Tallinna narrid ja narrikesed/4
IV. Narride narr.
Esiotsa oli mul nõuu, iga narride suguharu üle pisut lobiseda. Aga mida kaugemale tegemine jõudis, seda pikemaks näis töö weniwat. Ma soowisin nüüd arwu kätte saada, mitu narride sugu õieti maailmas peaks olema, ja hakkasin neid sõrmede abil läbi lugema; enne kui ma lõpule jõudsin, kulusiwad sõrmed nii ära, et neid uuesti kaswatama pidin hakkama. See juhtumine ei olnud suurem asi, aga tema pani mind siisgi mõtlema. Mulle näis, kui oleks peaaegu iga inimene — mina ise, naesterahwad ja kõige paremad sõbrad maha arwata — ühe narriseltsi liige. Juba wanad targad on ütelnud, iga inimese sees olewat oma jagu narrust; ma arwasin oma uurimiste järjel juurde lisada tohtiwat: igal narrusel on oma inimene. Neid arwustusi — raske on ütelda, kumb neist tähtsam on — meeles pidades, hakkasin ma aimama, et narride ja narrisugude arw peaaegu ühesugune ja kaunis suur on. Säherdune leidus ähwardas minu kujutamise-tööd tüütawaks ja pikaldaseks teha. Esialgne waimustus kahanes jõudsalt. Nagu kõik Eestlased, olen ka minagi Meyeri konversation-leksikoni järele „laisk.“ Ma lasin käed rüppe langeda ja igatsesin, et kõik narrid laewa pääle istuksiwad ja sinna purjetaksiwad, kus pipar kõige kibedam on.
Siis juhtus weel seda ja teist, mis minu tulist tööhimu jääkülmaks jahutas. Ma olin, nagu kõik kirjanikud, oma töö pääle wäga upsakas. Waewalt olin ma ühe uue rea lõpetanud, siis jooksin ma uulitsa pääle, hakkasin iga tuttawa sabast, kes mööda läks, kinni ja sundisin teda lugema. Mõned lugesiwad, mõned jätsiwad saba minu kätte ja põgenesiwad. Nende käest, kes lugesiwad, nõudsin ma arwustust. Kiitsiwad nad mind, siis oli nende kohus täidetud ja nad tohtisiwad koju minna; laitsiwad nad mind, siis oli mul kaks teomoodi käepärast: oli laitja minust nõrgem, siis karistasin ma teda, nagu jumalik Dante neid karistas, kes tema salmisid sandisti lugesiwad; — oli laitja minust kangem, siis… siis ei karistanud ma teda mitte; ma lugesin teda siis niisuguste waenlaste hulka, keda tumma põlgamisega tuleb nuhelda.
Sel ja muul wiisil oliwad palju inimesi minu tööst ja nõuust kuulda saanud. Rõõmuga panin ma tähele, et töö ja nõuu elawat osawõtmist leidsiwad. Ma sain hulga kirjasid inimeste käest, kes endid kõik targad ütlesiwad olewat ja mulle teada andsiwad, et kui ma seda ja teist narrisugu peaksin soowima kujutada ja neid kogemata eeskujuks wõtta, nemad siis minu korterisse tahta tulla ja mu kondid ükshaawal katki murda. Ma ei olnud nii põhjalikku osawõtmist unesgi loota julenud; ma olin sügawasti liigutatud. Kõige mõnusamad oliwad need kirjad, mida ma eelseiswa juttude kangelaste käest sain. Ma panen need kirjad siin lugejale ette, lootes, et tema säält seest niisama palju häid ja algupäralisi mõtteid, õpetust ja ajawiidet leiab, kui mina säält olen leidnud.
Ma hakkan kõige paremast otsast, nimelt proua Agnes Trumbi kirjast pääle. Ta käib nii:
„Mu herra!
Ma ei oleks uskunud, et Teie tänamata inimene olete. Mul on meesterahwaste kohta teraw pilk. Teie silma waadates arwasin ma Teid ikka igapäewaseks ja tühjaks, aga mitte tänamataks inimeseks. Nüüd on Hermann mulle ühe jutukese Teie sulest, päälkirjaga „Raha narrid“, ette lugenud, millest ma näen, et Teie seda kurjasti olete pruukinud, mis Teie kohwilaual minu ja mu mehe käest kuulsite. Hermann ei mõista muud kui naerda, aga minu arust ei ole see asi sugugi naeru wäärt; ma pean ütlema, et minu ja mu mehe mõtted sest saati, kui meie abielusse heitsime, mitte enam igas asjas kokku ei lähe.
