Võrumaa jutud/Jaaniöö

←Tondipesas

Võrumaa jutud Juhan Jaik

Sisaskid→

EPUB

Jaaniöö

Ammu-ammu oli too imelik jaaniöö. Nii ammu, et ka see saja-aastane vanamees, kes elab otse Munamäe kõrval neljakandilises onnis, et ka tema selle sündmuse üle järelepärijale peab vastama: „Ei mäleta, mitte ei mäleta.”

Aga et see lugu tõesti sündis, selle tunnistuseks oli too must kivi Rõuge kiriku seinas, mille aga sõja ajal suurtükikuul lõi välja. Too kivi muutus just tollel jaaniööl mustaks, kui sündis Munamäel see õudne lugu.

Oli siis korra jõudnud kätte jaanilaupäev, mida vanasti võrratult pühitseti Võrumaal. Siis, kui päike laskus alla ja metsatukad – kauged ja lähedadki – sulasid pehmesse sinasse, kui nende vahelt järvedelt tõusev udu mähkis nad õrna ööhalli, kui vaid põline Tõrvapalu kangekaelselt kisendas läbi öö, et tema on pime ja must, siis aga muutus taeva­laotus. Ta sai roosapehmeks, kuna lääs lõkendas veel kisendavalt. Tollest läänetaeva öö otsa kestvast helgist siis särasidki heledalt Rõuge kiriku torn ja esikülg ning Tõrvapalu kuus­kede ladvadki sätendasid, otsekui oleksid kuuskede teravad okkad rebinud ülelendavatelt vareseparvedelt verd, mis jäänud peente pärlitena ladvaharude külge sätendama. Aga mäe­ladvad, mis kui määratud püramiidid tõusevad kõigest kõrgemale, nendegi harjalagendikel või tiputukkadel mängles eha salapärane helk. Oli kui hooletu pintsliga tõmmat piki valget kasetüve suur punane värvilarakas, oli virutet sinna hoo ja vihaga, et kaselehtedele ja männiokstelegi len­nanud piisad.

Aga tund saabus ometigi, mil hämarus tihenes. Siis ilmu­sid mäelatvadele tuled. Paistis neid silma kaugelt ja lähedalt tuhandeid, olid kõrgemal metsadest, leidis silm neid kõrgelt pilvedegi alt, sest läbi öö ei seletunud silmale mägi, millel põles jaanik. Tuled vilkusid kaua, kestis kogu öö too kirendus üle kogu Võrumaa, sest jaanikuid säras rohkem sääl kui tähesilmakesi taevas, nad virvendasid salapäraselt, olid kui elavad olevused, kes pilgutasid teineteisele tervitavalt silmi.

Aga Munamäe jaanik oli alati suurem kõigist, sest see pidi paistma üle kogu eestlaste maa. Sinna laoti ikka määratu virn puid ja kui leek neelas tolle üleni, siis sädeles selle kuma laial Peipsil suuremalt kui koidupuna, mis tõuseb Peipsi idarannalt. Oli nii selgesti näha siis Munamäele suur Peipsi, et nägid jaanikulised, kuis kalad ehmunult vahtisid järve põhjast ennenähtamatut ööpilti. Ja oli näha ka, kuis Saares lendasid Kaali august taeva poole mõõtmatud tule- ja suitsusambad ja kuis purjekad ronisid üle sinimere kaugele kui usinad mardikad.

Suured rõõmupäevad olid jaanikupeod Munamäel. Kiheles alati siis Munamäe ümbrus rahvast, kes kogunenud kaugelt ja lähedalt. Oldi rõõmsad niipalju kui osati, ja kui saabus uus päev, olid igale poole viivad teed üle ujutatet rahvast, kes lahkus jaanipeolt.

Aga korra pidi asi minema hoopis teisiti. See tuli sellest, et mõni nädal enne jaanipäeva leidis külamees Tabi metsast poolsurnud vanapagana. Too oli vana metselukas, jäänud nõrgaks ja armetuks, ehk oli teistest omasugustest maha jäet surema. Tabi vaadelnud esmalt kohkunult karvast imelooma, aga kui ta selle seisukorrast aru sai ja nägi, et õnnetu nägu palju sarnanes inimese omaga ja et tal silmad olid hädast nutused, läks Tabi süda haledaks. Ta tuli talle kodust hobusega järele ja viis vanapagana ära koju.

