Tõde ja õigus V/XXXIII
XXXIII.
Indrek oli tulnud Vargamäele, et jääda siia mõneks aastaks, sest tema oli arvanud endal osa olevat sellest muinaskangelasest, kes sai emakese-maaga kokku puutudes aina uut jõudu. Tema arvas endal osa olevat kogu inimessoost, kes pöördub ikka ja jälle pettunult ja väsinult emakese-maa juurde tagasi ja algab sealt uuesti ühes oma jumalatega.
Aga nüüd läheb Indrekul pisut teisiti, kui ta kavatsenud, temal läheb aina teisiti. Temal läheb isegi teisiti, kui teised temaga kavatsenud. Siiski, hea seegi, et ta võis aastaks jääda Vargamäele, aitab pisut sellestki. Hea seegi, et ta sattus siin naisele, kes algatab tema elu ammuunustatud ajult, öeldes: siin ma olen, tee minuga, mis tahad, võta mind, kuis tahad, nagu oleks temaski pisut Vargamäge, pisut kodusoode värsket mulda.
Tiina oleks tahtnud kohe minna, jalamaid Vargamäelt lahkuda, kas või pampu seljast võtmata, aga Indrekul polnud võimalik, sest tema tahtis enne minekut oma kraaviotsa jõkke viia — tema tahtis ise näha ja tahtis ka Tiinale näidata, kuidas vesi hakkab jooksma. Nõnda pidid nad jääma veel mõneks päevaks.
Tiina käis endiselt peres tööl, aga magama tuli sauna Indreku juurde, kuigi see oli selle vastu, sest ta ei tahtnud inimestele tühja kõneainet anda. Kuid Tiina ei andnud järele, öeldes Indrekule:
„Kuidas sa siis muidu näed, et ma niisamagi tulen.“
„Ma usun sind paljast sõnastki,“ vastas Indrek.
„Aga mina ei taha, et sa mind nõnda usud,“ ütles Tiina ja tuli ikkagi öösiks sauna, sest temal olid selleks omad põhjused. Tema tahtis Oskarile näidata, et ta ei peaks enam tühja lootma, sest poiss oli veel samal päeval, kus Tiina pidi lahkuma, sellele öelnud:
„Sest polnud miskit kasu, et te ema kaasa võtsite.“
„Kuis nii?“ küsis Tiina. „Nõnda ma ei kartnud ju.“
„Aga ma oleks Võlla välja äärde teile ette joosnud, seal on ka paks mets,“ seletas Oskar.
Nüüd jäi Tiina päranisilmi poisile otsa vahtima.
„Siis mu hirm oli õige,“ lausus ta viimaks.
„Hirm oli õige,“ kordas poiss. „Mina nägin, kui emaga läksite, ta võttis teid oma kaenlasse. Ma nägin ka seda, kuis te küüni juures istusite. Nii et nüüd te teate.“
„Siis olen ma teile palju kurja teind,“ ütles Tiina.
„Ei, Tiina,“ vastas poiss, „teie olete kuldne, aga mul oli väga valus, mul on ikka veel väga valus, sellepärast palun ma, minge Vargamäelt ära, minge võimalikult ruttu ära.“
„Ega te nüüd soosilla juurde metsa tule, kui me Indrekuga lähme?“ küsis Tiina värisevail huulil.
„Ei, Tiina, nüüd ma ei tule,“ seletas poiss, „ema rääkis mulle kõik, rääkis teie jalgadest, rääkis jumalast, rääkis Jeesusest Kristusest, rääkis usust ja armastusest, nüüd ma ei tule. Aga ma lähen üles väljamäele, teate, kus see kivihunnik, enne olid seal vanad pedakad, sinna lähen ma, sest sealt näen ma, kui teie lähete Võlla väljamäelt alla. Sealt vaadake tagasi, ja kui kedagi kivihunniku otsas näete, siis teate, see olen mina.“
„Minu silm ei võta nii kaugele,“ ütles Tiina.
„Noh, siis teadke niisama, et ma seisan seal ja vaatan, kuis te Võlla väljamäelt alla lähete, sest see on viimane, mis ma teist näen. Aga millal te lähete?“
„Indrekul on veel kraavi kaevata, ta tahab otsa jõkke lasta,“ seletas Tiina.
„Öelge talle, et mina ise lasen selle kraaviotsa jõkke, et ma kaevan teisigi kraave tema asemel.“
„Indrek tahab mulle näidata, kuidas vesi jooksma hakkab, kui kraaviots jõkke saab,“ ütles Tiina. „Ma ise tahaksin ka kangesti seda näha.“
„Noh, eks siis jääge pealegi, kuni kraaviots jõkke saab,“ nõustus Oskar lõpuks.
