Valge ahv/Kontoris

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Teine peatükk.

Kontoris.

Michael istus ja parandas „Jäljendite“ trükipoognaid – Wilfridi antud luuletiste kogu.

„Kas võite Butterfieldi vastu võtta, sir?“

„Võin.“

Michaelis tekitas sõna Butterfield piinlikku uhkust. Noormees täitis oma peale võetud ülesannet kordkorralt ikka paremate tagajärgedega juba neli kuud. Peakaubareisija oli teda isegi „leiduseks“ nimetanud. „Vaskraha“ kõrval oli tema Michaeli kübaral kõige kenam ehtesulg. Kaupmehed ei ostnud, aga Butterfield müüs, vähemalt nõnda teatati; temal näis olevat eriline anne just seal usaldust võita, kus see polnud õigustatud. Danby & Winter usaldasid tema kätte isegi „Dueti“ pärgament-väljaande eramüügi, millega nad lootsid tasa teha harilikust väljaandest saadud kahjud. Praegu oli ta sellega ametis, et isikuid välja otsida, kellest võiks oletada, et nad oskavad selle väikese meisterteose väärtust hinnata. See eraviisiline ostjale lähenemine oli noormehe enda leidus.

„Teate, sir,“ oli ta Michaelile öelnud, „minul on pisut aimu Couést. Äris ei saa seda kasutada, sest inimestel pole vähematki võimet usuks. Mis muud peakski lootma? Igapäev ostavad nad kõiksugu rämpsu kokku ja seavad end selle järele, mis varemalt läks. Ka kahekümne hulgas pole ühtegi, kes arvestaks tulevikku. Aga eraisikuile, eriti naistele, võite teatud mõtte sisse immutada, nagu teeb seda Coué – ikka ja jälle neile sisendada, et teatud autor on iga päevaga ikka enam ja enam moes; ja kümme ühe vastu, kui järgmisel korral sisse astud, siis on see neis juba ebateadlikult olemas, eriti kui ajate oma asja peale lõunaoodet või lõunat, kus ollakse pisut unine. Andke mulle ainult pisut aega, sir, ja mina panen teil kogu trüki paigale.“

„Noh,“ oli Michael vastanud, „kui teie suudate minu vanahärra tulevikku usaldust äratada, Butterfield, siis teenite küll rohkem kui oma kümme protsenti.“

„Seda suudan ma, sir, see on lihtsalt usu küsimus.“

„Aga teie ise ei usu ju, ega?“

„Ei, nii-öelda autorisse mitte, kuid mul on usk, et ma võin neile, ostjaile, selle usu sisendada; ja see ongi see oluline punkt.“

„Mõistan – temp kolme kaardiga: äratada usk, mis omal puudub, et kaart võidab, ja nad võtavad ta – ostavad raamatu. Nojah, illusioonide purunemine ei järgne kohe – te jõuate ehk õigel ajal toast lahkuda. Nõnda siis edasi!“

Noormees Butterfield naeratas.

Michaeli uhkuse piinlik osa selles asjas võlgnes olemasolu vanale Forsyte'ile, kes alatasa kinnitas, et tema ei tea – ei või öelda – ja seal oli see noormees ning tema lugu Eldersonist, millega sammugi kaugemale ei saadud.

„Tere hommikust, sir. Võite ehk mulle viis minutit ohverdada?“

„Astuge sisse, Butterfield. Sekeldused ‚Duetiga‘?“

„Ei, sir. Nelikümmend juba paigal. Üks teine asi.“ Ja heites pilgu suletud uksele:

„Ma töötan oma nimekirja tähestiku järele läbi. Eile jõudsin E-ni.“ Tema hääl langes. „Mr. Elderson.“

„Pagan võtku!“ hüüdis Michael. „Sellest võite ju mööda minna.“

„Tõepoolest ei teinud ma seda aga mitte.“

„Mis! Läksite karukoopasse?“

„Jah, sir. Eile õhtul.“

„Suurepärane, Butterfield! Mis sündis siis?“

„Ma ei saatnud oma nime sisse, sir – ainult äri nimekaardi.“

Michael märkas noormehe hääles ja näos ehtsat inimlikku kahjurõõmu.

