Valge ahv/Victorine
Teine peatükk.
Kogu detsember oli pallidega lõtv – vaevalt oli elavust märgata jõulunädalalgi ja Bicketi Kesk-Austraalia oli kaugemal kui kunagi enne. Võrdlemisi tagasi võitnud oma tervise, ei saanud Victorine ometi oma endisele teenistuskohale Boney Blayds & Co bluuside osakonda. Ta oli üht või teist õmblemiseks saanud, kuid lõpuks jäi ka see ära ja ta oli kulutanud palju aega millegi kindlama otsimiseks. Tema hädaks oli praegu – ja ka varemalt – tema nägu. See oli haruldane. Inimesed ei teadnud, mis teha noore naisega, kel niisugune välimus. Milleks võtta ametisse seda, kes omas ilma rikkuseta, seisuseta, moeta ja andeta (niipalju kui sellest teati) niisugust välimust, et tema kõrval pidi paistma labasena. Kuigi Fleurile ja Michaelile oli tähtis kunstiline huvi, ometi polnud see olulise tähendusega bluuside valmistamisel ja müümisel, kingade proovimisel, aadresside kirjutamisel, matusepärgade punumisel ega kusagil mujal, kuhu sihtis Victorine'i auahnus. Mis sündis nende suurte silmade ja vaikivate huulte taga? See erutas Boney Blayds & Co-d ning ka teisi engros-ärisid üldse. Niisugused pisut kahtlased elukutsed, nagu filmistatistid või mannekeenid, ei tulnud Victorine'il mõttessegi, sest kuna ta agulis kasvanud, kippus ta end ikka alahindama.
Kui Bicket hommikul oma kastiga välja läks, kus sees olid täispuhumata pallid, seisis naine seal juures ja näris oma küüsi, nagu tahaks ta pääseteed leida sellest peost suhu elamisest, mis tegi mehe kõhnaks kui kepi, väsinuks kui koera, nadiseks kui sabata varblase; ja kuna see töö võttis neilt igasuguse seisuse tundmuse, ei toonud see neile ometi rohkem sisse, kui et võisid kuidagi endale ulualuse muretseda. Juba ammugi mõistsid nad mõlemad, et õhupallides polnud mingit tulevikku, vaid et nad võimaldasid ainult kerjusliku oleviku. Ja vaikses, passiivses Victorine'is hõõgus tuline viha. Ta tahtis paremat osa oma mehele ja iseendale, eriti just oma mehele.
Sel hommikul, kus mark hakkas langema, pani ta omale sametjaki selga ja mütsi pähe (tema kehakatteist kõige paremad jäänused), sest ta oli otsusele jõudnud. Bicket ei tuletanud enam kunagi oma vana kohta meelde ja naine oli selle kaotamise põhjusena mingit erilist asjaolu aimanud. Miks ei peaks tema katsuma mehele endist kohta tagasi saada? Mees oli sagedasti öelnud: „Mr. Mont on džentlmen ja omataoline sotsialist; on ka sõja läbi teinud; ei mängi mingit suurhärrat.“ Kui nüüd Victorine kuidagi võiks selle mehe juurde pääseda! Lootuse ja julguse punaga oma lohkus palgeil silmitses ta end „Strand'i“ vaateakendes. Tema rohekashall sametjakk oli ikka neile meeldinud, kel oli silma värvi nägemiseks, kuid tema must kuub – noh, ehk võis kuidagi leti taha hoiduda, nii et selle kehakatte kulunud välimus silma ei paista. On tal küllalt julgust, et öelda, ta tulnud käsikirja pärast? Ja ta harjutas vaikseil huulil, püüdes peenelt rääkida: „Palun, ehk küsiksite mr. Montilt, kas võiksin temaga kokku saada; see on käsikirja pärast.“ Jah! Ja siis tuleks küsimus: „Palun, mis nimi?“ „Mrs. Bicket?“ Ei kunagi! „Miss Victorine Collins?“ Kõigil naiskirjanikel on neiupõlve nimed. Victorine – jah! Kuid Collins! See ei kõlanud seda moodi. Ja ükski ei teaks ju, mis oli tema nimi neiupõlves. Miks mitte mõni uus valida? Sagedasti valitakse. Ja ta mõtles. Midagi itaalialist, nagu – nagu… Eks öelnud nende perenaine, kui nad oma praegusse korterisse kolisid: „On teie abikaasa iidallane?“ Ah! Manuelli! See oli tingimata itaalia nimi – suhkrujäätise mehel Väikesel Ditch Streetil oli samasugune. Ta läks edasi ja harjutas tasakesi. Kui ta aga ainult mr. Montiga kokku saaks!
