Tasuja/VIII
VIII
Tundi kaks hiljem liikus jahirong lossiväravast välja.
Kõige ees nähti rüütel Konradi kõrget kuju. Ta istus oma vanadusest hoolimata ikka veel sirgelt ja uhkelt toreda hobuse seljas. Isa kõrval ratsutas Emiilia, puhkevas neiuilus õitsev preili, kelle sinistes silmades praegu elav rõõm läikis, puhas rõõm kullaga segatud rohelises särava looduse ja imeselge, karastava õhu üle.
Kohe nende kannul ratsutasid rüütel Kuuno ja junkur Oodo juttu puhudes, kuid selle vahega, et Oodo kõigest südamest tänast jahiplaani arutas, kuna rüütel Kuuno, kõiki Oodo arutusi tingimata õigeks kiites, salamahti teist jahiplaani haudus — jahiks ilusa Emiilia südamele.
Peale nende tuli veel palju suuremaid ja vähemaid saksu, kõik rikkalikult riides ja uhkete hobuste seljas.
Kõige viimaks tulid kannupoisid ja sulased jahikoerte ja jahikullidega, jämedamas riides, jämedamate hobuste ja jämedama kõnega kui eelsõitjad.
Lühikese aja pärast jõudis jahirong lagedale platsile, kust jaht pidi algama. Talupojad, kes metsloomade peidukohti olid otsinud, andsid oma leidudest aru, rüütel Konrad manitses jahisõpru võimalikult kokku hoidma, koerad lasti lahti ja seltskond pudenes salgakaupa laiali. Niisuguste jahtide juures oli saagipüüdmine kõrvaline, kihutamislust aga peamine asi.
Salk, kelle hulgas Emiilia ja rüütel Kuuno olid, peletas varsti rebase üles ja kihutas kisaga põgenejale järele. Emiilia, kes suur ratsutaja ei olnud, jäi teistest maha ja laskis hobuse sammu sõita. Seda tähele pannes peatus ka rüütel Kuuno ja ootas, kuni Emiilia tema kõrvale jõudis.
„Ma pole vist õige rüütlipreili: see hobuste lõhkiajamine ei tee mulle nalja,“ ütles neiu naeratades. „Kõige selle kaelamurdmise ja riidelõhkumise tasuks ei jää muud kui kahtlane rõõm — vaese surnuks aetud looma hingeheitmist näha. Tuhat korda parem on tänasel kenal päeval rohelises metsas lusti sõita.“
Neiu andis siiski oma hobusele kerge hoobi, mispeale tuline loom ennast raputas ja kiiresti traavima hakkas.
„Kas teie armastate jahti?“ küsis Emiilia.
„Armastan küll, auline preili,“ vastas rüütel Kuuno alandlikult, „kuigi ma kõike asjatut ja halastamatut kihutamist heaks ei kiida. Siiski — seltsis peab inimene seltsi tahtmist tegema.“
„Aga mispärast teie praegu terve seltsiga koos ei sõitnud?“
„Mina sõidan praegu kõige paremas seltsis ja teen selle tahtmist kõige parema meelega.“
Preili ei osanud selle peale midagi vastata.
Rüütel Kuuno aga läks julgemaks, hakkas jutustama oma elust ja lootustest, rõõmust ja kurvastusest, häist ja kurjadest inimestest. Ta rääkis elavalt, pehme, maheda häälega, osavasti iga sõna, iga silbi peale õiget rõhku pannes, sorinal, ilma vastust nõudmata. Seejuures hiilgasid tema tumedad silmad, põsed punetasid kergesti ja jutu lisaks liikuvad käed puutusid sagedasti, nagu kogemata, neiu käsivarre külge.
Niisugustest noormeestest öeldakse, et tütarlaste südamed neile kaua vastu panna ei suutvat.
Emiilia silmitses puhuti järsku, nagu kartes, oma naabri nägu. Nii sooja, sulavat ja tungivat kõnet kuulis ta esimest korda, kuid — kas ta ka kõiki neid ilusaid sõnu kuulis?
Korraga tõstis ta pea.
Üsna ligidal kostis põõsaste vahelt pragin; suur metsloom tuli nähtavale, vahtis silmapilgu aralt tulijate poole ja pistis siis kui nool putku.
„Hirv!“ hüüdis Emiilia.