„Noh?“

„Mr. Elderson, sir, istus parajasti viina juures. Ma olin kõik enne valmis mõelnud ja hakkasin rääkima, nagu poleks ma teda kunagi varemalt näinud. Mis mind rabas, oli see, et ta minu pakkumuse vastu võttis!“

„Ei virutanud teid välja?“

„Koguni mitte, sir. Ta ütles kohe: pange minu nimele kaks eksemplari kirja.“

Michael irvitas. On teil aga mõlemail ergud!“

„Ei, sir; seda just mitte. Mr. Elderson oli nagu taeva ja maa vahel. Talle ei meeldinud põrmugi –“

„Ma ei mõista,“ ütles Michael.

„Talle ei meeldinud põrmugi, et mina selles äris ametis olen, sir. Tema ju teab, et teie olete siin osanikuks ja pealegi veel mr. Forsyte'i väimees, eks?“

„Teab.“

„Noh, sir, siit on siis kõik mõistetav – kaks direktorit usaldavad mind, mitte teda. Sellepärast ei jätnudki ma teda oma nimekirjast välja. Mõtlesin, et see annab talle hoobi. Mul õnnestus kõrval puhvetipeeglis tema nägu näha, kui ma välja tulin. Temal on juba hirm nahas.“

Michael hammustas oma esimest sõrme, tundes sümpaatiat Eldersoni vastu, nagu oleks see mõni kärbes, kellele esimene kiud ämblikuvõrgust ümber tagujala hakanud.

„Tänan teid, Butterfield,“ ütles ta.

Kui noormees oli läinud, istus Michael paberinoaga kuivatuspaberisse auke torkides. Missugune imelik „klassitundmus“ peitus selles! Või oli see ainult seltsimehelik kaastundmus tagaaetuga, hirmuvärin selle viisi tõttu, kuidas asjad päevavalgele tulevad? Sest see oli juba päris tõestus ja seda pidi ta oma isale kui ka „vanale Forsyte'ile“ teatama. Elderson pidi olema tasakaalu kaotanud, sest muidu oleks pidanud ta ütlema: „Häbemata noor kelm – välja siit!“ See oleks olnud ainuke õige vastuvõtt süütult ja ainuke soovitav vastuvõtt süüdlaselt. Nojah, isegi kõige julgemal puudus mõnikord nõutav külm veri. Tunnistuseks võiks olla kas või trükipoogen, mida ta parajasti parandas:

Sõjakohtus.

„See nii! Mul kehas närve, verd
Kui sulgi; ja ka kart'vad käed
Mul külma, ribid – mudamerd.
Eks proovi, nagu ma, siis näed!

Jah, peas siis kena kiiver sul,
Kui proovid, mis ma kannatand.
Ja võta süda rindu – küll
Siis õpid ehk, miks öelda võin'd:

Püss palge, lase lumme ta!
See ara palk! Ja teadku kõik,
Et sel, kel kaitsta kodumaa,
Surn'd vere, närvi hõik.“

Vana hea Wilfrid!

„Jah, miss Perren?“

„Kiri sir James Foggartile, mr. Mont; te käskisite endale meelde tuletada. Ja tahate teie miss Manuellit vastu võtta?“

„Miss Manu… Oo! A! Jah.“

Bicketi noor naine, kelle nägu nad olid kasutanud Storberti romaani ümbrikul, Aubrey Greene'i mudel – –! Michael tõusis, sest naine oli juba toas.

„Mäletan seda kleiti!“ mõtles ta. „Fleurile ei meeldinud see kunagi.

„Millega võiksin teid teenida, mrs. Bicket? Muu seas, kuidas käib Bicketi käsi?“

„Kenasti, sir, tänan teid.“

„Ikka müüb palle?“

„Ikka.“

„Noh, meie kõik teeme seda, mrs. Bicket.“

„Vabandust, ma ei mõista teid!“

„Meie kõigi saatus ripub õhus – eks ju? Kuid ega te ometi selleks minu juurde tulnud?“

„Ei, sir.“

Kerge puna lohkus palgeis, sõrmed näpivad kulunud kindaid, huuled ebamäärased; kuid silmad ainitised – tõesti haruldane noor naine!

