Tõde ja õigus V/XXXII

Allikas: Vikitekstid
XXXI
Tõde ja õigus V
A. H. Tammsaare

XXXII.

Aga ülal talus olid inimesed kõik imestuses, miks küll Tiina täna nii kauaks sauna jääb, ja kui nad lõpuks veel tema nutetud silmi nägid, siis aimasid kõik, et midagi on sündinud.

„Tiina, kuhu sa ometi nii kauaks jäid?“ küsis Maret. „Mis sul saunas juhtus?“

„Sain härra käest võtta,“ ütles Tiina; „ta ütles, et ma pean Vargamäelt ära minema, see on kõige parem.“

Maret jäi tüdrukule tõsiselt otsa vahtima ja ta ei saanud kuidagi aru, miks tahab Indrek Tiina praegu Vargamäelt ära ajada, kui sügisesed tööd alles kõik pooleli. Otist jäid nad ilma, nüüd siis läheb ka tüdruk. Mis see küll tänavu tähendab? Sassil on lõpuks ometi õigus, et niipea kui tuli Indrek oma vana Vargamäe verega siia, läks kogu elu lörri, sest inimesed oleksid nagu üle-öö kõik aru kaotanud. Ja kui Tiina päris tõsiselt Maretilt kui perenaiselt küsis, millal tema võiks ära minna, millal ta võiks võimalikult ruttu ära minna, vastas see temale:

„Ei, tüdruk, nii see ei lähe. Talutöö pole niisuke, et võid päevapealt joosta. Ja see pole minu teha, millal sa lähed, seda peab peremehelt küsima, igatahes enne oma kuu lõppu ei lähe sa kuhugi, vaid teed ilusasti tööd edasi.“

„Ma jätan kahe nädala palga sisse,“ ütles Tiina.

„Mis aitab su kahe nädala palk,“ vastas Maret, „töö tahab teha.“

„Ma jätan terve kuupalga,“ tingis Tiina edasi.

„No mis hull valu sul siis nüüd taga on?“ küsis Maret peaaegu hirmunult, et inimene kipub äkki nõnda tema katuse alt ära jooksma, ja ta otsustas jalamaid sauna Indreku juurde minna, et temalt järele kuulata, mis siis õieti on sündinud. Endal aga tekkis äkki kahtlus, kas ehk Indrek Tiina suhtes midagi ei varja, et teda, Maretit, mitte ärevusse ajada, sest Indrek oli ju mitmel korral toonitanud — tema poleks Tiinat kevadel mingil tingimusel soovitanud. Ah jumal! Nii on need linnainimesed, sest ka Indrek on juba linnainimene, mõtles Maret, minnes alla sauna poole.

Seda silmapilku kasutas kohe Oskar, kes tahtis omakorda Tiinalt teada, mis ta saunas nii kaua teinud. Oskar põles valusas uudishimus eriti sellepärast, et Elli oli oma terava keelega jõudnud juba sinnapoole torgata, nagu hakkaks Tiina nüüd onu Indrekuga peale: esiteks oli tal Ott, siis Eedi, pärast Oskar, nüüd Indrek. Ühe sõnaga — linnatüdruk, kelle himu ei saa kunagi ühest täis. Oskari arvates oli see muidugi tühijutt ja Elli rääkis seda kadedusest, sest ta ei võinud Tiinat juba sellepärast kannatada, et kõigi huvid kippusid viimasel ajal tema ümber keerlema, kuna Elli muutus nagu kõrvaliseks asjaks. Ellil oli siis palju parem elada, kui tema nimi oli järjesti kõigil suus.

Nõnda siis, kui Oskar Tiina poole pöördus, vastas see lausa ja otsekoheselt, nagu Indrek talle soovitanud:

„Käisin härralt nõu küsimas, mis teha.“

„Noh, ja mis onu Indrek ütles?“ küsis Oskar peaaegu väriseval südamel.

„Härra ütles, et nõnda ei või,“ vastas Tiina. „Et kui on niisuke asi, siis maal ikkagi ei või. Et nõnda saavad mõlemad õnnetuks, tingimata. Maal peavad lapsed olema, kui on talu, muidu ei saa. Härra ütles, et milleks siis talu, kui ei ole lapsi, ja mina ütlen sedasama, et milleks see kõik, kui midagi ei ole. Sest mis siis on, kui ei ole lapsi? Iseasi, kui oleks veel linnas, siis ehk veel kuidagi, sest seal pole talu ja oma maja pole ka tarvis osta, sest üürikorteris võib sama hästi elada.“

„Tiina, mina olen kohe valmis sinuga üheskoos linna tulema,“ ütles Oskar. „Ma tulen igale poole, kuhu sa tahad.“

„Aga Vargamäe? Aga talu?“ küsis Tiina.

