Valge ahv/Sportlase surm

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge ahv
John Galsworthy, tõlkinud A. H. Tammsaare


Kümnes peatükk.

Sportlase surm.

Oma tütrest pettununa ütles Soames: „Ma ootan,“ ja võttis istet keset rohekashalli sohvat, unustades Ting-a-lingi; see magas tule paistel väsinuna Amabel Nazingi tähelepanust, kes oli teda nimetanud „nii nutikaks“. Hallina ja tõsisena, jalg põlvel ja korts silmade vahel, mõtles Soames Eldersonist, ilma seisukorrast ning sellest, et seal ikka midagi sünnib. Ja mida rohkem ta mõtles, seda rohkem imestas ta, kuis võis ta küll niisugune puupea olla, et läks ettevõttesse, kus tuleb tegemist välismaaliste lepingutega. Kogu vana äritarkus, mis oli üheksateistkümnendal sajandil põhjendanud briti rikkuse, kogu Forsyte'i filosoofia, et peab iseoma asjade eest muretsema ja mitte riskima, tihesilmiline rahvuslik individualism, mis loobus jahipidamisest ühe või teise võõra metsalinnu peale – kõik see väitis talle vaikuses vastu. Briti oli politiliselt valeteel, kui ta püüdis maismaad mõjustada ja P.P.R.S. oli äriliselt valeteel, kui ta tahtis välismaade ärisid kindlustada. Tema tõu eriline instinkt nõudis jällegi iseoma otsekohest ja erilist teerada. Ära sega end millessegi, mida sa ei saa kontrollida! „Vana Mont“ oli öelnud: „Sõbralik vahekord!“ Mitte midagi selletaolist, vaid: mõtle iseoma asja peale! See oli see õige „vormel“. Ta pidi alla oma sääremarjade juurde vaatama – Ting-a-ling nuuskis pükste kallal.

„Oo!“ lausus Soames. „See oled sina!“

Pannes esikäpad sohvale Ting-a-ling nilpas keelt.

„Sind üles võtta?“ küsis Soames. „Sa oled liiga pikk.“ Ja jällegi tundis ta kerget soojust, teades, et ta kellelegi meeldib.

„Minus peab midagi olema, mis temale meeldib,“ mõtles ta, võttis koeral kukla pealt kinni ja tõstis ta padjale. „Sina ja mina,“ näis koer oma jõllitamisega ütlevat – see väike hiina loomake! Hiinlased teavad, mis nad teevad, juba viis tuhat aastat on nad ainult omade asjadega tegemist teinud.

„Mina astun tagasi,“ mõtles Soames. Aga mis saab Winifrediga ja Imogeniga, samuti ka mõne Rogeriga ja Nicholasega, kes oma raha sinna ettevõttesse paigutanud ainult sellepärast, et tema seal juhatuses oli? Ta soovis, et nad talle nagu lambakari poleks järele joosnud. Ta tõusis sohvalt. Polnud mõtet oodata, parem läheb ta Green Streetile ja räägib asjast kohe Winifredile. Tema peaks jällegi oma paberid müüma, kuigi nad olid pisut hinnas langenud. Ja ilma et oleks Ting-a-lingiga jumalaga jätnud, läks ta.

