Tasuja/XI

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

XI

Teisel hommikul ärkas Jaanus hilja. Maanus magas veel. Kui Jaanus ennast riidesse pani, tõusis õues vali sõnelemine. Ta tõttas õue. Seal seisis salk mehi, ühel pool vana Tambet oma sulastega, teisel pool lossikubjas kahe mõisasulasega. Tambet näis elavalt mõnd kupja ütlust valeks ajavat.

„Kust ta pidi siia saama?“ vaidles ta. „Läbi katuse ei võinud ta ometi sisse sadada. Kuidas ma siis teda poleks näinud?“

Väike kubjas tantsis ühelt jalalt teisele, vangutas pead, irvitas ja kääksus: „Ei sa mind peta, vennike, ei sa mind peta. Ta on siin ja siia ta jääb. Jumala eest. Kui sina ei tea, siis teab sinu poeg.“

„Mis asja?“ küsis Jaanus ligemale astudes.

Kubjas pöördus järsku ümber, vahtis Jaanuse otsa, laksutas näppu ja kilkas: „Vaat’, vaat’, seal ta on. Seal ta ise on. Ähää, pojuke, kuhu sa jooksiku panid? Kuhu sa peitsid redu? Mis? Mi-is?“

Jaanus pööras talle selja ja küsis, kuigi tõtt aimates, isalt: „Mis see tähendab?“

„Kurat teab, mis see tähendab,“ vastas Tambet tema kohta haruldase kärsitusega. „Niipalju kui ma aru sain, otsib ta Saare Maanust taga, kes pakku olevat jooksnud.“

„Seda ma ütlen, siin ta on!“ kriiskas kubjas uuesti. „Kes see alati Saarel istus ja poissi poputas? Kelle juurde ta nüüdki muidu jooksis kui oma kalli Metsa Jaanuse juurde? Ega ta ometi metsa võinud jääda. Ütelge, kellel aru peas, ütelge, kas ta võis metsa jääda?“

Jaanusele tuli tusk. Tema aus meel põlgas valet, kuid tõtt ei tohtinud ta seekord ometi rääkida. Ta vaikis nõutult. Kubjas uuris kui kull tema nägu.

„Olgu kuidas on,“ tõendas Tambet, „aga seda ma tean, et teda siin ei ole.“

„Vale! Vale!“ kilkas kubjas kätega vehkides, „minu käest te ei pääse. Kuhu sa minu käest pääsed? Tooge ta välja, nüüd kohe tooge ta karvupidi välja, muidu otsin terve maja läbi. Ja-ah! Sa ei taha? Ei taha? Siis lähme otsima, poisid, tuustime viimse kui nurga läbi. Aga siis hoidke endid, oi, oi, hoidke oma nahka!“

Nende sõnadega kippus kubjas maja ukse poole. Aga Jaanus seadis enese ukse ette ja ütles ülekeeva vihaga:

„See maja on vaba mehe omandus, siia ei tohi keegi ilma loata sisse tungida.“

„So-oh?“ kriiskas kubjas pilkavalt, „või nii? Küllap näeme, kui kaua teie kiidetud vabadus kestab. Küllap uus härra teile priiust õpetab, närukaelad! Oot’, oot’, küll me näeme peagi uudist.“

Vana Tambet tuli imestades lähemale. „Uus härra? Missugune uus härra?“

„Hähähää!“ naeris kubjas. „Sa ei teagi veel, et vana rüütel eile maha maeti. Tohoo pärdikud!“

„Jumala pärast!“ pomises Tambet kahvatades.

„Ja-jah, meil on nüüd teistmoodi härra. Ei see hellita. See mõistab härra olla.“

„Aga kuidaviisi…?“

„Kuidaviisi? Hähähää! Küll ta ise teab, kuidaviisi. Küll näete varsti, kuidaviisi. Pole viga.“

Jaanuse meelest hakkas see jagelemine läilaks minema.