Ei julgenud Tabi vanapaganat võtta tuppa elama. Ta lukustas tema aita, kuid vedas enne koormaid värskeid heinu sinna sisse, et vanamehel poleks küljel kõva. Siis jootis ta teda piimaga ja söötis kartulitega, ja juba mõne päeva pärast oli vanapagan terve ja priske. Tabit, tema perenaist ja lapsi nähes muutus vanapagana nägu lahkeks ja ta rääkis midagi paganakeeli ja liputas sõbralikult saba. Olid kenad päevad need, kui Tabi lapsed mängisid vanapaganaga, kui see laskis pää imelikult longu, kui lapsed kepiotsaga sügasid ta kuklatagust.

Tabi hoidis vanapaganat salaja enda man, sest ei võinud tulla siis hääd, kui inimesed sest kuulda saaksid. Aga vanapagan ise ei teadnud ettevaatusest midagi. Juba ta vist arvas, et kõik inimesed on nii hääd kui Tabi perekond. Ta õppis lastelt laulma, ja õöd-päevad kuuldus Tabi aidast imelikku joru. Kole hääl oli tal ja öösiti karjus ta päris kõvasti karjalaste laule, kuid küla koerad tundsid selles hääles midagi võõrast ja ulgusid kogu öö. Küll katsus Tabi seletada märkide abil vanapaganale, et ta oleks vait, aga ei too sellest aru saanud. Vanapagan oleks võinud tuua kaela Tabile suuri sekeldusi ja Tabi tuli otsusele, et vanapagan tuleb meelitada metsa tagasi.

Aga ei see kerge olnud. Nagu Tabi sai vanapagana väravani, pööras viimane kohe ümber ja asus rahulikult aita tagasi ja hakkas laulma. Kuid korra ööl, kui vanapagan kangesti norskas, veeretas Tabi ta vankrile ja vedas sügavasse metsa. Kuid hommikul oli vanapagan juba tagasi.

Tabi oli paganaga hädas. Juba teadsid külas kõik, et Tabil on kodus vanapagan. Käisid kõik vaatamas imelikku meest. See kestis nii mõne nädala, kuid siis ulatusid need jutud juba kirikuõpetaja kõrvu.

See juba teadis, mis vanapaganaga tuleb teha. Oli ju parajasti jaanilaupäev. Munamäel oli hiiglapuuriit juba valmis laot­. Kuid täna tahtis ka kirikuõpetaja jaanipidu kaasa teha. Mitmekümne mehega tulid nad Tabi tallu, sidusid vanapagana käed-jalad kinni ja viisid Munamäele, seadsid tuleriidale, et pahale vaimule teha otsa.

Aga ei olnud õhtu veel. Vanapagana hukkumist pidi nägema kogu rahvas. Selleks nad jätsid vanapagana veel sinna ja panid vahid juurde, et ei saaks kuriloom põgeneda ära.

Kuid õhtu eel juba kogunes mäele määratu rahvaparv. Kihelesid põõsad ja puuladvad inimestest ja salasosin käis suust suhu. Pappki oli aegsasti platsis ja pidas pikka kõnet kurjast vaimust ja jumalariigist. Kuid kui vilksatas kaugelt, vist Otepää mägedelt, silma esimene jaanituli, lõpetas papp kõneluse ja süütas tuleriida põlema.

Sügav vaikus tekkis nüüd. Ei ainustki häält kuuldu­nud. Vaid keset Peipsit, keset laia Läänemerd võib olla nii­sugune vaikus, kui tuuled puhkavad taevas. Kostis vaid kasvava leegi nõrk sisisemine ja mõni üksik söepraksatus.

Aga juba suitsu lõhn tungis vanapagana ninna. Kuuldus riidalt suur aevastus, nagu puristaks põder sügavas metsas. Kuid siis vast aimas vanapagan tuld ja üle kogu ilma kõlas valus, lõikav vanapagana appihüüd.

Aga siis sündis alles ime. Olid äkki kadunud Munamäelt puud, kogu mägi oli muutunud korraga ümmarguseks kui muinasjutulise linnu pesamuna ja libedaks kui jää. Ning kellegi jalad ei püsinud enam sellel pinnal, kogu rahvameri libises suure hädal­dusega pärimäge alla ja mõne silmapilgu järel piiras Munamäge suur siplev rõngas hunnikusse kuk­kunud inimestest, kes püüdsid pääseda jalule üksteise alt. Olid ehmunud kõik sellest ja taganesid mäe mant kaugemale, et näha, mis sünnib edasi.