Kogu läinud aasta oli ta elust peaaegu rõõmu tunnud. Temale oli arvamata suureks lahutuseks, et ta vähemalt kordki nädalas võis kuhugi minna ja seal istuda, kus leidis teatud sümpaatiat, nagu millalgi Timothy juures. Kodust lahkudes oli Fleur suurema osa oma isa südamest kaasa võtnud ja Soames leidis palju soovitavamana kord nädalas oma südat külastada, kui et alatasa teda kaasas kanda. Oli ka teisi põhjusi, mis kaasa aitasid tema meeleolu kergendamiseks. See saatanlik võõramaalane, Prosper Profond, oli ammugi läinud mõni teab kuhu ja Soamesi naine oli sest ajast saadik palju rahulikum ning vähem sarkastiline. Tema oli omale nüüd midagi pähe võtnud, mida nimetati Coué'ks ja oli tüsedamaks muutunud. Sagedasti tarvitas ta autot. Üldiselt oli ta kodusem. Ka oli Soames Gauguiniga leppinud: vähene hinna langus tema teostes tõendas, et see maalija on ikka veel tähelepanuväärt, ja ta ostis veel kolm tema pilti juurde. Gauguin pidi uuesti hinnas tõusma. Soames peaaegu kahetses oma eeltundmust selles asjas, sest see mees oli talle südame külge kasvanud. Tema värv oli väga meeldiv, kui aga kord olid temaga harjunud. Eriti üks pilt, mis midagi ei tähendanud, niipalju kui Soames selles taipas, kiskus vaataja silmad oma külge. Ta tundis teatud mõttes rahutust, kui mõtles, et ta peaks sellest pildist kõrgendatud hinna eest lahkuma. Kuid kõige enam mõjustas tema heaolekut uuesti ilmuv nooruslik huvi Annette vastu ja suurem lõbu selles, mis ta sõi, kuna ta vaim samal ajal mõnuga teotses rahaliste asjadega. Naelsterling tõusis, tööerakond rahulik! Ja nüüd on nad lahti ka sellast vabameelsest virvetulest, nii et võib loota mõni aasta kindlat vanameelset valitsust. Ja kui mõelda, nagu tema seda praegu tegi, minnes läbi St. Jamesi pargi Green Streeti poole, et tema oli läinud ja pistnud oma jala ettevõttesse, mida tema ei võinud kontrollida, siis tundis ta – jah, tundis, nagu oleks selles saatan ise kaasa aidanud.

Piccadillyl kõndis ta pargi poolel ja heitis oma hariliku pilgu Iseeumi klubile. Riided olid akende ees ja nende vahelt tungisid pikad, mõnutsevad valgusjoad. See tuletas talle meelde – keegi oli öelnud, George Forsyte olevat haige. Õige, juba kuude kaupa polnud ta teda enam akna all tähele pannud. Nojah, George oli alati liiga palju söönud ja joonud. Soames läks üle tänava ja klubi akende alt mööda ning mingisugune äkiline tundmus – ta isegi ei teadnud, mis see oli – mingisugune igatsus iseoma mineviku järele, omataoline kojuigatsus – ajas ta mööda treppi üles astuma.

„On mr. George Forsyte klubis?“

Halli peaga, pikerguse näoga uksehoidja, keda ta tundis juba läinud sajandi kaheksakümnendaist aastaist, vahtis talle päranisilmil vastu.

„Mr. Forsyte, sir,“ ütles „on väga haige. Öeldakse, tema ei tõuse enam, sir.“

„Mis?“ ütles Soames. „Keegi pole mulle sellest rääkinud.“

„Tema on väga haige – tõesti väga haige. See on süda.“

„Süda! Kus ta on?“

„Oma korteris, sir, just ümber nurga. Öeldakse, arstid olevat juba lootuse kaotanud. Siin tuntakse temast väga puudust. Olen teda tunnud nelikümmend aastat. Veel vana kooli mees, ja suurepärane viinade ja hobuste tundja. Meist pole keegi igavene, öeldakse, aga kunagi ei tulnud mul mõttesse, et näeksin tema kadu. Pisut liiga täisvereline, sir, seda oli ta.“

Kerge jahmatusega märkas Soames, et tema polnud kunagi teadnud, kus elab George, nii väga näis ta siin selle nurgaakna juurde kuuluvat.

„Andke mulle tema aadress,“ ütles ta. „Belville Row, nr. 11, sir. Tahaksin loota, et leiate ta paremana. Tunnen ta naljad vajalised olevat – tunnen tõepoolest.“