„Las see jääb Ellile,“ ütles Oskar. „Mis on mulle Vargamäe ilma sinuta.“

„Ka sellest rääkisin ma härraga,“ seletas Tiina nüüd. „Tema ei usu, et sellest midagi head tuleb. Tema ütleb, et see on ainult alguses nõnda, aga et see ei kesta kunagi kaua, mitte kuigi kaua ei kesta see. Ehk olgu siis, et mõlemad on väga, väga kindlad. Ja siiski ei tea igakord öelda. Aga kui veel nõnda, et teine kardab, nagu mina, siis ei kesta see kuigi kaua, vaid varsti hakkab kahju. Ja mina kardan hirmsasti, et teil hakkab üsna varsti kahju ja siis hakkab ka minul kahju ja nõnda saame mõlemad õnnetuks. Mina kardan hirmsasti, et keegi võiks minu pärast õnnetuks saada, sest mina ise olen õnnetu ja sellepärast ma tean, kui hirmus on õnnetu olla. Aga mis õnne võib see teisele anda, kes ise on õnnetu.“

„On see nii, siis tahan ma ühes sinuga õnnetu olla,“ ütles Oskar, „sest ilma sinuta olen ma niikuinii õnnetu.“

„Kui te teaksite, kuidas see mulle valu teeb, et see kõik nõnda on läind!“ hüüdis tüdruk oma käsi murdes.

„Kui valu, siis valu, mis sinna parata,“ ütles Oskar, „aga mina sind, Tiina, ei jäta, seda pea meeles. Sina kardad, mina ei karda. Mina ei karda midagi. Ja kui meie kahekesi oleme ühes, siis kaob ka sinul varsti kartus, usu ometi.“

„Ei, Oskar,“ vastas tüdruk, „mina nõnda ei või. Mina ei või oma südametunnistuse vastu. Mina ei karda õnnetust, sest ma juba tean, mis õnnetus on, aga oma südametunnistust kardan, sest see võib mu Oru Eedile järele ajada. See on nii, Oru Eedil oli tingimata südametunnistus, kui ta jäi nõnda kadunuks. Ja minul on ka südametunnistus, seda peate mõtlema. Mina pean oma südametunnistusega selgusele jõudma, enne kui ma võin kedagi õnnetuks teha. Mina pean järele mõtlema.“

„Sa oled juba küllalt mõelnd,“ ütles Oskar.

„Ei, ei, ma pean siit ära minema ja siis mõtlema, ma pean olema üksi, sootuks üksi, nagu härra saunas, siis saan ma õieti mõelda, nii et ma tean, mis mu südametunnistusega on.“

„Te ei tule kunagi tagasi, ma ei näe teid enam kunagi, kui te kord olete läind!“ hüüdis Oskar.

„Ma tulen tagasi, kui südametunnistus on selge,“ ütles tüdruk.

„Sa ei tule kunagi, ma tunnen seda,“ kinnitas poiss.

Aga kui Maret oli sauna juurest tagasi tulnud ja tagakambris Sassiga tükk aega isekeskis aru pidanud, ütles ta Tiinale, nii et Oskar ja Elligi võisid seda kuulda:

Kui see sinu tõsine soov on, siis võid sa hommispäev minna.“

„Tänan väga, perenaine,“ vastas Tiina. „Ma lähen.“

Nii lühikeselt lõppes Tiinaga kõik, kui Maret oli Indreku ja Sassiga rääkinud. Tiina võis kas või täna õhtul juba oma asju hakata kokku korjama ja teisel hommikul valgevarus Vargamäelt alla minna, kas nuttes või naerdes, see on üsna tema asi. Aga Tiinal endal oli nägu peas, nagu ei kipuks tal ei nutt ega naer peale, vaid nagu alistuks ta oma saatusele: ta lahkub Vargamäelt nõnda sellepärast, et ta peab. Milleks siin siis veel nutta või naerda?