„Kena loom,“ kinnitas Kuuno, „niisugust maksab taga ajada.“
„Ruttu, kihutage talle järele! Mis te ootate?“
„Aga minu seltsiline?“
„Teie seltsiline nõuab tingimata, et teie teiste jahiliste silmis häbisse ei jääks.“
„Aga meil pole koeri.“
„Sellest pole viga. Järele, järele!“
Nende sõnadega andis neiu oma hobusele hoobi, nii et see lendu läks. Silmapilk oli Kuuno kui osav ratsutaja jälle tema kõrval. Hirve sale keha vilksatas puude vahel ja kadus.
„Ta on ligidalolevasse jõkke hüpanud!“ hüüdis Emiilia edasi kihutades seltsilise poole. „Siin kohas on jõgi sügav ja lai, aga ülemal ja alamal pääseme kergesti läbi. Minge teie pahemat, mina lähen paremat kätt, teisel pool jõge püüame ta kahelt poolt kinni.“
Nende sõnadega tõmbas ta hobuse pea paremale poole. Rüütel Kuuno, kelles jahilust teise lustiga võitles, kihutas jahioda tõstes teisele poole.
Mõni silmapilk hiljem läikis jõgi Emiilia ees. Vesi vulises siin üle madala, kivise põhja. See oli seesama vesi, mis vana eremiidi Prohveti-Pärdi koopa-esist kastis. Neiu peatas jõe kaldal hobuse. See koht oli temale hästi tuttav. Veest paistsid kivid, mida mööda jalakäijad jõest kuivalt läbi võisid minna. Hirv ununes neiu meelest.
„Need kivid on veel minu pärast pandud,“ mõtles ta meelde tuletades. „Ja-jah, me tahtsime Oodoga kord Jaanuse juurde minna ja ei pääsenud üle jõe, kuni Jaanus meie hüüdmise peale tuli ja kivid jõkke kandis… Jaanust ei ole ma viiel aastal näinud, lossis pole ta kordagi käinud. Mis nägu peaks ta nüüd olema? Tema kodu on siin ligidal… kas lähen vaatama või pöördun tagasi?“
Aga juba solistas hobune jalgadega vees. Neiu ratsutas jõest läbi, teisest kaldast üles ja siis pooltahtmatult, kartes ja viivitades mööda kitsast jalgteed edasi, mis puude vahel eemalt valendava palkaia poole viis.
„Küll võib Jaanus nüüd suur ja tark olla,“ mõtles Emiilia, hobust omapead sammuda lastes, ta oli nii mõnus, mõistlik poiss…“
Neiu peatas oma mälestuste voolu ja pidas hobuse, kes parajasti puude vahelt välja astus, järsult kinni. Eespool kerkis kõrge palkaed lagendiku keskel üles. Keset aeda paistis elumaja kõrge katus laia korstnaga, selle kõrval paar vähemat kõrvaliste hoonete katust. Kaks laialadvalist saarepuud kasvasid õuevärava ees. Palkaia külge liitus viljapuu- ning rohtaed. Seal meelitasid õuna- ja pirnipuud küpsva viljaga, puude jalal rohetasid marjapõõsad, kaugemal kirjendasid juurviljapeenrad.
See üksik õitsev talu vaikiva laane keskel pidi iga rändaja imestust äratama nagu üksik särav täht pilvisel ööl; see vaade pidi meelt rahuga täitma ja seal viibimisele meelitama.
Pool-teadmatult, nagu kuutõbine, tuli Emiilia rohtaia värava ees sadulast maha, sidus hobuse värava külge kinni ja sammus aeda. Ta kõndis mööda liivast jalgteed edasi, peatus kesk aeda ümmarguse lillepeenra juures, hakkas osavat lillede kokkuseadet imetlema, murdis enesele roosiõie…
Aga nüüd ehmatas ta isegi:
„Mis ma teen? Ma olen võõras aias ja rikun võõrast vara!“
Ta piilus kartlikult ringi, kuid siin oli kõik vagane, nii kodune, et kartus kohe kadus ja täielikule rahutundmusele maad andis. Neiu sammus edasi, sinnapoole, kus jahe metsviinapuu-lehestik puhkamisele kutsus. Kuid siin kadus ta julgus, ta jäi kohkunult seisma.
Keegi noormees istus seal punutud pingil laua ääres, toetas kõrget otsaesist peopesasse ja luges kirjutatud raamatut, mis ta ees lahti seisis.
Emiilia kerge karjatuse peale tõstis meesterahvas pead ja kaks lahket, mõtterikast silma vaatasid tulijale vastu.
„Lossipreili!“
„Jaanus!“
Noormees kargas püsti. Kohmetus, mis tema näost paistis, andis neiule julguse tagasi ja pani ta koguni naeratama.