Teie olete minu isa just nõnda maalinud, kuda ta tõesti oli. Teie olete temast raha narri teinud. Ma küsin: mikspärast? Luuletajate pääülesanne on, kõik, mis nende käte alla juhtub, paleusliseks teha. Kuda olete Teie seda püha kohut täitnud? Nagu öeldud, Teie olete minu isast naljaka raha narri, kaltsukorjaja ja waleliku kerjaja teinud. See on paraku sula tõsi, aga ta käib 1) luulekunsti seaduste, 2) minu perekonna auu wasta. Oleksite Teie 1) kui õige luuletaja ja 2) kui meie tänulik sõber, kes minu kohwi sagedasti on tohtinud hääks kiita, oma töö käsile wõtnud, siis oleks minu isa Teie jutu sees umbes järgmisel näol ilmunud: Kindla, painumata loomuga vanamees, ikka tõsine, päält näha karm ja wali, aga pehme südamega, määratu rikas (umbes 1½ miljoni) ja kokkuhoidlik, aga salaja tuhandete hää tegija, helde ja auus. Ihnusest ja kaltsukorjamisest — mitte sõna. Waat’ see oleks luulelik ja tänulik olnud!
Hermanni ja mind olete Teie kaunis õieti kujutanud, aga siisgi mitte täielikult. Teie oleksite pidanud nimetama, et mina oma magusa lauluga isa kortsutatud kulmusid nõiduslikult silitasin — „nõiduslik“ on wäga ilus sõna —, et ma sagedasti sügawas mõttes aknast wälja waatasin, et mulle sinine karw kõige enam näo järele on ja et ma kindaid nr. 5½ kannan, ehk need mulle küll pisut suured on.
Kõige heledamini paistab Teie tänamata meel sellest wälja, et Teie mind nii hirmus tühja ja igawa jutu tegelaseks olete teinud. Teine asi oleks olnud, kui Teie minu üle pika ja põnewust äratawa romaani oleksite kirjutanud. Ma kardan, et Teie ise ialgi õige romaani sisu wälja ei suuda mõtelda ja tahan Teile appi tulla. Endise sõpruse pärast annan Teile hääd nõuu: wisake see tühi töö ahju ja kirjutage, kui wähegi mõistate, minu üle tõsine romaan umbes järgmise sisuga: — Mina olen rikka ja suurtsugu rahwa laps (krahwi wõi würsti tütar), nõiduslik ilus ja hää. Mind armastab kena, wiisakas noormees (Hermann), aga wanemad ei taha mind temale anda, sest et Hermann waene ja madalast soost on. Hermann waewab end hirmsasti, kuna ta minust eemal peab olema. Meelt ära heites wõtab ta wiimaks ette, mind waljude wanemate käest ära rööwida. See läheb talle korda; meie põgeneme. Tee pääl wõitleme kõige hirmsamate hädaohtudega, aga minu truuwus ja Hermanni wahwus wõidawad kõik waenlased ära. Kord sattun mina üksi olles ühe printsi kätte, kes mind ammu juba omale on püüdnud. Prints on wäljaspoolt nõiduslik ilus ja wiisakas mees, seespoolt aga igapidi päris kurat, ilma kõigewähema inimliku tundmuseta. Ta katsub mind hää ja kurjaga taltsaks teha, aga ma lükkan teda ikka põlastusega tagasi. Selle ajaga on ilmsiks saanud, et Hermann ise wägewa würsti poeg on, kuna arwatud prints muud ei ole, kui talupoja laps; üks mustlase wanamoor on neid kättemaksmise pärast sündimise päewal ära wahetanud. Hermann ei hooli oma suurest õnnest, waid hulgub mind otsides murtud südamega ühest paigast teise. Wiimaks leiab ta mind, tapab minu kiusaja kahewõitluses ära ja meie pühitseme toredaid pulmi, kus ma õnnest, iludusest ja kallitest kiwidest säran. Prints Hermann armastab mind enam kui oma elu ja meie elame wäga õnnelikult, sest Hermann on mõistlik ja saab aru, et mul ikka õigus on.