„Teie mäletate, et andsite mulle kirja kaasa Aubrey Greene'ile, sir?“

„Mäletan; ja ma nägin ka tulemust! see on suurepärane, mrs. Bicket.“

„Jah. Kuid see seisis lehis – minu mees nägi seda eile õhtul; muidugi ei teadnud ta minust seda.“

Pagan võtku! Kuis ta oli küll selle noore naise sisse vedanud!

„Olen sellega hulga raha teeninud, sir – peaaegu küllalt, et võiksime Austraaliasse sõita; kuid nüüd olen hirmu täis. Kas pole see sinu moodi? ütles mees mulle. Ma kiskusin lehe lõhki, aga mis siis, kui ta mäletab galerii nime ja läheb sinna pilti vaatama. See seal on veel rohkem minu moodi! Ta võib mr. Greene'i juurde minna. Sellepärast siis, sir, ehk räägiksite mr. Greene'iga ja paluksite teda tarvilikul korral öelda, et see on olnud keegi teine.“

„Muidugi,“ ütles Michael. „Aga kas arvate, et Bicket seda väga pahaks paneks, arvesse võttes, kui tarvilik see teile on olnud? See võib ju iseendast päris aus elukutse olla.“

Victorine'i käed liikusid üles rinnale.

„Jah,“ ütles ta lihtsalt. „Mina olen täiesti aus olnud. Ja ma tegin seda ainult sellepärast, et me nii väga tahtsime siit ära saada ja et ma kuidagi ei võinud teda näha tänaval seismas ja palle udus müümas. Aga nüüd on mul niisugune hirm, sir.“

Michael vahtis päranisilmil talle otsa.

„Mu jumal!“ ütles ta. „Raha on halb asi.“

Victorine naeratas vaevalt. „Kui tast puudus on, siis, seda tean.“

„Palju puudub teil veel, mrs. Bicket?“

„Ainult naela kümme, sir.“

„Seda võiksin teile anda.“

„Oo! Tänan teid, kuid see pole see – ma võin selle summa ise kergesti teenida – nüüd olen sellega juba vilunud; mõni päev veel edasi; sel pole tähendust.“

„Aga kuidas tahate oma rahateenimist mehele seletada?“

„Ütlen, et olen kihlveoga võitnud.“

„Raske!“ ütles Michael. „Kuulge! Öelge talle, et tulite minu juurde ja et mina andsin teile hea õnne peale ette. Kui Bicket selle Austraalias mulle tagasi maksab, võin ma raha ometi Austraaliasse teie nimele panka panna. Mina viisin teid sellesse kimbatusse ja heameelega aitaksin teid nüüd sellest välja.“

„Oh ei, sir; see on teie poolt teenus minu vastu. Ma ei taha ometi, et te minu tõttu peaksite ebatõtt rääkima.“

„See ei sünnitaks mulle vähematki raskust, mrs. Bicket. Ma võin musta valgeks valetada, kui selles pole midagi kurja. Tähtis on teile ainult see, et te võimalikult ruttu siit minema pääsete. On veel teisi teie pilte?“

„Oh jaa! Terve hulk! Mitte, et neid ära tuntaks, sest nad on nii imelikud ja naljakad.“

„Ja muidugi – Aubrey Greene oleks teid nagu elavalt tabanud!“

„Jah; see on üleni minu moodi, ütleb Tony.“

„Just! Noh, ma räägin Aubreyga, kohtan teda lõunaootel. Siin on need kümme naela! See oleks siis korras? Tähendab – täna käisite minu juures. Öelge – see mõte tuli teil äkki pähe. Mõistan kogu asja väga hästi. Teie teeksite tema heaks kõik ja tema teeks teie heaks kõik. Kõik korras – ärge nutke!“

Victorine neelas kõigest jõust. Tema kulunud kindasse peidetud käsi vastas mehe käesurumisele.

