Valge ahv/Soames kaitseb end

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Kolmeteistkümnes peatükk.

Soames kaitseb end.

Kui uks oli direktorite järel kinni langenud, läks Soames akna alla, võimalikult kaugele enne koosolekut söödud lõunaootest.

„Surisöök, eh, Forsyte?“ sosistas kellegi hääl talle kõrva. „Meie oleme valmis, arvan ma. Vana vaene Mothergill on üsna sinine. Ma arvan, tema nõuab teist särki.“

Soamesis hakkas kangekaelsus liikuma.

„Asi nõuab õiget kinnihakkamist,“ urises ta; „juhataja pole selleks paras mees!“ Vana onu Jolyoni varjud! Tema oleks teinud lühikese lõpu! See nõudis meisterlikku kätt.

„Hoiatus meile kõigile, Forsyte, mitte loiaalne olla! See ei kuulu tänapäevale. Ah! Fontenoy!“

Soames pani kedagi tähele, kelle nägu tema omast hoopis kõrgemal.

„Noh, mr. Forsyte, loodetavasti olete nüüd rahuldatud? Kena pula! Oleksin mina olnud juhatajaks, mina poleks kunagi lahkunud. Koeri peab alati silmas pidama, Mont. Pööra ainult korraks silm kõrvale, kohe kargab kõri kallale. Heameelega võtaksin piitsa ja läheksin nende keskele; neile kahele mopsinäole näitaksin ma – need ei naljata! Kui teil midagi varrukas tagavaraks pole, siis on meie lugu lauldud.“

„Mis peaks minul varrukas tagavaraks olema?“ ütles Soames külmalt.

„Pagan võtku, sir, teie pildusite ju kastanid tulle ja teie peate nad ka välja võtma. Seda sissetulekut ei või ma kuidagi kaotada!“

Soames kuulis sir Lawrence'i lausuvat: „Jõhkralt, kallis Fontenoy!“ ja ütles kurjalt:

„Te võite rohkem kaotada kui oma sissetuleku!“

„Võimatu! Juba homme võivad nad Eaglescourti võtta ja ma saan ainult võlgadest lahti.“ Tundmusehelk süttis äkki vanus silmis: „Valitsus ajab praegu aianurka, teeb su puupaljaks ja nõuab lisaks, et teeniksid isamaad muidu. See ei lähe, Mont, see ei lähe!“

Soames pöördus kõrvale; kõnelemine oli talle äärmiselt vastik, nagu peaks seisma lahtise haua ees, kuhu langeb pikkamisi puusärk. Siin maeti tema eksimatust! Maeti! Tal polnud illusioone. See kõik tuleb lehtedesse ja tema kui eksimata otsustaja kuulsus on alatiseks läinud! Kibe! Kunagi ei lausuks enam Forsyte'id: „Soames ütles…“ Kunagi enam ei saadaks vana Gradman teda silmadega, mis oleksid nagu koera omad; mõnikord küll urisedes, kuid alistudes eksimatusele. See on vanamehele raskeks hoobiks. Tema ärisõbrad – siiski, neid polnud praegu enam palju – ei vahiks talle enam, kadeda lugupidamisega otsa. Ta oli huvitatud, kas selle pöörde kaja ulatub ka Dumetriuse ja pildituruni. Ainukeseks lohutuseks oli: Fleuril polnud seda vaja teada, Fleuril mitte! Ah! Ainult kui tema asi juba õnnelikult möödas oleks! Silmapilguks tühjenes tema peaaju kõigest muust. Aga siis täitus ta korraga jällegi käesolevast silmapilgust. Miks rääkisid nad kõik, nagu oleks laip toas? Nojah! Siin oli ju tema eksimatuse laip! Mis puutus rahalisse kahjusse, siis see tundus vähema tähtsusega, kaugena ja uskumatuna – nagu tulevane elu. Mont lausus midagi loiaalsusest. Tema ei mõistnud, mis on loiaalsusel sellega tegemist. Kui aga nemad arvavad, et tema kartma lööb, siis eksivad nad põhjalikult. Paindumata julgus tõusis tal südamesse. Aktsionärid, direktorid – nad võivad uluda ja rusikaid raputada, aga tema ei lase endale midagi ette kirjutada. Ta kuulis hääle ütlevat:

„Paluksin sisse astuda, härrad!“

Jälle aset võttes oma tarvitamata hanesule ees, pani ta tähele vaikust – aktsionärid ootasid direktoreid, direktorid aktsionäre. „Tahaksin võtta piitsa ja nende sekka minna!“ Ekstravagantsed sõnad, aga ilmerikkad kuidagi!

