Valge ahv/Bicket

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Kaheksas peatükk.

Bicket.

Lõbusa muretuse ulu all oli Michael Monti iseloom kahe viimase aasta jooksul kindlas ja pidevas tegevuses süvenenud. Ta oli sunnitud olnud ka teiste peale mõtlema ja tema aeg oli kõik kinni. Abielu algusest saadik teadis ta, et Fleur teda ainult kannatas ja ta tunnustas täielikult pooltõe: „Il y a toujours un qui baise, et l'autre qui tend la joue[1].“ Nõnda arendas ta koduses elus suurel määral tähelepanelikkust ja ometi näis talle, nagu ei suudaks ta tasakaalu saavutada ei oma avalikus elus ega ka kirjastuslikus tegevuses. Ta tundis, inimlik külg ärielus ületas temas liiga rahalise külje. Danby & Winter pidasid siiski vastu ja ei avaldanud senini mingisuguseid pankroti märke, kuigi Soames oli seda meile ennustanud, kuuldes põhimõtteist, mis tema väimees tahtis seal maksma panna. Ei kirjastamises ega milleski muus leidnud Michael võimaliku olevat liiga palju põhimõtteid toonitada. Tegevusepõld oli ju nii väga üle külvatud inim-, taime- ja kiviriigi tõsiasjadega.

Sama teisipäeva õhtupoolikul, kui ta oli jännanud taimeriigi tõsiasjadega, s. t. paberi ja linase riide hindadega, kuulas ta oma teravate kõrvadega ühe pakkija hädaldamist, keda oli tabatud „Vaskraha“ viie eksemplariga mantli taskus – ühes liiga selge eesmärgiga neid oma kasuks tarvitada.

Mr. Danby oli talle „sule sappa pannud“ – mees ei salanud põrmugi, et ta tahtis raamatud ära müüa – aga mis oleks mr. Mont tema asemel teinud? Mehel oli üür võlgu ja tema naine vajas pärast kopsupõletikku paremat toitu, vajas tungivalt. „Pagan võtku!“ mõtles Michael, „mina oleksin kogu trüki üle löönud, et Fleuri pärast kopsupõletikku toita!“

„Ja praeguste hindade juures ei tule ma oma palgaga kuidagi välja. Jumala eest, mr. Mont, ei tule välja.“

Michael keerutas end toolil. „Kuid mõtelge ometi, Bicket, kui meie laseme teid raamatuid näpata, siis hakkavad kõik pakkijad näppama ja kui see sünnib, mis saab siis Danby & Winteriga? Haamri all! Ja kui nemad on haamri all, kus olete siis teie? Tänaval! Parem on siis, et üks teist tänavale läheb, kui et kõik peaksid minema, eks ole?“

„Jah, sir, ma mõistan teie vaatepunkti väga hästi, see on põhjendatud, kuid põhjendustest ei ela ju; vähemgi asi viskab su uperkuuti, kui on lihtsalt leivaküsimus. Paluge mr. Danbyd minuga veel kord katset teha.“

„Mr. Danby ütleb alati, et pakkija amet on eriti usalduseasi, sest teda on võimatu kontrollida.“

„Jah, sir, tulevikus mõtleksin selle peale, kuid praegusel tööpuudusel ja tunnistuseta ei leia ma kunagi kohta. Mis saab küll minu naisega?“

Michaelil oli, nagu oleks mees öelnud: „Mis saab Fleuriga?“ Ta hakkas toas kõndima ja noormees Bicket vahtis teda suuril, valusail silmil. Äkki jäi Michael seisma, käed sügavalt taskus, õlad kõrgel.

„Ma räägin temaga,“ ütles ta, „kuid ma ei usu, et ta nõus oleks; ta ütleb, et see pole teiste suhtes korralik. Teil oli viis eksemplari – hea noos, teate; tähendab, te olete ka enne võtnud, eks ole? Mis?“

„Nojaa, mr. Mont, kui see mind võiks aidata, oleksin valmis pihtima. Pisut olen juba enne ja see on parajasti aidanud mu naisel hinge sees pidada. Teil pole ju aimugi, mis kopsupõletik tähendab vaesele inimesele.“

Michael laskis sõrmed läbi juuste käia.