Waadake, niisugune jutt oleks iga naesterahwa meelepärast ja saaks Teile rohkesti kiitust tooma. Ma kirjutaksin ta ise walmis, kui mu kaksikud mulle mitte nii palju tüli ei teeks. Kui Teie „Raha narrid“ ära põletate ja antud sisust tõesti ilusa jutu teete, siis tohite warsi jälle minu kohwi hääks kiitma tulla; kui mitte, siis ei paneks Teie koju jäämist mitte pahaks
P. S. „Praegu oli mul Hermanniga äge sõnawahetus. Ma ei saa aru, kuda ta Teie eest wõib seista. Mul on suur himu Teid Teie narride-armastuse pärast „narride narriks“ nimetada.
P. P. S. „Kui Teil täna õhtu aega on, siis palub Hermann Teid schahhi mängima tulla. Ta on hirmus inimene ja kaebab juba nüüd, kus meie waewalt kaks aastat abielus oleme, igawuse üle. Parem istugu ta siisgi Teiega kodu, kui et ta klubidesse aega wiitma läheb.
Parun Ferdinand H. kiri oli lühike ja kõrk; igast reast paistis eeskujulise suuresoo liikme õiglane ärritus wälja. Siin ta on:
„Herra Bornhöhe!
Teie olete kuulu järele narrisid kujutama hakanud ja mind oma loaga „armastuse narride“ seltsi üles wõtnud. Oleksite Teie Saksa keeles kirjutanud ja zirkuse näitlejanna Ludmilla asemele mõne würsti proua pannud, siis — minugi pärast; et Teie aga Eesti keeles kirjutate, siis on talumatsid ja pobulased Teie lugejad ja mina ei soowi niisuguste ajawiiteks Teie jutu sees kui karu tantsida; ma lükkan selle auu põlastusega tagasi. Teie madala sündimise pärast oli mul ammugi sala hirm, et Teie minu sõpruse wääriline ei ole. Nüüd kahetsen ma, et Teiega tutwust olen teinud. Ma kutsuksin Teid kahewõitlusele, kui Teie mitte päris narr, õigem ütelda narride narr ei oleks. Mul on hale meel Teid ära tappa. Need 10 rubla, mis ma ettewaatamata wiisil Teie käest laenasin, saadaksin ma kohe põlgtusega tagasi, kui nad mul weel alles oleksiwad.
„Kahju,“ õhkasin ma seda kirja lugedes, „wäga kahju, et ma selle kalli mehe sõpruse olen kaotanud. Kes teab — hääs tujus oleks ta mulle minu 10 rubla ehk muidu kinkinud!“
Salomon Wesipruul saatis mulle ühe kirja, mille sarnast pikkuse, wigade hulga ja uputawa mõttesügawuse poolest weel ei ole leitud. Wigasid ei taha ma siin korrata, pikkust pean ma kahandama, aga hää meelega näeksin ma, kui lugeja niisamasuguse karwu püsti ajawa imestusega Salomoni põhjatu mõttekuristiku sisse wahiks, nagu mina sinna sisse wahtisin, kuni pää ringi käima hakkas. Wesipruul kirjutab:
Auustamata isand!
