Võrumaa jutud/Tondirätsep ja karud

←Peninukkide Kirges

Võrumaa jutud Juhan Jaik

Kukku→

EPUB

Tondirätsep ja karud

Seda oli harva, kui vana Põdraaugu onu Siirak tuli meile külla, aga mõnikord ta ikka tuli kah. Ta elas kuskil sääl kaugemal, teises vallas, oma lastelaste juures. Mõnikord ta võttis ette teekonna meie valda sugulaste vaatamiseks ja siis astus sisse ka meile. Siis kui isa oli olnud veel noor ja onu Siirak polnud veel nii vana, siis nad olid saanud sõbraks. Ja seepärast ta tuli ikka vaatama oma sõpra, kui liikus meie vallas.

Kui ma kuulasin päält, kuidas nemad rääkisid omavahel vanadest asjadest, siis ma ei saanud veel aru, mispärast onu on juba nii hall ja käib raske sammuga, aga isa on veel kõva mees. Aga ometigi ju nad olid kord ühekõvused, siis kui käisid koos Sõrestu metsas raiumas liipreid. Mis on onuga juhtunud, et ta tihti räägib, et ei tea, kas enam näemegi, alati ta ootavat, kunas ükskord teel va Liiva-Annus, surm, astub talle vastu ja viib ära. Aga hulga aja pärast alles mõistsin, et kõik see asi tuli sellest, et kui nad koos raiusid liipreid sääl Sõrestu metsas, siis minu isal oli kõigest kolmkümmend aastat elatud siin maailmas, onul aga viiskümmend. Nüüd aga isale oli korjunud aastaid juba viiskümmend, onu selle aja jooksul oli suutnud koguda oma turjale juba seitsekümmend aastat. Sellest see asi kõik tuligi, et Siirak näis juba väga vanana, isa aga oli nii­sugune nagu kõik muudki isad.

Onu Siiraku tulemise üle meil kõigil oli hää meel. Ta tuli ja istus meil mitu tundi ja mõnikord oli ka öösel meil ning igaüks tahtis ajada temaga juttu. Ka mina tahtsin ajada temaga juttu, sest ta polnud niisugune nagu teised suured inimesed, kellel alati ajapuudus ja lõpetavad lastega jutu ruttu ära. Onu Siirak aga, kui hakkas rääkima, siis ei rääkinud kunagi nii, nagu teised suured inimesed, vaid rääkis nii, et suurtel inimestel oli hää kuulata, lastel aga veel parem.

Seepärast, kui Siirak tuli, siis ma ikka hoidsin tema ligi ega läinud kaugele. Ja ootasin, kuni onul suurte inimestega jutu­ajamises tuli väike vaheaeg, siis alustasin temaga ise oma juttu.

Oi, hää onu oli Siirak, kuldne onu oli. Seepärast ma alati pakkusin talle kõike, mis mul oli. Ükskord ma pakkusin talle kompvekki, et onu suu saaks ka magusaks ja säält tuleks välja magus jutt. Kui ma seda tegin, siis onu ei võtnud seda komp­vekki vastu, aga magusat juttu alustas siiski.

„Oi, poja Juna,” – ta kutsus mind millegipärast Junaks – „ma ei või süüa kompvekki, mitte ei või. Kus minu vana­inimese hambad seda kannatavad. On niisugune tuline valu, kui kompveki tükk läheb haige hamba auku. Ja kas minul, vanal inimesel, neid valukesi niigi on vähe, et oleks suurt isu hambavalu järele? Need, kes veel ei tea, mis tähendab valu, need toppigu küll omale kompvekki igasse hambaauku, küll siis teavad ja saavad targemaks.”

Aga kui ma ikka pakkusin, siis onu läks noomivaks.

„On need praeguse aja noored kah, ikka uhkustavad oma kompvekkidega. Kui sinusugusel poisil, Juna, on kompvek käes, siis kohe on süda rõõmu täis ja jookseb näitama igaühele. Ega vanasti nii ei olnud, siis iga poiss nosis omaette...”

Aga mina katkestasin teda:

„Aga, onu, isa räägib, et vanasti ei olevat olnudki komp­vekke.”

„See on õigus, kompvekke ei olnud, ära aga seepärast arva, et meie imesime tühja päkka. Meil olid teised asjad, mida pole nüüd olemaski. Vanasti meie ei teadnudki, misasi see kompvek on, aga kas praegusel ajal lapsed saavad enam näsida karu-kintsu? Oled sa, Juna, söönud karukintsu? Ei ole? No vaata, aga meie sõime karukintsu iga pühapäev. Ema tõstis meile kätte suure karu kintsuluu, see oli pikk nagu aiateivas. Vanem vend võttis kinni ühest otsast, mina teisest ja närisime selle luu küljest siis magusaid lihatükke, kuni meie suud sattusid kokku ja teise huul sattus teisele hammaste vahele.