Aga Oskar ei uskunud saatust, tema toonitas tahet. Tiinal ei ole head tahtmist, sellepärast lahkub ta nõnda. Tiina ei julge tahta, Tiina ei taha tahta, sest tahtmine nõuab pingutust, nõuab võitlemist iseendaga ja ka teistega, kas või kogu ilmaga. Tiina kardab võitlust, Tiina kardab inimesi, Tiina kardab iseennast, oma südametunnistust. Aga Oskar ei karda, tema läheb kõigile vastu, tema läheb kas või oma südametunnistuselegi vastu, kui tema tõesti tahab. Miski ei suuda inimese õnne takistada, kui inimene ise seda kindlasti tahab ja kui ta oma tahtmist sama kindlasti usub.

Selline on Oskari vankumatu veendumus tema sügavamas olemuse põhjas ja seda ta tahaks Tiinale veel kord ütelda, enne kui ta hakkab minema. Aga ta ei saa seda kuidagi teha, sest Tiina ei anna selleks võimalust, nagu ei peaks ta Oskari veendumusest kuigi palju lugu, või nagu ta isegi kardaks teda. Ja kui kõik on magama heitnud, saab Oskar kogu suve kohta esimest korda sellega toime, et tuleb lakast maha ja kobab pimedas käsikaudu kambriukse juurde, et katsuda, on see lahti või kinni, sest tema tahaks kas või tasakesi sosistadeski Tiinale ütelda, mis ta mõtleb, ta tahaks nii tasakesi ütelda, et Elligi seda ei kuuleks, kuigi magab siinsamas teises kambrinurgas. Aga uks on kinni, uks on kõvasti kinni; ka aknatripid on seotud, et nad ei avaneks loksutades, seda teab Oskar. Muidugi, kui Oskar ust või aknaid pisutki liigutaks, kui ta neid kõvemini katsukski, siis Tiina kuuleks kohe, aga kindel on, et ta ei tuleks neid avama. Tema teeskleks rasket und ning nõnda ei saa talle hommikul isegi etteheiteid teha. Nõnda on Tiinaga. Sellepärast tuleb lakka tagasi minna ja hommikut oodata.

Ka hommikul ei leidnud Oskar enam mahti Tiinaga rääkida, sest see tuulas reisupalavikus ühtesoodu ühest kohast teise, nagu oleks tal jumal teab kui palju asutamist ja pakkimist. Aga kui ta viimaks omaga valmis sai, polnud tal rohkem kui väike pambuke, mis paras selga või käe otsa võtta. Nõnda on need tüdrukud, nõnda need naised.

Lahkumisel Oskar oma nägu ei näidanud, nagu oleks ta pahane. Ka Elli andis kätt peaaegu vastu tahtmist. Maret läks Tiinat õueväravani saatma, nagu tahaks ta oma silmaga näha, et ta tõepoolest nüüd Vargamäelt alla läheb ja et ükskord ometi tema jandist lahti saab. Aga Maret eksis, sest kui nad värava taga olid jumalaga jätnud, ütles Tiina äkki tõsise hirmuga, vaadates Maretile otsa:

„Perenaine, ma kardan, ma ei julge minna.“

Nüüd tuli ka Maretil hirm peale, sest ta arvas, et tüdrukul pole täit aru peas. Aga ta sundis end rahule ja küsis:

„Mis sa siis, rumal laps, kardad?“

„Ma kardan soosilda, perenaine,“ vastas Tiina, „mul on ikka see Ott meeles.“

„Küll oled sa, Tiina, arutu!“ hüüdis Maret kergendatud südamel, et tüdruku hirmule nii lihtis ja loomulik põhjus leidus. Tähendab, ei tal siis arust puudu ole, kui ta nii lihtsalt ja loomulikult kardab, mõtles Maret enda lohutuseks ja jätkas: „Kui sul muud põhjust ei ole kui see soosild, siis saadan mina ise su sealt üle, et sa minema saad.“

„Kui hea te olete, perenaine!“ hüüdis tüdruk nagu imetluses.