Aga nägid – tuleriit oli mäele jäänud alles ja põles. Selle oli papp kinnitanud sinna mäeladvale ristimärgiga kinni ja ei seda jõudnud võita vanapagana jõud. Kuid ta karjus sääl appi veel, kuuldusid inimeste kõrvu põleja hirmsad hädaldused, mis tegid südame pehmeks. Ja rahva seas tõusis nurin papi vastu, kes tahtis põletada vanapaganat. Ütlesid kõik, et papp on kuri ja tema tegu pole hää. Et ei või põletada vanapaganat, kes elas metsas rahulikult.

Sellest rahva arvamisest said julgust tublimad mehed. Juba hüüdis keegi:

„Kis om julgõ ja lätt mäkke ja pääst vanapagana valialõ? Tulko üten, ja ei massa huuli, kui pakan palas.”

„Minke ruttu appi, muidu palas är.”

„Toogõ ruttu redeli ja nööri, ega muidu üles ei saa...”

Aga juba nad nägid, et Tabi ronis mäkke. Oli imelik too minek. Hammastega pures ta mäkke astmeid, kuhu pärast kinnitas jala, küüntega kraapis ta mäge, nii et verised jäljed jäid järele, kuid Tabi jõudis edasi. Paistis too vaatajaile kõigile, ka neile, kes olid teisel pool mäge, sest mägi oli saa­nud läbipaistvaks kui klaas ja sinna otsa roniv inimene näis õhusrippuvana, nagu ämblik, kes oma köit mööda ronib taeva.

[PILT 2]

Aga Tabi jõudis juba üles ja kadus leekidesse. Hirmul vaatles rahvas sündmust, sest põlevast tulevirnast lendas nüüd kõrgele üles määratu tihe sädelend. Kuuldus tule vihane vingumine ja suitsutomp, mis laanekuusena tõusis taeva poole, sai löödud segi ja kogu mäehari vajus paksu suitsu, millest harva paistis läbi kohutav punane leek.

Aga Tabil oli õnne. Pea ilmus ta suitsust nähtavale ja talutas kättpidi vanapaganat, kelle nahk oli kõrbenud tules lagedaks ja siledaks. Ei olnud enam karvakübetki, isegi päälael sarvede ümber mitte. Värises surmahirmust ja oli segane lämbumisest. Kuid toibudes tõusis ta äkki lendu, tegi suure keeru õhus ja laskus siis talude taha metsa maha, kust tuli kuuldavale kiire jooksumüdin.

Rõõm valdas rahva. „Elägu Tabi, elagu, elägu Tabi, tubli miis!...” kuuldus kogu aeg, kui Tabi laskus mäest alla. Rahvas piiras ta ümber, tahtis pigistada katki ta.

Aga vahepääl oli muutunud Munamägi jällegi endiseks, ning rõõmuga ruttas rahvas sinna üles. Praksudes põles suur jaanik, maailm oli jaanikutega kui taevatähtedega üle külva­t ja igast metsatukast vilkusid nad vastu kui jaaniussid. Kaugel Saaremaal tõusis Kaali august taeva poole üles mää­ratu tulesammas ja Tori põrgusuudmel mängisid kuradikutsikad. Kestis pidu hommikuni. Siis vast valgus rahvas koduteele.

Aga papp oli jooksnud surmahirmus kodu poole. Oli jooksuhooga põrganud vastu kirikuseina ja saanud surma, kuna see kivi kirikuseinas muutus mustaks.

Aga Tabit ootas kodus üllatus. Nägi, et sooheinad aidas olid muutunud kõige paremateks ristikheinteks ja vanker, millega ta vanapaganat metsa vedas, muutunud ilusaks vedru­vankriks. Tabi kõhnad lehmad olid muutunud lihavaiks ja ammusid kui pasunad.

Vanapagan jäi kadunuks. Aga järgmisel jaanipäeval lei­dis Tabi, et vanapagan oli öösi käinud tema õues. Tabi tun­dis hästi ta sõrajälgi. Järgmiseks jaaniööks viis Tabi aita vaka kartuleid ja püti piima. Kuid hommikul olid need mõlemad tühjad, aga kummagi põhjas oli suur kuldraha.

Tabi pojad, kes mängisid vanapagana sarvejurakatega ja sõbralikult sügasid tema kukalt, said tublideks meesteks.

Aga veel nüüdki käib vanapagan igal jaaniööl Tabi õuel, kuid ei näita end inimestele. Vist elab ta kuskil tihedas võsastikus, sööb mättalt marju ja pikutab päikesepaistel.

1923