Seda söömist vahtis aga alati päält meie koer Tsui. Ta silmad ootasid seda aega, millal meie oleme selle kondi oma parema oskuse järgi söönud puhtaks ja kont siis antakse temale ümbersöömiseks. Tsui oli väga tark peni. Kui meie enam ei osanud kondi küljest midagi saada kätte, siis Tsui oli see mees, kes alles näitas, kuidas peab sündima õige kondipuhastamine. Meie selles asjas ei saanud kunagi nii targaks kui Tsui, mis tuli sellest ikka, et meie kõht sai niigi täis, polnud suuremal tarkust vajagi. Juba ema oskas meile anda parajasti nii palju, et meie kõhud muutusid süües nii kõvaks ja suureks nagu kartulikotid. Just nagu kartulikotid, sest pärast söömist läbi kõhunaha võis kombata, kui ilusasti ja sõbralikult meie kõhus suutäis istus suutäie kõrval.

Aga Tsui, kes alati suure isuga ootas meie söömise lõppu ja kondi üleandmist tema hammaste vahele, tiirutas oodates sabaga. Kui see juhtus väljas, siis pärast leidsime ikka, et Tsui oli oma pehme sabaga hõõrunud muruheina oma istme tagant ja kaevanud sinna augu asemele. Meie, kui kõht oli juba täis, kohe halastasime Tsuile, sest juba mitu korda sabatiirutamisest ta oli saanud sabaluu krambi. Nii magus oli karukints.

Ja kui Tsui sai lõpuks selle kondi kätte, siis hoolimata sellest, et ta teadis, et meie oleme tema hääd sõbrad, ta siiski nagu kartis veel, et tahame võtta luu ta käest tagasi. Ja Tsui siis jooksis minema tulise rutuga, süllapikkune karu kintsuluu risti hammaste vahel. Mõnikord, kui õuevärav polnud täiesti lahti, siis Tsui jäi joostes oma luuga värava vahele kinni ja rabeles sääl tüki aega, enne kui pääses jooksma edasi.

Lagedal põllul, kust igale poole võis näha, kas mõni vaen­lane, mõni teine maias koer ei ilmu äkki tema konti vägisi käest võtma, niisugusel lagedal kohal Tsui istus maha ja algas seda õiget kondipuhastamist. Ka meid ta ei lasknud siis enda lähedale. Tsui oli omast meelest väga kaval koer, kui ta ei tahtnud meile näidata oma kunsti. Sest ta arvas, et siis meiegi oskame süüa kondi puhtamaks, ja see oleks selge kahju Tsuile.

Kui Tsuil oli kõht täis, siis ta nägu läks väga murelikuks. Tsui oli nüüd nagu rikas mees, kellel alati on suur mure, kuhu peita oma varandus varaste eest. Sellest nägime meie, ja Tsui ise vahest mõistis ka, et rikkus küll teeb ühelt poolt õnnelikuks, aga teisest küljest toob kaasa niisugust suurt muret ja südamenärimist, millest enne polnud aimugi.

Kui rikas mees viib oma varanduse panka, siis Tsuil oli ka oma pank, kuhu ta viis oma väärtasjad – pooliti näritud kon­did, täiesti ära näritud kondid, kurja lehma mahalõigatud sarveotsad, kodukeedetud seebi tükid, mida nuusutades Tsui oli teinud kindlaks, et see on kunagi olnud liha, kuid perenaise poolt keetmise juures nii ära rikutud, et sööks küll, aga ei lähe sisse. Aga Tsui teadis, et kõik päevad pole saamapäevad, kõik on küll söömapäevad, ja seepärast ta viis kõik oma leitud vara­natukese hoolega oma panka, et hädakorral oleks võtta nagu vanast võlast. Väga tark ja ettenägelik koer oli see meie Tsui.

Aga see Tsui pank, see oli mets. Ta viis kõik, mida ta tahtis peita, metsa. Sääl ta viis oma kondi tiheda põõsa alla, kiskus jalaküüntega lehepuru üle ja siis alles tuli koju oma majavahtimise tööle tagasi.