Pöördudes ümber nurga Belville Row'le, Soames arvutas ruttu. George oli kuuskümmend kuus, ainult aasta noorem kui tema ise. Kui George oleks tõesti in extremis, siis oleks see üsna loomuvastane. „See tuleb hooletust elust,“ mõtles ta. „Oli alati tuisupea, see George! Millal kirjutasin tema testamendi?“ Tema mälestuse järgi jättis George oma raha vendadele ja õdedele – kedagi muud ei olnud tal. Sugulusetundmus liigutas end Soamesis – perekondlikult korraldav instinkt. Nemad – temperamentlikud vastandid – polnud George'iga kunagi hakkama saanud; ometi pidi ka tema matma ja kes pidi seda korraldama kui mitte Soames, kes oli oma eluajal nii paljude Forsyte'ide matuseid näinud. Tal tuli meelde naljanimi, mille George talle millalgi annud – „surnumatja“. Hm! Siin peitus luuleline õiglus! Belville Row! Ah! Nr. 11 – täielik poissmehe asukoht! Ja kätt kella juurde tõstes mõtles ta: „Naised!“ Kuidas oli George'i vahekord kogu tema elu olnud naistega?

Kolistamise peale avas mustas saterkuues mees teatud vaikiva tagasihoidlikkusega.

„Minu onupoeg mr. George Forsyte? Kuis on temaga?“

Mees surus huuled kokku.

„Kardetakse, et ööd üle ei ela, sir.“

Soames tundis pistet oma Jaegeri vesti all.

„Meelemärkusel?“

„Jah, sir.“

„Võite talle minu kaarti näidata? Ehk tahab ta mind näha.“

„Palun, ehk ootate siin, sir?“

Soames astus madalasse ruumi, mis rinnakõrguselt laudadega vooderdatud ja kõrgemalt gravüüridega ehitud. George – koguja, Soames polnud kunagi midagi selletaolist temas oletanud. Seintel, ükskõik kuhu silmad pöörata, olid värvitud ja värvimata, vanad ja uued gravüürid, mis kujutasid sporti, hobustega võiduajamist ja rusikavõitlust. Vaevalt toll punasest seinast oli mõnes paigas näha. Kui Soames mõtles nende väärtust hindama hakata, märkas ta, et ta pole just üksi. Keegi naine, kelle vanadus tumedas valguses raske määrata, istus tule ees kõva seljatagusega tugitoolil, küünarnukk toolitoel ja taskurätik silme ees. Soames vaatas teda ja ninasõõrmed lõid tal salajases nuusutuses värisema. „Mitte seltskonnadaam,“ mõtles ta. „Kümme ühe vastu, et asjad lähevad keeruliseks.“ Saterkuues mehe surutud hääl ütles:

„Ma pean teid sisse viima, sir.“ Soames laskis käe üle näo käia ja järgnes mehele.

Magamistuba, kuhu ta astus, oli eelmise toa imelik vastand. Kogu ühte seina kattis ainus suur mööblitükk, mis üleni kaste ja sahtleid täis. Peale selle polnud ruumis midagi, ainult veel tualettlaud hõbeasjadega, koldes elektri kütteaparaat ja selle vastas teises seinas voodi. Kolde kohal rippus ainus pilt, millele Soames heitis mehaanilikult pilgu. Kuidas! Hiina oma! Suur valkjas külje poolt kujutatud ahv, kes hoidis väljasirutatud käes tühjaks pigistatud puuvilja koort. Tema karvane nägu vaatas tagaspidi talle peaaegu inimsilmil otsa. Mis oli küll ajanud tema kunstivõhikust onupoega midagi niisugust ostma ja seda oma voodi ette asetama? Ta pöördus ja lõi silmad voodislamajale. „Ainuke spordimees kogu seltskonnast,“ nagu Montague Dartie oli teda tema õitseajal nimetanud, lamas pondunud vormina tikitud vaiba all. Soames võpatas, nähes seda endist punast nägu kahvatuna ja pondununa nagu kuu, tumedad ringid silme all, milles ikka veel nende pilkav pilk. Kähisev, kõlatu hääl, millel ei puudunud vana Forsyte'i toon, ütles:

„Halloo, Soames! Tuled puusärgi mõõtu võtma?“

Soames tõrjus selle oletuse käeliigutusega tagasi. Imelik tundmus valdas teda, nähes seda George'i pilkepilti. Nemad polnud kahekesi kunagi hakkama saanud, kuid – !

Ja ilmetul, ükskõiksel häälel ütles ta:

„Noh, George! Ajad jällegi ütles. Pole veel aeg. Võiksin ma midagi sinu heaks teha?“

Irvitus tuksatas George'i kahvatuis huulis.

