõrged, sammaldanud puud, eemal hallitanud plank terawate lauaotstega. Plangi tagant paistis pool lämmakile waonud wana ja päält näha tühi majake harimata kapsaaia keskel. Harwa oli kaugelt uulitsapoiste wilistamist ja mõne eksinud lehma ammumist kuulda.

„Minu tund on tulnud,“ ümises Wesipruul, kuna pühalik wärin ta nahast läbi käis. „Siin on kõik koos, mis luulewaimu wõib kosutada: waikne, mureta elu, sada rubla oma raha, rammus toit maja peremehe köögist, kirju elusaatuste mäletus, luuleline elupaik. Süda, mis sa weel igatsed?… Oh, pagan wõtku, paberit on weel wähe!“


3.

Wesipruul keeras lusthoone ukse lukku ja läks linnast paberit tooma. Georg Meyeri poest wõttis ta nii paksu paberirulli kaasa, et selle pääle terwe maailma ajalugu oleks mahtunud. Kodu poole kõndides, hakkas ta pääs luuletuse plaani kokku seadma. Et aga mõtted sugugi käia ei tahtnud, siis astus Salomon trahterisse ja jõi nii palju wiina, kui ta waimustuse äratuseks küll arwas olewat. Päike oli juba looja läinud, kui Salomon kõrtsist wälja astus.

Wäga naljakas oli Wesipruuli kodukäiku päält waadata. Tema ei kõndinud kordagi wiit sammu ühes joonis, waid kallas ühte lugu pea paremat, pea pahemat kätt kõrwale, nagu otsiks ta mõnda hoolega peidetud põikuulitsat; ta wahtis enamasti tardunud tähelepanemisega enese ette maha ja näis siis jälle mõnda kindlat punkti määratumas kauguses terawasti uuriwat; wahete wahel pilgutas ta taewa tähtedele kawalasti silmi. Sagedasti ajas ta mokad torusse, nagu soowiks ta laulda wõi wilistada; selles ettewõtmises sai ta aga oma korratumate liikumiste läbi ikka eksitatud. Oli ta tüki maad kaunis keruliselt, aga siiski püsti ja sirgelt edasi sammunud, siis waos ta päälmine kehapool häkitselt ettepoole, jalad hakkasiwad kohutawa kiirusega liikuma ja Wesipruul lendas kui nool wälja sirutatud kätega mitu sammu otsekohe edasi; näis, kui oleks tal kindel nõuu pääga mõnda maja ümber lükata; järsku põrkas ta aga jälle tagasi, ilma et nähtawat takistust ees oleks olnud, jäi silmapilguks seisatama, puhus paled täis, raputas pääd ja — sammus tasemalt edasi. Üks uulitsapoiss tõmbas mööda minnes ta küpara pääst ja läks sellega rahus oma teed. Wesipruul jäi küll seisma ja tegi ütlemata mõru näo jättis aga rööwli taga ajamata. Teine hulgus tahtis paberirulli ta kaenla alt wälja kiskuda, aga kergemini oleks ta Wesipruuli südame rinnust wõinud wõtta. Salomon hoidis paberirulli kramblikult kinni ja hakkas nii koledasti karjuma, et hulgus plehku pistis.

Koju jõudes leidis Wesipruul oma aia jalgwärawa eest joobnud mehe, kes sääl kummuli maas lamas ja otsekui surnu magas. Mehe riided oliwad narus, pää ja jalad paljad. See on imelik, aga tõsi et üks inimene, kes mõnes alewis uulitsa pääle magama jääb ennast ülesse ärgates ikka pool halasti leiab olewat. Salomoni aru läks joobnut meest nähes kohe selgeks ja ta meel üpris pahaseks; sest iga õige ristiinimene wihkab oma wigasid, kui ta neid ligimese küljest leiab.

„Küll on joomine hirmus asi,“ ümises Wesipruul kulmu kortsutades. „No miks nüüd niisugune weis, kes meele ja mõistuse ära joob, ilma pääle on loodud? Oh sa inimeste soo teotus!… Aga uulitsa pääle ei wõi ma teda sedawiisi jätta… Ae, ärka ju, wa’ lakekauss! Ega sa koguni surnud ole?“

Aga kõik hüüdmine ja raputamine oli asjata. Wesipruul wõttis wiimaks joobnud mehe käte alt kinni ja tõmbas ta aia wärawast sisse.

„Ärrra kisu!“ purtsas joodik korraga.

„Ah sa elad juba?“ hüüdis Wesipruul rõõmuga. „Kes sa oled? Kus sa elad?“

„Mm-mi’a o’en ll-loo’useuu’ija!“

„Mis sa oled? Looduseuurija? Oh sa wasikas!“ naeris Wesipruul. „No kus sa siis elad?“

Aga joodik oli juba jälle kummuli heitnud ja magama jäänud.

„Mm!“ pomises Wesipruul, teda kaastundmise ja põlastusega silmates. „Kas see ei oleks hää nõuu, kui ma kätte wõtaksin ja joodiku eluloo kirjutaksin?… Tõsi. Ma wõtan ta ööseks enese juurde ja lasen ta hommikul jutustada, missuguste saatuste läbi ta nii sügawasse on langenud. Ehk on ta, nii lojus kui ta on, koguni mõni õnnetu armastaja? Waat’ see oleks hüwa! Waat’ sedawiisi saawad kuulsad romaanid kirjutatud!“

Wesipruul tõstis magaja, kes wäikese kaswuga ja nii lahja oli, et kondid naha sees kolisesiwad, kerge waewaga üles, kandis ta lusthoonesse ja wiskas ta oma woodi pääle. Ise läks ta weel kord õue, taewa tähtede ilu imetsema. Waewalt oli ta trepi pääle maha istunud, kui ta haledat hoigamist kuulis, mis lusthoone tagant näis tulewat. Sinna tõtates leidis ta, et joodik, keda ta praegu alles woodi pääle wisanud, rohu sees weerles ja hambaid kiristas.