***

Aga mõnikord meie Tsuil olid ka niisugused päevad, millal ta ei vaadanudki kontide pääle. Need päevad olid niisugused, mil Tsuil oli söömiseks küllalt selget lihagi. Tsui käis alati kaasas ka karujahilistega, oli nendele alati abiks mesikäpa tabamisel ja seepärast tal oligi täielik õigus saada osa saagist omale. Kuna karul on hulk liha, mis inimesele ei maitse, siis päris Tsui selle osa omale, mida ei söönud inimesed ja millest ei keedetud seepi. Ja nii Tsuigi sai maiustada oma eluajal niisama nagu meiegi. Aga see hää elu lõppes Tsuil väga halvasti, sest ükskord üks karu murdis ta maha.”

„Kuidas juhtus see?”

„See juhtus väga naljakalt. Vanasti neid karusid meie maal oli väga palju ja nendega juhtus imelikke lugusid. Aga kõigist karulugudest see lugu oli kõige imelikum. Ja seda ma nägin ise ka oma silmaga.

Karusid oli palju siis metsades. Nad tegid tihti kurja ja seepärast peeti nende pääle jahti, et neid hävitada ja panna neid kartma inimesi. Raske jaht oli see karujaht, sest mõnigi kord mees läks metsa küll oma jalaga, aga toodi tagasi teiste õlgadel, sest karu oskab kaitsta oma nahka ja temaga kokku puutumine pole naljaasi.

Aga ükskord sigines meie läheduses metsa üks karu, kes ei kartnud inimesi kuigi palju, aga keda jahimehed siiski ei saanud tabada. See karu tegi alles tükke. Tal oli niisugune peenike haistmine, et tundis inimese lõhna juba kaugele ka pärituult, ja alati ta nagu teadis, kas inimesel on relva kaasas või ei ole. Kui keegi käis metsavahest teed ilma relvata, siis see Mürakaru, nagu teda kutsuti, tuli kimbutama. Aga ennast ta kimbutada ei lasknud. Nagu jahimehed läksid metsa, nii Mürakaru tõusis oma magamisasemelt üles ja läks kuhugi õige kaugele vaatama, kuidas säälpool elatakse ja ollakse. Jahimehed leidsid ta jäljed kätte, asusid teda jälgima. Kui nägid, et karu jäljed viivad hoopis teisele maale, siis kütid pöördusid tagasi ja meel oli neil hää, sest nad teadsid, et karu on nüüd läinud nii kaugele, et vist enam ei tulegi tagasi.

Aga teisel päeval karu ilmus õuele või aeda, võttis selga mesipuu ja viis selle kaugele metsa tühjendamiseks. Kui talle jõuti jälile, seniks oli tal mesi söödud ja otsitud puhkamiseks niisugune koht, kuhu kütid järele ei saa. Niisugune oli see Mürakaru.

Minu isal oli siis üks vend, kes elas meie juures. Ta oli olnud enne peenike, hästi väljaõppinud rätsep, aga siis ta silmad olid jäänud töntsiks, et ei näinud enam niiti nõelasilma ajada ja õmblemisest ei tulnud ka enam kuidagi asja. Ükskord, kui ta veel polnud nägemise poolest nii tönts, siis üks mõisa opman tellis temalt lambanahka kasuka. Vanalell, nii me seda rätsepat kutsusime, oli väga rõõmus selle üle, et isegi peeni­kesed mõisasaksad tellivad temalt kasuka. Ta teadis, et varsti ta peab panema rätsepaameti käest nurka halva nägemise pärast, aga selle kasuka tahtis teha veel valmis. „Algasin oma ametit takuriidest tööpükstega, aga lõpetan toreda saksa kasukaga,” nii ütles vanalell, asudes oma viimsele tööle.

Kuidas ta seda kasukat tegi, kes seda siis kõrvalt vaatas. Kui aga ta saatis kasuka mõisa opmanile ära, siis varsti opman oli ise tagasi ja kirus kõva häälega.

„See pole kellegi kasukas, see on tont,” ütles ta, raputades kasukat käe otsas. Ja kui inimesed tulid juurde vaatama, siis selgus kõigile, et vanalell oli õmmelnud tondi. Mõned nahad olid äärtpidi õmmeldud kuidagi kokku, aga suurem osa lipen­das lahti. Vanalell oli pimedast pääst kobanud lahtisi nahku ja õmmelnud neid siis kokku, nagu juhtus. Viimaks ta arvanud, et on juba õmmeldud küllalt, ja kuulutas siis kasuka valmiks. Tulnud aga viimase asjana meelde, et kasukal peab olema ka tripp. Kuidas ta õmbles seda trippi, seda keegi ei näinud, aga ta oli torkinud niidiga läbi kogu nahahunniku nii, et see oli pundar, mida oli ainult noa abil võimalik harutada lahti. Ja opmanil oli õigus – see polnud kasuka moodigi, küll aga oli kole karvane mütsakas nagu tont.