Selle jutu järele ei jäänudki Tiina enam Mäe eeskambrisse Elli seltsi magama, vaid tahtis tingimata sauna Indreku juurde minna. Aga ta ei teinud seda muidu, kui rääkis enne perenaisega, kes ütles:
„Tiina, ega see ilus ei ole, et sa nõnda lähed, aga kui sa just nii väga tahad…“
„Ei, härra tahab,“ vastas Tiina ja pööras silmad kõrvale, nagu oleks tal hirmus häbi. „Härra tahab neid jalgu näha, mis ta mulle alla pand.“
Aga niipea kui Tiina lahkus eeskambrist, hakkas Ellil seal üksinda õudne, kuigi tagakambri-uks oli ristseliti lahti, ja et ta uuesti ei tahtnud tagakambri vanemate juurde kolida, siis mangus ta venna kallal seni, kui see tuli lakast maha ja asus Tiina asemele. See meeldis ka Maretile, sest ta ütles Sassile:
„Ongi hea, et ta lakast maha tuli, mis ta seal üksi konutab, mõni teab, mis mõttedki nõnda pähe tulevad.“
„Ega see asi siis ometi nii hull peaks olema,“ lausus Sass.
„Aga kes see teise südamesse näeb,“ vastas Maret. „Võta või see Tiinagi…“
„No hea, et see nõnda lõppes,“ arvas Sass, „nüüd saab Vargamäe jällegi vanast verest ilusasti puhtaks, hakkavad ehk siis pisut rahulikumad päevad.“
„No ehk ometi,“ lausus Maret.
Aga kui Oru rahvas nägi, mis sündis Mäel ja saunas, panid seda kõik väga imeks ja Oru karske perenaine rääkis Tiinast väga halvasti. Oli juba halb, kui poiss puges öösi salaja tüdruku juurde, aga mis mõelda tüdrukust, kes läheb lausa kõigi silma all mehe juurde, kes pealegi lesk ja laste isa? Ei, sellisest tüdrukust ei pea korralik perenaine enam midagi.
Helenegi omandas Tiina kohta ema arvamused ja andis need ka esimesel parajal juhul Mäe Oskarile edasi, kui see käis Oru õueväravast mööda hobuseid köietamas, kuna Helenel oli samal ajal oma õuevärava kandis midagi toimetamist — vinnas kaevust puhast vett, tõi ämbriga solki välja või riputas aia otsa kuivama rätikuid, lappe, sokke, sukki, põllesid, isegi selliseid riidetükke, mida pole päris viisakas õueaia otsa riputada. Nõnda tal siis oligi juhus Oskarile ütelda, mis tal nii väga südamel kipitas, nimelt: et Tiina käib saunas onu Indreku juures magamas.
Aga Oskarile hakkas see väga südamest kinni, et Helene tuleb temale sellist asja Tiinast ja onu Indrekust ütlema ja lõpuks kogu nende perest ning saunast halba rääkima. Sellepärast jutustas ta Helenele siinsamas, milline lugu on õieti Tiinaga ja tema jalgadega ning milline onu Indrekuga, jumalaga ja Jeesuse Kristusega, nii et ta lõpuks võis täie õigusega Helenelt üle Oru õuevärava küsida:
„Kui teie kedagi nii väga armastaks, kas teie ei läheks siis?“
Aga Helenel hakkas sellest küsimusest hirmus häbi ja tema nägu lõi üleni lõkendama nagu elus tuli, ometi ei võinud ta Mäe Oskarile valetada, vaid vastas silmi kõrvale pöörates:
„Kui just nii väga armastaks…“
Rohkem Mäe Oskar ei kuulanud, sellest aitas temale, sest et ta oli Oru Helenele selgeks teinud, et Tiina ja onu Indreku asjad on üsna korras, nüüd võis ta rahulikult minna hobuseid köietama. Aga Oru Helene kartis, et Mäe Oskar pole temast õieti aru saanud, sellepärast peatas ta tema uuesti ja ütles talle nagu saladuslikult:
„Teate, Oskar, ma mõtlesin järele: see on tõesti nõnda, et kui kedagi nii väga armastad, siis võib küll seda teha, mis Tiina teeb, siis võib kõik teha, kui nii hirmus väga kedagi armastad.“
Aga Oskar ei vastanud, vaid pöördus minema, et hobuseid köietada, nagu poleks temal armastusest vähematki aimu, ja Helene jäi talle nukral pilgul järele vahtima, süda täis rasket muret, kuidas ta küll saaks Oskarile selgeks teha, mis on armastus, mis on see, kui sa nii hirmus väga armastad, et sa võid kõik teha.