Ja nõnda läksid nad kahekesi kõrvu Vargamäelt alla, nagu oleksid nad teineteisesse sedavõrd armunud, et ei suuda kuidagi lahkuda. Oru Helenegi pani tähele, kuidas Mäe perenaine läks ühes tüdrukuga, kel pamp seljas, nagu mõtleks ta alatiseks ära minna, ja ta ei saanud kuidagi aru, mis on Mäe Maretil oma tüdruku kõrval kõndimist, kui see läheb nõnda pambuga. Ka teised Oru inimesed ei saanud sellest aru, kui Helene neile asjast rääkis. Ainult sulane-vanapoiss, see möhmus, nagu Helene teda nimetas, muigas nagu endamisi:

„Näeh, Ott läks üksinda ja läkski, sellepärast ei lähegi tüdruk enam üksinda.“

„Perenaine peab üksinda tagasi tulema ikkagi,“ ütles Helene.

„Perenaine on teine asi,“ nohises „möhmus“, „perenaine on perenaine, mitte võeras tüdruk.“

Aga Oru sulane eksis: ka perenaine ei tulnud üksi tagasi, nagu kardaks ka tema juba Vargamäe soosilda. Tema tuli ühes Tiinaga, nagu Tiina oli esiteks läinud ühes temaga. Lugu ise sündis nõnda:

Kui nad väljamäest alla said ja soosillale astusid, tuli Tiinal loomusunnilik hirm ning ta hoidus võimalikult Mareti ligi.

„Sa ikka tõesti kardad või?“ küsis Maret.

„Ma tõesti kardan, perenaine,“ ütles Tiina.

„Tule siis hästi minu ligi,“ ütles Maret. „Kummale poole tahad? Siia? Noh, tule siis siia. Vaata, ma võtan sul ümbert kinni, kas nüüd veel kardad?“

„Ei, perenaine, nõnda ma ei karda,“ ütles Tiina, „nõnda on hea.“

„Nii et sa kardad seda paksu metsa?“ küsis Maret.

„Paksu metsa,“ kordas tüdruk sõnakehvalt, nagu ei saaks ta ikkagi veel hirmust üsna lahti.

Nii-öelda Mareti kaenlas läks Tiina üle Vargamäe soosilla. Aga kui nad olid jõudnud lagedale heinamaale ja Tiina kartus kadus, võttis Maret oma käe tema ümbert ja ütles:

„Noh, kas oli midagi?“

„Ei, nüüd ei olnd,“ vastas tüdruk.

„Ka muidu poleks olnd,“ ütles Maret, „ka üksinda poleks olnd. Sest mina lähen ju üksinda tagasi.“

Need sõnad Maret rääkis küüni ees, mida piiras lage niit oma helerohelise ädalikuga. Eemalt kuskilt kandis tuul nende kõrvu koera haukumise ja karjakellade kõlina.

„Soo, nüüd sa julged üksinda minna, mina pööran siit tagasi,“ ütles Maret seisma jäädes. Ta sirutas käe jumalagajätuks ja lisas: „Head teed siis! Saa ilusti linna!“

Ka Tiina sirutas oma käe, aga enne kui see jõudis perenaise käeni, purskas tüdruk otse suure häälega karjuma ja puges ninapidi perenaise juurde. See ehmus esiteks väga, aga varsti hakkas tal nagu hea meelgi Tiina nutust ning ta ütles:

„Kuule, tüdruk, sinuga ei ole õige asi.“

„Ei ole jah õige asi, perenaine,“ nuuksus tüdruk ise.

„Mis siis sinuga ometi on? Tule, istume siia natukeseks.“

Maret viis Tiina küüni kõrvale, kus kasvas suur laiade ja tihedate okstega kuusk, mis varjas maad kaste ja isegi kergemate vihmade eest. Hommikusest ajast hoolimata oli rohi kuuse all täiesti kuiv. Siia nad siis istusidki, seljad vastu jämedat puutüve.

„Kuule, Tiina,“ ütles Maret ja võttis ise tüdrukul käest kinni, „minu meelest oled sa hea ja korralik tüdruk ja mina oleks nii hea meelega näind, et sinust oleks mulle mini saand, kas sa ei tahaks mulle ometi ilusti ja ausasti öelda, miks sa lähed minu poja eest ära?“

„Ma ei või jääda,“ ütles Tiina.

„Miks? Mis on selle põhjus? Ellilt kuulsin ma, sa oled rääkind, et sa ei saa last. Elli võib seda uskuda, mina ei usu seda mitte. Minu arvates on see lihtsalt vale, nagu kõik muu, mis sa oled rääkind. Ütle mulle nüüd päris ausalt, on see vale?“

„See on vale, perenaine,“ vastas tüdruk.