„Mina teie asemel räägiksin talle täna õhtul kõik!“ ütles Michael; „ja mina olen tema vastuvõtuks valmis.“

Kui naine oli läinud, mõtles ta: „Loodan, et Bicket ei arva, nagu oleksin mina selle kuuekümne naela eest midagi vastu saanud!“ Ja kellale vajutades torkis ta oma kustutuspaberit edasi.

„Jah, mr. Mont?“

„Nüüd jätkame, miss Perren!“

„‚Armas sir James Foggart! Lasksime teie väga huvitavale teosele oma kõige suurema tähelepanu osaks saada. Kuna meie arvame, et teie nii hästi väljendatud vaated Briti seisukorrast, ühenduses kogu ülejäänud maailmaga, on suure väärtusega kõigi – eh – kõigi mõtlejate inimeste silmis, tunneme ometi, et ei leidu küllalt – eh – ei leidu küllalt mõtlejaid inimesi, et võimalik oleks teie raamatut kirjastada, ehk olgu siis et kahjuga. Teie haruldase selgusega sõnastatud juhtlause, et Inglismaa peaks praegu pääsmist otsima oma turgude, elanikkude arvu ja pakkumise ning nõudmise õiges korraldamises, ajaks, kardame, iga politilise partei harja punaseks. Ka ei usu meie, et võimalik oleks lasta poisse ja tüdrukuid suuremal arvul enne välja rännata, kui inglise linnaelu nad rikkunud, ammugi mitte pole seda võimalik teha ilma töölisteklassi ärritamata, kes ei tunne eluolu väljaspool oma kodulinna ja pole sellepärast nõus oma lapsi saatma võõrsilt õnne otsima.‘“

„Pean ma seda kirjutama, mr. Mont?“

„Jah, kuid pehmendage pisut. Eh – –“

„‚Lõpuks, teie vaade, et maad peaks tarvitama toidu kasvatamiseks, on tänapäev nii väga haruldane, et meie arvame – ajakirjandus oleks teie raamatu vastu vaenuline, välja arvatud ehk Vana Kaardivägi ja põhivanameelsed ning mõned üksikud, kel silma tuleviku tarvis.‘“

„Jah, mr. Mont?“

„‚Niisugusel tuulispasalisel – eh – ülemineku ajajärgul‘ – pidage see alles, miss Perren – ‚mil tuuline ebatõelikkus lootustes, mis juba ammugi pandimajja kantud‘ – see umbes nõnda – ‚peab iga kavatsus, mis tõotab lõikust kahekümne aasta pärast, haruldaselt halva kuulsusega olema. Kõike seda arvesse võttes mõistate, kui väga tarvilik see oleks, et te omale mõne teise kirjastaja leiaksite. Lühidalt – meie ei või sellega katset teha.

„,Kõige – eh‘ – nagu teile meeldib – armas sir James Foggart‘‚

„Teie alandlikud teenrid
„‚Danby & Winter.‘“

„Kui olete selle ärikeelde tõlkinud, miss Perren, siis tooge siia, ma kirjutan alla.“

„Jah. Ainult, mr. Mont – ma arvan, teie olete ju sotsialist. See aga näib – andke andeks mu küsimine.“

„Miss Perren, hiljuti märkasin, et märgusõnade aeg on möödas. Kuidas võid midagi olla, kui kõigel on tuul jalge all. Vaadake vabameelseid. Nemad näevad ainult vabakaubandust, mitte kogu seisukorda; seda ei näe ka tööerakondlased, sest neil mõlgub meeles varandusemaks; ega ka vanameelsed kaitsetollide tõttu; nemad kõik ratsutavad lööksõnade sadulas! Vanal sir James Foggartil on ju ilusasti õigus, kuid ükski ei kuula teda. Tema raamat oleks paberi raisk, kui keegi kunagi ta välja annaks. Maailm on tänapäev ebatõelik, miss Perren; ja kõigist maist oleme meie kõige ebatõelikumad.“

