Valge ahv/Piinapingil (I)

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Kolmeteistkümnes peatükk.

Piinapingil.

Michael oli tööerakonna kandidaadi miitingule läinud osalt sellepärast, et tahtis minna, osalt seltsimehelikust tundmusest „vana Forsyte'i“ vastu, keda tema oma arvates aina röövis. Fleuri suhtes oli äiapapa nii viisakalt talitanud ja ta armastas seda „vanameest“ ning jättis Fleuri ikka ainuüksi tema jaoks, kui ta aga seda võis.

Valimis-ringkonnas, milles palju juhuslikke töötajaid, kuna ametiühinglased peaaegu täiesti puudusid, võis miitingut oodata, kus partei intelligentsil võimalik „südame pealt ära öelda“. Kuna tundmus oli „solk“ ja pooldamine paljas üleolev heatahtlus, siia võis oodata terveid majanduslikke mõtteavaldusi, mis kõrvaldasid niisuguse ajast ja arust läinud mõjundi, nagu on seda inimese loomus. Michael oli sellega harjunud, et neid maha tehti, kes olid olukorra muutmise vastu, sest inimese loomus olevat muutumatu; ta oli harjunud ka sellega, et inimesi põlati nende kaastundmuse pärast; ta teadis, et peab olema lihtsalt majanduslik. Ja ometi oli selletaoline kõne parem kui kõnetoolilt paukumine põhja pool või pargis, mis kutsus välja temas endas salajase ja vastiku klassitundmuse.

Miiting oli tema saabumisel täies hoos ja kandidaat paljastas parajasti armutult kapitalismi nõrkusi, mis olid tema arvates toonud sõja. Et enam uut sõda ei tuleks, selleks peaks praeguse korra asemele panema uue, mis annaks kindlustuse, et rahvad ei nõuaks enam midagi liiga. Isik, ütles kandidaat, on igas suhtes kõrgem rahvast, mille osa ta moodustab, ja sellepärast on kogu küsimus selles, kuis korraldada majanduslikud olud nõnda, et võimaldada üleolevale isikule vaba talitamise. Ainult sellega, ütles kõneleja, kaoksid hulgalised liikumised ja erutused, mis ähvardavad ilma hävitusega. Ta rääkis hästi. Michael kuulas, nurrutades peaaegu valjult, kuni märkas, et ta mõtleb iseendast, Wilfridist ja Fleurist. Hakkab ta oma üleolevuses kunagi nii vabalt talitama, et ta enam Fleuri liiga ei himustaks? Ja sooviski ta seda? Ei! Kuid nõnda tundus, et tema kisub inimese loomuse kõneleja väitesse. Kas ei himustanud igaüks midagi liiga? Kas polnud see loomulik? Ja on see nõnda, kas ei himustata siis ka hulgaliselt midagi liiga – juba algelistes soovides, näiteks, tingimata oma pea vee peal hoida? Kõneleja väited näisid äkki külmemaks muutuvat, teravuse kaotavat, kogu kõne oli nagu mehe oma, kes istub tugitoolis pärast viletsat lõunaoodet. Ainiti vaatas ta kõneleja kavalasse, kuiva ja kahtlevasse näkku. „Ilma mahlata,“ mõtles ta. Ja kui mees istet võttis, tõusis tema oma paigalt ja läks välja.

See Wilfridi asi oli teda hirmsasti erutanud. Kuidas ta ka püüdis seda oma peast välja visata ja kuidas ta ka püüdis selle üle naerda, ometi pures see tema julgeoleku ja õnne tundmust. Naine ja parim sõber! Tuhat korda päevas kinnitas ta endale, et ta Fleuri usaldab. Kuid Wilfrid oli temast endast nii palju köitvam ja Fleurile kõlbas ainult kõige parem ilmas. Pealegi kannatas Wilfrid piina ja see polnud sugugi mõnus mõte! Kuidas seda lõpetada ja rahu jalale seada iseendas, Fleuri ja ka Wilfridiga? Ta polnud asjast midagi rohkem kuulnud ja lihtsalt võimatu oli ka küsida. Isegi oma rahutust ei tohtinud ta näidata. Kogu asi oli nimelt „tume“ ja nagu tema seda mõistis, pidi ka selleks jääma. Polnud midagi parata, suru ainult hambad kõvemini kokku, ole Fleuri vastu võimalikult kena ja katsu hoiduda kibedusest sõbra vastu. Põrgu!