„Aga miks sa siis valetad nõnda? Mis on selle põhjus? Kas sa siis tõesti ei või seda mulle öelda? Ma olen tahtnud sinu vastu nii hea olla. Mõtle ometi, et ma olen ema ja ma kardan oma ainukese poja eluõnne pärast ja palun sind: ütle mulle, et ma teaks. Kas siis Oskar sulle sugugi ei meeldi?“

„Oskar on kõige kenam poiss, keda ma näind,“ nuuksus tüdruk, nagu oleks tal hirmus kahju, et maailmas on nii keni poisse.

„Aga, armuline taevas, mis see siis on?!“ hüüdis Maret.

„See on härra,“ sosistas Tiina ja puges ninapidi perenaise juurde, nagu oleks tal surmlikult häbi.

„Indrek?“ küsis Maret nagu arusaamatuses.

Tiina nokutas vastuseks ainult pead, tundes äkki, nagu oleks ta mingist raskest koormast vabanenud, mida ta kandnud palju aastaid suure vaevaga. Samal silmapilgul meenus talle, et ta oli Indrekult luba palunud jumalagajätuks, aga oli selle loa lahkumisel unustanud, nagu oleks see mõni tühine asi. Oli see sündinud mingisuguse alateadliku tagamõttega? Tiina ei teadnud, aga häbi hakkas tal veel rohkem, sest talle näis, et oma elusaladuse pärast ei vea ta ainult teisi ninapidi, vaid ka iseennast. Ta valetab iseendale samuti nagu teistelegi, iseendale ehk veel rohkem. Aga see pole talle kunagi mingit muret teinud, ainult kui saaks selle, mida ta süda ihkab. Selline on tema südametunnistus, mida ta nii väga toonitas Oskarile.

„Siis oli minu esialgne aimdus ometi õige,“ rääkis Maret natukese aja pärast mõttes. Ja kui Tiina ikka veel vaikis, küsis ta: „Ega Indrekul ometi oma naisega sinu pärast?…“

„Ei, perenaine!“ karjus tüdruk nüüd nagu surmahirmus.

„Aga mis ajast saadik see siis on?“ huvitus Maret. „Ma pole terve suvi midagi märgand.“

„Perenaine, ega ei olegi ju midagi,“ vastas Tiina.

„Heldene aeg!“ hüüdis Maret. „Mis jutt see siis nüüd on?“

„See on ju tõesti nõnda, et ei ole midagi,“ seletas Tiina. „Härra ei teagi, et see nõnda on, sest tema on juba kõik unustand ja ei tunnegi mind enam. Tema ei tea, et mina olen see väike Tiina, kellele ta jalad alla pani ja siis ütles, et ta ootab, kuni ma suureks saan.“

Aga sellest seletusest ei saanud Maret midagi aru, see tegi asja veel segasemaks, nii et ta hakkas uuesti tüdruku täies mõistuses kahtlema. Kuid see, saades kord rääkima, jutustas oma lapsepõlvest, oma jalgadest, mis olnud nagu ohelikuotsad, jutustas emast ja õest ning uuesti jalgadest ja arstidest, hommikustest ja õhtustest palvetest, mis ikka jalgade pärast, jutustas, kuni jõudis viimse silmapilguni, kus tema nuuksus kaltsuhunnikul, sest Indrek oli ütelnud, et pole jumalat, pole ingleid ega ka Jeesust Kristust.

„Kas siis Indrek ei usu jumalat ja meie Õnnistegijat?“ küsis Maret.

„Siis ta ei uskunud,“ vastas Tiina, „aga kui mina sellepärast nutma hakkasin, ütles ta, et ta ikkagi usub, põlvitas minu juurde ja ütles. Ning mina võtsin tal kaelast kinni ja tema pani mul käed ümber keha, see on kõik,“ lõpetas Tiina.

„Ja muud ei olegi olnd?“ küsis Maret imestudes.

„Muud mitte kunagi,“ vastas Tiina ja vaatas suuril silmil Maretile otsa, nii et see teda uskus.

„Ning mis sa siis nüüd tahad?“

„Tahaks teada, kas härra oma sõna peab, sest ma olen nüüd suur,“ seletas Tiina.