Ta astus värisedes sisse. Kõik sündis nagu ette nähtud, isegi peen rääkimisviis kaasa arvatud, ja siis seisis ja ootas ta, kuni vastus kõnetorust alla tuleks, peites oma käsi, mida katsid üsna vanad kindad. On miss Manuellile mingi tähtaeg määratud? Käsikirja ei olla seal.
„Ei,“ ütles Victorine, „ma pole teda veel saatnudki. Soovisin ainult kokku saada.“ Laua taga seisev noormees vaatas talle tungivalt silma. Ta läks jällegi kõnetoru juurde ja rääkis.
„Ehk te ootate silmapilgu, palun. Mr. Monti naissekretär tuleb alla.“
Victorine langetas pea oma langevale südamele lähemale. Naissekretär! Nüüd ei pääse ta enam ette! Ja äkki valdas teda hirm valeandmete pärast. Kuid ta mõtles Tony peale, kes seisab tänava nurgal, silmini pallides, nagu ta seda enam kui üks kord eemalt piilunud, ja see kinnitas teda tema meeleheitlikus otsuses.
Neiu hääl ütles: „Miss Manuelli? Mr. Monti sekretär, ehk võite mulle öelda, milles asi?“
Värskenäolise noore naise silmad rändasid tema peal üles ja alla. Peenendades tublisti oma kõneviisi Victorine vastas: „Oo! kahetsen, aga ma ei või seda.“
Rändav pilk peatus tema näol. „Kui te tuleksite minuga, siis kuulaksin, ehk saab ta teid vastu võtta.“
Liikumatult istus Victorine väikeses ootetoas, kuni ta nägi ukse vahel noormehe nägu ja kuulis sõnad:
„Ehk astute sisse?“
Victorine tõmbas sügavasti hinge tagasi ja läks. Olles juba siin laskis ta silmad liikuda Michaelilt sekretärile ja jälle tagasi, kuna ta ise kavalalt kaalus, kas tõesti mehe noorus, rüütelmeel ja mehisus temale jutelust ei soodusta nelja silma all. Michaelil tärkas kohe mõte: „Raha, vististi. Aga kui huvitav nägu!“ Sekretär langetas suunurgad ja lahkus toast.
„Noh, miss – ee – Manuelli?“
„Mitte Manuelli, palun – mrs. Bicket; minu mees oli siin ametis.“
„Mis!“ See poiss, kes oli näpanud „Vaskraha! Pagan võtku! Bicketi lugu – tema naine – kopsupõletik! Ta oli seda nägu, et võis olla põdenud.“
„Ta räägib sagedasti teist, sir. Ja palun väga, tal pole tööd. Kas võiksite ehk jällegi temale koha leida, sir?“
Michael vaikis. Kas see nii huvitav naine oma mehe näppamisest teadis?
„Praegu müüb ta tänaval palle, ma ei suuda seda kannatada. Ta seisab St. Pauli juures, aga teenida pole sellega midagi. Ja me tahaksime nii väga Austraaliasse minna. Tean, ta on väga närviline ja ei saa teistega hästi läbi, aga kui ometi võiksite ta tagasi võtta…“
Ei! Ta ei teadnud näppamisest!
„Kahetsen väga, mrs. Bicket. Mäletan teie abikaasat väga hästi, kuid meil pole temale mingit kohta anda. Olete teie juba jälle terve?“
„Ohjaa! Ainult – ka mina ei saa kusagilt tööd.“
Missugune imeline nägu raamatu ümbrikule! Midagi Mona Lisa taolist! Storberti romaan! Ha!
