Vastutustunne ja "opositsioon"
| ||||||||||||
Põhimõtted segatakse hoopis proosalisemaga.
[muuda]Tartus ärapeetud õigusteadlaste päeval, kus arutusele tulid põhiseadusega ühenduses olevad küsimused, on ajakirjanduse teadetel Jaan Tõnisson avaldanud mõtteid, mis seda väärt on, et nende juures lähemalt peatutakse. Seda enam väärivad nad sõelumist, et n.n. “opositsiooni ringkondadest sellist mõtlemisviisi alatihti kostvale tuleb, ja ei saa siinkohal kohe ütlemata jätta, et sellega ka omajagu õhku püütakse rikkuda ja tõsiasju moonutada.
Jaan Tõnisson manitseb Rahvuskogu liikmeid silmas pidama tõsiselt neid kohustusi, mis nendele peale pandud, ja rõhutab, et nendel lasub täie raskusega vastutus Eesti rahva tuleviku ees, kui põhiseadus halb saab.
See on õige ja sellele ei saa vastu vaielda.
Aga mis õigusega Jaan Tõnisson ise ja nii mõnigi teine “opositsioonitseja” selle vastutuse kerge käega teistele veeretavad? Mis õigusega nemad sellest vastutuse kandmisest nii kergelt on ära põgenenud?
Igaüks Eesti kodanikest võis end lasta valida Rahvuskogusse. Kõige vähemaidki takistusi selleks ei olnud. Võib isegi öelda, et nii mitmekesiseid võimalusi, nagu seekord, rahvaesindusesse pääsemiseks ei ole meil olnud, kui silmas pidada veel teise koja olemasolu. Peale otseste valimiste esmesse kota saatsid igalt alalt kutsekojad Rahvuskogusse oma esindajad. Ühtegi neist võimalusist ei kasutanud ära need, kes nüüd kõnelevad teistele veeretatud vastutusest ja agarasti askeldavad muretsemisega Eesti rahva tuleviku pärast!
Aga veel enam. Peale eelpoolnimetatud avarate võimaluste vastutuse koorma kandmisest osasaamisele ilmuda, võis Rahvuskogu liikmeks nimetatud saada. Ja avalikult oleme kuulnud, et seegi võimalus on Jaan Tõnissoni ees lahti seisnud. Teatakse ju, et veel viimasel silmapilgul Jaan Tõnissonil olevat võimalus olnud isiklikult vastutusest osa võtma tulla, sest teda olevat tahetud nimetada Rahvuskogu liikmeks.
Päris piinlik on neid tõsiasju meelde tuletada inimese kohta, kes siiski mitte viimased meie kodanike seas ei ole. Aga see osutub paratamatuks, sest teisiti ei saa sündmuste arenemisest kaugemal seisev kodanik mõõta vastutustundest kõnelejate tegusid ega mõista hinnata ka seda ääretut vastuolu, mis neis ilusakõlalisis fraasides peitub, võrreldes tegudega.
Rahvuskogu liikmed kahtlemata kannavad vastutust oma töö eest; Jaan Tõnisson aga ei ole tahtnud seda vastutust kandma tulla!
Ühes temaga aga väga palju nimekaid inimesi, kes vastutuse eest on kõrvale pugenud ja nüüd troosti otsivad ilukõnedes ja sosistamises.
Aga ega asi sellepärast katki ole. Kui nad tunnevad, et nende aeg on läbi, et neil enam midagi anda ei ole, siis on see kõrvalehoidmine, arhiiviminek, loomulik. Ega elu sellepärast seisma jää.
1920. aasta põhiseaduse kujunemises on muuseas vastutav ka Jaan Tõnisson. Milleks see arenes, millisesse ummikusse me jooksime, seda mäletame kõik. Ja kui see riiklik kord nii haigeks jäi, et Rahvuskogu teda nüüd ravima peab, siis ärgu unustagu Jaan Tõnisson, et selle eest täiel määral tema kaasvastutust kandma peab, sest tema oli ka üks selle riigikorra ja olukorra loojaist.
Eesti rahvas loob praegu endale uut korda jak ohendab ümber oma kodu.
On liik inimesi, kes sellest osa võtta ei taha.
Sellesse liiki kuuluvad inimesed kõnelevad peale vastutuse veel erilisel kombel demokraatiast, rahvaõigustest. Nad ütlevad, et vaadake, missuguse surutise all me praegu elama peame, missugune olukord on tekkinud jne.
Aga see olukord tekkis ju 12. märtsil 1934. a., mil ka Jaan Tõnisson ja teised riigikogus käteplaginaga ja bravooga praeguse seisukorra sündi tervitasid ja rõõmu tundsid, et meie tookord väsinud demokraatia ja lõtv kord ometi raasukene elujõudu kokku korjata sai, et ennast kaitsma hakata ja alal hoida.
Vastutust, muidugi, seda kandku nüüd teised!
See demokraatia mõiste ja rahva õiguste armastus nende suus, kes praegu neid sõnu nii ohtralt tarvitavad, kipuvad küll väga kahemõttelist värvingut saama, kui me Jaan Tõnissoni viimast valitsust meelde tuletame.
Ühe ulaka paukhernest Emajõe kaldal kasvas 1933. aasta kevadel välja lopsakas kaitseseiukord üle kogu riigi iga eestlase kohta, mis hinge kinni mattis oma kodanikuõiguste kitsendamisega, tsensuuriga jne. Kord oli nii kange, et ― tarvitades moodsaks saanud lõõpsõna — tummaks võttis!
Aga vastutust ei kanna muidugi mitte Jaan Tõnisson, vaid vastutav on — paukhernes!
Selgest rahvaõiguste armastusest kitsendati 1933. a. sügisese rahvahääletuse eel neid õigusi, suurendades põhiseaduse eelnõu läbiminekuks vajalikku kvoorumit. Teatavasti oli ka Jaan Tõnisson selle riigikogu liige, kes vastava seaduse vastu võttis. Aga nüüd kõneldakse vastutustundest, rahvaõigustest, seesuguste rahvaesinduste tegutsmise võimaluste avardamisest jne.
kui me nüüd lõpuks küsime, mis paneb neid inimesi, kes nende endi poolt nimetatavaid aateid ja põhimõtteid ise tegelikult on hoopis teisiti käsitanud, nüüd askeldama ja nii läbipaistvalt sõnadega mängima, siis ei saa küll muud vastust ola, kui et — neid kiusab igatsus millegi järele, ja ilusad sõnad demokraatiast ning vastutustundest on neil suurel määral paljas taktika võte. See on üsna proosaline ja läbipaistev.