„No kus ta pagan siia pääsis?“ hüüdis Wesipruul käsa kokku lüües.

„Kuule ll-lontrus, kui sa ss-seda weel üks kord teed, ss-siis ma löön su kondid pp-pi-pilbasteks!“ ägas joodik.

Pääd raputades kandis Wesipruul joobnud mehe oma süles jälle tuppa; siin sai ta alles aru, et ta esimesel korral mehe laiast aknast, mis woodi taga lahti seisis, wälja oli wirutanud. Et sarnast õnnetust teist korda ei sünniks, tõmbas ta nüüd woodi kesk tuba ja pistis joodiku teki alla. Ise heitis ta ka warsi magama. Enne uinumist tuli talle see mõte, et joodik ööse kogemata ärgata ja ei tea missuguse paha teo ära teha wõiks. Et ta sel korral ise ka kohe ärkaks, wõttis Wesipruul oma pika kaelasalli, mida 17 korda ümber kaela wõis mässida, ja sidus ühe otsa joodiku niuede, teise oma enese keha ümber. Juhtus aga nii, et Wesipruul ise sel ööl rahutu oli. Ta nägi rasked und. Ta oli paksu romaani lõpetanud, kui korraga 25 kirjastajat ta kallale kippusiwad ja käsikirja, paljalt 100 rubla trükipoogna eest pakkudes, wägise ta käest ära rööwida püüdsiwad. Wesipruul nõudis 1000 rubla, ja kui kirjastajad teda selle pääle lõhki kiskuda ähwardasiwad, põgenes ta, ikka weel sügawas unes, nende eest, roomas magawa joodiku keha üle maha ja puges woodi alla; et aga kirjastajad, kuni 900 rublani pakkudes, ikka ta kannul oliwad, ronis ta woodi teisest äärest jälle üles; kaelasall sai pingule tõmmatud ja joodik kukkus tumeda prantsuga põrandale, ilma et Salomon unest oleks ärganud. Ta pistis pää padja alla; nüüd kadusiwad tagaajajad wiimaks ära ja Wesipruul jäi rahuliselt magama. Kui ta hommikul silmad lahti lõi ja minewase õhta juhtumisi meelde tuletas, pani tema imestusega tähele, et joodikut enam woodis ei olnud; woodi alt kostis sügaw hingetõmbamine. Wesipruul kummardas selle ääre üle, kus joodik oli maganud ja püüdis woodi alla waadata. Sääljuures wääratas ta ja libises woodi äärest alla. Aga üksi käed ja jalad puutusiwad põrandasse, kuna keha keskpaik õhu sisse rippuma jäi. Selsamal ajal oli woodi tagant tumedat korisemist kuulda. Woodi alla piiludes märkas Wesipruul, et wõõras teinepool ääres niisama haledasti lamamise ja rippumise wahel waakumas oli, kui tema ise. Wesipruul ei saanud ennast tükil ajal liigutada, sest kange naerutuhin ähwardas tema elu noore ea sees lõpetada. Seni paisus joodiku korin kuni möirgamiseni, mille hulgas juba selgesti sajatamise sõnu kuulda oli. Wiimaks sai Wesipruul naerust nii palju mahti, et ta põlwili tõusta ja kaelasalli enese küljest lahti teha wõis. Joodiku pää ja keha kerkisiwad woodi tagant wälja. Ta wahtis kurja näoga Wesipruuli otsa ja kärgatas:

„Mis narritempu Te minuga mängite? Ja kuhu pagana rööwlihauku olen ma sattunud? Kus mu müts on? Kus mu saapad on? Mis sa hirwitad? Kes sa oled?“

„Mina olen kirjanik Salomon Wesipruul, kellest Teie wist juba kuulnud olete,“ wastas Salomon uhke tõsidusega. „Ma leidsin Teid eila õhtu uimaselt uulitsa päält, arwasin Teid haige olewat ja koristasin siia, oma suwekorterisse. Teie olete mulle tänu wõlgu, ei mitte wandumist ega põhjamist.“

Joodiku silmades läikis ikka weel umbusaldus.

„Mis Teil minuga tegemist oli?“ urises ta wähe pehmemalt. „Ega ma ometigi mõni joodik wõi hulgus ole, keda uulitsa päält ära tarwis koristada. Mina olen ise maja peremees, Jaan Tatikas, kuulus looduseuurija ja masinate wäljamõtleja.“

„Seda ei wõinud mina hingest aimata,“ tähendas Wesipruul pisut pilgelikult. „Palun südamest andeks, et ma Teid lihtlabaseks joodikuks julgesin pidada, herra Sitikas wõi Lutikas.“