„Ma tean seda lugu isegi,“ ütles ta isale, „küll ma jutustan. Sinu ähvardusi, kubjas, meie ei karda. Mine oma teed!“ käskis ta, näpuga hoovivärava poole näidates.

„Näe, näe, kui tore,“ pilkas kubjas, „nagu kukk. Just nagu kukk. Ei veel lähe, pojuke, enne otsin maja läbi. Katsu mul kukke!“

Kubjas tahtis ukselingist kinni hakata, aga Jaanus seadis enese rinnutsi tema ette, vaatas temale teravasti silmi ja küsis sunnitud rahuga: „Kas lähed kohe?“

Kupja meelest läks lugu kirjuks.

„Hoidke ta kinni!“ karjus ta kõikuval häälel mõisasulaste poole. Aga need ei julgenud kätt Jaanuse külge panna.

„Ma olen sind kaks korda heaga minna käskinud,“ ütles Jaanus tumedasti, „ära kaeba, kui kolmas kord on kurjem. Visake ta välja!“ andis ta käsu oma sulastele.

Kaheksa tugevat kätt tõstsid sipleva ja kääksuva kupja õhku, kandsid ta hoovivärava juurde ja viskasid sealt kukerkuuti välja. Tema järel lahkusid ka mõisasulased, salamahti naeru turtsudes. Hoovivärav pandi lukku. Jaanus tõmbas isa majja, et ta kupja sajatusi ei kuuleks. Ta oli veidi kahvatu, aga välispidi rahulik, kui ta isale rääkima hakkas, mis ta lossiaia müüril seistes oli kuulnud ja näinud. Tambet vangutas mitu korda murelikult pead ja pomises:

„Paha lugu. Väga paha lugu.“

Tervel teel kirudes, longates ja sulaseid ähvardades jõudis kubjas koju.

Parajasti astus noor lossihärra salga võõrastega lossitrepist alla. Nad olid pruukosti lõpetanud ja kõik heas tujus.

„Teid ma nii ruttu minema ei lase!“ hüüdis Oodo, kelle nägu lustist läikis. „Te peate mind aitama leinapäevi lühendada… Mis sina longid, vana karjakrants? Mis tõbi sul on, et nii haige näo teed?“

Viimased sõnad olid öeldud kupjale, kes sulaste seltsis trepi ette astus. Ta lonkas viimastel sammudel nii raskesti, et näis, nagu lüheneks tal astudes kord parem, kord pahem jalg, sealjuures oigas ning ähkis ta südantlõhestavalt. Härra ette astudes pani ta käed risti, kummardus maani, longutas pea rinnale ja hakkas liigutava nutuhäälega kaebama:

„Härral on hea naerda, härra on härra ja võib oma sulasega teha mis tahab. Aga mind on härra teenistuses teotatud ja poolsurnuks pekstud.“

Nüüd hakkas kupja keskpaik suure oherdi taoliselt keerlema.

„Kes sind nõnda nuhtles, vaene talleke?“ naeris Oodo.

„Metsa Jaanus.“

„Kes?“

„Metsa Jaanus. Ja vana Tambet, tema isa. Peksid minu vaeseomaks ja sõimasid härrat. Oo-ooh!“

Noore lossihärra siiani lahkele näole kogunes tume pilv.

„Mis sa lorised?“ küsis ta järsku. „Nemad sõimasid mind? Mind?“

„Sõimasid ja teotasid, et hirmus kuulata. Ja peksid mind. Oo-ooh!“

„Sul pole aru peas. Mispärast… kuidas nad julgesid?“

Võõrad valgusid nende ümber kokku ja naersid õnnetu kupja väänlemise üle.