„Tee mulle koditsill. Tualettlaua sahtlist leiad paberit.“

Soames võttis poogna Iseeumi klubi kirjutuspaberit. Laua ääres seistes kirjutas ta tarvilikud algsõnad oma täitesulega ja vaatas siis George'ile otsa. Sõnad tulid kuuldavale teatud kähiseva naudinguga.

„Minu kolm hobusekronu noorele Val Dartiele, sest tema on ainuke Forsyte, kes eraldab hobuse eeslist.“ Naerukihin kurgus kõlas Soamesi kõrvus tontlikuna. „Mis sa kirjutasid?“

Soames luges: „Sellega jätan ma oma kolm jooksuhobust oma sugulasele Valerius Dartiele, Wansdon, Sussex, sest temal on hobuste suhtes erilised teadmised.“

Jällegi endine naerukihin kurgus. „Oled vana paberikoi, Soames. Edasi. Milly Moyle'le, Claremont Grove, nr. 12, kaksteistkümmend tuhat naela, mis vaba pärandusmaksust.“

Peaaegu oleks Soames vilistanud.

Naine kõrvalruumis!

George'i pilkav pilk oli muutunud süngeks mõtlemiseks.

„Hulk raha,“ pidi Soames tahes või tahtmata tähendama.

George'ilt kostis nõrk vihane kõla.

„Kirjuta üles, muidu jätan talle kõik.“

Soames kirjutas. „On see kõik?“

„Jah. Loe ette!“

Soames luges. Jälle kuulis ta seda naerukihinat kurgus.

„See on vast pill. Seda te lehtedesse ei lase. Too see mees sealt siia, teie kahekesi võite alla kirjutada.“

Enne kui Soames ukseni jõudis, avanes see ja mees astus ise sisse.

„Härra, .. pastor, sir,“ ütles ta vabandaval häälel. „Tahab teada, kas teie teda soovite näha.“

George käänas oma näo ja pööritas halle silmi.

„Tervitage teda minu poolt,“ ütles ta, „ja öelge talle, et ma näen teda oma matusel.“

Kummardudes lahkus mees ja jälle valitses vaikus.

„Nüüd,“ ütles George, „kutsu ta uuesti, ma ei tea, millal lipp langeb.“

Soames kutsus mehe. Kui koditsillile oli alla kirjutatud ja mees läinud, ütles George:

„Võta see paber ja valva, et sellele naisele välja makstaks. Sind ma usaldan, see on sinu hea külg, Soames.“

Imeliku tundmusega pani Soames paberi omale tasku.

„Tahaksid sa teda veel kord näha?“ küsis ta.

Kaua vahtis George talle ainiti otsa, enne kui vastas.

„Ei. Mis see aitab? Anna mulle sealt sahtlist sigar.“

Soames tõmbas sahtli lahti.

„Kas sa tohid?“ küsis ta.

George irvitas. „Pole oma elus midagi teinud, mis tohtisin, ei hakka ka nüüd sellega peale. Lõika ots ära!“

Soames tegi seda. „Ma ei anna talle tikku,“ mõtles ta. „Ei või vastutust endale võtta!“ Kuid George ei küsinudki tikku.

Ta lamas üsna vaikselt, sütitamata sigar kahvatute huulte vahel, kumerad silmalaud suletud.

„Ela hästi,“ ütles ta, „ma teen uinaku.“

„Ela hästi,“ ütles Soames. „Loodan, et sa peagi – –“

George avas silmad; nende ainitine, kurb, ometi pilkav pilk näis kustutavat iga lootuse ja lohutuse varjundi. Soames pöördus ruttu ümber ja läks välja. Tal oli halb ja peaaegu ebateadlikult läks ta jällegi elutuppa. Naine oli endises seisangus; õhus tundus endine lõhn. Soames võttis sinna jäetud sirmi ja läks välja.

„Siin on mu telefoninumber,“ ütles ta koridoris ootavale teenrile, „teatage!“

Mees kummardus.