„Miks sa temalt seda ei küsi?“

„Ma ei julge, ma pole seda kunagi julgend.“

„Ja sa teenisid nõnda Indreku juures, kui tema naine alles elas,“ rääkis Maret, „nõnda võisid ometi sina kõiges süüdi olla.“

„Ma ise hakkasin ka seda kartma ja tahtsin mitmel korral ära minna, aga proua ei lasknud, mitte ei lasknud, sest lapsed hoidsid mind väga taga.“

„Seda ma juba usun, et lapsed sind taga hoiavad,“ ütles Maret, ja kui ta natukene aega oli vaikinud, siis lisas ta: „Ja nüüd tõuseme üles ja lähme koju tagasi.“

„Ei, ei, perenaine!“ karjus tüdruk ja kargas maast, nagu tahaks ta põgeneda. „Seda ma ütlesin ainult sinule, sest sina olid mu vastu nii hea.“

Aga Maret haaras Tiina käest kõvasti kinni ja ütles:

„Sina ütlesid seda minule ja mina ütlen Indrekule.“

Sõnalausumata hakkas ta tagasi minema, vedades tüdrukut kättpidi järel, kes karjus suure häälega, nagu viidaks teda peksupingile või tapalavale. Aga kui nad jõudsid paksu metsa vahele, kus Tiina oli esiteks nii väga kartnud, et Maret pidi ta kaenlasse võtma, küsis see muiates:

„Tiina, sa enam ei kardagi seda paksu metsa?“

Tüdruk vaatas perenaisele nagu etteheitvalt otsa ja hakkas siis naerma, kuigi pisarad olid endal alles silmis.

„Kardan, perenaine, kardan veel rohkem,“ lausus ta peaaegu kogu kehast värisedes.

„Rumal tüdruk,“ hellatas Maret teda ja tõmbas ta endale nagu tulleski kaenlasse.

Kodus olid Elli ja Sass väga imestunud, kui nägid, et Maret tuleb Tiinaga tagasi, aga nende imestus kasvas aina suuremaks, kui Maret viis Tiina otseteed Mäe õuest läbi sauna juurde, kus Indrek istus õues paku otsas päikesepaistel. Õieti oleks pidanud ta juba ammugi kraavil olema, sest tema harilik tööpäev algas päikesetõusuga. Kuid isa surmast saadik oli tal tulnud imelik roidumus kogu kehasse, nagu oleks tal seal ikka veel isa laiba kandmise väsimus. Sellepärast jäi ta hommikuti nüüd sagedasti kauemaks koju, pikendades õhtuti töötunde selle eest lausa pimedani. Pealegi, nüüd oli kodus sama rahulik nagu soos kraavilgi, veel rahulikum, sest seal kohisesid puud kõrva ääres, siin olid needki sada sammu eemal. Sellest rahust joobus tal ihu ja hing.

Sellisel rahusilmapilgul viiski Maret Tiina kättpidi Indreku juurde ja ütles:

„Siin see tüdruk sul on, tee temaga, mis tahad, meie ei oska temaga midagi peale hakata, sest temal olla sinu tehtud jalad all.“

Nende sõnadega pani Maret Tiina venna ette seisma, nagu peaks see järele vaatama, kas tüdrukul on tõepoolest tema tehtud jalad all, ning jättis nad sinna paika. Seal see Tiina siis nüüd keset saunaõue seisis, ludumüts peas, pamp seljas, kõrgekontsaga kingad jalas, silmad maateral, suurevõitu kahvatu suu nagu nutul või naerul.

„Mis siis on, Tiina?“ küsis Indrek. „Mis teiega jälle on juhtunud?“

„Ma tahtsin ära minna, aga hakkasin nutma ja siis perenaine tõi mu siia,“ seletas Tiina.

„Seda ma näen, aga miks?“ küsis Indrek.

„Härra, te ju kuulsite, mis perenaine ütles — mul on teie tehtud jalad all,“ rääkis Tiina ja vaatas Indrekule suuril silmil otsa, kuhu kippusid pisarad. Indrek vahtis temale samuti pärani pilgul vastu ja tundis äkki kohmetust ning peaaegu hirmu.

„Armas laps, ma ei saa teist midagi aru,“ ütles ta viimaks. „Mis jalgadest teie räägite?“

„Iseoma jalgadest, härra,“ vastas Tiina. „Need olid nõrgad ja ei käind ja teie panite nad käima, kui tulite Mauruse juurest ja ütlesite, et ei ole jumalat, ingleid ega Jeesust Kristust. Ja kui mina hakkasin nutma, et siis ei saa ju mu jalad kunagi terveks, siis ütlesite teie, et on jumal, on inglid, on Jeesus Kristus…“

„Ning siis hakkasite käima?“ küsis Indrek, nagu ei mäletaks ta enam õieti olnud sündmust.