„Tatikas!“ parandas looduseuurija. „Teie tahate suur kirjanik olla ja ei näi weel minu nimegi tundwat. Ma ei tea ka, mis Teie lihtlabaseks joodikuks nimetate. Kes nii suuri tegusid on teinud, kui mina, see ei ole lihtlabane inimene. Et Teie mind joobnud olete näinud, ei ole ime. Keda määratu õnnetus mitte jooma ei pane, see… see ei suuda wiina eest maksta. Mõtelge ise: Eila läksin ma selle õnnetu linna kõige rikkama kaupmehe juurde ühe uue masina plaani näitama, millega kiwidest otsekohe sealiha wõib teha. Ma palusin masina walmis tegemiseks ja patendi wõtmiseks abiraha. Mind wisati trepist alla. Ometigi wõib iga laps aru saada, kui määratu kasu minu masin inimestele saab tooma. Aga wõta näpust! Oleks ta kuriwaim mulle tuhat rublagi laenanud — kolme kuuga oleksin mina kuulus mees ja maailm hädast päästetud. Aga see’p see on, et üks inimene teist ei raatsi tõusta lasta… Meelt ära heites läksin kõrtsi, oma kibedat südame walu ja, wõib olla, ka oma kõrgeid waimuandeid napsu sisse uputama!“

Tatikas istus woodi ääre pääle ja langes nukrate mõtete sisse. Wesipruul silmas teda haleda meelega, iseeneses mõteldes:

„See inimene on üks neist õnnetutest auuahnuse ohwritest, kes ilma kõrgemate waimuannete ja tarwiliku ettewalmistamiseta suuri asju ette wõtawad. Nende nõder waim, päälegi weel kangest tuhinast pimestatud, ei saa ialgi aru, kui lapsikud nende püüdmised, kui määratu wahe nende tahtmise ja jõuu wahel on ja kui sundiwalt nende toredad kõned tillikeste tegude kõrwal naeru ärritawad. Nad on roomajateks loodud ja tahawad lennata. Aga katsu niisugustele narridele tõtt suu sisse ütelda — kohe oled sa nende weriwaenlane, oled kade, laimaja, kiusaja — ühe sõnaga püsti kurat ise. Misgi asi ei wõi neid pööraseid parandada.“

„Kas Teil raha on?“ küsis Tatikas järsku pääd tõstes.

„Ei ole,“ wastas Salomon wiledasti.

„Olge meheks ja laenake mulle tuhat rubla!“

„Tohoo!“

„Teie ei saa seda mitte kahetsema,“ kõneles Tatikas tungiwalt. „Kui Te ei usu, siis waadake ise. Ma seletan Teile plaani tükk tükilt ära, ja kui Teie mitte eila alles emapiimast ära wõõrutatud ei ole…“

„Ei, ei!“ sõitles Wesipruul ahasdades wastu. „Mina ei wõi Teile kopikatgi anda. Teie plaanist ei saaks ma mitte aru; tõe poolest, see ei maksa mitte juttugi.“

„Mis kirjanik Teie siis olete, kui Teie kõige tähtsamatest asjadest sugugi ei hooli!“ kärgatas Tatikas.

„Ma olen luuletaja, minu tööpõld ei ole siit maailmast,“ ütles Wesipruul sügawas liigutuses ning tõstis silmad ämbliku wõrkude poole, mis laest maha rippusiwad. „Ma wihkan masinaid, millede mürin jumalikku luult taewasse tagasi peletab. Ma olen wiimne neist ära walitsetud luulekunsti jüngritest, kes maailma müdinast hoolimata ühe tähe järele kõnniwad, mis taewast nende hingesid imelise läikega walgustab.“

„Mis täht see on?“

„Suremata kuulsus.“

„Ma ’pole Te nimegi weel kuulnud.“

„Maailm ei tunne mind weel küllalt,“ ohkas Wesipruul. „Mu aeg ei ole weel tulnud. Tänini ei ole ma omast pääst weel muud kirjutanud, kui ühe laulu, mis „Nuustaku aastalehes“ kuulutuste seas ilmus ja mulle 65 kop. maksma tuli; pääle selle ühe jutukese, millega wiis ajalehe toimetajat ja seitse kirjastajat mind pipramaale saatsiwad. Ma annan neile… ei, ma ei anna neile nende waimupimedust mitte andeks. Miks ei teadnud nad mitte, missugune püha tuli minu põues leegib? Miks ei aimanud nad, missugune wahutaw luulehallikas minu rinnus wägewale woolamisele kipub? Pea tuleb see aeg, mil maailm ühe pauguga minu kiitust täis pahwatab ja raisku läinud luulekunst oma uut seaduseandjat hõisates teretab. Küll nad siis näewad, keda nad — pipramaale on saatnud!“

Wesipruul ei saanud waimustuse pärast enam rääkida; ta hakkas suurte sammudega kitsast tuba mööda edasi tagasi kõndima. Tatikas waatas haleda näoga ta järele ja mõtles iseeneses:

„See inimene on nii loll kui labida warss. Ta on üks neist parandamata poolhulludest, kelle pääaju kange auuahnuse lõkke läbi, mis alati nende sees loitab, wiimse tripsuni ära kõrwetatud saab. Neil ei ole nii palju mõistust, et nad aru saaksiwad, et neil mõistust ei ole. Kirjuta kas päikese pääle, et nende jõud kõrgete püüdmiste kordasaatmiseks liiga nõrk, nende hooplemine hirmus lapsik, nende aru segatud on, saada need seletused päikse kiirtega koos otsekohe nende silmade sisse — nad ei usu siisgi. Häda sellele, kes haleda meele pärast nende silmi lahti teha püüab; see õnnetu sattub nende kustumata wiha ning põlgamise alla.“

„Kas tahate mulle üht meelehääd teha?“ pööras Wesipruul ennast järsku Tatika poole.

„Kas laenate mulle sada rubla?“ küsis Tatikas wasta.