Viimaks ütles juhataja irooniliselt, kelle hääl Soamesile alati meelde tuletas toorest, õliga üle kallatud salatit:

„Noh, mu härrad, meie oleme teie käsutuses.“

Nüüd tõusis see tüse punase näoga mees Michaeli kõrval üles ja avas oma mopsisuu.

„Lühidalt, härra juhataja, meie pole sugugi rahuldatud; aga enne kui mingi otsuse teeme, tahaksime kuulda, mis teil öelda.“

Just Soamesi juures kargas keegi üles ja lisas sellele:

„Tahaksime teada, missuguseid kindlustusi võiksite meile anda, et tulevikus enam midagi selletaolist ei korduks.“

Soames nägi juhatajat naeratavat – sel mehel polnud õiget selgroogu!

„Asja loomust arvesse võttes, sir,“ ütles juhataja, „ei mingisugust! Vaevalt võite ometi oletada, et meie silmapilgukski oleksime peadirektori oma kohale jätnud, kui oleksime teadnud, et tema ei vääri meie usaldust!“

Soames mõtles: „See ei kõlba – ta räägib iseendale vastu!“ Jah, ja see teine mopsinäoline paneb seda tähele!

„Selles see asi just ongi, sir,“ ütles ta: „Kaks teist teadsid ju ja ometi seisis see mees veel kuude kaupa oma paigal ja arvatavasti tegi endale raha, pettes ettevõtet niipalju kui võimalik.“

Üksteise järele hakkasid nad nüüd haukuma:

„Kuidas olid teie omad sõnad?“

„Teie tunnustasite ju kollektiivse vastutuse.“

„Teie ütlesite, et olete oma kaasdirektorite teguviisiga täiesti rahuldatud.“ Päris koerakari!

Soames nägi juhataja oma pea alla laskvat, nagu tahaks ta teda raputada; vana Fontenoy pomises midagi, vana Mothergill nuuskas nina, Meyricke kehitas oma teravaid õlgu. Äkki kaotas ta nad silmist – sir Lawrence seisis nende ja tema vahel.

„Lubage mulle sõna! Mina isiklikult leian võimatuna vastu võtta juhataja suuremeelset katset oma õlgadele laduda vastutust, mis kuulub minule. Kui ma sellega eksisin, et oma kahtlusi kohe ei avaldanud, siis pean ma ka sellekohased tagajärjed kandma; ja ma arvan, et see selgitaks seisukorra, kui ma koosolekule oma tagasiastumist pakun.“

Soames nägi teda kergelt kummarduvat, monokli silma suruvat ja maha istuvat.

Nendele sõnadele sai osaks häälte sumin – heakskiit, üllatus, halvakspanu, imetlus? See oli sündinud rüütellikult. Soames ei usaldanud rüütellikkust – selles oli ikka midagi vau taolist. Tema tundis enda imelikult ärritatuna.

„Mina nähtavasti,“ ütles ta tõustes, „olen see teine süüdistatud direktor. Väga hea! Mina tean, et ma algusest kuni lõpuni selles asjas muud pole teinud, kui ainult oma kohust täitnud. Olen veendunud, mina pole oma otsuses eksinud. Sellepärast tunnen seda täiesti ülekohtusena, et mind peaks karistatama. Mul on küllalt vaeva ja muret olnud selletagi, et minu tahavad patuoinaks tembeldada aktsionärid, kes sõnalausumata võtsid selle politika omaks, enne kui mina juhatusse astusin, ja kes nüüd on vihased, et nad seeläbi on kahju kannatanud. Minule võlgnete tänu, et sellest politikast loobuti; minule võlgnete ka tänu, et teie asjaajajaks pole enam petis. Sellegi eest, et te täna siin koos olete seda asja arutamas, võlgnete minule tänu. Mul pole vähematki kavatsust alandlikuks muutuda. Kuid seda asja võib ka teisest küljest vaadelda. Mina pole valmis oma vaeva neile pühendama, kes ei oska seda hinnata. Teie tänase ülesastumisega pole ma põrmugi rahul. Kui keegi teist arvab omal midagi minu vastu olevat, siis kaevaku ta. Olen õnnelik, kui vaja, seda asja kas või lordide kojani viima. Kogu oma elu olen ma City kommetega tuttav olnud ja ma pole sellega harjunud, et minule koosolekul vastu astutakse kahtluse ja tänamatusega. Kui see peaks olema näide praegustest kommetest, siis olen ma Cityga juba liiga kaua tutvust pidanud. Ma ei paku koosolekule oma tagasiastumist, vaid – ma astun tagasi.“