„Jah, siis kui te ütlesite, et…“ Tiinal jäid sõnad kurku kinni. „Just seda ma ei saagi öelda,“ rääkis ta ja silmad tulid endal vett täis.

„Öelge aga kõik ilusasti välja, ma kurjaks ei saa ega teile midagi ei tee,“ julgustas Indrek.

„Seep see ongi, härra, et teie midagi ei tee, kõik pean mina,“ rääkis Tiina.

„Aga ma ei tea ju, milles asi on,“ ütles Indrek.

„Härra, kas te tõesti enam ei mäleta, mis te mulle siis lubasite, otse vandega tõotasite?“ küsis Tiina ja vahtis uurivalt Indrekule silma. Aga see vaatas talle üsna rahulikult ja avameelselt vastu ning ütles:

„Mitte mõhkugi.“

„Siis oli minu emal õigus, kui ta ütles: mehed on kõik ühesugused,“ rääkis Tiina mõttes ja vahtis suuril silmil tühjusse. „Nad ei pea kunagi oma lubadust ja unustavad selle, et poleks südametunnistuse-piina.“

„Nüüd hakkab mind juba tõepoolest huvitama, mis ma teile tol korral siis õige lubasin,“ ütles Indrek, tõusis istmelt ja astus Tiina ette.

„Minu jalad ei võtnud enne vedu, kui te lubasite mind ootama jääda, kuni ma suureks saan, ja kui ma teil kaela ümbert kinni võtsin, siis… nüüd te teate, kuidas ma jalad sain.“

„Rumal tüdruk,“ ütles Indrek nüüd haletsevalt, istudes tagasi pakule, „see on ju paljas teie ettekujutus, et teie jalad sellest terveks said. Kui mina tõesti seda olen lubanud või isegi vandega tõotanud, siis on mul väga kahju, aga tõsiselt pole ma seda kunagi mõelnud, sest siis ma mäletaksin seda. Ma pidin isegi vastu tahtmist lubama või tõotama, sest miks ma muidu olen selle nõnda unustanud. Ma tahtsin vististi, maksku mis maksab, teid sel korral lohutada, muud mitte midagi, sellepärast andsin teile jumala, inglid ja Õnnistegija ning lõpuks iseendagi, kui jumalast ja Õnnistegijast ei jätkunud. Nõnda oli see.“

„Just nõnda, nagu ema alati ütles,“ rääkis tüdruk, kes seisis ikka veel, pamp Indreku poole. „Mehed mõtlevad ise hoopis midagi muud, kui mis nad tõotavad ja vannuvad. Aga mina ütlen teile, härra,“ ja nüüd tüdruk astus paar sammu Indrekule lähemale, „et mina poleks kunagi jalgu alla saand, kui teie poleks luband mind oodata. Selletõttu ma nii hirmus tahtsingi terveks saada, et hakkasin tõsiselt jumalat, ingleid ja Jeesust Kristust uskuma, jah, härra, just teie tõotuse pärast hakkasin ma tõsiselt uskuma ja sain terveks. Aga kui teie ütlete, et teie pole seda kunagi tõsiselt mõelnud, siis ma kahetsen, et ma olen nõnda uskund, sest mul pole siis vaja ei neid jalgu, jumalat ega Jeesust Kristust. Mitte midagi pole mul vaja, kui teie pole seda tõsiselt mõelnud, härra. Mis ma siis oma jalgadega teen? Kuhu ma nendega lähen? Ma ei taha siis kuhugi minna ega midagi teha…“

Rääkides tüdruk vahtis kõrvale, ja Indrek temale üksisilmi näkku. Tüdruku silmad olid kuivaks tõmbunud ja kilasid imelikult, kuna tema huuled värisesid. Kahvatu nägu, millel vaevalt tunda tuule ja päikese jälgi, oli surmlikult tõsine. Lõug tükkis nagu liiga ette ja kippus värisema. Suunurgad tõmblesid pisut.