„Tühi jutt!“

„Tühi meelehää nurumine!“

„Ma ei soowi muud, kui et Teie mulle oma eluloo jutustaksite.“

„Mis Teil sellega asja on?“

„Waadake, Teie olete nii ütlemata loll… ei mitte, tahtsin ütelda: nii kentsakas inimene ja ma arwan, et Teie elus mõndagi naljakat juhtumist ette on tulnud. Mul oleks nõuu üht juttu teha.“

„Jätke see nõuu parem katki.“

„Kuda nii?"

„Teid saaks selle jutuga hullumajasse pistetama.“

„Ega seda ole.“

„See on Teie õnn, et Te seda ega midagi muud juttu ilmasgi ei saa lõpetama.“

„Miks?“

„Selle pärast, et Teie kõige suurem narr ilma pääl olete.“

„Just sedasama tahtsin mina Teile ütelda.“

„Minule!?“

„Teile. Ma tahtsin ütelda, et ma kentsakamat narri ilmasgi ei ole näinud.“

„Just minu mõtted Teie kohta.“

„Imelik, wäga imelik!“ hüüdis Wesipruul. „Tarkade suust olen ma sarnast rumalust ennegi kuulnud; aga kuda wõib üks inimene, kellel poole kopika eest aru pääs ei ole, mind narriks pidada? Wäga naljakas! Sest wõiks wäga hää uudisjutu teha.“

„Waat’ missugune jahupää mind narriks tuleb sõimama!“ hakkas Tatikas pahandama. „Kas tahad, ma panen su tühja pääluu kõlisema?“

„Ärge siin jämedaks minge ühtigi,“ manitses Wesipruul tasaselt. „Teie ei ole oma kodu ja wõite siit kogemata rutemini wälja lennata, kui soowite.“

„Oot’, oot’, küll ma su enese lendama panen!“ karjus Tatikas ja jooksis ümber woodi Wesipruuli kallale.

Ma ei tea kindlasti ütelda, kas Wesipruuli wahwade liiki wõib lugeda wõi mitte. Seda ma tean, et ta kerge meelega püssi suu eest auu otsima ei lähe, kui ta kogemata ei tea, et püss tühi on. Sea Salomon tühja püssi ette ja ta seisab sääl odawa hinna eest mittu aastat, ilma et ta ripse karwagi liigutaks. Aga lae püss rohu ning kuuliga — ja terwe maailma warandus ei suuda Salomoni awatleda, oma seisukohta mujal, kui sada sammu selle sõjariista tagumise otsa taga walida. Et aga laetud püssi ja Tatika wehklewate rusikate wahel hädaohu suuruse poolest palju wahet ei olnud, tunnistas Wesipruul sellega, et ta kohe plagama pani. Kolm wõi neli korda lasi ta ennast woodi ümber kihutada. Siis tuli talle kogemata meelde, et tema siin õiguse pärast peremees, et ta oma kiusajast palju suurem ja tugewam ja päälegi tema häätegija oli. Üks inimene, keda ta pool surnult uulitsa päält ära koristanud, oma tuppa kandnud ja oma tekiga katnud oli, ei wõinud talle mitte rasket wiga teha. Wesipruul jäi häkitselt seisma ja pööris etteheitwa näo oma wastase poole. Tatikas põrkas tagasi ja näis ehmatuse pärast keeletuks läinud olewat. Ta taganes weel kolm sammu, kiskus kaelasalli, mis ikka weel ta puusalt maha kõlksus, enese küljest lahti, wiskas ta maha, raputas tummalt rusikat Wesipruuli poole, kiristas hambaid ja kadus ukse taha. Rõõmsa ehmatuse ja sügawa tänutundmisega nägi Wesipruul tema taldasid wälkuwat.

4.

Wesipruul hakkas wärske jõuuga tööle; töö oleks kiiresti edenenud, kui ta mõne hää hakatuse oleks leidnud. Aga see oli tema õnnetus: hakatust ei olnud kusagilt leida. Liigutawaid jutulõppusid oli tal enam kui küllalt käepärast, näituseks: „Kolme nädali pärast oliwad Juhani ja Miina õnnelikud pulmad.“ — „Nõnda sai kurjategija oma teenitud palga kätte.“

— „Salomon sai kuulsaks ja rikkaks meheks, kuri Jaan aga käis tema ukse taga kerjamas.“ — „Kui nad weel surnud ei ole, siis elawad nad tänapäewani,“ jne. Kõik need jutulõpud oliwad Salomonist enesest wälja mõeldud, igapidi uued ja algupäralised, nagu lugeja isegi näeb. Aga hakatuste leidmises ei olnud Salomonil õnne. Hakatused oliwad tema kuulsuse takistajad.

Terwe nädal läks mööda ja Salomoni paberirull oli ikka weel peaaegu puutumata. Suured ja laiad mõtted ei tahtnud kitsa paberi külge hakata. Wesipruul katsus mõtteid igapidi koguda, istudes, kõndides, woodis ja rohu sees lamades, selili ja kõhuli waimustust oodates. Wiimaks ronis ta toguni kõrge puu otsa, et jahe tuul taewa lähedal ta pääd selgitaks. See paik meeldis talle nii, et ta raske waewaga pika laua puu otsa winnas ja enesele okste wahele mõnusa istumisepaiga walmistas.