Kummardunud juhataja poole ja tõuganud tagasi oma tooli, Soames läks tõredalt ukse poole, avas selle ja kadus.

Ta otsis oma kübarat. Tal polnud vähematki kahtlust, et ta nende nõrku närve vapustanud! Mopsinäolistel olid muidugi suud ammuli! Heameelega oleks ta tahtnud näha, mis tema selja taga sündis, kuid vaevalt oleks vastanud auväärsusele ust uuesti avada. Selle asemel võttis ta võileiva ja hakkas sööma, selg ukse poole ja kübar peas. Tal oli parem tundmus kui kuude kaupa tänini. Hääl ütles:

„‚Ja järgnevad sündmused ei huvitanud teda enam!‘ Mul polnud vähematki aimu, Forsyte, et teie olete niisugune kõneleja! Teie andsite neile otse silmapaari vahele! Pole kunagi näinud ühtegi koosolekut nii laabakil! Nojah, teie päästsite juhatuse, keskendades kogu viha endale. See oli väga suuremeelne, Forsyte!“

Soames urises läbi võileiva:

„Mitte midagi selletaolist! Tulite ka teie välja?“

„Jah. Mina jäin oma tagasiastumise juurde. See punase näoga mees pani ette juhatusele usaldust avaldada, kui mina välja tulin – ja see läheb läbi, Forsyte – läheb läbi! Muu seas tähendati varanduslikule vastutusele!“

„Kas tõesti?“ küsis Soames kurjal naeratusel. „See kukk ei kakle! Ainukeseks võimaluseks oli neil juhatust vastutusele võtta välismaalise kinnituse pärast ultra vires; kinnitavad nemad aga juhatuse uuesti pärast seda, kus asja avalikul koosolekul arutatud, siis on nad valmis. Sellepärast, et ma kohe oma kahtlust ei avaldanud, ei saa nad meile midagi teha – see on kindel.“

„Lohutus, tõepoolest,“ ütles sir Lawrence ohates. „Teie kõne oli meisterteos, Forsyte.“

Kuigi Soames seda väga hästi teadis, ometi raputas ta pead. Peale vastikuse teadmisest oma nime nüüd trükituna näha hakkas ta ka tundma, et ta ekstravagantselt talitanud. Ikka oli eksitus ennast millegist lasta kaasa kiskuda! Nõrk, kibe naeratus ilmus ta huulile. Mitte keegi, isegi Mont mitte, ei märka, kui ülekohtuselt temaga oli talitatud.

„Noh,“ ütles ta, „ma lähen.“

„Mina arvan, ma jään ootama, et tulemust kuulda.“

„Tulemust? Nimetavad meie asemele kaks uut narri ja teevad üksteise kohta sõnu. Aktsionärid! Elage hästi!“ Ta läks ukse poole.

Inglise pangast mööda minnes oli tal tundmus, nagu jätaks ta iseoma elu maha. Tema mõtteteravus, tema otsustusvõime, tema viis äriasju ajada – rüvetatud! See ei meeldinud enam inimestele. Noh, siis jätab ta selle! Tulevikus ei kunagi millessegi end enam segada! See hakkas tänapäevase seisukorraga nii hästi kokku. Peost suhu ja korralik ärimees aianurka! Mehi, kellele nael oli veel nael, mitte aga juhus või paberilipakas; mehi, kes teadsid, kogu maa hea käekäik peitub täpses, korralikus iseenda asjade ajamises – neid mehi ei vajatud enam. Üksteise järele saavad nad hundipassi, nagu tema täna – veiderdajate, revolutsionääride, rahutute, osavate või hoolimatute kasuks, nagu oli seda Elderson. See tundus õhus. Ja ei mingisugune himu kooki süüa ning samal ajal ka teda alal hoida või täita hariliku aususe aset.