„Miks, mr. Mont?“

„Miks? Sellepärast et meil on kõige visam loomus ja et meie peame vanast kinni, mis toob meile rohkem kahju kui ühelegi teisele maale. Igatahes poleks mr. Danby seda kirja minu hooleks jätnud, kui ta ei oleks arvanud mulle sellega lõbu valmistada. Oo! Ja kuna me kord asja juures oleme, siis – ma pean ka Harold Masterile tema uue raamatu kohta eitava vastuse andma. See on küll eksitus, kuid nad ei taha teda trükkida.“

„Miks siis mitte, mr. Mont? ‚Nuuksuval kilpkonnal‘ oli ju nii suur menu.“

„Noh, selles uues raamatus on Masteril idee, mis sunnib teda paratamata midagi ütlema. Winter arvab, et need, kes nii väga ülistasid ‚Nuuksuvat kilpkonna‘ kunstiteosena, teeksid selle raamatu tingimata maha; ja mr. Danby nimetab seda raamatut inimloomuse haavamiseks. Nõnda siis pole midagi parata. Laseme käia:

„‚Armas Master!‘ Oma ainest rõõmlikus erutuses olles ei pannud te nähtavasti tähelegi, et pidite temaga hätta jääma. ‚Nuuksuvas kilpkonnas‘ olite absoluutselt hääles poole orkestriga ja see oli see – eh – mürarikkam pool. Teie olite meeldivalt vanamoeline ja kõikumata külmavereline. Kuid nüüd – kuhu olete läinud ja mida teinud? Võtnud viimase Marquesa saare elaniku oma kangelaseks ja paigutanud ta Londoni! Raamat on lõikav pilge, tõsine eluarvustus. Olen veendunud, teie pole tahtnud kaasaegne olla või reaalellu tungida, kuid teie aine on teist üle kasvanud. Lõikav külm ja külm veri on, mõistagi, väga lahkuminevad asjad, rääkimata sellest, et pidite oma vanamoelisest stiilist loobuma. Mina isiklikult muidugi pean teie uut raamatut kümme korda paremaks kui ‚Nuuksuv kilpkonn‘, mis oli kena asjake, kuid mitte midagi sellast, mille pärast maksaks nii väga erutuda. Kuid mina pole publikum ega ka arvustaja. Noored ja kõhnad kurvastuvad teie moodsuse puudusest ja arvavad, et te peate kõlblusejutlust; vanad ja paksud nimetavad teid kibedaks ja lõhkuvaks; ning harilik publikum võtab teie Marquesa elaniku tõsiselt ja tunneb enda haavatuna, et tõstate selle neist kõrgemale. Väljavaated, nagu näete, pole kuigi roosilised. Mis te arvate, kuidas peaksime niisugusest raamatust ‚lahti saama‘? Meie ei saakski! Niisugune on äri lõppsõna. Mina pole sellega nõus. Mina kirjastaksin ta kohe homme, aga mis võime Danby & Winteri vastu. Nii siis, kõige sügavama isikliku kahetsusega läkitan teile tagasi teie tõeliku meisterteose.


‚Ikka Teie
Michael Mont.‘“

„Teate, miss Perren, ma arvan, seda pole vaja ümber teha.“

„Kardan, see oleks raskegi.“

„Olgu siis nõnda; kuid esimene, seda palun. Ma viin oma naise ühte pilti vaatama, tagasi kell neli. Oo! Ja kui keegi väike mees Bicket, kes varemalt siin ametis oli, mind peaks küsima, siis tooge ta siia üles; aga hoiatage mind ette. Ütlete seda ehk all?“

„Jah, mr. Mont. Oo! Kas ei olnud see miss Manuelli mr. Storberti romaani ümbriku joonistamisel mudeliks?“

„Oli küll, miss Perren; mina leidsin ta.“

„Tema on väga huvitava välimusega, eks?“

„Ta on haruldane, kardan ma.“

„Selle üle ei peaks ta ometi muretsema, arvan ma.“

„Oleneb oludest,“ ütles Michael ja torkis oma kuivatuspaberit.