„Nad on vargad,“ hüüdis kubjas elavalt, „täied vargad ja röövlid. Kes teab, kui palju nad juba mõisa vara on riisunud? Nüüd on nad veel härra külast jooksiku enese juurde peitnud ega taha teda kätte anda. Täied röövlid. Ja kui mina läksin täna härra omandust taga pärima, siis hakkasid nad härrat teotama ning sõimama ja peksid minul kõik kondid kehas puruks. Oo-ooh!“

Oodo läks näost punaseks ja kärkis: „Kuidas sina, koer, mulle seda julged rääkida? Mispärast sa neid kohe ei sidunud ja siia ei toonud?“

„Oh, helde härra, mis jõudsin mina väeti üksi hulga vastu? Mina käskisin neid seal“ — kubjas näitas sulaste poole, kellel põlved hirmu pärast nõrkema hakkasid — „appi tulla ja härra au mitte teotada lasta, aga nad naersid. Muudkui mina üksi…“

„Nad naersid?“

„Jah, mõlemad naersid, muudkui mina üksi…“

„Orjad siia!“ hüüdis Oodo valjusti ja plaksutas käsi. Mõned sulased jooksid kokku.

„Viige need lurjused talli!“ käskis noor lossihärra mürisevalt. „Kummalegi sada hoopi vitsu ja siis kõige sügavamasse keldrisse!“

Värisevad pahategijad viidi ära.

Oodo pöördus jälle kupja poole, kelle näole silmapilguks õel irvitus ilmus. „On see kõik sõna-sõnalt tõsi?“

„Viimne kui sõna!“ tõendas kubjas rusikaga raksuvalt vastu rindu lüües.

„Kasi!“ Piitsahoop tänas ustavat sulast isanda kaitsmise eest. Kubjas lonkas minema.

„Mis lugu see oli?“ küsis üks uudishimuline võõras.

„Lugu, millel lõpp veel tulemas on,“ vastas Oodo ratsapiitsa vart väänates. „Talupojad on mind teotanud. Nad on minu orja peksnud — see on teotus! — Ja jumala eest, mina seda ei kingi.“

„Mis jutt see on? Kuidas võisid talupojad sind teotada? Sinu omad talupojad?“ küsisid külalised imestades.

„Jah, tõsi küll, seda teie ei tea,“ seletas Oodo. „Siin minu maade piiril pesitseb ühe nõndanimetatud vaba talupoja pere, kes oma kentsakad õigused ei tea missuguse poole aruga piiskopi käest on saanud. Neil värdjail on minu isa helduse läbi hari nii kasvanud, et sugugi enam ei oska häbeneda. Nad on ühe jooksiku minu alamate seast eneste juurde peitnud, minu orja peksnud ja mind sellega ning häbematu sõimamisega teotanud. Nüüd ütelge, mis ma niisugustega pean tegema?“

Vihalõke põles noorte rüütlite põskedel.

„Jumala eest!“ karjus Klaus Korkenpropf, priske noorsand, kellele esimesed punased karvakesed lõual meheiga ning meheau tõotasid. „Säherdust juttu pole ma veel kuulnud. Prii talupoeg? Mis asi see on? Säärast seent meie maal ei kasvagi, ja kus ta kogemata juhtub ilmale tikkuma, peaks ta kohe puruks tallatama.“

„Mis me veel ootame!“ hüüdis kõrge kasvuga, kähara pea ja lühikese ninaga junkur Klopfleisch. „Lähme poome kurjategijad oksa ja pistame nende pesa põlema.“

„See on õige! See on selge! Vii meid kohe sinna, Oodo,“ käratses kogu salk.

„Lähme peale!“ ütles Oodo, kelle ärevus järk-järgult kasvas. „Ma pean neid koeri karistama, enne ma tilka viina suhu ei võta.“

See nõu võeti hõiskamisega vastu. Sulased hüüti kokku, istuti hobuste selga ja kihutati metsa. Rüütel Kuuno ei olnud teiste hulgas, ei olnud ka nõupidamist kuulnud.

Tema istus rikkasti ehitud kambris ja lohutas ilusat neidu, kes vahel läbi pisarate naeratades tema kord tõsist, kord naljakat, kuid ikka mahedat ja sulavat kõnet kuulas.

Vaene Jaanus!