„Kui vana on te naine?“

„Päris laps alles – kakskümmend.“

Kakskümmend! Just Fleuri vanune!

„Ma ütlen teile, mis ma teen, Bicket: ma teatan asjast mr. Desertile; kui tema teie heaks sõna ütleb, ehk liigutab see mr. Danbyd.“

„Jah, mr. Mont, tänan teid – teie olete džentlmen, meie ütleme seda kõik.“

„Ah! Pagan võtku seda! Kuid kuulge, Bicket, teie arvestasite seda viit eksemplari. Võke siin see nende asemel ja muretsege oma naisele, mis vaja. Aga jumala pärast, ärge rääkige sellest mr. Danbyle!“

„Ei millegi eest ilmas annaks ma teid ära – sõnagi ei lausu ma, sir. Ja minu naine – nojah!“

Nohin ja kobin ning Michael oli üksi, käed veel sügavamalt taskus, õlad veel kõrgemale kehitatud. Ja äkki naeris ta. Kaastundmus! Kaastundmus on ogarus. See kõik oli nii pagana naljakas! Tema maksis Bicketile selle eest tasu, et ta „Vaskraha“ näpanud! Äkki valdas teda iha väikesele pakkijale järele minna ja vaadata, mis ta teeb selle kahe naelaga – vaadata, kas kopsupõletik on tõelik või ainult mehe peaajus nende valusate silmade taga. Siiski, see oli võimatu! Selle asemel pidi ta Wilfridile kõlistama ja teda paluma sõna öelda vana Danby juures. Tema omad sõnad olid asjata, sest tema oli neid nii sagedasti öelnud. Bicket! Kui vähe teadis üks inimene teisest, elu oli nii sügav ja tume ning arvamatu. Mis oli ausus? Elutungi ja vastupidavuse heitlus – selle tulemus, kui viimane võitjaks jääb, see ongi ausus! Kuid milleks vastu panna? Armasta ligimest kui iseennast, kuid mitte rohkem! Ja kas polnud Bicketil, pagan võtku, raskem oma kahe naelaga nädalas teda armastada kui temal teda kahekümne nelja naelaga?

„Halloo!… See olete teie, Wilfrid?… Siin Michael… Keegi meie pakkijaist on näpanud „Vaskraha“. Temal on sulg sabas – vaene loom! Tahtsin küsida, kas oleksite valmis tema heaks sõna ütlema – vana Dan mind kuulda ei võtaks… jah, tal on naine – Fleuri vanune; kopsupõletik, ütleb ta. Igatahes teie omi enam ei puutuks, oleksite tänu tõttu kindlustatud – mis?… Tänan, mu vana, hirmus kena teie poolt – hüppate ehk siia üles? Võiksime üheskoos koju minna… Oo! Väga hea! Igatahes tulete? Nägemiseni!“

Hea poiss, see Wilfrid! Tõesti hea poiss – südamlik! Südamlik – mis?

Michael pani kuuldetoru tagasi ja nägi enda äkki keset kujude, lõhnade ja kõlade suurt pilve, mis nende äri põhimõtetele sedavõrt võõras, et temal viisiks oli viibimata iga käsikirja tagasi lükata, mis selletaolist muljet avaldas. Sõda võis ju möödas olla, kuid Wilfridis kestis ta edasi ja ka temas endas. Kõnetoru võttes ütles ta:

„Mr. Danby oma toas? Hea! Kui ta näib tahtvat plehku panna, siis teatage mulle kohe….“