„Noh, ma räägin teie mehega. Ehk tahaksite kellelegi kunstnikule istuda raamatu ümbriku joonistamiseks? See katse võiks teile ehk sel alal tööd tuua. Teie olete just õige tüüp ühele minu sõbrale. Tunnete ehk Aubrey Greene'i teoseid?“
„Ei, sir.“
„Need on väga ilusad, tõepoolest, väga head omataolises dekadentsuses. Ehk tahaksite temale istuda?“
„Oleksin kõigega nõus, kui aga võiksin raha teenida. Aga heameelega tahaksin, et te minu mehele mu siinkäimisest ei räägiks. Tema paneks ehk seda pahaks.“
„Väga hea! Mina kohtan teda juhuslikult. St. Pauli läheduses, ütlete teie? Kuid meie juurde pole lootust, mrs. Bicket. Pealegi ütles ta mulle, et ta ka siin ots otsaga kokku ei saanud.“
„Minu haiguse ajal, sir.“
„Muidugi, vahe oli olemas.“
„Jah, sir.“
„Ma annan teile tähe mr. Greene'i juurde kaasa. Istuge silmapilguks!“
Michael heitis vargsi pilgu naise poole, kui see seal nõnda istus. Tõepoolest, tema kahvatu, suuresilmaline nägu ühes tema süsimustade, lühikeste, otstest kähardunud juustega oli haruldaselt huvitav – pisut liiga peen ja verevaene publikumile, kuid – pagan võtku, alati ei võinud ometi publikum oma siniseid silmi, õlgkollaseid juukseid ja moonpunaseid palgeid saada. „Tema pole ilu vili,“ kirjutas ta, „üldise maitsepuu otsas, kuid ometi omataoliselt sedavõrt rabav, et ta võiks saada tüübiks, nagu on seda Beardsley või Dana naised.“
Kui Victorine oli kirja võtnud ja läinud, kõlistas Michael oma sekretäri.
„Ei, miss Perren, tema ei võtnud mult midagi. Aga missugune tüüp, eeh?“
„Ma arvasin kohe, et te teda heameelega näha tahaksite. Ega ta olnud kirjanik, ega?“
„Koguni mitte.“
„Noh, loodan, et ta sai, mida soovis.“
Michael irvitas. „Osalt, miss Perren – osalt. Te peate mind hirmsaks narriks, eks?“
„Mitte, kuid ma arvan, teil on liiga pehme süda.“
Michael laskis sõrmed läbi juuste käia.
„Üllataks see teid, kui kuuleksite, et ma hea „šniti“ tegin?“
„Jah, mr. Mont.“
„Siis ei ütle ma teile, mis see on. Kui mossitamine möödas, siis jätkake kirja minu isale „Dueti“ suhtes: ‚Kahjuks peame teatama, et praegusel äri-seisukorral pole me kuidagi õigustatud selle kahe sõnakõlksutaja kõnelust teises trükis ilmutama; oleme sellega niikuinii juba kahju saanud.' Muidugi peate selle ümber tõlkima. Kas ei ole meil sellele vanale midagi juurde lisada, mis teda pisut rõõmustaks? Kuis oleks, kui ütleksime: ,Kui prantslased oma aru tagasi saavad ja linnud laulma hakkavad, lühidalt, kui tuleb kevade – siis loodame asja uuesti kaalumisele võtta, arvestades… arvestades…' mida, miss Perren?“
„ ,Kogemusi', mis me vaheajal kogunud. Jätan ma prantslased ja linnud välja?“
„Tore! ,Teie truu Danby & Winter.' Mis te arvate, miss Perren, eks olnud see üldse skandaalne onupoja-politika, et see raamat meie juurde toimetati?“
„Mis on onupoja-politika?“
„Kui oma poega kasutatakse. Ta pole ühegi oma raamatuga pennigi teeninud.“
„Ta on väga lugupeetud kirjanik, mr. Mont.“
„Ja meie maksame tema lugupeetavuse eest. Õige, ta on kena vana Bart. See on enne lõunaoodet kõik ja pidage meeles, et oleks hea oode. Selle naise kuju polnud harilik, ega? Ta oli kõhn, aga ta seisis sirgelt. Alati olen tahtnud teilt midagi küsida, miss Perren: miks kõnnivad moodsad neiud ikka ettepoole kõveras ja ka pea ettepoole? Kõik ei või ometi niisuguse kehaehitusega olla.“
Sekretäri paled lõid helenduma. „Selleks on põhjus olemas, mr. Mont.“
„So! Missugune nimelt?“
Sekretäri paled läksid veel punasemaks. „Tõepoolest ei tea ma, kas ma võin – –“
„Oo, vabandust. Ma küsin oma abikaasalt. Ainult tema ise on üsna sirge.“
„Noh, mr. Mont, see on nimelt see, teate: oletatakse, nagu poleks neil taga – tagapool mitte midagi, aga muidugi on neil ning nad ei saavuta kuidagi muidu soovitud tagajärge, kui peavad rinna sisse tõmbama ja pea ettepoole sirutama. Seda teevad need moepildid ja mannekeenid.“
„Mõistan,“ ütles Michael; „tänan teid, miss Perren, kole kena teist. See on tipp, eks?“
„Jah, mina ei pea sellest kinni.“
„Ei, kindlasti mitte!“
Sekretär langetas laud ja tõmbus tagasi.
