Vajame uut kultuuriorientatsiooni

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lühiandmed
Autor: T. V.
Pealkiri: Vajame uut kultuuriorientatsiooni
Allikas: Võitlus, 5. detsember 1933, nr. 116

Sakslus lämmatab. Inglise ja Prantsuse kultuurkondadest.[muuda]

Võõrkeelte küsimus koolis ja ülikoolis.[muuda]

Seni on meie kultuuriorientatsiooni küsimuses sammutud võrdlemisi ebateadlikku rada.

Küll on kõneldud lääne-euroopalikkusest ja eurooplane olla tahtmisest, vastukaaluna ida Euraasiale ja Aasiale, kuid tegeliku olukorra lahendamisel pole suudetud palju kaugemale üle oma lähemast õueaiast näha.

Suure lääne-euroopaluse asemel on meil vaid suudetud välja jõuda ainult meile ammu tuntud sakslusele, ja sellest mitte palju kaugemale.

Nii kui meie vanem põlv "elementar-" ja "kreisschuledes" on omandanud saksa keelt, nii tuubitakse seda nüüd sama "kultuurväärtusena" päris riiklikult sisse ka noortele. Nendel läheb suur osa oma parema aja energiast saksa artiklite ja partiklite pähe raiumiseks, milledega pärastises elus pea midagi pole peale hakata. Küsitav on selle energia kulu isegi mõne äriteenistuse koha saamise puhul, kus koolist saadud teinekord põhjalik kuid passiivne keeleoskus ei suuda kunagi küllaldaselt vastata "kolme kohaliku" keele nõudele.

Vabariigi algul, mäletame kõik, oli veel õige terav võitlus selle küsimuse ümber, missugust keelt võtta meie koolides esimeseks võõrkeeleks.

Kes siis asja ära otsustas, see oli just meie rahva see osa, kes ise on saksakeelne, ja kes siin ka oma eneseteadvuses ja edevuseski ei tahtnud, et uus põlv hakkab neid keeli kõnelema, mida vanad ei mõista, ja neid väärtusi omandama, mis neile enestele kättesaamatuks jäänud.

Sel korral põhjendati saksa keele küsimust peale muu sellega, et kuna meil kui väikerahval on vajalik koolis ühe võõrkeele õppimine, siis on kõige tulusam selleks võtta saksa keel, sest meil on juba selle keele tagavara olemas, on õpetajate kaader, peale selle on ta üheks "kohalikuks" keeleks ja ülikooli õppekava seisukohast olevat ta kõige eelistatavam.

Kuid kõik need põhjendused on säärased, milledest tuleb otse vastupidised järeldused teha.

1) Kuid meil juba saksa keele "tagavara" on enam kui küllaldane, siis niipalju kui seda vaja läheb peekoni- või võikaubanduse vajalikuks kirjavahetuseks (või ongi siin üks põhjuseid, miks meie välikaubandus - eksport - ikka kipub keelkonna suunas liikuma?), jätkub seda ka täiel määral ja enam kui küllaldaselt ka saksa kultuuri, teaduse, kirjanduse ja mõttevallaga tutvumiseks.

2) Et see on kujunenud üheks "kohalikuks" keeleks, siis oleks sünnis aeg neil "kohalikkudel" ära õppida eesti keel. Neid on niivõrd vähe, et siin jõu ja aine kulu on palju väiksem kui enamusrahval vähemuse keele õppimine. Ja peale selle pääseks see vähemus ka suuruse hullusest oma "Kulturträgertumiga" igal sammul edvistada.

3) Just ülikooli poolt saksa keele eelistamine näitab meile, et meie kultuuri ja teaduste päristehases pole asjad kõige paremas korras.

Kui hädaldatakse, et meie üliõpilaste õppetöö ja tööviljakus ei ole mitte täiesti seda, mis ta olla võiks ja olema peaks, siis - ja ka sellele on vägagi tagasihoidlikult tähelepanu juhitud - on siis üheks põhjuseks ja päris paheks just see, et eestlased peavad ülikoolis suurema osa teadust omandama mitte oma emakeeles.

Sakslaste surve ülikooli kateedreis on niivõrt tugev, et üliõpilane Eestis ei julgegi täiel määral ja täie resoluutsusega nõuda ülikooli eestistamist - ta kardab mõnitamist ja pilkamist ning avansseerimise võimaluste kadu, kui selgub, et ta selles "kultuurkeeles", milles professor on ise vahest pea umbkeelne, ei ole küllalt "kõdus".

Soome ülikooli võitlus keele pärast ei ole tugevam mitte sealse suurema surve pärast, vaid peamiselt Soome üliõpilaste võõrkeele saamatuse pärast.

Eestikeelsete õpperaamatute puudus, saksa keele surve juba keskkoolis, on need ahelad, mis aga meie andekamatki kasvavat intelligentsi kammitsais peavad ja sunnivad neid suure osa oma elueast ekslema saksa artiklite rägastikus ja teise järgu saksa teadlaste kantiaansete lausete ja spekulatsioonide padrikus. Selle asemel, et täie noorusliku värskusega asuda keele vormi asemel asja sisu juurde, jõuda ka teistegi rahvaste mõtteilmaavarustele.

Meie ei pea teed tasandama, vaid pigemini müüri ehitama sellele saksa vaimu ekspansioonile, mis eneses, kui teda niipalju ja ohtralt voolab, kogusummas mitmetelegi aegadele on kandnud rohkem pseudokultuuritsemist kui tõelisi vaimu väärtusi.

Ja ka nüüd ühekülgne saksa orientatsioon kipub meie omapärase kultuurloomingu noori kasve lämmatama.

Siin tuleb järsk ümberorienteerumine läbi viia.

See ei tähenda mitte, et meie peaksime oma enese algu- ja omapära nimel loobuma ja keelduma võtta teiste rahvaste kultuurvarade salvedest neid väärtusi, mis peavad saama kogu inimkonna vaimukultuuri vanavaraks.

Kuid meie ei tohi jääda ühe või teise rahva kultuurkonna koloniaalalaks, mis võib enesega kaasa tuua ka füüsilist koloniseerimist.

Kultuurorientatsiooni küsimus on väärtuslikum just meile, kes meie omame mitmete piirkondade vahelisel ristlemiskohal mitte monistlik vaid pluralistlik printsiip.

Mitte see või teine kultuur- või keelkond ei pea meil olema eesõigustatuks, vaid meie peame kõigilt hankima, mis meile hea ja sobiv, hülgama valeväärtusi. Ainult sellega suudame luua omaenese õige ja väärtusliku sünteesi.

Siin tuleb kõigepealt silmad juhtida inglise ja prantsuse kultuurkondadele ja mentaliteetidele, mis oma põhisalustelt on palju süvenenumad, hingestatumad ja just meile mitmeti elulisemad kui pangermanismile tasavägistumine.

Põhialustelt inglise ja angloameerikagi teguinimise elusuhtumine, tundeelu ja instinktide kasvatamise ja arendamise vähemalt samaväärtustamine kuiva intellektiga, prantsuse leegitsev kunstimeel ja tuliselt põlev vaimuelu on lätteiks, milledest ka sakslased on kogu aeg ammutanud. Seda aga sel kombel moonutanud, et kui meie nende kaudu peame lääne-euroopasust püüdma, siis saame nagu ikka enamasti väärtusetuks seeditud toitu.

Kultuurelu ümberorienteerumise küsimus ei ole mitte ainult paratamatu teoreetiline probleem, vaid see on ühtlasi ka kibe tegeliku elu vajadus.