Michaeli ja tema vanema kaaslase vahel ammutas sügav kuristik, mitte madalam kui kahe ajajärgu vahel, ehk küll teda osalt täitis keskealise Winteri lepitav temperament. Michaelil polnud peaaegu midagi mr. Danby vastu, ainult – et sel oli alati õigus. Philip Norman Danby, Sky House'ist, Campden Hillist, oli kuuekümnene ja abielus, kõrge otsaesisega, jalgadega võrreldes pika kehaga, näoilme rahulik ja mõtlik. Tema silmad seisid ehk liiga ligistikku ja tema nina oli üsna peen, kuid oma ilusaproportsioonilises toas paistis tema kuju päris kena. Ta püüdis parajasti korralikule otsusele jõuda mingis reklaami asjas, kui Wilfrid Desert sisse astus.

„Noh, mr. Desert, mis võiksin ma teie heaks teha? Istuge!“

Desert ei võtnud istet, vaid vaatles gravüüre, oma sõrmi, mr. Danbyd ja ütles:

„Asi on nimelt see – mina sooviksin, et te sellele pakkijapoisile andeks annaksite, mr. Danby.“

„Pakkijapoisile! Oo! Aa! Bicket! Mont rääkis teile, eks?

„Jah; tal on noor naine, kes just kopsupõletikust tõusnud.“

„Nemad kõik lähevad meie sõbra Monti juurde ühe või teise looga, mr. Desert – temal on väga pehme süda. Kahjuks ei või ma seda meest enam pidada. See on väga kurikaval talitusviis. Juba ammugi katsusime jälile saada, kust asi tilgub.“

Desert tugines koldekivile ja vahtis päranisilmil tulle.

„Jah, mr. Danby,“ ütles ta, „teie sugupõlv armastab ehk kirjanduses pehmust, kuid elus olete õige vali. Meie sugupõlv ei kannata pehmust kirjanduses, aga elus oleme, pagan võtku, palju vähem valjud.“

„Mina ei pea seda valjuseks,“ ütles mr. Danby, „vaid ainult õiglaseks.“

„Teate siis kindlasti, mis on õiglane?“

„Ma loodan.“

„Tehke neli aastat põrgus läbi, ja otsustage siis uuesti!“

„Ma ei tea tõesti mitte, mis puutub see siia. Teie sealsed kogemused, mr. Desert, pidid teid ühekülgselt mõjustama.“

Wilfrid pöördus ja vahtis talle päranisilmil otsa.

„Andke andeks, aga siin istudes õiglane olla on veel ühekülgsem. Elu on paras puhastustuli kõigile, välja arvatud ehk kolmkümmend protsenti täiskasvanuid.“

Mr. Danby naeratas.

„Meie lihtsalt ei saa oma äri ajada, kallis noormees, ilma et igaüks oleks piinlikult aus. Oleks väga ülekohtune aususe ja ebaaususe vahel mitte vahet teha. Seda teate väga hästi.“

„Mina ei tea midagi väga hästi, mr. Danby, ja ma ei usalda neid, kes ütlevad, et nemad teavad.“

„Noh, ütleme siis: on olemas teatud määrused mängu kohta, mida peab silmas pidama, kui seltskond üldse võib püsida.“

Desert naeratas: „Oo! Pagan võtku need määrused! Tehke seda, et minule vastu tulla. Mina kirjutasin ju selle raamaturisu.“

Danby näole ei ilmunud mingisuguseid sisemise võitluse märke, ainult tema lähestikused, sügaval istuvad silmad välgatasid pisut.

„Teeksin seda nii hea meelega, kuid see on nii-öelda südametunnistuse küsimus. Mina ei teata temast võimudele, aga ta peab lahkuma, see on kõik.“

Desert kehitas õlgu.

„Head päeva siis!“ ütles ja läks välja.

Seal piinles Michael kahtluses.

„Noh?“

„Pole midagi teha. Vanamees, roju, on liiga õiglane.“

Michael sõrmitses oma juukseid.