„Anna andeks, Jaanus,“ ütles ta vanale sõbrale teretamiseks kätt vastu sirutades, „mina sattusin jahil hoopis kogemata siia. Me pole viiel aastal teineteist näinud, mõtle — viiel aastal! Sul on nii võõras nägu… Miks sa enam lossi ei tulnud?“
Selle peale ei mõistnud Jaanus mingisugust vastust anda. Neiu sai aru, et ta uisapäisa küsinud, ja lisas kähku juurde:
„Meil oli esiotsa väga igav… Aga küll sa oled suureks ja mehiseks läinud! Küll sa võid nüüd tark olla! Meie oleme mõlemad küll puruvanaks saanud, aga mis sest, eks me ole ikka endised head tuttavad — kui sa aga tahad?“
Lahke pilk, mis neil sõnadel kaaslaseks oli, käis Jaanusel nii luust ja lihast läbi, et ta muud ei saanud kogelda kui:
„Preili, teie tahtmine on mulle seaduseks.“
Jaanus oli nende sõnadega suure rumaluse öelnud.
Esiti jäi neiu imestuse pärast tummaks, siis läks ta tõsiseks ja ütles mahalöödud silmil:
„Andke, isand Jaanus, mulle häbistav eksitus andeks. Ma arvasin vana head sõpra leidvat ja jooksin kui juhm võõra meesterahva kallale. Palun andeks.“
Jaanusel vennikesel oli nüüd kitsas käes. Ta ei saanud nii kähku toibuda oma imestusest selle kena neiu üle, kes talle omas õitsvas nooruses kui ingel teisest maailmast paistis ja ometi pahandas, et seda inglit ei julgetud sõbraks võtta!
Viimaks võttis Jaanus südame rindu.
„Emmi!“
See nimetus tegi endise rumaluse jälle heaks.
„Emmi,“ algas Jaanus tõusva julgusega, „Emmi, sa oled ju nii põhjatult muutunud, et ma sind peaaegu ei tundnudki…“
Emiilia naeris.
„Arvasid, et ma kasvada ei oskagi? Vaata, kui pikk ma olen.“
Emiilia ajas enese sirgeks, nii et ta Jaanusele õlani ulatus. Tema silmad naersid vallatult, kuid tema joontest õhkus siiski nii palju neitsilikku puhtust ja tõsidust, et Jaanus jällegi peaaegu kõik vennalikud lapsepõlve-mälestused oleks unustanud. Kõik selle laps-neitsi küljes oli nii nõiduslik, ilus, nii meelt ja mõtteid vangistav, joobnustav, kuid siiski nii ilmsüüta lapselik! Ja need silmad, need suured, sügavad ning säravad silmad! — Jaanus ei näinud üksvahe ülepea muud midagi kui neid silmi.
„Sa oled tõesti kasvanud — suureks ja — nägusaks,“ kohmas ta vastuseks.
„Vaata, vaata, sa hakkad kergemeelsete noorte rüütlite viisil tütarlapsi meelitama. Aga nüüd istu ja jutusta mulle, mis sa oled teinud kõige selle aja, mil ma sind näinud pole.“
Nende sõnadega istus ta pingile; Jaanus võttis istet tema kõrval. Sealjuures langes neiu pilk raamatule, mida Jaanus oli lugenud. Ta võttis raamatu, mis pärgamendile oli kirjutatud, ja kirja silmates hüüdis ta imestades:
„Sa loed ladinakeelseid raamatuid? Kust sa õppisid ladina keelt?“
„Ma hakkasin juba kloostris ladina keelt õppima. Pärast aitas mind vana eremiit, kes on sügavalt õpetatud mees, niikaugele, et kõik mõistan, mis ma loen.“
„Olid sa siis Prohveti-Pärdiga nii hea tuttav?“
„Olin küll. Ta õpetas mind ka kõiki sõjariistu tarvitama.“
„Mida sa praegu lugesid?“
„See koht räägib Messeenia sõdadest.“
„Messeenia sõdadest? Sa armastad ajalugu uurida?“
„Armastan küll. Kuid sügavamalt uurida ma kõike ei jõua, selleks on eremiidi ja ka kloostri kirjavara liiga vähene. Aga ma kosutan ennast suurte, tõsiste meeste eeskujul, olen rõõmus muinasaja rõõmsatega, leinan kurbadega. Mulle tundub siis, nagu elaksin nende keskel. — Ka vaimustust äratab ajalugu ja ergutab tegudele.“
Jaanuse kõne oli selge ja kõlav, ehk küll pisut veniv, isaisadelt päritud laadi. Rääkimise juures vaatas ta enese ette lauale, kus ta parem käsi puhkas. Emiilia kuulas osavõtlikult ja küsis, kui Jaanus vaikis:
„Vist liigutab sind messeenia rahva õnnetu vabadusepüüe väga? Sa olid ju, kui ma sisse astusin, nii sügavas lugemises, et minu sammugi ei kuulnud.“
Jaanus viivitas vastusega.