Michael istus ja joonistas oma kustutuspaberil näo. See polnud mitte Victorine'i oma…
Varustatud kirjaga Aubrey Greene'ile, Victorine jõi lõunaooteks tassi kohvi ja sõi tüki rasket kooki ning sõitis siis maa-alusega Chelseasse. Tema püüe ei õnnestunud, kuid härra oli olnud tema vastu sõbralik ja see rõõmustas teda.
Ateljee ees tabas ta noormehe, kes parajasti võtit lukuauku pistis – väga elegantne oma suitsuhallis ülikonnas, painduv ja ilma peakatteta, ilusasti tagasipidi kammitud heledad juuksed ja pehme hääl.
„Mudel?“ ütles ta.
„Jah, sir, palun. Mul on kiri teile mr. Montilt.“
„Michaelilt! Astuge sisse!“
Victorine järgnes temale. Sees oli üsna mereroheline; kõrge ruum õrteräguga ja ülalt valgusega ja hulk pilte ning joonistusi seintel, mõned nagu alla libisenud. Kahe naise pilt allalibisevate riietega tellingil ajas Victorine'i segi. Ta pani tähele härra silmi (merisinised nagu seinadki), mis libisesid tema kehal üles ja alla.
„Tahaksite mul millekski istuda?“ küsis mees.
Victorine vastas mehaaniliselt: „Jah, sir.“
„Ehk võtaksite kübara peast?“
Victorine võttis mütsi peast ja raputas oma juuksed kohevile.
„Aa!“ lausus härra. „Võib olla.“
Victorine mõtles endamisi, mis see küll võiks olla.
„Istuge kõrgendikule, palun?“
Victorine vaatas küsivalt oma ümber. Naeratus näis libisevat üle mehe näo ja üle tema libedate läikivate juuste.
„Esimest korda, tähendab?“
„Jah, sir.“
„Seda parem.“ Ja ta näitas väikesele platvormile.
Victorine istus seal mustale tammepuust toolile.
„Teil näib olevat külm.“
„Jah, sir.“
Kunstnik läks kapile ja tuli sealt kahe klaasi pruuni vedelikuga tagasi.
„Klaas Grand Marnier'd.“
Victorine nägi, et mees viskas klaasitäie ühe lonksuga ära, ja tegi sedasama. See oli magus, kange, väga mõnus ja mattis tal hinge.
„Võtke sigarett!“
Victorine võttis selle ulatatud karbist ja pani ta huulte vahele. Mees andis tuld. Ja jällegi näis naeratus üle mehe pea libisevat.
„Te tõmbate sisse,“ ütles mees. „Kus olete sündinud?“
„Putneys, sir.“
„See on väga huvitav. Istuge silmapilguks rahulikult! See pole nii halb kui hamba välja kiskumine, ainult kestab kauem. Peaasi – mitte magama uinuda.“
„Jah, sir.“
Mees võttis suure tüki paberit ja mingisuguse musta olluse ning hakkas joonistama.
„Ütelge mulle,“ hakkas ta, „miss –
„Collins, sir – Victorine Collins.“ Teatud loomusund ajas teda andma oma neiupõlve nime. See tundus ametipärasemalt.
„Olete vaba?“ Ta peatas ning jällegi libises endine naeratus üle heledate juuste. „Või teete ehk midagi muud?“
„Praegu mitte, sir. Olen mehel, muud midagi.“
Peale seda vaikis härra üürikeseks. Huvitav oli teda tähele panna, kuis ta vaatas, siis paberil joone tõmbas, siis uuesti vaatas. Sajad pilgud, sajad jooned. Viimaks ütles ta: „Aitab! Nüüd puhkame. Taevas ise saatis teid, miss Collins. Tulge ja soojenduge!“
Victorine lähenes tulele.
„Teate te midagi ekspressionismist?“
„Ei, sir.“
„See tähendab: välimust ainult sel määral arvesse võtta, kui ta väljendab sisemust. Võite selles endale midagi kujutleda?“
„Ei, sir.“
„Nii! Arvan, te ütlesite, et oleksite valmis istuma – üleni?“
Victorine vaatles hiilgavat ja painduvat härrat. Ta ei teadnud, mis see arvas, kuid ta mõistis, et ta arvas midagi ebakordset.
„Üleni, mis see on, sir?“
„Alasti.“
„Oo!“ Victorine lõi silmad maha ja tõstis nad siis kahe naise langevaile riietele.
