Valge ahv/Idasse

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Kaheteistkümnes peatükk.

Idasse.

Ei kestnud kaua, kui mõlemail algas reaktsioon. Põlvitades Fleuri lohutamine tekitas Michaelis kasvava piinliku tundmuse. Ta uskus teda, nagu juba mitme kuu jooksul mitte enam. Kuid mis tegi Wilfrid? Kus rändas tema? Nägu aknal – hääletu nägu, ilma katseta Fleuri saavutada! Michael tundis südames, selles ebaseadusepärases organis, valu. Ta eemaldas oma käed ja tõusis üles.

„Kas sa ei tahaks, et mina teda vaatama läheksin? Kui see oleks juba möödas, siis võiks ta – siis võiksin mina – –“

Fleur tõusis jalule. Ta oli päris rahulik praegu.

„Jah, mina lähen voodi.“ Ting-a-ling kätel läks ta ukse poole; tema nägu koera karva ja tema oma kastanpruunide juuste keskel paistis üsna kahvatuna, kuid rahulikuna.

„Ahjaa,“ ütles Fleur, „juba teist korda tulemata, Michael, ma arvan, see tähendab…“

Michael hingeldas. Erutuse torm, tõus, mõõn, keerlemine – võimatu midagi lausuda.

„Palli öö,“ ütles Fleur. „On sul ehk midagi selle vastu?“

„Vastu? Armuline jumal! Vastu!“

„Siis on ju kõik hea. Minul pole midagi vastu. Head ööd!“

Fleur oli läinud. Ilma olulise põhjuseta Michael mõtles: „Alguses oli sõna ja sõna oli jumalaga, ja jumal oli sõna.“ Ja ta seisis nagu kivistununa, olles vallatud sõnulseletamatust kindluse tundest. Laps tulemas! Tundus, nagu seisaks äkki ankrus rahulikuna tema elulaev, mida tänini tormis tõugati ja vintsutati. Ta pöördus ja tõmbas aknal riide eest. Tähis öö! Imeline maailm! Tore – tore! Ja – Wilfrid! Ta surus oma näo vastu ruutu. Väljaspool oli seda teinud Wilfrid. Ta võis teda näha, kui sulges silmad. See polnud lõbus! Eksinud koer – kadunud inimene! S. O. S.[1] Ta läks trepikotta ja tõmbas koikindlast marmorkohvrist oma soojema mantli. Ta võttis esimese möödasõitva auto.

„Cork Street! Edasi!“ Tina tuhas! Veerand kaksteist parlamendi kellatorni juures! Sügav kergendusetundmus raputavas sõidukis näis talle jõhkrana. Lunastus! Seda see oli – ja imelikult kindlana tundus talle, nagu näeks ta äkki heleda valguse paistel Fleuris seda salajast, mis püsib tema kenade virrude varjul. Perekond! Elujätkamine! Michael polnud suutnud talle kindlat pidet anda, sest ta polnud tema laadi. Kuid laps võib ja teebki seda! Ja võimalik, et ka tema veel oma jao saab. Miks armastas ta teda nõnda – see ei hakanud hästi! Wilfrid ja tema, nemad olid kahekesi puupead – väljaspool tänapäeva joont ja viisi!

„Oleme päral, sir – mis number?“

„Väga hea! Jahutage oma päkkasid ja oodake mind! Soovite sigaretti?“ Teisega iseoma huulte vahel – tundus nii kuivana – läks ta umbuulitsasse.

Valgus Wilfridi korteris! Ta kõlistas. Uks avanes, praosse ilmus Wilfridi teenri nägu.