Ta pöördus Poultryle, ilma et oleks teadnud, miks ta seda tegi. Nojah, ta võib ju Gradmanile kohe öelda, et see tulevikus iseenda otsustusvõimele toetuks. Umbtänava suus peatus ta silmapilguks, nagu tahaks ta tema kollakaspruuni värvi oma peaajju jätta. Kõik oma usalduskohad, isiklikud ja ka teised, tahtis ta maha jätta. Tal polnud mingit tahtmist lasta enda üle perekonnas irvitada. Aga äkiline mälestuslaine viskas ta südame peaaegu saabastesse. Kui palju võis küll see tagumine tuba seal ülal jutustada volituste täidesaatmisist, üürilepingute uuendusist, majade müümisist ja kapitalide paigutusist! Missugune rahustav rahuldus oli neis hästi valitsetud varandustes! Ah jaa! Iseoma varanduste valitsemist jätkab ta ju. Mis aga puutub teistesse, siis peavad nemad nüüd ise hoolt kandma. Ja küllap nad veel päevi näevad, kui arvestada praegust ajavaimu!

Pikkamisi astus ta mööda kivitreppi üles.

Siin Forsyte'ide asjade panipaigas kohtas ta midagi haruldast – mitte Gradmani, vaid pikal, kollasel laual suurt kollast melonit õlgkoti kõrval. Soames nuusutas. Melon lõhnas hästi. Ta tõstis tema valgusse. Tema kollakasroheline värvivarjund ja tema soonte võrk – päris hiinalik! Pillub vana Gradman tema koored laiali, nagu teeb seda valge ahv?

Tal oli melon alles käes, kui hääl ütles: „Ao! Täna ma teid ei oodanud, mr. Soames. Pidin varem ära minema; mu naisel on täna väike pidu.“

„Seda ma näen!“ ütles Soames ja pani meloni lauale. „Praegusel silmapilgul pole teil midagi teha, astusin ainult sisse ütlema, et mina loobun kõigist usaldusameteist Forsyte'ide asjus.“

Vanamees tegi nii jahmatanud näo, et Soames pidi tahes või tahtmata naeratama.

„Timothyle võite mu jätta, kuid kõik teised peavad minema. Noor Roger võib nende eest hoolitseda. Tal pole midagi teha.“

Urisev ja halvakspanev „Armas aeg! See ei meeldi neile!“ ärritas Soamesi.

„Siis peavad nad ilma selleta leppima. Ma vajan rahu.“

Tal polnud tahtmist põhjusi nimetada – Gradman võis seda ise „Financial News'ist“ või kusagilt mujalt lugeda.

„Siis ma teid enam nii sagedasti ei näe, mr. Soames; mr. Timothy varandusega pole ju mingit tegemist. Armas aeg! Ma olen väga erutatud. Ehk jätate vähemalt oma õe varanduse valitsemise enda kätte?“

Soames vaatas vanamehele otsa ja südametunnistus lõi temas liikuma – nagu alati, kui teda milleski hinnati.

„Hea küll,“ ütles ta, „jätke see mulle; muidugi tulen ma kontorisse ka iseenda asjade pärast. Head päeva, Gradman. See on tore melon.“

Ta ei oodanud enam vastust. Vanamees! Ka tema ei võinud enam kaua vastu pidada, kuigi paistis alles tugevana! Noh, ka temale oli raske asemikku leida!

Poultryle jõudes otsustas Soames minna Green Streetile Winifredi vaatama, sest äkki tundis ta imelikku igatsust Park Lane'i läheduse, vanade kindlate aegade ja nooruse üksilduse järele Jamesi ja Emily tiibade all. Winifred oli veel ainuüksi nüüd järele jäänud mineviku esindajana; tema vastupidav loomus ei muutunud, kuigi ta aja moodidega kaasa läks.

Ta leidis Winifredi pisut noorevõitu riietatuna hiina teed joomas, mida ta ei kannatanud, kuid polnud midagi parata, sest kõik teised teed kuulusid „labaste“ hulka. Tal oli papagoi, sest see lind läks jällegi moodi. Ta tegi hirmsat kisa. Kas selle kisa või hiina tee mõjul, mis valmistatud inglise viisil, kuid kasvatatud hiinlaste poolt ainult välismaalaste kõhtude tarvis, – aga varsti oli ta jutustanud kogu oma loo.