Soames lahkus Belville Row'st. Kunagi polnud ta George'i juurest lahkunud, ilma et poleks tunnud – tema üle naerdi. Naerdi tema üle ka nüüd? Oli see koditsill George'i viimne nali? Kui Soames poleks teda täna õhtupoolikul vaatama läinud, kas oleks ta siis üldse seda koditsilli teinud, jättes kolmandik oma varandusest sellele kõrge seljatagusega toolil istuvale lõhnavale naisele? Soamesi valdas müstiline tundmus. Kuidas võis inimene naljatada haua lävel? See oli teatud mõttes kangelasmeel. Kuhu pidi ta matma? Keegi ehk teadis – Francie või Eustace. Ja mis mõtlevad nad, kui nad ükskord sellest toolil istuvast naisest teada saavad? Kaksteistkümmend tuhat! „Kui ma selle valge ahvi kätte saaksin, siis selle võtaksin ma,“ mõtles ta äkki. „See on hea asi.“ Ahvi silmad, väljapigistatud koor – oli ehk elu tõesti ainult kibe nali ja George sügavam kui tema ise? Ta kõlistas Green Streeti kella.

Mrs. Dartie laskis end väga vabandada, sest mrs. Cardigan kutsunud ta lõunale ja neljandaks mänguosaliseks.

Soames sõi lõunat üksi. Poleeritud laua ääres, mille alla Montague Dartie üks või teine kord langenud või seal isegi maganud, sõi ja mõtiskles ta. „Ma võin sind usaldada, Soames, see on sinu hea külg.“ Need sõnad meelitasid, kuid samal ajal ka torkasid. Missugune sügavus selles kibedas naljas! Anda hoop tema perekondlikule tundmusele ja samal ajal teda usaldada, et tema selle riivava ülesande täide saadab! George polnud kunagi patšulist lõhnavale naisele kahteteistkümmet tuhandet naela kulutanud. Ei! See oli viimne irvitus perekonnale, Forsyte'idele, Soamesile endale! Hea küll! Kõiki neid, kes olid teda irvitanud, tabas nende saatus – Irenet, Bosinneyd, vana ja noort Jolyoni ja nüüd ka George'i. Surnud, suremas või briti Columbias! Jällegi nägi ta oma onupoja silmi süütamata sigari kohal – ainitised, nukrad, pilkavad. Viletsakene! Ta tõusis lauast ja tõmbas eesriide närvlikult kõrvale. Öö oli selge ja külm. Mis sündis inimesega – pärast? George armastas öelda, tema olnud oma varasemas olemuses Charles teise kokk. Kuid jällesünd oli lollus, ogarate oletus! Ometi oleks tahtnud ka peale surma veel elust kinni pidada. Pea kinni ja hoia Fleuri ligi! Mis müra see oli? Grammofon köögis! Kui kassi pole kodus, peavad hiired…! Inimesed on kõik ühesugused – võtavad, mis võimalik ja annavad selle eest võimalikult vähe. Hea küll! Suitsetaks õige sigaretti. Teda küünlal süüdates – Winifred sõi lõunat küünalde valgusel, see oli nüüd jällegi moes – mõtles ta: „On tal ikka veel sigar hambus?“ Halenaljakas mees, see George – kogu oma eluaeg halenaljakas! Ta vaatles suitsurõngast, mille ta ebateadlikult teinud – üsna sinine – Soames ei tõmmanud suitsu kunagi sisse. Jah! George oli liiga ruttu elanud, muidu poleks ta kakskümmend aastat enne õiget aega surnud – liiga ruttu! Siin ta nüüd oli! Oleks ometi mõni kasski, kellega rääkida. Ta võttis väikese peletise koldesimsult. Selle oli tema õepoeg Benedict aasta pärast sõda kusagilt hommikumaa turult ostnud ja temal olid rohelised silmad – „Mitte smaragdid,“ mõtles Soames, „mõni odav kivi!“

„Teid palutakse telefoni juurde, sir.“

Ta läks trepikotta ja võttis kuuldetoru.

„Jah?“

„Mr. Forsyte lahkus, sir – magades, ütleb arst.“

„Oo!“ ütles Soames. „Oli tal sig…? Palju tänu.“ Ta pani kuuldetoru ära.

Lahkunud! Ja närvlikult katsus ta koditsilli oma rinnataskus.