Valge ahv/Nägu

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Kümnes peatükk.

Nägu.

Kui Michael söögilauast tõusis, tegi Fleur sedasama. Sellest silmapilgust, kus ta käis Wilfridi juures, oli enam kui kaks päeva möödas, aga ometi polnud ta veel oma elurõõmu tagasi võitnud. Koorekihi elu maitsmine, Londoni haruldasemate ehete ümbritsemine, mis hoidis puna palgeis, tundus läägena ja asjatuna. Need kolm tundi, mil ta tuli Cork Streetil läbielatud vapustustest otseteed kodus läbielatavaisse vapustusisse, olid sedavõrt tema meeli rabanud, et ta enam millegagi hakkama ei saanud. Haav, mille Holly uuesti lahti käristas, oli juba peaaegu paranenud. Surnud lõvi oli igatahes halvem kui elav eesel. Aga oli midagi, mida ta kuidagi uuesti ei saavutanud – mis nimelt? Selles see häda oligi, et – mis? Tervelt kaks päeva oli ta püüdnud. Michael oli ikka alles imelik, Wilfrid ikka veel kadunud, Jon ikka veel elusalt maetud ja miski ei paistnud siin päikese all uuena. Ainuke asi, mis andis rahuldust selle kahe kurva ja illusioonita päeva kestes, oli uus valge ahv. Mida rohkem ta teda vahtis, seda hiinalisemana ta paistis. Ta keskendas endasse satiirilise tõe, mida Fleur ehk aimas ainult ebateadlikult: kogu tema moodis keerlemine, lendlemine ja tuleviku järele kahmamine kinnitab ainult ühte – kui väga ta ei usu midagi muud kui aga minevikku. Tänapäev oli talle liiga teinud ja sellepärast pidi ta usu saavutamiseks tagasi pöörduma oma esivanemate juurde. Väikese, hiilgava kalakesena, kes pärit kusagilt sooja vee lahest ja kes sulpsatab äkki külma, võõrasse vette, tundis Fleur vaikset kojuigatsust.

Oma hispaania toas, ainuüksi oma mõtetega, vahtis ta päranisilmil portselanpuuvilja. Külmalt ja ebasöödavalt säras ta. Ta võttis ühe pihku. Pidi see olema mõni kirevili? Ah, see vaene kirg! Tumeda kolksuga laskis ta külma puuvilja tagasi püramiidile ja tundis kerget värinat. Oli ta Michaeli oma suudlustega pimestanud? Pimestanud – milles? Oma võimetuses kireks?

„Kuid ma ei ole võimetu,“ mõtles ta. „Mitte ei ole. Ühel ilusal päeval näitan ma temale; ma näitan neile kõigile.“ Ta tõstis silmad vastasrippuvale Goyale. Missugune haarav kindlus selles maalis – missugune intensiivne elu selle kaunis punaseks värvitud naise mustis silmis! Tema juba teaks mis ta tahab, ja saaks ka seda! Ei mingit lepet ega ebakindlust – ei mingit virrulöömist elu ümber ega uudishimu, mis see küll võiks tähendada ja kas ta on vaeva väärt, ei midagi muud, kui aga elu ise elu enda pärast!

Fleur pistis oma käe sinna, kus lõppes ta ihu ja hakkasid riided. Kas polnud tema sama soe ja kõva – jah, ja kümme korda ilusam kui see elegantne ja patuse näoga hispaania daam oma mustade silmade ja imeliste pitsidega? Ja pildile selga pöörates läks ta trepikotta. Michaeli ja kellegi teise hääl! Nad tulid alla! Ta lippas üle toa saali ja võttis mingi luuletiste käsikirja, mille kohta ta pidi Michaelile oma arvamist avaldama. Ta istus, ilma et oleks lugenud, ja küsis endalt, kas Michael astub sisse või ei. Ta kuulis välisukse sulgemist. Ei! Ta läks välja! Lohutav ja ometi nii rõhuv! Michael kodus külm ja lõbuta – kestab see nõnda kauem, siis oleks raske. Ta tõmbas enda kerra ja katsus lugeda. Raskemeelsed poeemid – vabad rütmid, endasse süvenemine, ainult autori oma sisemus! Ei tõusu ega hoogu. Rämps! Näis nagu oleks ta neid juba tosin kordi varemalt lugenud. Fleur lamas üsna vaikselt, kuulates põlevate puuhalgude suhinat ja praginat. Kui oleks valguse kustutanud, siis oleks võinud magama uinuda. Ta läks ja keeras tule surnuks ning tuli sohvale tagasi. Ta võis iseend seal istumas näha – pilt koldetule valgusel; võis end näha üksikuna, ilusana, liigutavana, omades kõik, mis vaja, ja ometi – midagi! Huuled tõmbusid mossi. Ta võis endas isegi hellitatud lapse tänamatust näha. Ja mis kõige halvem – ta võis iseend näha seda nägevana – võis näha end kolmekordselt-destilleeritud moodsana, kes asetatud nii elukindlaisse ruumidesse, et võimatu hukkuda. Ehk olgu siis, et midagi sisse puhub selle Londoni pakasest või õudusest ja pöörasusest, mille ilusaimaid lilli ta noppis. Pehme ja ebamäärane koldehelk otsis vaheldumisi Fleuri hiina toa üksikud laigud ja nurgad välja, nagu sünnib see näitelaval mõnes kaasakiskuvas ja saladuslikus stseenis, kus ootad tamburiini kõlal järgmist tegevustiku hetke. Ta sirutas käe ja võttis sigareti. Ta võis end näha seda süütamas ja suitsu välja puhumas – võis näha iseoma kõverdatud sõrmi, avatud huuli ja valget ümmarikku kätt. Ta mõjus dekoratiivselt. Noh, ja kas polnud see kõik, millel tähendus? Mõjuda dekoratiivselt ja kõike pisut dekoreerida; olla ilus ilmas, mis ei olnud ilus! „Vaskrahas“ oli luuletis leegitseva tulega toast ja hellitatud Colombine'ist kolde ees, kuna Harlekin väljas ümber eksis „roosi vaimuna“. Ja äkki, ilma hoiatuseta, hakkas Fleuri süda valutama – valutas lõikavalt, otse hirmsasti – ja ta laskus tule ette põrandale ning puudutas õrnalt näoga Ting-a-lingi. Hiina koer tõstis pea – tema mustad silmad läikisid punakalt tulehõõguse paistel.