„Palun, sir.“

„Mr. Desert kodus?“

„Ei ole, sir. Just praegu sõitis mr. Desert idasse. Tema laev läheb homme.“

„Oo!“ ütles Michael jahmatades: „Kust?“

„Plymouthist, sir. Tema rong lahkub Paddingtonist südaööl. Te võiksite ta veel tabada.“

„See on nii äkki,“ ütles Michael, „ta pole kunagi –“

„Ei, sir. Mr. Desert on äkiline härra.“

„Noh, tänan! Katsun teda veel tabada.“

Tagasi autosse sõnadega: „Paddington – pange auru juurde!“ Ise mõtles: „Äkiline härra!“ Suurepärane! Tal tuli see äkiline läbirääkimine meelde seal Lionel Charwelli rinnakuju juures. Äkiline nende sõprus – äkiline tema lõpp – äkilised Wilfridi luuletised – äkilise hinge võsud! Vahtides ühest aknast teise selles raputavas sõidukis, ei võinud Michael silmapilgukski rahu leida. Oli ta hull? Kas ei võinud ta kõik sinna paika jätta? Kaastundmus on lollus! Ja ometi! Wilfrid viis osa tema südamest kaasa ja kõigest hoolimata oleks tahtnud ta seda temale öelda. Upper Brook Street, Park Lane! Tühjenduvad tänavad, külm öö, raagus plataanid lampide valgusel vastu sinakat pimedust. Ja Michael mõtles: „Meie rändame! Ja lõpp – eesmärk? Täita oma kohust ja mitte muretseda! Kuid mis on minu kohus? Mis Wilfridi oma? Mis saab temast nüüd?“

Auto porises mööda vaksalitänavat alla ja peatus varju all. Kümme minutit enne kahteteist ja pikk, raske rong platvormil nr. üks.

„Mis ma teen?“ mõtles Michael. „See on nii pagana poisikeselik! Pean ma vagun vagunilt rongi läbi käima? ,Ei võinud sind muidu sõita lasta, kui‘… Lollus!“

Madrused! Kui mitte just purjus, siis ometi peaaegu. Veel kaheksa minutit! Ta hakkas piki rongi äärt edasi liikuma. Ta polnud veel neljast aknast möödunud, kui juba leidis otsitava. Desert istus seljaga veduri poole tühjas esimese klassi vagunis. Hambus süütamata sigarett, nahkkrae kõrvuni ülal, silmad ainitise pilguga avamata lehel süles. Ta istus liikumata paigal; Michael seisis ja vaatles teda. Tema süda peksis ruttu. Ta tõmbas tikust tuld, astus paar sammu ja ütles:

„Tuld, vana sõber?“

Desert vahtis talle päranisilmil otsa.

„Tänan,“ ütles ta ja võttis tiku. Selle helgil oli tema nägu tume, kõhn, sisse langenud; silmad tumedad, sügavad, väsinud. Michael toetus aknale. Kumbki ei rääkinud.

„Võtke platsi, kui sõidate, sir.“

„Ma ei sõida,“ ütles Michael. Kogu tema sisemus näis pahempidi pöörduvat.

„Kuhu te sõidate, vana sõber?“ küsis Michael äkki.

„Kuradile.“

„Issand jumal! Wilfrid, mul on nii kahju!“

Desert naeratas.

„Läks ja laulis!“

„Jah, mõistan! Kätt annate?“

Desert ulatas oma käe.

Michael surus seda kõvasti.

Kõlas vile.

Äkki tõusis Wilfrid ja sirutas käe pakivõrgu poole. Sumadanist võttis ta mingisuguse paki. „Siin,“ ütles ta, „on see vilets kraam! Kirjastage, kui arvate.“

Midagi luksus Michaelil kurgus.

„Tänan, vana sõber! Suurepärane! Elage hästi!“

Midagi ilutaolist ilmus Deserti näkku.

„Seniks!“ ütles ta.

Rong liikus. Michael tõmbas oma küünarnuki tagasi; üsna vaikselt vahtis ta seda pikkamisi eemalduvat liikumatut kuju. Vagun vaguni järele vuras temast mööda, akendel aina madrused, kes karjusid, laulsid ja lehvitasid rätikuid ning hõljutasid pudeleid. Lõpuks rongisaatjate vagun – tuli – kõik vaibunud – punakas udu – idasse – edasi – edasi – läinud!

Ja see oli kõik – eks? Ta viskas paki mantli tasku. Tagasi Fleuri juurde – nüüd! Ilma käik – mis ühele toiduks, see teisele mürgiks! Ta laskis käe üle silmade käia. Pagan võtku! Need olid täis – lollust.


  1. Save our Souls – päästa meie hinged (hädasignaal merel).