See kõla, et Tiina käinud onu Indreku juures saunas magamas, ulatus lõpuks ka kaugemate inimeste kõrvu — ulatus Ämmasoole, Sooväljale, Võõsikule, Hundipalule, Ravale ja Kukessaardegi ning välimaa kanti: Aasemele, Võllale, Aiule, Kassiarule ja Urvakülassegi, aga seal ei pandud seda mikski, sest seal öeldi kohe:
„Mis nüüd linnatüdrukuid rääkida, näe, isegi maaplikad jooksevad rohkem poiste kui poisid nende järele. See nüüd niisuke uus aeg ja uus mood.“
Nõnda siis oleks võinud Tiina kas või oma eluotsani Vargamäe saunas Indreku juures magamas käia ja sest poleks midagi olnud, aga ta pidi siit ära minema, sest Oskar oli seda temalt palunud. Oskar oli isegi seda ütelnud, miks ta Tiina peatset minekut soovib: ta tahab kivihunniku otsas seista ja vaadata, kuidas Tiina läheb.
Ja Tiina läkski, läks ühes onu Indrekuga, nagu kõik ütlesid. Nad läksid kahekesi, mõlemal pambud seljas. Sass pakkus neile hobust, pakkus iseennast või Ellit küütijaks, aga lahkujad ei soovinud seda, nad tahtsid jala minna. Maret kutsus nad enne minekut aida juurde, sest ta tahtis neile midagi mälestuseks anda.
„Kes teid teab, millal te jälle Vargamäe maile tulete,“ ütles ta, „ja kui tulete, kes ütleb, kel siis silmad veel lahti, kel suu mulda täis.“
Indrek jäi aidatrepi ette seisma, selg ukse poole, vaadeldes ümbritsevaid vanu hooneid, kuhu suletud nii palju mälestusi, ja ka uusi, mis saanud aasta jooksul omaseks. Millised on nad siis, kui ta ükskord jälle siia tuleb? On neid üldse veel siis olemas?
Aga ta ärkas äkki nagu unest: kuulmeid tabas mingisugune tuttav kääksumine. Ta pöördus aidaukse poole. Ah jaa! See oli vana kirjatud kirstu kaas, mille Maret just praegu avas, — avas ja pani pulga püsti vahele, et ta ei langeks kinni. Indrek läks aita, astus kirstu juurde. Kuis olid ta kirjad tuhmunud ja lihtsaks muutunud! Aga kirstus oli sama lõhn, nagu mitmed aastakümned tagasigi.
„Mis lõhn see on?“ küsis Indrek Maretilt.
„Ma ei tea,“ vastas Maret, „aga see on juba minu ema Krõõdast saadik nõnda, vist koi- ja raudrohu lõhn. Ja vaata, Tiina, siin annan ma sulle linase rätiku, mille veel minu ema oma käega kedranud, haspeldanud, käärinud, kudunud ja pleegitanud. Ma olen kaks tükki mälestuseks hoidnud ja teise saad sina nüüd omale.“
Maret viis Tiina aidauksele, kus heledam valgus, et näidata rätikut, millest jutt, ja teisi asju, mis ta kirstust võtnud. Nõnda jäi Indrek üksi kääksuva kaanega kirstu juurde, millel pidi olema veel Vargamäe Krõõda aegne lõhn. Indrek polnud seda Krõõta kunagi näinud, sest ta suri enne kui Indrek sündis, aga tema nime ja mälestusega puutus ta igal pool kokku, kui ta liikus Vargamäel. Indrekul endal polnud temast mälestusi, vaid tema mälestas ainult teiste mälestusi, temal oli nii-öelda mälestuste mälestus. Ja äkki tundus talle siin kirstu ääres seistes, et kogu elu polegi muud kui ainult mälestus või mälestuste mälestus, kõik ülejäänu on nii tühine, et selle võiks rahulikult loovutada. Kogu inimkondki terve oma elu ja hädadega, võitluste ja valudega on pisitillukene täppekene mälestuse kõrval. Pisinatukene lõhna kuskil vanas tuhmunud kirjadega kirstunurgas ja mälestuste mälestus mõnest ammukadunud naisest või mehest, see on inimese elu. Aga sellele ei pea mõtlema, sellele ei pea koguni mitte mõtlema. Ja ei Vargamäel ega kuskil mujal pea ühegi vana kirstu juures seisma ega tema lõhna haistma, kui ei taha, et ärkaksid mälestused ja mälestuste mälestused…
Lahkumisel tulid ka Elli ja Sass õueväravale ning viimane ütles Indrekule:
„Noh, kas tuled ise ka tuleval kevadel vaatama, mis nad su vana jõega teevad?“
„No ega tea, ehk tulen ka, kui töö juba käimas,“ vastas Indrek. „Aga ütle Oskarile, et oma kummisäärikud jätsin ma tema jaoks sauna, kui ta ehk mõtleb minu kraavitööd jätkata, nagu ta lubanud.“
„Hea küll,“ vastas Sass ja lisas: „Ei tea, kus ta ise ongi.“
Mindi otsima ja hakati hüüdma, et ta tuleks onule head teed soovima, aga Oskarit polnud kuskilt leida. Ja äkki meenus Maretile Tiina hiljutine hirm ning Oti surm soosillal ja oma südame rahustuseks läks ta kambri vaatama, kas püss on seinal varna otsas. Ja nähes teda oma harilikul paigal, hakkas ta oma rumala hirmu üle naerma ning ei julgenud sellest kunagi kellelegi sõnagi lausuda.