Ta oleks wist põliselt puu otsa elama jäänud, kui Jumal teda linnuks wõi ahwiks oleks loonud; et ta paraku kogemata inimeseks oli tehtud, siis pidi ta wähemast söömise ja magamise ajaks maapinda puutuma. Oma mõtetega jäi ta ikka puu otsa. See ei ole sugugi imeks panna, sest siin oli Wesipruul wiimaks uudisjutu hakatuse leidnud — igapidi uue, luuleliku, waimurikka ja sügawat looduse tundmist awaldawa hakatuse, mis wägewal jooksul, punktidest ja kommadest takistamata, edasi woolas.

Siin ta on:

„Päikese kiired kuldasiwad puude latwasid nii et just nagu kullatud oliwad ja linnud laulsiwad puude latwades ja kui nad mitte ei oleks laulnud siis oleks sääl kaunis wagane lugu olnud aga nad laulsiwad ilusti ja see oli wäga ilus kuulda kellel aega oli kuulda, (siin oli komma) tuul kiigutas puude latwasid mis wäga ilus näha oli ehk ta küll suurem asi ei olnud ja taewas oli taewa karwa sinine“…

Kaugemale ei jõudnud Wesipruul mitte. Ühe nädali pärast sai ta aru, mis asi teda takistas. See oli naabri koer, kes tema mõttekäiku alalise haukumise ja hulgumisega segas. Muidu oli pool lagunenud majakeses, mis naabriaiast paistis, hoopis wagane lugu; näis, kui oleks majake tühi. Üksi paha haisuga suits, mis ajuti korstnast, aknatest ja pragudest wälja keerles, andis tunnistust, et sääl keegi odawaid kiwisüsa põletas. Põletajat ennast ei olnud näha ega kuulda. Seda sagedamini lasi tema suur kollane, tige ja ärarääkimata lahja koer ennast näha ja kuulda. Kui ta mitte õue pääl hirmsa mürinaga lindusid ja kassisid taga ei ajanud, siis lippas ta uulitsale, kus ta kiiduwäärilise erapooletusega igast möödaminejast haukumisele asja leidis. Iseäranis äratasiwad uulitsapoiste püksid tema tähelepanemist ja sagedasti wõttis ta neist proowiks tüki kaasa. Ööse ei saanud poole wersta maa pääl ümberringi keegi magada, nii kaua kui see koer sääl juhtus olema, kus ta kuud näha wõis. Kui ta Wesipruuli esimest korda puu otsas silmas, haukus ta plangi tagant kolm tundi järjesti tema pääle.

Wesipruul sai selgeste aru, et tema suremataks ei saa, kuna see koer elab. Ta wõttis nõuuks, maksku mis maksab naabri käest koera ära osta ja kudagi wiisi waikseks teha. Ühel päewal läks ta naabrit üles otsima; isegi on mõista et ta wembla kaasa wõttis.

Kui ta naabri õuewärawast sisse astus, oli koer esimine kes talle karates wastu tuli ja kohe tõsise osawõtmisega wõõra reisa nuusutama hakkas; sääl juures urises ta nii ähwardawalt, et Salomoni nahast külm wärin läbi sirises. Wesipruul jäi kohe seisma; ta ei julenud oimugi liigutada; waewalt on keegi loom pärast hingeheidmist nii wagane ja tõsine olnud, kui meie kangelane sel silmapilgul oli. Koer heitis tema ette kõhuli maha, pani pää käppade wahele ja näis uinuwat. Nüüd wõttis Salomon oma wiimase wahwuse kokku ja hüüdis waljusti appi; aga waewalt sai ta häält teha, kui koer hirmsa haukumisega üles kargas ja tõsist tahtmist awaldas, Salomoni kintsu kinni hakata.

Õnneks kriuksus sel silmapilgul maja uks ja üks lühike, kõhn mehike puudulises ülikonnas, prill taewa poole sõudwa nina pääl, astus wälja. Wesipruul nägi imestades ja pisut kohmetades, et see keegi muu ei olnud, kui looduseuurija ja masinate wäljamõtleja Jaan Tatikas. Jaani silmast wälkus kustumata wiha tuntud pilkajale ning auu määrijale wasta; aga ka Salomoni süda paisus waenulistest tundmustest selle inimese wastu, kes tema kõrge saatuse pärast oli julenud kahewahel olla; nad oleksiwad wõinud teine teise näo ära unustada, aga teine teise sõnu — ilmasgi.

„Mis Te siin waritsete?“ purtsas Tatikas.

„Tahtsin küsida, kas see Teie koer on?“ wastas Wesipruul nii külmalt ja rahuliselt, kui wõimalik.

„Mis siis? Tahtsite talle seltsiks hakata? Mul on ühest koerast küll,“ pilkas Tatikas.

„Ma näen, et Teie koeral muidugi parajat seltsi on,“ ütles Wesipruul torklikult. „Kui Teie lossi kaitsmiseks ühest koerast küll saab, siis wõiksite teise mulle müüa, nimelt selle, kes praegu mulle nii sõbralikult hambaid näitab. Ma maksan Teile nii palju, et Te oma saabastele uued tallad alla wõiksite saada, mida Teie wist mõnele waesele olete kinkinud.“

„Küll ma sulle enesele tallad alla teen!“ müristas Tatikas, „Pontu äss, äss, wõta ta!“

Salomon tundis, et julgus, pilkamise himu ja kuue saba korraga temast lahkusiwad. Mehiselt appi hüüdes ning wemblaga kui lõukoer wõideldes, libises ta tagurpidi hoowiwärawast wälja. Pontu saatis teda kuni aiawärawani, haukus sääl, kuni ta läkastama hakkas, ja läks siis koju, peremehe käest harjunud jalahoopi wälja meelitama. See kord sai ta silitada; tänu pärast hulgus ta wahetpidamata kuni õhtuni.