„Nagu need?“
„Ei, mina ei käsitaks teid kubistlikult.“
Aeglane puna kustutas palete kahvatuse. Victorine ütles pikkamisi:
„Tähendab see rohkem raha?“
„Jah, pool rohkem – või veel enam. Ma ei käi peale, kui te ehk ei taha. Mõelge järele ja öelge mulle järgmine kord.“
Victorine tõstis silmad ja ütles: „Tänan teid, sir.“
„Just nii! Ainult palun mind mitte sirritada.“
Victorine naeratas. See oli esimene kord tema uues elukutses, kus ta oma segadusest võitu sai ja see mõjus temasse imelikult. Kunstnik ütles ruttu: „Jumala eest! Kui te nõnda naeratate, miss Collins, siis mõjute minusse impressionistlikult. Kui olete puhanud, siis istuge jällegi oma paigale!“
Victorine läks tagasi.
Kunstnik võttis teise paberitüki.
„Kas võite millelegi mõelda, mis teid hoiaks naeratavana?“
Victorine raputas pead. See oli tõsi.
„Üldse mitte midagi naljakat? Olete ju ometi armunud kellessegi, oma mehesse näiteks?“
„Oh jaa!“
„Noh, katsuge seda!“
Victorine katsus, kuid ta nägi Tonyt ainult tänavanurgal palle müüvana.
„See ei lähe,“ ütles härra. „Ärge mõelge tema peale! Olete kunagi näinud: ‚L'après midi d'un Faune'?“
„Ei, sir.“
„Tulin mõttele: ‚L'après midi d'une Dryade'. Et alasti, sellele ei maksaks teil rõhku panna. See on sootuks ebaisiklik. Mõelge kunsti peale ja et viisteist šillingit päevas. Nižinsky varjud – kogu asi on mul silme ees!“
Kogu aeg, kus ta rääkis, liikusid ta silmad Victorine'il üles ja alla ja pliiats paberil üles ja alla. Victorine'is hakkas midagi liikuma nagu mõnesugusel mürgistusel. Viisteist šillingit päevas! Sinised liblikad!
Valitses sügav vaikus. Mehe silmad libisesid üles ja alla. Victorine'i näole ilmus nõrk naeratus – ta arvas kokku raha, mis ta võis teenida.
Lõpuks peatusid kunstniku silmad ja käsi ja ta seisis paberit silmitsedes.
„See on tänaseks kõik, miss Collins. Ma pean järele mõtlema. Kas annaksite mulle oma aadressi?“
Victorine'i mõte töötas ruttu.
„Palun, kirjutage mulle postkontori. Ma ei taha, et mu mees teaks…“
„Et olete kunstile andunud? Väga hea! Missugune postkontor?“
Victorine nimetas selle ja võttis mütsi.
„Poolteist tundi, viis šillingit, tänan. Ja homme pool kolm, miss Collins – mitte ‚sir‘.“
„Jah, s-, tänan teid.“ Oodates oma autobust külmas jaanuari õhus, kogu see asi paistis Victorine'ile ebatõelikuna. Võõra härra ees istuda Aadama ülikonnas! Kui Tony teaks! Jällegi põletas aeglane puna palete kahvatuse. Ta ronis autobusse. Kuid viisteist šillingit! Kuus päeva nädalas – see oleks neli naela kümme. Nelja kuuga oleks sõiduraha teenitud!
Sealsete piltide järele otsustades pidid seda paljud tegema. Tony aga ei pea midagi teadma, isegi seda mitte, et ta ainult näoks istub. Tema oli ju nii närvlik ja temasse armunud! Ta kujutleks kohe midagi; ta mäletas, Tony oli ikka öelnud, et kunstnikud on nagu kassid. Kuid see härra oli väga kena, kuigi ta näis kõige üle naervat. Victorine soovis, et ta oleks temale oma joonistust näidanud. Võimalik, et näeb end ühel ilusal päeval kusagil näitusel väljapanduna. Kuid ilma – oo! Ja äkki mõtles ta: „Kui ma pisut rohkem sööksin, läheksin ma ka kenamaks!“ Ja nagu tahaks ta sellest julgest mõttest pääseda, hakkas ta oma vastas istuvale sõitjale näkku vahtima. Sel oli kahekordne lõug, oli pehme ja roosa ja heledad silmad vahtisid Victorine'ile vastu. Inimestel on oma mõtted, aga võimatu on öelda, missugused. Ja naeratus, mida Aubrey Greene soovis, valgus üle tema uue mudeli näo.