Ta läks Chelseas mööda jõekallast alla. Taevas oli tume ja avar, tipitud tähtedega. Jõgi lai ja tume, sätendades laternatulede õlisel valgusel. Kogu see avarus mõjus kergendavalt. Pagan võtku seda raskemeelsust! Lõbus, õudne, segane, magus ja kibe maailm! Pööraselt erutav õnnemäng, ükskõik, kuis kaardid parajasti satuvad. Kaevikuis oli ta mõelnud: „Kui ma siit veel kord pääseksin, siis poleks enam midagi karta! Kui harva tuli tal nüüd veel see meelde, et ta nõnda mõelnud! Öeldi, inimese keha uuenduvat iga seitsme aasta jooksul. Veel kolm aastat ja siis pole tema keha enam see, mis ta oli kaevikuis, vaid täielik rahuaegne keha oma hääbuva koosseisuga. Kui Fleur ometi avalikult ütleks, mis ta tunneb ja mis ta mõtleb teha Wilfridi suhtes, sest midagi peab ta ometi tegema! Ja Wilfridi luuletised! Leiab tema neetud kirg pääsetee luules, nagu arvas Bart? Ja kui nõnda, kes kirjastab siis need luuletised? Vilets lugu! Kuid öö oli ilus ja tähtis oli viisakaks jääda. Ilu ja viisakus! Mitte midagi muud, ainult naer, asja koomiline külg! Igatahes mitte huumorit kaotada! Ja poolpaljaste plataanide all kõndides, mis paistsid pimeduses sulgedena, katsus ta leida oma seisukorra koomilikkuse. Aga ta ei leidnud seda. Armastuses ei suutnud ta absoluutselt midagi naljakat leida. Võimalik, et ta millalgi sellest vabaneb, aga mitte seni, kui Fleur teda alles piinapingil hoiab. Tegi ta seda meelega? Muidugi mitte! Fleur lihtsalt ei võinud olla nagu nood naised, kes lasksid oma mehed nälgida ja toitsid neid ainult siis, kui nad vajasid riideid, nahku, kalliskive. Vastik!

Westminster kerkis silma. Ainult pool üksteist! Kui ta võtaks sõiduki ja kihutaks Wilfridi juurde, et temaga mingisugusele otsusele jõuda. See oleks samuti, kui lükkaks ta kella osuteid tagasi. Mis mõte oleks öelda: „Teie armastate Fleuri – ärge tehke seda!“ või mis mõte oleks Wilfridil tema vastu samu sõnu tarvitada? „Lõpuks, aga mina olin ju Fleuriga enne,“ mõtles ta. Lihtne juhus, võib olla, ometi tõsiasi! Ah! Kas ei peitunudki just selles hädaoht? Tema polnud Fleurile enam uudis – temas polnud enam midagi ootamatut! Ja nemad ise üheskoos olid lugemata hulk kordi arvanud, et uudis on elu sool, huvi ja draama essents. Uudis peitus nüüd Wilfridis! Oh jumal, jumal! Fleuri omamine mehena ei tähendanud kaugeltki veel, et ta oleks ka südamega tema oma. Ta pöördus jõekaldalt oma maja poole – kena Londoni osa, kena plats; kõik kena, peale selle põrguliku asjade keeru. Midagi pehmet, laia lehe taolist puutus paar korda tema kõrva. Ta pöördus imestanult; ta oli lagedal paigal, mitte ainustki puud läheduses. Pimeduses lendles mingisugune ümmarik asi – ta haaras tema järele, see põikles kõrvale. Mis? Laste õhupall? Ta tabas selle kahe käega, viis ta laterna alla – roheline, nägi ta. Imelik! Ta vaatas üles. Kaks akent valgustatud, teine neist Fleuri oma! Oli see ehk tema enda õnnepall, mis seal minema visati? Haiglus! Ogarus! Tuuleiil – lapse mänguasi minema pääsenud ja siia lennanud! Ettevaatlikult hoidis ta palli. Ta tahtis selle kaasa võtta ja Fleurile näidata. Ta pistis võtme lukuauku. Trepikoda pime – üles mindud. Ta astus mööda treppi, hoides palli. Fleur seisis peegli ees.

„Mis on siis see?” küsis ta.

Veri voolas ruttu Michaeli südamesse tagasi. Imelik, kuidas ta oli kartnud, et pallil võiks midagi tegemist olla Fleuriga.

„Ma ei tea, mu kallis; kukkus teine mu kübarale – pidi küll taevast tulema.“ Ta lõi palli. See lendles ja langes, hüppas paar korda, tudises ja jäi seisma.

„Sa oled tõesti laps, Michael. Ma arvan, sa ostsid selle.“

Michael astus lähemale ja seisis üsna vaikselt.

„Missugune õnnetus olla armunud!“

„Arvad sa?“

Il y a toujours un qui baise, et l'autre qui ne tend pas la joue[1].“

„Aga mina ju teen seda.“

„Fleur!“

Fleur naeratas.

„Suudle aga!“

Teda kaisutades mõtles Michael: „Mina olen tal peos, tema teeb minuga, mis tahab. Mina ei tea temast midagi!“

Oli kuulda nõrk kõla – Ting-a-ling nuusutas palli.


  1. On alati keegi, kes suudleb, ja teine, kes ei ulata palet.