Sest ajast, kuigi vanalell ei võtnud enam nõela pihku, hakati teda kutsuma Tondirätsepaks. Tondirätsep siis elas meil mõne aja ja viimaks ta saadeti linna tohtrite juurde, kes tegid ta silmad peaaegu terveks, aga rätsepat tast enam ei saanud kunagi.

Ta käis ka alati teistega koos karujahil, aga vähe oli tast kasu. Ta nimelt igatses leida karu pesa, et saada omale noor karupoeg, keda õpetada kodus tantsima ja hakata siis karutantsitajaks. Niisugune amet talle meeldis. Mõned soovitasid talle küll õppida hambakaksajaks, kes kisub inimestel välja kõik need hambad, millel auk sees, pillimeheks, kes käib mööda külasid ja mängib ja laulab inimestele ilusaid laule, aga Tondirätsep öelnud, et niisuguseid on isegi täis kõik maailm, tema aga ei taha hakata muuks kui karutantsitajaks. Saaks ainult kätte kustki karupoja, siis amet oleks varsti valmis.

Aga karud nagu teadsid Tondirätsepa tahtmist ja ükski neist ei jätnud oma poegi nii hooletusse, et mõni neist oleks sattu­nud Tondirätsepa kätte. Kui noored karud metsas vast läksid julgemaks, siis kui vana karu hüüdis, et Tondirätsep tuleb, siis väikesed karujõmpsikad sibasid peitu nagu murumunad. Ja ühtegi neist ei saadud kätte.

Aga ümbruskonna rahvale tegi ikka muret see suur vana Mürakaru. Ükskord mõisasaks oli sõitnud öösel kiiresti kodu poole ja kangel sõidul ta tõld äkki lennanud küljeli ja härra kukkunud uue kasukaga kaelani teeäärse kraavi porri. Vaadanud – suur kivi olevat olnud veeretatud teele ette. Parun arvanud, et seda on teinud külapoisid, aga kui näinud, et kivi ümber olnud karu jäljed, siis teadis, et selle vingerpussi meisterdas talle vana Mürakaru ise.

Parun määras suure summa sellele, kes tapaks maha selle suure karu. Inimesed läksid raha pääle ahneks ja siis igaüks hakkas püüdma karu.

Mehed kaevasid metsadesse suuri auke, kuhu panid põhja kaugele lõhnavat liha. Kui karu oleks hüpanud sinna auku seda liha sööma, siis ta poleks säält enam välja pääsenud. Aga karu ei läinud nendesse aukudesse. Mõni mees viis metsa mesikärgi ja hobuseliha ja valvas lähedal karu tulekut kogu öö, aga karu just sel ööl oli käinud kodus ja viinud säält ära mõne looma, mida arvas maitsvaks.

Kütid olid väga kurjad ja, näidates käega metsa poole, õhkasid:

„Vaat, sääl metsas on ta, aga kätte teda ei saa!”

Sügisel hakati püüdma karu teisel viisil. Siis pandi kotti elus põrsas, niisugune, kes vingub hästi palju ja teeb ilmatut kisa. Selle vinguva põrssaga sõideti siis mööda metsateid ööl ja päeval ja rees istuv mees hoidis püssi käes, et kui karu tuleb põrsast murdma, siis lasta ta maha.

Aga karu laskis meestel vingutada põrsast paar kuud, aga ei lasknud ennast sellega meelitada võrku.

Inimesed siiski ei kaotanud usku ja arvati, et olgu see karu kui kaval tahes, ükskord ta ikkagi langeb lõksu. Sada korda on kaval, aga saja esimesel korral ei saa aru inimeste kava­lusest ja satubki küttide kätte.

Ega seda Mürakaru keegi oleks saanudki kätte, kui see karu ise poleks olnud suur naljasõber. Ainult, et ta armastas nalja, seepärast ta sattuski meile kätte.

Minu isa sõitis kord hilisel õhtul linnast. Püssi tal polnud kaasas ja ei teadnudki karta midagi. Isa mõelnud parajasti sel­lest, kas ta maksis linnas silkude eest palju raha või vähe, kui äkki hobune ehmunud kõvasti ja pistnud tuhatnelja jooksma. Samal silmapilgul vana Mürakaru hüpanud rekke niisuguse hooga, et tõuganud isa reest välja lumme. Kui isa tõusnud üles, polnud näha enam hobust, rege ega karu, ainult olnud kuulda, kuidas regi paukunud kaugemal teel kõvast sõidust.