Koer nilpas tema palet ja pööras siis nina kõrvale. Ptüi! Puuder! Kuid Fleur lamas nagu korjus. Ja ta nägi iseend lamavana – nägi oma puusa ümmarust, lühikeste juuste kastanpruuni helki; ta kuulis ka oma südame alalist tuksumist. Üles tõusta! Välja minna! Midagi teha! Kuid mida – mis oli tegemise väärt? Millel oli mõtet? Ta nägi end tegemas kuulmata tegusid – haigeid naisi ravimas, kahvatuid lapsi kasvatamas, parlamendis kõnelemas, ratsa tõkkeajul, naereid istutamas, kintspüksid jalas – dekoratiivne! Ja ta lamas liikumatuna paigal, mässitud iseenda kujutluste koesse. Seni kui ta näeb iseend, ei tee ta midagi – seda teadis ta – sest miski polnud tegemise väärt. Ja talle paistis, et kõigest kõige halvem oleks, kui nõnda vaikselt lamades iseend ei näeks. Ja ta tundis, et seda tunda tähendab tunnustada – oled alatiseks puuri pistetud.

Ting-a-ling pööras nina urisedes akna poole. „Siin sees,“ näis ta ütlevat, „on meil mõnus; meie mõtleme minevikust. Meil pole kedagi vaja, kes väljaspool. Olgu hea ja mingu ära, ükskõik kes on seal väljas!“ Ja jällegi urises ta – vaikne, pidev hääl.

„Mis see on, Ting?“

Ting-a-ling ajas enda esikäppadele, nina akna poole.

„Tahad sa välja?“

„Ei,“ ütles urin.

Fleur võttis ta üles. „Ära ole rumal!“ Ja Fleur läks akna alla. Eesriided olid kõvasti ees; nad olid toredad, vooderdatud, hiina omad ja eraldasid öö toast. Fleur tegi teise käega väikese pilu ja põrkas tagasi. Vastu ruutu oli nägu – otsaesine vastu klaasi, silmad kinni – nagu seisaks ta seal juba kauemat aega. Pimeduses paistis ta ilmetuna, ebamääraselt kahvatuna. Fleur tundis koera keha oma kaenlas kangenevat – ta tundis tema vaikust. Fleuri süda peksis. See oli tontlik – nägu ilma kehata.

Äkki tõmbus otsaesine tagasi – silmad avanesid. Fleur nägi – Wilfridi nägu. Võis ta sisse näha – võis ta näha teda pimedast toast välja piilumas? Üleni värisedes laskis Fleur eesriide aknale langeda. Viibata? Sisse lasta? Välja tema juurde? Teda minema viibata? Tema süda peksis hirmsasti. Kui kaua oli ta seal väljas seisnud – tondina? Mis ta temast, Fleurist, tahab? Pantsatades laskis ta Ting-a-lingi langeda ja surus käed vastu otsaesist, püüdes segadust eemaldada oma peaajust. Ja äkki astus ta akna juurde ja tõmbas eesriide kõrvale. Ei mingit nägu! Ei midagi! Ta oli läinud! Pime, tuuline plats – mitte hingegi seal! Oli ta üldse olnud või oli see ainult tema oma kujutelm? Kuid Ting-a-ling? Koeral pole kujutelme. See oli tule juurde tagasi läinud ja uuesti maha heitnud.

„See pole minu süü,“ mõtles Fleur kirglikult. „Mitte minu! Ma ei tahtnud tema armastust. Ma tahtsin ainult tema – tema – –!“ Jällegi laskus ta tule ette. „Oo! Ting, kui su süda ometi tunda võiks!“ Kuid hiina koer, kes pahane mahapillamise tõttu, ei annud vastust…