Wesipruul ei saanud rahu. Kes teab kui kaugele meeleäraheitmine teda oleks kihutanud, kui mitte ühel kenal hommikul Pontut kärwanult õue nurgast ei oleks leitud; wäga tõenäitlik on, et mõni mõistlik inimesesoo sõber temale kihwti sisse oli andnud. Tatikas näis kõwasti uskuwat, et Salomon Wesipruul tema koera ära oli kihwtitanud, sest ta wiskas surnukeha üle plangi Wesipruuli suwekorteri ette. Wesipruul wirutas ta Tatika aeda tagasi! Tatikas wiskas ta uuesti üle plangi. Pool päewa wiitsiwad mõlemad sellega oma aega, et nad surnud koera üle plangi teine teise kätte sobitasiwad. Lõune ajal kutsus Tatikas ühe uulitsapoisi ja Wesipruul ühe töömehe oma asemele. Need toimetasiwad asja edasi kuni õhtuni, kus surnukeha juba suuremalt jaolt ära kulunud ning otsa lõppenud oli; pärast päikese loojaminemist mattis Wesipruuli töömees koera saba põõsa alla ja läks koju; Tatika asemik wiskas oma jao riismeid uulitsa pääle ja ronis teise aeda marju warastama.


5.

Liigutatud südamega ronis Wesipruul teisel hommikul jälle puu otsa. Nüüd wõis ta rahuga tööle hakata, sest Pontu oli pärast surma waiksem kui haud. Salomoni pää kohises mõtetest. Sulg libises jänese kiirusega üle paberi. Ta kirjutas pooleli jäänud lauset edasi:

…„kui paja põhi ja puud rohelised ning rohi niisamuti nagu ta suwel enamasti on ja mitte teist wiisi kuna koera haukumist kusagil kuulda ei olnud mis wäga hää kuulda oli sest koera haukumine rikub inimeste rahu ja segab nende und kui nad magada tahawad ega lase midagi tööd teha iseäranis aga kõrget ja sügawat waimutööd mis otsekui wahutaw wesi wägewa waimuannetega ehitud luuletajate waimu seest wälja woolab kui koera haukumist ei ole“…

Siin pidi Wesipruul jälle seisatama. Tema tähelepanemine sai kõrwalise asja pääle juhitud. Altpoolt tungisiwad inimeste hääled ta kõrwu ja alla waadates nägi ta, et Tatikas ja üks teine narukael plangi taga seisiwad ja ülespoole wahtisiwad.

„Näe, kus üks metsinimene on,“ ütles Tatikas, sõrmega Wesipruuli pääle tähendades. „Tema sugunimi on orangutang, ahwide seltsist. Katsume, kas ta rääkida mõistab. Whüüt!“ wilistas Tatikas sõrmede wahelt. „Ae, sabaga mees, mis sa sääl teed? Kas lapid oma lõhki kistud püksa? Kas Pontut mäletad? Ae, kas kuuled?“

Wesipruul tegi, nagu ei aimaks ta kaugeltgi Tatika ja tema sõbra ligiolemist.

„Kuulete, Kaljapruul,“ kõneles Tatikas pehme häälega, „ma ei taha Teile haiget teha, aga ma annan Teile sõpruse pärast hääd nõuu: minge hullumajasse. Ma olen kuulnud, et sääl suuremaidgi hullusid on parandatud, kui Teie olete. Praegu ei ole Teie lugu weel nii paha, et sugugi lootust üle ei jää, aga ärge jätke asja hooletuse kätte; ühel päewal tuleb märatsemise tuju Teie pääle ja Te hakkate asju katki murdma. Wõtke hää nõuu wasta ja kõnelege aegsasti tohtriga enese mõistuse pärast.“

Wesipruul aimas, et teda pilgata tahetakse; ta hakkas wihaseks minema.

„Jätke mind rahule, Tatikas,“ ütles ta kaunis tungiwalt. „Ärge norige riidu, kui hääga läbi saab. Kui see Teie õnne wõib rohkendada, siis teadke, et õige luuletaja paik taewa lähedal on. Miks Teie mind segate? Teie puurige ennast minupärast maa sisse ja laske mulda pääle ajada — mina Teid eksitama ei tule. Mis Teie siis minust tahate? Laske mind rahuga luuletada.“

„Ta on päälaest kuni jalatallani hull,“ ütles Tatikas mureliku näoga. „Et ta mind elusalt maha matta tahab, see ei ole weel nii kardetaw; aga kui ta ennast juba luuletajate hulka loeb, siis on õnnetus tulemas. Ta ronib ööse üle plangi ja tuleb mind kriimustama. Sõber, waata, kuda ta silmad põlewad! Laskem endid omakaitsmise pääle mõtelda, muidu on meie lugu lauldud.

Siis kahises üks kiwi puulehtedest läbi ja lõi Wesipruuli tindipoti laua päält maha; esimese kiwi pääle hakkas teisi rahe kaupa sadama. Waewalt jõudis Salomon ennast paksu okste ja lehtede taha peita, kus pillujad teda enam näha ei wõinud. Maha ei julenud ta ronida, sest et säherdune ettewõtmine temale kergesti otsa oleks wõinud walmistada. Wärisedes ja hambaid lõgistades ootas ta põnewusega seda silmapilku, kus pillujad wäsiksiwad wõi kiwide hulk naabriaias otsa lõppeks. Kaua pidi Wesipruul ootama, sest laimaja wihkamine andis Tatika kidurale käewarrele jõudu ja tema aias ei kaswanud pääle kiwide peaaegu muud midagi. Siisgi lõppesiwad kiwid enne otsa, kui Tatika kannatus; aga seni kui waenlased uulitsalt kiwa läksiwad laenama, libises Wesipruul orawa wiledusega puu otsast maha ja lendas lusthoonesse. Siit waatas ta sügawa rahulolemisega päält, kuda Tatikas ja tema sõber weel tüki aega tühja puud kiwidega loopisiwad, enne kui nad märku saiwad, et nende töö asjata ja osalt lapsik oli.