„Oota minu toas viis minutit, kuni ma seda vaesele kerjusele teatan, siis lähme seltsis.“

„Ei,“ ütles Desert, „mina lähen teist teed.“

Mitte see, et Wilfrid läks teist teed – seda ta tegi enamasti alati, – vaid midagi tema hääle toonis ja tema näoilmes valdas Michaeli, kui ta läks alla Bicketit otsima. Wilfrid oli imelik inimene, ta võis nii äkki „tumedaks“ muutuda.

All küsis Michael:

„Bicket läinud?“

„Ei, sir, seal ta on.“

Seal ta seisis oma kulunud mantlis, nägu kahvatu, silmad ebaharilikult suured ja õlad ripakil.

„Kahju, Bicket, mr. Desert käis rääkimas, pole midagi teha!“

„Mitte, sir?“

„Pea püsti, küllap te juba midagi leiate.“

„Kardan, et mitte, sir. Tänan teid südamest, ja ka mr. Deserti. Head ööd, sir, ja elage hästi.“

Michael nägi teda koridoris minemas, nägi teda pimedale tänavale tuikuvat.

„Tore! ütles ta ja naeris.

Michaeli ja tema vanema kaaslase loomulik arvamine, et Bicket neile luiskas, polnud põhjendatud. Ei naine ega tema kopsupõletik polnud luuletatud; Blackfriari silla poole tuikudes ei mõelnud Bicket oma kuriteole ega ka mr. Danby õiglustundele, vaid – mis ütleb ta kodus naisele. Muidugi ei ütle ta seda, et ta tabati varguselt; ta ütleb, et sai sule sappa eestegijale vastuhakkamise pärast. Aga mis peab küll naine temast mõtlema, kui kõik olenes sellest, et eestegijale mitte vastu hakata? See oli üks neid kurbi ja sedavõrt sügavaid tundmusi, et ta päev päevalt tööle ilmudes nagu poole oma südamest oleks koju jätnud sinna tuppa, kus lamas naine, ja kui arst lõpuks ühel päeval ütles:

„Halvemast oleme üle, kuid ta on väga otsas – peate teda toiduga kohendama,“ siis jõudis ta kindlale otsusele, et ta enam ei suuda. Järgmisel kolmel nädalal oli ta näpanud kaheksateistkümmend „Vaskraha“, siia arvatud ka need viis, mis kätte saadi. Ta oli ainult sellepärast mr. Deserti raamatut näpanud, et see „hästi läks“, ja nüüd oli tal kahju, miks ei võtnud ta midagi muud. Mr. Desert oli väga hea olnud. Strandi nurgal seisatus ta ja luges oma raha üle. Ühes Michaelilt saadud kahe naelaga ja palgaga oli tal üldse seitsekümmend viis šillingit ilmas ja ta läks ostis lihahüüvet ning Bengeri rammutoitu, mida võis veega keeta. Punnil taskutega istus ta autobusse, mis viis ta Surreysse väikese kodutänava nurgale. Nad elasid naisega kahes toas alumisel korral, makstes kaheksa šillingit nädalas ja olles kolme eest võlgu. „Parem maksan selle ära,“ mõtles ta, „on vähemalt ulualune, kuni tema paraneb.“ Ka oleks naisel kergem kurba uudist välja kannatada, kui ta näeks maksetud üüri kviitungit ja ostetud toitu. Missugune õnn, et nad olid olnud küllalt ettevaatlikud mitte last muretseda! Ta läks keldrikorrale. Perenaine pesi parajasti nädalapesu. Üllatatult peatus ta töös, nähes vabatahtlikku ja täielikku üüri tasu, ja küsis naise tervise järele.

„Läheb päris kenasti, tänan.“

„See rõõmustab mind nii väga ja peaks ka teid lohutama!

„Lohutab ka,“ ütles Bicket.