Kui ta oli lõpetanud, ütles Winifred lohutavalt:

„Noh, Soames, mina arvan, sa talitasid hiilgavalt; see oli neile paras.“

Ta taipas, et tema jutustus kujutas asja tõelikku seisukorda, mida avalikult teada ei saada, ja ütles:

„See kõik on väga hea; aga finantslehis leiad sa asja hoopis teises valguses.“

„Oo! aga sealt ei loe seda ju keegi. Mina ei teeks endale vähematki muret. Tarvitad sa Couéd? See on nii kena, lohutav mehike, Soames; mina olen teda kuulnud. Mõnikord on see üsna igav, kuid ta on see kõige moodsam.“

Soames ei vastanud midagi – tema ei tunnustanud kunagi ühtegi nõrkust.

„Ja kuis on need pisiasjad Fleuriga?“ küsis Winifred.

„Pisiasjad?“ kordas kellegi hääl ülal tema pea kohal. See lind! Ta rippus küüntega brokaat-eesriiete küljes, liigutades pead edasi-tagasi.

„Polly!“ ütles Winifred: „ära ole viisakuseta!“

„Soames!“ ütles lind.

„Ma õpetasin talle seda. Eks ole ta kena?“

„Ei,“ ütles Soames. „Mina paneksin ta kinni; ta rikub eesriided.“

Hiljutine viha kerkis temas uuesti elule. Mis on elu, kui mitte papagoi loba? Mis teadsid inimesed õieti tõest? Nad ainult kordasid üksteist nagu kari aktsionäre või said oma kenad tundmused „Igapäevasest Valetajast“. Ühele, kes tegi mingisuguse otsuse, sörkis järele sada peata lammast!

„Sa jääd ometi lõunaks, kallis poiss?“ küsis Winifred.

Jah, ta tahtis lõunaks jääda! Oli tal ehk juhtumisi melon? Tal polnud mingit soovi South Squarele minna ja seal oma naise vastas istuda. Kümme ühe vastu, Fleur muidugi alla ei tuleks. Ja mis puutub nooresse Michaelisse – tema oli õhtupoolikul seal olnud ning kogu asja pealt vaadanud, tal pole vähematki tahet seda uuesti arutada.

Ta pesi parajasti lõunaks käsi, kui ümmardaja ütles ukse tagant:

„Teid kutsutakse telefoni juurde, sir.“

Michaeli hääl kostis läbi traadi erutatult ja kähisevalt:

„See olete teie, sir?“

„Jah. Mis on?“

„Fleur. See algas tal õhtupoolikul kell kolm. Katsusin teid leida.“

„Mis?“ karjus Soames. „Kuidas? Ruttu!“

„Öeldakse, kõik on normaalne. Kuid see on nii hirmus. Varsti olevat möödas.“ Hääl katkes.

„Mu jumal!“ ütles Soames. „Mu kübar!“

Välisukse juures küsis teenija: „Tulete teie lõunaks tagasi, sir?“

„Lõunaks!“ pomises Soames ja oli läinud.

Ta tõttas edasi, peaaegu joostes, kuna silmad otsisid sõidukit. Muidugi, ei mingisugust! Ei mingisugust! Iseeumi klubi eest leidis viimaks ühe, mis oli pärast öist kõue ilusa ilma tõttu varjuta. See kõu! Ta oleks pidanud ometi teadma! Kümme päeva enne tähtaega! Mispärast ei läinud ta otseteed sinna või miks ei telefoneerinud ta, kust teda leida võib? Kõik olnu kogu õhtupoolikul kadus kui suits. Vaene laps! Vaene loomake! Miks ei olnud ta tema juures? Ehk oleks ta – loodus! Pagan võtku! Loodus – et ta isegi Fleurile ei võinud rahu anda!

„Ruttu!“ ütles ta välja kummardudes. „Kahekordne sõiduraha!“

„Connoisseurs'ist“, Buckinghami paleest ja Whitehallist mööda; mööda kõigist neist platsidest, millel veel vaevalt oli midagi tegemist loodusega, sõitis Soames algeliste tundmuste voogudes — hall, hingeldades. Mööda parlamendi kellast — kaheksa! Viis tundi! Juba viis tundi!

„Kui see ometi varsti möödas oleks!“ pomises ta kuuldavalt. „Lase see varsti möödas olla, jumal!“