Kõik, mis Teie „Kuulsuse narrides“ minu kohta lorisete, tunnistab ainult seda, et Teie minust ialgi õieti aru ei ole saanud, sest kui Teie minust aru oleksite saanud, siis oleksite Teie aru saanud, et Teie minust aru ei wõigi saada, kuna mina wäga hästi aru saan, et ma isegi enesest aru ei saa, sest üksgi luuletaja ei saa enesest aru, kui ta niisugune luuletaja on, et luuletajad teda luuletajaks wõiksiwad nimetada, sest see ei ole luuletaja, kellest luuletajad kohe aru saawad, et ta luuletaja ei ole, waid need on luuletajad, kelle rinnus kaks hinge elawad, milledest kumbgi teisest aru ei saa, nagu Anastasius Blau luuletab, ja kelle hingest pragu läbi käib, mis maailmast läbi käib ja maailma otsani ulatab, nagu Heyne luuletab, mil wiimne luuletaja lauldes ja hõisates wanast maailma majast wälja läheb, mis kergesti mõista on, sest et sääl enam kirjastajaid, kes käsikirju kirjastavad, ega lugejaid, kes luuletusi loewad, ei ole, waid kõik on tühi ja kole ja kuulsust enam ei ole, mis üks wäga hää riim on, millest Teie aga aru ei saa, sest et Teie luuletajatest aru ei saa, mis ka suur ime ei ole, sest et mina isegi enesest aru ei saa, kuid nii palju saan ma aru, et minu waim arusaamata mõistatus on, ehk ta küll mu tulewates lauludes kui selge wesi woolama saab, kuhu taewa tähed sisse paistawad.“
(Nii oli sõna sõnalt Wesipruuli kirja esimene lause. Ma minestasin teda lugedes kolm korda ära, läksin siis pääst hulluks ja lasin ennast kaks nädalat arstida, enne kui mõistus nii kaugele selgis, et edasi wõisin lugeda. Sissejuhatusest ei ole ma tänapäewani täiesti aru saanud, ehk ma küll omast pääst puuduwad märgid juurde lisasin. Järgmised laused oliwad palju pikemad ja kunstlikumad. See sünnib osalt kadeduse, osalt lugeja terwise hoidmise pärast, et ma talle Salomoni lauseid edespidi enam täielisel näol ette ei pane, waid lopsakad lehed ja õied nende küljest ära kitkun ja paljad mõtte raod järele jätan. Wanduda ei wõi ma mitte, kas needgi tõesti Salomoni mõtted on, wõi on ta hoopis teist tahtnud ütelda.)
„Ma näen“ — nii ei kirjuta Wesipruul mitte, aga nii arwan ma umbes tema mõttekäigu olewat —, „et Teie igapidi tühi inimene olete; Teie olete nii tühine, et Teie wist peeglis midagi ei näe, kui sinna sisse waatate. Teie halbist jutukesest näen ma, et Teie oma imestust minu kõrgete annete üle täiesti ei suuda salata, aga siisgi neid lugejate ees kahtlaseks püüate teha. Ma ütlen, et see asjata püüdmine on. Ei Teie ega keegi maailmas suuda minu luulewaimu paigast liigutada; ta jääb ikka wana paiga pääle ja muutmata sekssamaks, mis ja kus ta mu sündimise tunnil oli… Teie puhute pasunaga wälja, mina olewat kreiskooli eksamist läbi kukkunud. See on tõsi; aga kas ma wähem luuletaja oleksin olnud, kui ma mitte läbi ei oleks kukkunud? Ma ütlen julgesti: ei ja jah. Ligemalt seletama ei hakka ma seda mitte, sest et Teie sest aru ei saaks. Kuid seda küsin ma õigusega: Kui palju on Eesti kirjanikkude seas neid, kes endid hariduse poolest minuga wõiksiwad wõrrelda? Kui mitmed neist, kes meie ajalehti toimetawad, raamatuid kirjutawad ja kirjanduse üle arwustusi annawad, on oma hariduses nii kaugele jõudnud, et nad kreiskooli eksamist jäksaksiwad läbi kukkuda? Ma ütlen, neid on wähe. See ei ole suur õnnetus. Mis teeb Eesti kirjanik kõrge haridusega? Pääasi on, et ta tööd ei salli ja et tal tähestik selge on. Pisut grammatikat ja õigekirjutuse tundmist oleks soowida, aga nende puudus ei takista kedagi. Jumal tänatud, selle ja mõne muu asja poolest walitseb Eesti luuleriigis weel täieline wabadus. Kui wasikad kirjutada mõistaksiwad — keegi ei keelaks neid Eesti kirjanikkude liiki astuda. Ja mina ei peaks sinna passima!… Minu ainsad takistajad on kirjastajad ja ajalehtede toimetajad, kellel kirjatööde wäljalaotamise kohta mõistusewastaline mõju on. Kahju, et see walsk haridus, mida Teie näite soowiwat, ka nende külge kui katk ähwardab hakata. Mis neile meeldib, seda peab waene rahwas lugema; mis neile ei meeldi, peab kotti jääma. Naeru wäärt! Ma wõin omast käest tunnistada, et neile misgi asi ei meeldi. Neid peaks maa päält ära kaotatama; siis alles tuleks walge ette, et ainult need õiged kirjanikud on, kellest weel midagi trükis ei ole ilmunud. Kirjutage seda oma pikkade kõrwade taha!