„Kui inimene ise hädas on või ennast arvab hädas olevat,“ ütles ta siis tasakesi, „siis lõikab võõras appihüüdmine ta südant teistviisi kui muretul ajal. Kuidas võiks kannatava, hävineva rahva hädakisa mind liigutamata jätta, kui…“
Jaanus jäi vait ja pööras näo kõrvale.
„Miks sa kurvaks lähed?“ küsis Emiilia murelikult. „Mis sa tahtsid öelda?“
Jaanus tegi teist juttu:
„Vaat’ neil inimestel oli rõõmus elu, kes Periklese päevil kauni Ateena kodanikud olid. Jalge all paradiisisarnane maa, pea kohal lõpmatu sinine taevas, vabal merel tiivustatud laevad, terve linn kaunima kunsti ehtes, tänavail rõõmus, vaba rahvas üldise hariduse ilus ja tarkade seaduste kaitse all. Ma tahaksin, et ma tol ajal Ateenas, — või tuhande aasta pärast tulevikus oleksin elanud, kuni vahest ka meie maal haridus ja vabadus halli taeva siniseks värvib ning kadakad roosipõõsasteks muudab.“
Jaanus püüdis silmanähtavalt ilusaid sõnu sepitseda, et sellega oma tõsiseid tundmusi varjata. Sellest sai ka Emiilia aru.
„Sa ei ole rahul oma isamaaga, Jaanus,“ ütles ta tõsiselt.
„Ma armastan seda pinda, kus ma sündinud olen,“ ütles Jaanus, „ma armastan teda kuumalt ja truult. Aga mul on igav, ma olen üksi. Kui ma siin metsas üksipäini luusin, kuna sinine taevas mu pea kohal särab, linnud laulavad, oja vuliseb ja puud saladuslikult kahisevad, siis paisub mu süda, ma hakkaksin sõprade kaela ümbert kinni ja hüüaksin kallis emakeeles: „Tänage, vennad, taevataati, kes meile kena, armsa isamaa on kinkinud!“ Aga ma olen üksi, ei ühtegi hinge ligidal, kes mu rõõmust või kurvastusest osa võtaks või kellele mina oma osavõtmist vennalikult võiksin jagada.“
Emiilia ütles kahetsedes:
„Ma saan nüüd küll aru, kui igavad su päevad niisuguste mõtetega peavad olema. Aga mispärast ei otsi sa endale seltsi, mispärast matad sa oma mõistuse ning teadmised kõikide eest ära, kuna sa nendega au ja kiitust, sõpru ja trööstijaid küllalt võiksid leida?“
Jaanus raputas pead.
„See on võimatu. Oma kodumaad ei raatsi ma maha jätta, ja hakkaksin ma siin au ja kiitust otsima, siis peaksin ilmtingimata oma rahva rõhujate hulka minema, nende mõtted omadeks mõteteks tegema ja nende püüete edendamiseks endale au ja tänu otsima.“
„Siis oled sa otsekohe kõigi taanlaste ja sakslaste vaenlane? Oled ka minu vaenlane?“
„Kes nimetab ussikest tee peal vaenlaseks, kui ta tallaja jala all vingerdab?“
„Sina pole kellegi ussike.“
„Siiski, mis aitaks see mind, mis aitaks see minu rahvast, kui mina, tundmatu noor inimene, ennast kahe suure ja vägeva rahva vaenlaseks tunnistaksin? Oleks ju ka ülepea rumalus mõnd tervet rahvast tema üksikute liikmete pärast vihkama hakata. Ma vihkan ainult oma isamaa üleannetuid rõhujaid, olgu nende rahva nimi mis tahes. Aga mis aitab seegi? Nende vastu ma ometi midagi ei jõua, nende kasuks ma midagi teha ei taha, niikaua kui nende kasu on minu vendade kahjuks. Nii olen ma kätest ja jalust seotud.“
„Aga kui sul nüüd tõesti suurem jõud oleks, kui näiteks sinu rahvas veel kord mässama… või oma vabaduse eest võitlema hakkaks, kas sa siis heidaksid minu vaenlaste hulka?“
See otsemeelne küsimus ei meeldinud Jaanusele. Ta vaikis.