Perenaine mõtles: „Nagu elus kepp teine – tuletab oma silmadega vähki meelde, enne kui patta paned.“

„Siin on teie kviitung ja tänan teid. Kahju, et nii hädaline olin, aga ajad on rasked.“

„Seda nad on,“ ütles Bicket. „Jällenägemiseni!“

Kviitung ja lihahüüve pahemas, avas ta paremaga välisukse.

Naine istus üsna väikese tule ees. Tema pöetud mustad juuksed, mis otstest kähardusid, olid haiguse ajal kasvanud; pead pöörates viskas ta nad kõrvale ja naeratas. Juba varemalt oli see naeratus Bicketile imelikuna paistnud – tundeline ja saladuslik, nagu näeks ta asju, mida teine ei näe. Tema nimi oli Victorine ja Bicket ütles: „Noh, Vic? See hüüve maitseb vististi hästi ja üüri maksin ka ära.“ Ta istus toolitoele ja naine pani oma käe tema põlvele: sinakasvalgena ilmus see kõhnake tumedast öökuuest.

„Noh, Tony?“

Victorine'i kõhn ja kahvatu nägu oma suurte, tumedate silmadega ja ilusasti vormitud kulmudega oli üks neist, mis vaatab sulle kusagilt kaugelt vastu; ja kui ta sulle nõnda otsa vaatab, noh, siis käib see sul südamest läbi.

Nõnda oli see ka nüüd ja Bicket ütles:

„Kuidas oled elanud?“

„Pole viga, palju parem. Varsti olen jalul.“

Bicket kummardus tema üle ja huuled otsisid huuli.

Suudlus vältas mõni aeg, sest kogu tundmus, mida ta ei suutnud viimase kolme nädala jooksul ei temale endale ega kellelegi teisele väljendada, otsis pääseteed siin. Pisut nagu väsinult tõusis ta, vahtis päranisilmil tulle ja ütles: „Uudised pole hiilgavad – kaotasin koha, Vic.“

„Oo, Tony! Miks?“

Bicket kuugistas.

„Asi on selles, et äri läheb halvasti, tõmbavad kokku.“

Teda oli tundmus vallanud, et ennem paneb oma pea gaasitoru ette, kui et ta naisele tõtt räägib.

„Heldene taevas! Mis hakkame nüüd peale?“

Bicketi hääl muutus kalgiks.

„Ära muretse, küllap ma juba midagi leian,“ ja ta hakkas vilistama.

„Kuid see koht meeldis sulle.“

Meeldis? Mõned poisid meeldisid mulle seal; mis aga puutub kohasse endasse – mis seal siis õige oli? Kogu päev raamatuid pakkida kusagil keldrikorral! Sööme pisut ja lähme varakult magama, mul on, nagu peaksin nüüd terve nädala magama, mil selleks aega leidub.“

Valmistades õhtusööki naise abil hoidus ta hoolega sellele näkku vaatamast, kartes jällegi, et see talle „südamesse võiks näha“. Nad olid alles aasta abielus, mis oli tutvuse tulemuseks trammil, ja Bicket oli sagedasti imestanud, mis oli küll Victorine leidnud temas, enesest kaheksa aastat vanemas mehes, kes sõjateenistuseks kõlbmatu. Ja ometi pidi ta teda, Bicketit, armastama, sest muidu poleks ta temale nõnda otsa vaadanud.

„Istu ja maitse seda hüüvet!“

Tema ise sõi leiba margariiniga ja rüüpas kakaod peale; harva oli tal tõesti isu.

„Pean ma sulle ütlema, mis mina tahaksin,“ ütles mees; „mina tahaksin Kesk-Austraaliasse. Meil oli üks raamat selle üle, öeldakse, sinna olla tung. Tahaksin pisut päikest. Mina arvan, et päikesega oleksime mõlemad kaks korda suuremaks kasvanud. Tahaksin sinu palgeil puna näha, Vic.“

„Kui palju maksab sinna?“

„Palju rohkem, kui meie võiksime kokku kraapida, selles ongi see häda. Aga mina olen selle üle järele mõelnud. Inglismaaga on asi mokas. Siin on liiga palju minusuguseid.“

„Ei,“ ütles Victorine, „mitte veel küllalt.“ Bicket vaatas talle näkku, siis ruttu oma taldrikusse.