Lõppeks weel lühike ja selge sõna: Kui mina Suur Tõll wõi Greeklaste kangelane Murjan oleksin; kui mu kehaline jõud mu waimu kangusega käsi käes käiks; kui ma juuri puudega tükis maa seest kiskuda ja nagu wana Atlas maad oma jalgade aluseks wõiksin teha; kui ma püsside ja mõõkadega oskaksin mängida; kui mu hääl nii kohutaw oleks kui haikalade möirgamine; kui mu kuum weri mu kannatlikku meelt suudaks segada — siis ei teaks ma selgesti, mis ma teeksin, aga ma arwan, ma astuksin siis Teie ette ja ütleksin Teile suu sisse, et Teie „narride narr“ olete, sest Teie tahate narrisid targaks teha ja teete tarku narrideks. Sapiendus satanas.
P. S. Ärge püüdke mind selle kirja pärast asjata taga ajada. Ma tean, et ma ülijulge olen olnud, aga mina loodan oma wiledate jalgade pääle.“
Täielisel näol oli Wesipruuli kiri neli wõi wiis korda pikem ja umbes sada korda kunstlikum, aga, nagu öeldud, pidin ma tema kaunimad õilmed ära noppima, sest et nende lõhn nii kange oli, et ta iga lugejat uimastada ähwardas.
Õigekirjutuse wigadest palju waesem, sisu poolest lühem ja tuumakam on masinate wäljamõtleja Jaan Tatika kiri, mis siin muutmata näol järgneb:
„Mees?
Deie ollede Mo mele bärrast, se on Mo süddamell suregs römugs, Et deie Mo büdmistesd ästi arro ollede sanud. iseärranes on wimne sönna; gus deie ütledde et wastassed seadussed Minno waimu jõudu Ei olle suutnud murta; wägga Mo mele bärrast, jah! seadussed on Minno wastassed. sest muido olleksid Minno massinad keig jubba käimas: ja mailm Minno gulsust däis? braegust on Mo luggo pahha, sest Mull ei olle rahha! laenage Mulle 500 rupla; ga se on wägga Mo mele bärrast, et deie wessibruli ästi ollede läbbidömmand. sest se on se keigesurem nar mis ma bial On,
Auus, õiglane Tatikas! Ma pühkisin seda kirja lugedes ühe pisara silmist. See on iga kirjaniku kõige suurem õnn, kui ta teab, et wähemast üks mõistlik lugeja temast täiesti aru on saanud. Et Tatikas kogemata „saatuste“ asemel „seadused“ oli lugenud, ei tähendanud mitte midagi; ta oli minu põhjusmõttest siisgi aru saanud ja see pani mind rõõmu pärast lakke hüppama.
Kõigest kõiki olin ma 125 kirja saanud, millede ärasaatjad — ainus Tatikas maha arwata — kõik märku andsiwad, et nad mulle seda wõi teist wiga tahawad teha, kui ma narrisid narrimata ei jäta; mõned lubasiwad kontide murdmisega leppida, mõned ähwardasiwad koguni mind oma sõprusest ilma jätta; kõik aga ristisiwad mind kentsaka ühisusega „narride narriks.“ See kurwastas mind. Ma ei raatsinud kontidest, sõpradest ega targa nimest lahkuda. Ma sain aru, et see üksi tark on, keda hääd sõbrad seks tahawad pidada.
Et ma kõigist sõpradest ilma ei tahtnud jääda, siis jätsin narride kujutamise seisma; nende käest, keda ma juba pahandanud olin, läksin lepitust — ja trüki luba paluma, sest tühja tööd ei wiitsinud ma ka teinud olla. Proua Agnes Trump tõmbas esiotsa näo mossi, aga Hermanni haigutamist nähes andis ta järele ja pani mulle oma enese pisukese käega (kindad nr. 5—5½!) kohwi kõrwaseks suure päntsaka magusat kooki ette. Ferdinand H. laenas minu käest weel 15 rubla ja jäi mu sõbraks. Wesipruuli otsisin ma kaua asjata taga; kui ma tema wiimati üles leidsin ja just lepitamisest juttu tahtsin teha, pistis ta nii wiledasti putku, et ma teda kätte ei saanud. Ma wärisen tema lepitamata waenluse pärast, aga ei wõi parata. Tema silmas pean ma „narride narriks“ jääma. Mu süda on raske; ma ei julge ennast wabandama hakata, waid jätan otsuse tegemise lugejate hooleks, kes muidugi kõik targad on.