Aga Tiina läks Indreku kõrval julgesti Vargamäelt alla ja tal ei tulnud meeldegi, et ta alles hiljuti oli hirmu pärast siin Mareti kaenlasse pugenud. Ometi, kui Indrek soosillal tahtis teada, kus kohal just Ott oli lamanud — sest Tiina oli teda vaatamas käinud —, lõi sellel salajane värin südamest läbi ning ta asus Indrekule paksu metsa poole külge nagu kilbiks.
„Ega sa ometi karda?“ küsis Indrek.
„Ei, aga parem on parem,“ vastas Tiina, „kui midagi juhtub, siis saan kõigepealt mina otsa.“
„Miks sa siis nii väga iseenda eest muretsed?“ küsis Indrek.
„See oleks liiga hirmus, kui mina nüüd üksi peaks järele jääma,“ seletas Tiina, „sest siis peaks ma iseennast tapma hakkama. Aga sina saad väga hästi ka ilma minuta läbi.“
„Aga kuuli võib ju mulle pähe sihtida, see ulatub ju üle sinu,“ ütles Indrek nokkivalt.
„Issand jumal!“ hüüdis Tiina, „sellele mõttele ei tulnud ma hoopis mitte.“
Ja nüüd ta sundis Indrekut kõveras ja köökus käima, nii et tema pea ei ulatuks üle Tiina oma. Ta tegi seda küll naerdes, aga Indrek tundis ometi, et selle naeru taga peitus tõsine hirm. Nõnda Indrek siis kõndiski nõtkutatud põlvedega üle soosilla, nagu nõuaks seda Vargamäe jumal, kes istub tee ääres paksus metsas.
Võlla väljamäel, kust paistis Vargamäe oma hoonete ja puudega viimset korda, jäi Tiina seisatama ja vaatas tagasi. Natukese aja pärast ütles ta:
„Vaata, Indrek, sina, minu silm ei võta hästi, kas Vargamäe kõrgemal tipul, kus olnud enne vanad pedakad, seisab keegi kivihunniku otsas?“
„Seisab küll,“ vastas Indrek. „Aga kust sina seda tead, et seal keegi seisab, kui su silm nii kaugele ei võta?“
„Tema ise ütles, et ta seisab, sest sealt tahtis ta mind viimast korda näha siiamaale,“ seletas Tiina, ja kui Indrek talle otsa vaatas, siis nägi ta, et tüdruku silmad on tulvil pisaraist. Esimest korda Indrek tundis selle naise pärast valutuksatust oma südames ja ta ütles liigutatult:
„Tiina, veel on aeg, pööra ümber ja mine tagasi, kui arvad, näe, ta ootab sind.“
„Jumal hoidku, Indrek!“ hüüdis Tiina. „Ega ma siis sellepärast! Aga mul on nii hirmus valus, et ei saa muidu õnne olla, kui keegi peab kannatama.“
„Jah, nii see siinilmas on,“ vastas Indrek alistunult, „ikka kannatab kuskil keegi, kui sünnib õnn.“
Ja ta pani esimest korda oma käe Tiinale ümber piha ning viis ta sellelt väljamäelt alla, kust Vargamäe Andres oli mitukümmend aastat tagasi oma naise Krõõdaga üles tulnud ja talle esimest korda näidanud tema uut eluaset — Vargamäed.