Isa arvanud, et karu kukkus reest ka välja ja hobune sõidab edasi. Siis isa roninud puu otsa kõrgele, et karu ei saaks teda kätte. Sääl ta oleks istunud hommikuni ja võib-olla oleks külmanud äragi, aga õnneks olnud teel veel hilisemaid sõitjaid jn neid nähes isa tulnud puu otsast maha ja laskis sõidutada enese koju.

Kodus aga vahepääl oli suur imelik lugu juba sündinud. Meie ootasime õhtul juba kõik isa tulekut ja see Tondirätsep oli parajasti rehe juures. Sääl Tsui hakanud kõvasti vinguma ja haukuma ja vahtima kaugele teele. Tondirätsep näinud, et hobune kihutanud kodu poole nii kõva kiiruga, et kohe olnud selge, et on midagi juhtunud.

Vanalell-Tondirätsep saanud veel parajasti teha reheuksed lahti ja ise tulla välja, kui hobune juba hüpanudki temast mööda rehe alla, suur karu aga reel. Tsui hüpanud ka nende järele rehe alla, kuid Tondirätsep pidi lükkama uksed kinni, et karu ei pääseks enam välja.

Karu muidugi oli tahtnud teel murda hobust, aga kui sattus hüppega reele, siis see sõit meeldis talle nii, et tal läks mee­lestki katsuda murda hobust või hüpata reelt maha, ja laskis ennast sõidutada. Hoidis esimeste käppadega reepääst kinni ja muudkui kihutas. Ainult seda ta ei aimanud, et hobune hirmuga sõidab ikka koju ja võis viia tema rehe alla lõksu. Niisuguse naljaka sõidu tegi see vana Mürakaru.

Tondirätsep tõstis kisa ja kõik küla mehed jooksid kokku. Rehes oli kuulda suurt kolinat, võis arvata, et karu tahab murda hobust. Aga õnneks oli Tsui sees ja nagu karu tahtis minna hobuse kallale, nii Tsui hammustas teda valusast paigast. Karu hakkas siis rehe all ajama taga Tsuid, see aga kargles eest ära. Karu peksis pääd vastu seina kiire jooksuga pimedas. Viimaks oli kuulda Tsui haledat vingumist ja suurt kolinat. Pärast selgus, et karu saanud käpaküüntega lüüa Tsui selga, aga sellejuures jooksnud pääga redeli pulkade vahele, millest redel kukkus, ja karu jäi sinna kinni.

Kui rahvas oli koos, siis mõeldi sellest, kuidas päästa hobune välja nii, et karu jääks sisse. Siis tehti seda nii, et mindi rehetoa ukse taha ja tehti sääl kõva häält. Arvati, et hobune selle hääle pääle tuleb ukse ligi, karu aga kardab ja hoiab kaugemale. Siis tehti uks ettevaatlikult lahti. Hobune oli rehe all kolistades juba murdnud ühe aisa ja teise küljest oli siis pääsenud ka lahti ja hüppas ukse avanedes suure hooga rehetuppa. Poleks puudunud palju, kui mõni mees oleks jäänud kogemata hobuse jalgade alla. Karu tahtis tulla ka, aga tema eest löödi uks kinni.

Nüüd mehed jäid valvama ööseks reheuksi, et karu ei murraks neid lahti ja ei põgeneks ära. Teisel päeval peeti aru, mis nüüd karuga teha.

Kõik olid selle poolt, et karu tuleb tappa maha. Ainult Tondirätsep oli vastu. Tema tahtis õpetada karu tantsima.

„Mine ikka, noore karu sa kuidagi veel õpetad tantsima, aga vana karuga pole enam midagi teha, vana karu on juba kuri,” seletasid teised mehed.

„Aga kust ma siis saan omale karu?” küsis Tondirätsep.

„Otsi metsast poegi.”

„On otsitud, aga pole leitud. Mitu aastat olen oodanud ja viimaks võin enne surragi, kui saan omale karukese. Aga kas teie ei arva, et see karu just toob kevadel pojad?”

„See võib küll olla, aga kus sa teda hoiad kevadeni.”

Tondirätsep seletas:

„Nüüd on varsti lähedal niisugune aeg, millal karad jäävad talveunne. Las ta siis magab oma une kevadeni maha, uksed naelutame kõvasti kinni. Kevadel võtame pojad, vana karu aga paneme puuri. Ja kui ma siis käin mööda maad kolme karuga, siis see rahatulek on hoopis suurem, kui ühe kutsikaga hul­kudes.”