Sellisena teda vaadeldes Indreku mõtted liikusid kuskil mujal. Nad sähvisid paigast paika ja sündmuselt sündmusele, mille vahemaaks olid ajuti kümned aastad. Ta leidis end männi alt, millel poomisvõllaks paras oks; ta tundis saabastes külma lund, mis hakkas seal sulama; ta nägi tütarlast, kes jooksis teda otsides mööda pimedat tänavat; ta märkas äkki karvase näoga vanameest, kes seisis laest põrandani ulatuva peegli ees, millel punasest puust raam, ja ta kuulis sama peegli purunemise klirinat; ta hoidis kellegi kõhna, kuivanud ja krobelist kätt, mis jahtus pikkamisi; ta vahtis kellegi kustunud silmi ja veriseid huuli; kuskil eemal, läbi saju ja tuisu, paistis vana ja köökus, külmast lõdisev hobusekronu, kes seisis ähmase tänavalaterna valgusel, ja Indrekule näis silmapilguks, nagu oleks temal selle viletsa neljajalgsega sugulust.

„Tiina, teie olete arukas tüdruk, olete tubli tüdruk,“ rääkis Indrek viimaks, kui oli küllalt teise juttu kuulanud, „aga te ometi teate, mis ja kuidas minuga on, nii et mõistate, kui ma teile ütlen: isegi kui ma tahaksin praegu oma tõotust täita, siis ei saaks ma seda, sest ma ei vaja naist, võib-olla ei tule teda kunagi tarvis,“ rääkis Indrek.

„Härra,“ vastas Tiina, „sest ei ole midagi, lubage mul muidu niisama teie juurde jääda.“

„Kuis ma siis muidu,“ lausus Indrek nõutult.

„Aga ega ju keegi tea, et ma muidu niisama teie juures elan. Keegi ei saa seda teada, kui ma ise ei räägi,“ seletas Tiina. „Saunas võime nõnda magada, et teie lähete isa asemele, nagu ikka, ja mina ronin ahju peale, seal on mul hea küll. Sest kui teie võisite seal magada, miks siis mina ei või.“

Indrek ei vastanud. Ta mõtles oma elu üle järele, nii et ta vaevalt teise kõrvaga kuulis, mis Tiina rääkis. Kui imelik! Teed elust mingi narrimängu, aga samal ajal usub ja ootab sind mõni tüdruk, kellele sa jalad alla pannud, võib-olla südamegi sisse teinud. Võib isegi nõnda olla, et kogu see tüdruk on sinu enda loodud ja sina oled tema jumal, tema looja, aga ometi oled selle unustanud, nagu jumal on unustanud inimesegi maailmas, saagu ta endaga siin toime ükskõik kuidas. Aga ta ei saa endaga toime, ta tuleb ja seisab keset saunaõue su ees, pamp seljas, nagu oleks ta teel juba ammust aega.

„Härra,“ rääkis Tiina, kui ta nägi, et Indrek ei vasta, „kui teile see ei meeldi, siis öelge, mis ma pean tegema. Ma teen kõik, mis te tahate, ma lähen kas või Vargamäele perenaiseks.“

„Seda mitte, Tiina,“ ütles Indrek. „Ma mõtlesin nimelt, et kõik oleks võinud ehk teisiti olla, kui ma oleksin varemalt teadnud, et teie see Tiina olete. Siis oleks ehk linnas see kõik tulemata jäänud.“

„Perenaine arvas, et minu pärast see ehk kõik tuligi,“ ütles Tiina, „ja mina ise arvasin sedasama, sellepärast tahtsingi ma mitu korda ära minna.“

„Ei, Tiina,“ vastas Indrek, „see, mis tuli, oli juba ammu enne teid tulemas ja sellepärast ei võinud teie selle põhjuseks olla, aga küll oleksite võinud teie takistada, et see nõnda poleks tulnud. Te oleksite võinud minu sel korral päästa, Tiina, kui te oleksite öelnud, et olete jalutu Tiina Mauruse päevilt.“

„Ma ei julend, härra, ma küll katsusin, aga mitte ei julend,“ ütles tüdruk. „Ma poleks seda tänagi julgend, aga mul tuli meelde, mis teie mulle eile saladuste kohta ütlesite, ja siis julgesin.“

„Hea seegi,“ ütles Indrek.

„On see tõesti teie meelest hea, härra?“ küsis tüdruk õnnelikult.

„Muidugi, Tiina, see on väga hea,“ ütles Indrek.

„Teie ei aja siis mind ära?“ päris tüdruk, nagu ei usuks ta oma kõrvu.

„Kui tahate just igal tingimusel…“

„Ma tahan ükskõik kuidas.“