„Mis sa õieti minus nii leiad?“

„Sa ei mõtle kõige enne iseenda peale, seda.“

„Enne sind olin teisiti. Sinu pärast teeksin aga ükskõik mis, Vic.“

„Söö siis pisut seda hüüvet, ta on hirmus hea.“

Bicket raputas pead.

„Kui võiksime ärgata Austraalias,“ ütles ta. „Kuid üks on kindel – me ärkame samas väikeses viletsas toas. Ükskõik, aga ometi muretsen omale teenistuse ja korjan selle raha.“

„Ehk võidaksime võiduajamistel kihla vedades?“

„Mul on ainult nelikümmend seitse šillingit ja kui ma kaotan, mis saab meist siis? Sa tead ju, et pead end hästi toitma. Ei, ma pean koha leidma.“

„Nad annavad sulle hea soovituse, eks?“

Bicket tõusis ja koristas taldriku ja tassi laualt.

„Muidugi, aga see tööala on täidetud – liigagi.“

Talle tõtt öelda? Ei kunagi! Aidaku jumal ise!

Asemel, mis ühele liiga lai ja kahele kitsas, lamas ta, naise juuksed peaaegu suus, ja mõtles valmis, mis ametiühingus öelda ja kuis uut kohta muretseda. Ja kuna tunnid möödusid, põletas ta mõttes kõik sillad oma selja taga. Et ametiühingust toetust saada, oleks pidanud ta seal ütlema, kuis lood seisavad. Käigu metsa ametiühing! Tema ei mõelnudki sinna minna aru andma. Ta teadis väga hästi, miks ta raamatuid oli näpanud, aga kellelgi teisel polnud sellega pistmist, sest ükski teine poleks tundmusi mõistnud, mis temal olid Victorine'i asemel nähes hingetuna, kahvatuna ja kõhnana. Murra ise endale tee läbi! Ning poolteist miljonit töötuid! Noh, paariks nädalaks oli tal leib laual ja seks ajaks puutub ehk midagi pihku. Pealegi, lõpuks võiks ta paari šillingiga riskeerida ja mängus võita katsuda, sest kes teab… Victorine pöördus unes. „Ja muidugi,“ mõtles Bicket, „ma teeksin seda uuesti…“

Järgmisel päeval, kui ta oli juba mõni tund jalul olnud, jäi ta halli idataeva all hallil tänaval vaateakna alla seisma, mille taga paistis kogu puuvilja, viljavihud, metallitükid ja läikivad sinised liblikad – kõik reklameeritud Austraalia hoolikalt kuldses valguses. Bicketile, kes polnud kunagi Inglismaalt välja saanud, vaevalt mõnikord Londonist lahkunud, paistis, nagu seisaks ta paradiisi väravate taga. Õhkkond kontoris endas polnud küll sugugi nii kuldne ja nõutud rahasumma oli õige suur, ometi lähendas ta pisut paradiisi kaasavõetud brošüüridega, mis peaaegu ta käsi põletasid, nii soojad olid nad.

Hiljem, kahekesi ühel tugitoolil istudes – kõhnuse hüve! – puurisid nad kahekesi nende kuldseks muutuvate lehtede kallal ja hingasid nende võluvust sisse.

„Arvad sa, et see on kõik tõsi, Tony?“

„Kui selles on kolmkümmend protsentigi tõtt, siis on see mulle hea küllalt. Ainult kuidagi peame sinna saama. Suudle mind!“

Ümber nurga peatänavalt kostev trammi ja vankrite mürin ja nende aknaruutude lõgin vinges idatuules suurendasid nende õnne pääseda mingisse gaasivalgustatud paradiisi.


  1. On ikka üks, kes suudleb, ja teine, kes ulatab palge.