Viimaks Tondirätsepa nõu järgi tehtigi. Rehetuba suleti kõvasti, ustele veeretati väljapoole ette rasked palgid ja kivid, et karu ei pääseks välja. Ta oli mõne aja rehe all rahutu, siis aga jäi vaikseks ja uinus oma talveunne.

Aga Tsuile ta oli löönud nii suured haavad, et see suri. Aga poleks Tsui olnud sääl, karu oleks murdnud hobuse ära.

Tondirätsep sai parunilt suure summa raha, et oskas parajal ajal sulgeda reheuksed ja panna karu kinni. Selle rahaga tehti talvel suur raudpuur, kuhu kevadel Mürakaru pidi asuma elama.

Kui kevad tuli, siis Mürakaru tõigi ilmale kaks poega, kellele meie panime nimeks Madis ja Mikk. Ükskord suur raudpuur nihutati otse rehetoa ukse vastu ja tõsteti siis uks eest ära. Mürakaru arvas, et pääseb välja, ja tuli puuri, kuid rauduks löödi ta järel kinni. Nii ta sinna jäigi. Poegadele seoti rõngas kaela ja asetati teise puuri. Siis nad toodi õuele välja.

Tark mees oli see Tondirätsep, ta teadis kõik, kuidas karu­dega tuleb teha. Ta läks linna ja ostis säält ühe ilusa häälega leierkasti, mis mängis ilusaid tantsulugusid. Ja siis oli meil mõlematel tööd. Mina olin parajasti nii suur, et jõudsin vändata leierkasti, mulle jäigi see ilus amet. Kui leierkast mängis, siis Tondirätsep tõi välja Miku ja Madise ja õpetas neid tantsima. Küll sellest sai nalja ja naeru meile ja kõigele külarahvale. Mikk ja Madis olid targad karupoisid. Varsti nad oskasid juba tantsida polkat. Haarasid teineteisest kinni, tõusid tagujalule ja hakkasid naljakate sammudega tantsima. Mina aga muudkui väntasin leierkasti ja vaatasin päält. Karudele enestele tantsimine meeldis väga. Nagu nad kuulsid leierkasti ilusat mängu, nii kohe algasid oma tantsu ka puuris. Ja kui nad veel toodi puurist välja, siis algas niisugune hullamine ja müramine, mihukest pole enne kuuldud ega pärast nähtud.

Vana Mürakaru alati vaatas päält, kuidas ta pojad õppisid. Esmalt ta alati vaatas tõsiselt nagu kartes, et poegadele ei tehta liiga. Kui aga need algasid tantsu, siis vana Mürakaru ei tahtnud ka olla rumal ja tantsis oma puuris kõik järele, mis tegid pojad ees. Ja selle eest anti ka temale maiustusi ja niisuguseid toite, mis tegid tema meele hääks. Viimaks Tondirätsep arvas olevat paraja aja ka vana Mürakaru enese õpeta­miseks. Ta muretses suure plekktrummi, mille sidus kõrgesse puuri lakke, et vana karu ei saaks seda lõhkuda ära. Aga trummi lööma ta ulatas küll ja Tondirätsep õpetas kuidagi talle trummilöömise ameti kätte. Madis ja Mikk aga õppisid tantsimist suure osavuse ja hoolega, ja varsti juba Tondirätsep arvas, et juba võib minna nendega mööda maad rändama.

Tehti suur plaanvanker, kuhu Mürakaru raudpuur asetati pääle. Madis ja Mikk käisid vankri taga. Nii me algasime oma teekonda.

Oi, see oli meil lõbus kolamine. Aega oli meil küllalt. Kõik teekäijad vahtisid meid suure huviga ja kui maksid raha, siis lasksime Mikul ja Madisel neile tantsida, kusjuures mina mängisin leierkasti. Ja külades võeti meid häämeelega öömajale. Meid söödeti ja joodeti kui kalleid külalisi, hobusele anti kaeru ja karudele leiba niipalju, kui meie lubasime. Ja raha tuli kokku robinal ja nalja sai alati rohkem, kui oli jõudu naerda. See oli alles ilus elu, seda ei olnud laita.