„Ütle,“ algas Emiilia, kellel kibe tõsi taga oli, uuesti, „kas sa võiksid meid, minu isa, venda ja mind, vihaselt taga kiusata? Kas sa võiksid enne võitlust jumalat paluda, et ta meid kui sinu vaenlasi hävitaks?“
Siin pani Emiilia oma käe nagu vannutades Jaanuse õlale ja vaatas talle põnevalt silmi. Jaanus pööras näo kõrvale ja ei lausunud sõnagi.
„No ütle nüüd!“ palus neiu uuesti.
Jaanus katsus naljatada: „Anna mulle vähemalt aega!“
„Kui ma sulle aega annan, kas siis ütled?“
„Kui mul midagi on öelda…“
„Kui palju aega sa tahad?“
Jaanus oli kitsikuses. „Mõtlemisaega?“ küsis ta.
„Jah,“ kostis Emiilia.
„Nii palju, kui sa ise annad, Emmi.“
„Soo? Nii palju annan, kuni üks, kaks, kolm loen.“
„Säh nüüd…“
„Üks…“
„Jäta see tühi nali, Emmi.“
„Kaks…“
„Ei ma ütle nii ruttu midagi.“
„Petis! Sa ei tahagi täna öelda. Aga kust ma su teinekord jälle kätte saan?“
Neiu näis viimase küsimuse juures pisut kohkuvat.
„Jah, kust?“ kordas Jaanus ja näis ka kohkuvat.
Tekkis vaikus. Emiilia vaatas enese ette maha, Jaanus silmitses oma keskmise sõrme nukki, mis oli teistest kõrgem ja punasem.
Seal kuuldus lähedal hobuse sammude müdin ja kaks pead tulid väljaspool aeda nähtavale. Need olid rüütel Kuuno ja tema hobuse pead.
Emiilia tõusis.
„Mind otsitakse,“ ütles ta kiirustades, „ma pean minema. See noor rüütel on üks mu jahisõpradest. Rüütel Kuuno!“ hüüdis ta lehestikust välja astudes.
Rüütel Kuuno pööras pead ja tegi imestava näo, leides lossipreili siit talumehe aiast.
„Kuidas te, preili, siia pääsesite?“ hüüdis ta hobust peatades.
„Juhtusin kogemata… Siin elavad minu vanad tuttavad. See,“ ütles Emiilia Jaanuse peale näidates, „see on minu kõige armsam noorpõlvesõber.“
Noormehed teretasid teineteist jahedalt.
„Aga nüüd pean ma minema, olen kaua viibinud. — Kohe tulen teiega, rüütel.“
Neiu tahtis Jaanust jumalaga jätta, aga see tuli kuni väravani kaasa ja aitas rüütli viisil Emiilia sadulasse. Neiu jalg vääratas vähekese; ta oleks kukkunud, poleks Jaanus teda toetanud. Ühe silmapilgu hoidis Jaanus õrna keha oma käte vahel ja tundis, kuidas elav tuli talle soontesse voolas. Neiu hüppas punastades sadulasse. Ta näis Jaanusele veel midagi öelda tahtvat, aga rüütel Kuuno jõudis parajasti sinna.
„Jää jumalaga, Jaanus!“ ütles neiu ja surus kähku Jaanuse kätt. „Teinekord räägime sellest asjast rohkem.“
„Head teed!“ vastas Jaanus välise rahuga.
Sõites vaatas Emiilia veel paar korda tagasi. Rüütel Kuuno ajas hobuse kiiremale jooksule. Mõlemad olid peagi Jaanuse silmist kadunud.
Jaanus jäi tükiks ajaks samale paigale seisma. Siis läks ta aeda tagasi, istus pingile ja võttis Messeenia sõjad jälle käsile. Aga kirjatähed hakkasid tema silme ees hüplema ja vehklema, nagu oleksid nad kõik need vahvad sõjamehed, kelle tegudest nad jutustasid. Noormees viskas raamatu käest, toetas selja vastu seina, pani ühe jala teise üle, hakkas ristis kätega põlve ümbert kinni ja vahtis üksisilmi põlve otsa. Aga põlve otsast tikkusid kõiksugu imevärki vigurid välja, virvendasid, väänlesid ja ühinesid naisterahva kujuks. Ta hakkas kätega kujutuse ümbert kinni ja tundis oma rinna ja käsivarte küljes magusat puutumist… Jaanus heitis selili pingile, pani käed pea alla ja vahtis lakke. Aga lagi kadus ja Emiilia pilt liikus üleval vahelduvas valguses… Jaanus pöördus pingil küljeli, nägu vastu seina, ja sulges silmad. Aga silmalaud vajusid vaate eest ja kaks suurt sügavat silma läikisid neile pimedusest vastu…