Mitmel päewal ei julenud Wesipruul enam oma jalga puu otsa tõsta. Südamewaluga pidi ta nägema, kuda luulewaim lagedal maal tiiwad longu lasi, tint potis ära kuiwas ja paber muutmata walguses läikis. Wiimaks wõttis ta südame rindu ja — istus ühel hommikul jälle puu otsa. Tatikas ei näidanud terwel päewal nägugi. Wesipruul wõis jälle segamata puhta luule laenete pääl ujuda. Õhtaks oli uudisjutu esimene lehekülg walmis!


6.

Järgmisel ööl sai Tallinnas üks kuritegu ära tehtud, mille läbi see õnnetus sündis, et Eesti kuulsam ja algupäralisem uudisjutt tänapäewani kirjutamata on. Sel ööl ronis üks lühikene, lahja mees selle puu otsa kus kõige toredam täht meie luuletaewas oma kulda käsikirja lehekülgede pääle puistas. Öö pimedus ja paksud lehed katsiwad musta tööd, mis nende warjus sai tehtud.

Teisel hommikul istus Wesipruul jälle laua pääl. Töö ei tahtnud täna edeneda. Salomoni süda oli raske ilma et ta ise selgesti oleks teadnud, mikspärast; wõib olla, et paha unenägu ta und oli seganud; wõib olla, et kurjad aimamised tema waimu waewasiwad. Lõuna ajal tahtis ta harjunud wiisil puu otsast maha ronida, pani aga imestusega tähele et ta oma tagumist keskpaika lauast enam lahutada ei wõinud; näis, kui oleks tähendatud kehajagu juuri ajanud ja nendega lauast läbi kaswanud. Salomon katsus seda riidetükki, mida peenikeses seltsis „püksteks“ ei tohi nimetada, kätega laua küljest lahti rebida; aga selle püüdmise ainus järeldus oli see, et püksid hädaohtlikult kärisema hakkasiwad. Ta katsus püsti tõusta; aga laud kiskus teda oma raskusega ikka jälle istukile. Ta katsus lauaga seltsis maha ronida, aga laud jäi okste wahele kinni ja sundis ka Wesipruuli paigale jääma.

Salomoni meel läks ärdaks. Miks pidi saatus just teda kiusama? Mis oli ta sellele kurjale inimesele teinud, kes tema istepaiga sula liimiga oli ära määrinud? Mis aitas nüüd kõige tulisem waimustus kui ta üht ainust paari püksagi laua küllest lahti ei jõudnud sulatada?

Kaua istus Salomon kõrgema sundmuse wäel oma laua pääl ja korutas kurwi mõtteid. Oleks tal wähemast saag käe pärast olnud, siis oleks ta lauda kahest kohast lühendanud ja walsi koha pääle kinnitatud puukilbiga allapoole jõudnud. Aga kust saagi wõtta? Appihüüdmine oleks ehk aidanud, aga kes tahab niisuguses olekus appi hüüda?

Nälg, mis suurte meeste mõtteid teritab, sundis ka Wesipruuli üht hääd nõuu leidma, mis tema waimuterawusele enam auu tegi, kui kõik ta luuletused kokku. Ta wõttis ette, wangistatud riiet, nagu Joosep wanal ajal, maha jätta ja ilma temata põgeneda. Ta wiskas saapad jalast, sasis kätega okstest kinni ja libistas pikkamisi, ettewaatlikult ning tõsiselt oma alumise kehapoole püksitorudest wälja. Ta oli nüüd waba, wabam kui keegi haritud Europlane.

Ta luuris lehtede wahelt läbi, kas kusagil mõnda tema kawaluse imestajat wahtimas ei oleks. Kui ta selle poolest arwas julge olla wõiwat, ronis ta imeliku kiirusega puu otsast maha. Waewalt puutus ta jalaga maapinna külge, kui naabriaias mürisew naermine tõusis ja hulk inimeste päid plangi tagant üles kerkisiwad. Pilwe täis pilkamise sõnu sadas Wesipruulile kaela. Salomon näitas siin, et ta tõesti kõrge loomuga ja peenikese haridusega mees oli. Ta ei wastanud ühegi pilkamise pääle, waid tõttas kiirel — wäga kiirel — sammul oma suwekorterisse ja täiendas siin oma ülikonda tarwilikul wiisil. Uhkusega wõin ma tunnistada, et minu kangelane, Salomon Wesipruul, üks neist toredatest Eesti luuletajatest oli, kes kaks paari püksa omaks wõis nimetada.

Siis tegi Salomon weel midagi, mis tema mehisest meelest ja wankumata wahwusest hiilgawat tunnistust annab. Ta istus oma suwekorteri ette ja näitas Tatikale ja tema sõpradele tõsise nõoga rusikat; ja kui nad selle pääle weel hullemini naerma ja kiwidega pilluma hakkasiwad, läks Salomon tuppa tagasi, sellega tunnistades, et wahwus ja ettewaatmine wäga hästi kokku sünniwad.