[PILT 17]

Nii meie käisime Sikaverest Pikavereni, Pikaverest Pilistvereni, Valgast Viljandini, Suurelt maalt Saaremaale, Põltsamaalt Tõstamaale, Martnast Madisele, üle Nigula ja Lihula Paatsalu ja Matsalu Haapsalusse. Säält Sigalasse ja Vigalasse, Hagerisse ja Sagerisse, Harju-Jaanis, Järva-Jaanis, Kolga-Jaanis ja Suure-Jaanis ja igas teises Jaanis ja Jaagupis. Käisime Lüganusel ja Palamusel, käisime Toilas ja Koiolas, Tahevas ja Tarvastus, olime Narvas natuke, Tartus tsipake, Tallinna ei jätnud ka vaatamata. Sõitsime Peetrist Petserlisse ja Haljalast Valjalani, käisime Urvastes ja Sangastes, Uduveres ja Häädemeestes, Vastseliinas ja Võru linnas, Rõngus ja Rõuges, Kursis ja Nursis, Püssis ja Nissis, Väike-Maarjas ja Maarja-Magdaleenas, Tõrvas ja Tõrvalas, Tapal ja Kapa-Kohilas, Paides ja Pada mõisas, Raplas ja Räpinas, Ruhjas ja Puhjas, Otepääl ja Lutepääl, Kundas ja Undlas, Koosal ja Vana-Roosas, Elvas ja Põlvas, Jõgeval ja Vägeval, Võnnus ja Kõnnus, Karksis ja Kurksis, Moisekatsis ja Karilatsis, Vänd­ras ja Kändras, Türis ja Jüris, Rannapungerjal ja Seasongerjal, Võsul ja Võisikul, Kasaril ja Kasaritsas, Satserinnas ja Tudu­linnas, Võtikveres ja Rutikveres, Kardlas ja Kärdlas, Täht­veres ja Tähkveres, Luunjas ja Haanjas, Kaagveres ja Väägveres, Nõos ja Kõos, Kabalas ja Nabalas, Virtsus ja Sirtsus, Orisaarel ja Urisaarel, Aegviidus ja Papiniidus, Pärnus ja Päinurmes, Vagulas ja Kogulas, Himmastes ja Mammastes, Lohusuul ja Loogapuul, käisime ka Viljandimaal Kõpus ja iga teise küla lõpus. Ja ikka vantsisid vankri taga Madis ja Mikk ning vana Mürakaru mõmises puuris. Neid kiideti ja naerdi karu tempe ja raha tuli meile kokku robinal ja süüa saime lobinal. Oli see küll üks põli ja aeg, oli üks lust ja rõõm üle maakera. Igal pool vaadeldi meid, et suu pärani lahti. Mina aga väntasin oma leierkasti ja karud tantsisid polkat ja muid ilusaid tantse. Siis oli meil õpetatud Mikule ja Madisele veel üks mäng, kus Mikk jooksis ees kui hiir ja Madis kargas järele kui kass. Sellest on tulnudki see laul:

Hiir hüppas, kass kargas,

vana karu lõi trummi...

Aga mina oleksin siiamaani käinud mööda maad ringi nende karukestega, aga vanale Tondirätsepale see reisimine käis üle jõu. Reis oli temale väsitav ja ta ikka jäi ja jäi kõhnemaks. Siis ükskord ütles, et see amet tuleb riputada varna, tervis ei kanna enam. Raha on ka küllalt, võib maksta minu isa talu mõisnikule kinni ja elada oma päevakesed rahulikult puhates.

Mina olin veel väga väike poiss ja minust ei olnud veel karutantsitajat, kuigi minule see amet meeldis väga. Siis tegime ükskord Tallinna lähedal otsuseks, et müüme karud maha ja sõidame kiiresti koju tagasi. Onu oli mul jäänud juba nii nõrgaks, peaaegu haigeks. Pakkusime karukesi igale ristiinimesele müüa, aga kes see ostab, kui ei julge astuda karu lähedalegi? Ei saanud ostjat ristiinimestest, vastu tulid must­lased.

Need olid küll valmis ostma karu ja ka kaubad olid koos peaaegu. Aga siis üks mustlane hakkas millegipärast kurjasti peksma oma hobust. Tondirätsepake, kui nägi seda, siis kohe ütles, et nii kurjadele inimestele ta oma karukesi ei müü. Parem viib koju. Ja siis mustlased pakkusid õige kõva hinna, Tondirätsep aga ei võtnud enam neid kuuldagi.

Läksime edasi veel mõne maa, kui meile sõitis järele üks võõras mees ja tahtis osta karusid. Tondirätsep viivitas seda müümist, et nii kõrvalt vaadates uurida järele, kas ostja on loomade vastu hää südamega või ei ole. See aga näis olevat väga hää mees. Pildus karudele suhkrutükke ja silitas neid. Siis Tondirätsep müüs nad maha viiesaja rubla eest. Jätsime karukesed jumalaga ja sõitsime koju.”

Vana onu Siirak siinkohal peatus, nagu oleks jutul lõpp. Ma aga tahtsin, et ta räägiks veel edasi ja küsisin:

„Aga onu, oled sa pärast seda näinud veel neid karasid?”

„Ei ole, poja Juna, ei ole. Aga ma tean küll, mis neist karudest sai. Pärast selgus, et karud ikkagi sattusid nendele mustlastele. See oli puha mustlaste kavalus, muud midagi. Nad tahtsid saada omale neid karusid ja kui nägid, et me nendele ei müü, siis kauplesid ühe oma sõbra, et see ostaks need nagu omale ja tooks siis karud nendele. Ja olid õpetanud sellele mehele, et see oleks karude vastu lahke, muidu meie ei müüvat. See siis sai ka kavalusega need karud kätte. Aga ta olevat müünud need karud edasi mustlastele 650 rubla eest, sest öelnud, et 500 rubla maksuvad karud koos puuridega, aga 150 rubla maksub see suur tarkus, mis nende sees. Meie, rumalad, ei osanud tarkuse eest raha võtta.

Aga mustlaste kätte õnneks karud ei jäänud ka kauaks. Nad muidugi hakkasid nendega käima mööda maad nagu meiegi ja teenima raha. Aga enne nende vooriga käis koos üks ahvitantsitaja mustlane. Sellel oli üks väike kõhn ahvike nööri otsas ja laskis sellel karelda ja hüpata rahva rõõmuks. Kui aga teised said omale kolm tarka looma, siis keegi ei tahtnud temale ahvi karglemise eest enam midagi maksta ja ta ei saanud enam raha. Seepärast ta saanud nende karumustlaste pääle väga vihaseks ja mustlastel tekkinud suur tüli. Olid pidanud metsavahel hobused kinni ja hakanud kaklema. Osa mustlasi olnud ahvimustlase poolt, teine osa aga hoidnud karumustlaste poole. Seni nad sääl kakelnud, kuni üks ahvimustlane päästnud kõik kolm karu ketist ja puurist lahti ja need pistnud kõva jõuga jooksma metsa poole. Karumustlased jälle lõiganud ahvi paelakese katki ja see pistnud ka jooksma. Karumustlased jooksnud karude järele. Ajanud neid jälitsi taga. Jäljed viinud säält kohalt Pikapää kõrtsi poole, säält mäkke üles Sokukeste küla laande ja Sokukeste küla laanest otse edasi Marupeni mõisa poole. Marupeni mõisa juurest karukesed keeranud Tsilekeste heinamaa poole ja Tsilekeste heinamaalt üle Taraveeriku talu kapsaaia Kukeaabitsa kooli­maja poole. Kukeaabitsa koolimaja juurest karukeste jäljed viinud otse risti läbi Taaveti talu peremehe Poolkoljati kaerapõllu Tuleluku metsavahi maja poole. Säält jäljed läinud läbi Säninina kaasiku otse edasi Seavanni soo poole.

Kuni Seavanni sooni mustlased jooksnud veel järele ja keeled olevat neil olnud suurest ähkimisest vesti pääl. Sääl nende kõhud jäänud jooksmisest haigeks ja nad istunud maha ja kolm ööd-päeva ei olevat lausunud üksteisele ainustki sõna ja ei liikunud paigast. Nii hale meel olnud neil karudest.

Aga see ahvimustlane jooksis jälle oma ahvikese järele. See mustlane oli noorem mees ja jõudis kauem joosta. See olevat jooksnud, ahv ees, Eestist Lätimaale, Lätist Leedumaale, Leedust Poolamaale, Poolast Ungarimaale, Ungarist Türgimaale. Türgimaa viimases lõpus olevat kasvanud üks palmipuu ja ahv roninud sinna otsa ja naernud alla mustlase poole.

Jah, eks ta ole,” lõpetas Põdraaugu onu Siirak, „ega ei maksa loomi piinata. Mis puutub Mürakarusse, siis talle kõlbas ta kurjade tükkide eest ära natuke puuris istumist. Ja poegadele ka oli vaja anda haridust, mida vana Mürakaru neile poleks andnud. Aga meie juures nendel polnud halb elu. Aga viimaks said ikka lahti ja neist pole keegi enam midagi kuulnud. Küllap elavad metsas hästi.”