Sest, kuda Wesipruul hiljem weel wiimast korda puu otsa ronis ja laua säält alla wiskas, kuda ta siis püksid laua küljest lahti tegi, mis nägu tähendatud reiekate oli ja mis nägu ta wiimaks jäi — sest ei hakka mina laiemalt rääkima. Ehk soowib suur luulekunstnik ise sest weel suremata laulu teha; mina ei taha tema eest ta kõige tähtsamaid elujuhtumisi, mis luule sisuks kõlbawad, mitte ära norida. Sügawa kaastundmisega pean aga ilmutama, et Wesipruuli luulehallikas jällegi mõneks ajaks kinni jäi. Puu otsas oli ta elawalt woolama hakanud, aga sinna ei julenud Salomon enam jalga pista. Küll katsus ta lagedal maapinnal õnne, aga asjata. Kelle mõtted alati taewa laotuses ümber lendawad, see ei wõi neid mujalt kui säält otsida, kui neid tarwis on. Wesipruul läks nukraks ja leidis, et tema praegune suwekorter enam tema kõrgete püüdmiste kohane ei olnud. Ta hakkas juba teist elupaika otsima — muidugi kõige kõrgemate puude ligidal —, kui üks ootamata juhtumine tema rinda jälle lootusest paisuma pani.


7.

Jaan Tatika majas oli katuse all pisukene kambrike, kus Tatikas ööd ja päewad armastas istuda, kui ta mõne iseäranis tähtsa ja salalhoidewa leiduse kallal töös oli. Praegu näis lugu jälle nii olewat, sest Tatikas ei olnud mitmel päewal enam oma urkast wälja tulnud ega kedagi enese ligi lasknud. Tuttawatele oli ta segaselt märku andnud, et ta pea imestawa maailma ette ühe uue leidusega tahta astuda, mille abil toores liha ilma tuleta kõige pehmemaks, magusamaks praeks pidi muutuma.

Ühel hommikul sündis Tatika majas hirmus plahwatus. Katus ja tema alune kamber lendasiwad kildudeks ja Tatikas oli kadunud. Tulekustutajad ilmusiwad ja nähes, et midagi kustutada ei olnud, kiskusiwad nad plangi ja õuewärawa maha, lõiwad kõik aknad sisse, walasiwad maja wett täis ja läksiwad siis oma teed. Politseiametnik wõttis protokolli üles, mille järele Jaan Tatika majas teadmata wiisil põlema läinud püssirohu läbi plahwatus oli sündinud, mille läbi pool maja ära lahutatud ja peremees ise surmatud saanud. Määratu rahwahulk oli maja ette kogunud. Salomon Wesipruul, kes waatajate hulgas oli, läks häbeliku rõõmuga kõrwale. Ta ei soowinud õndsale Tatikale paha, aga, õigust ütelda, Tatika elusse äratamise hääks ei oleks ta ka mitte üht palwet raisanud. Salomon oli liigutatud.

„Rahu Tatika põrmule!“ ümises ta iseenese ette. „Tema waim oli nõder, aga süda kuri. Ta ei oleks mind ialgi rahule jätnud. See on hää, et ta teise ilma läks. Saatus ise on selle takistuse minu teelt ära koristanud. Ma tunnen, kuda mu waimu tiiwad kohisedes tõusewad; kandku nad mind uuesti puu otsa, õhulise mõtteringi sisse“…

Siin sai Salomon wastu seina litsutud. Rahwa hulgas tõusis liikumine ja wali kära. Üks tööwoorimees sõitis, walju häälega maad nõudes, Tatika maja ette. Tema wanker oli wäga pikaks veninud, sest tal oli neljakümne jala pikkune malmist toru pääl. Esimeste rataste telje pääl istus woorimees ise, tagumise telje pääl — Jaan Tatikas. See nõudis wihaselt seletust, mis need inimesed siin ammuli suudega wahiwad ja kes tema maja päält katuse ära warastanud? Kui ta õige otsuse kätte oli saanud, seletas ta omalt poolt, tema olla hommikul gaasiwabrikusse läinud, üht wana toru ostma, millest ta enesest wälja mõeldud uuele masinale korstna tahtnud teha. Kokku korjatud lihahunnikut nähes hakkas Tatikas koguni suure häälega naerma; seks oli tal ka natuke põhjust, sest see ei olnudgi, nagu Tatikas kindla sõnaga tõendas, tema oma ihu, waid seesama looma liha, mida ta mõnede rohtude abil, millede hulgas ka püssirohu olused oliwad, praeks tahtnud muuta; need rohud olewat wist iseenesest põlema läinud ja plahwatust sünnitanud.

Wesipruuli rinnus sündis teist moodi plahwatus: tema kannatus oli rebenenud. Ta läks jala päält oma majaperemehe juurde ja kuulutas, et ta korterit tulewal kuul enam pidada ei tahta. Kus ta praegu wiibib, on mul teadmata. Trükis ei ole tema sulest tänini midagi uudist ilmunud. Lootust ei saa ta, nii palju kui mina teda tunnen, ialgi kaotama.

Tatikale sai politsei poolest kõwasti keelatud, edespidi kardetawate rohtudega mängida. Ta toetas ennast sest saadik suuremalt jaolt auru ja elektri wäe pääle. Leiduste riik on tema läbi igapidi laiendatud saanud. Tänini ei ole tema masinatest küll ühtgi kusagil käima pandud; niisama wähe on aga wastased saatused tema wäsimata waimujõudu murda suutnud.