Villu võitlused/3

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

3

Villu ei tõstnud enne pead, kui ta järsku klõmaka õuevärava ette seisma jäi. Ta tõmbas sügavalt hinge ja ootas mõne silmapilgu, enne kui käe värava külge pani. Leides, et seestpoolt palgisarnane riiv väravale ette oli tõmmatud, hüüdis ta enda meelest kaunis õrnalt, hirmuga lähemate puude okstelt pelguvate vareste meelest aga küllalt käredalt:

„Ae, ristirahvas, tehke värav lahti!“

Õue poolt ei olnud häält ega liikumist kuulda.

Sepp kordas hüüdmist nii südikalt, et varesed hoopis teise metsa lendasid.

„Tohoo, mis sa märatsed?“ kõlas korraga noor ja värske mehehääl otse sepa pealae kohal. Villu tõstis silmad sügava imestusega taeva poole ja nägi noort meest, kes kaksiti värava kõrgema posti otsas istus ja temale naerdes oma valgeid hambaid näitas.

„Priidu!“ hüüdis sepp. „Vaata poissi, kuhu ta sõge ei roni!“

„Sinu sõna ei ole selge, sest ma ei tea, kes see poiss siin peaks olema,“ ütles Priidu, kes seda ei sallinud, et temale ta habemepuudust otse või kaudselt meelde tuletati. „Et mul selge ja küps mehe mõistus on, näed sa sellest, et ma rasket väravat lahti ei hakka kangutama, vaid kergema vaevaga üle ronin.“

„Päris poisi tembud,“ naeris sepp sõbralikult. „Kuhu sa siis nüüd selle puhuga tahtsid rännata?“

„Või minagi seda tean?“ oli Priidu kergemeelne vastus; ja peeni mokki kelmikalt muigutades lisas ta juurde: „Kuule, ütle mulle õige, mis leidust sa nii suure hoolega oma jalge eest otsisid, et mind siin üleval ammugi ei näinud?“

Sepp ei vastanud sellele küsimusele midagi, vaid lõikas kurja näo.

„Mis sul seal ankrus on?“ küsis Priidu.

„Tee värav lahti, küllap siis näed. Kas ema on täna paremas tujus?“

„Kui sul ankrus head asja on, vahest siis ema tuju ka paraneb; praegu on ta sinu peale väga kuri,“ teatas Priidu mureliku näoga ja kadus posti otsast.

Värav ähkis ja kriiksus Priidu kannatamatute käte all. Sisse astudes oleks sepp peaaegu komistanud. Asi, mis tema jalga oli takistanud, seisis mitu sammu eemal, maja ukse lävel; takistuse nimi oli Mai ja Maie nägu õhkus sel silmapilgul nii palju lahkust ja soojust, et Villu meelest talvise külma tundmus kadus ja tema südamesse suvise pühapäeva rahu asus. Kumb enne kummalegi käe vastu sirutas, kumb enne ilma mingisuguse nähtava põhjuseta magusasti naerma ja siis jälle sügava tõsidusega kõige tühjemat juttu vestma hakkas — see jääb seletamata küsimuseks. Nad seisid käsikäes, vaatasid teineteisele otse silmadesse ja olid väga heas tujus. Samal ajal veerles kalli viina ankur mööda libedat õue ja oleks vist hoopis unustusse jäänud, kui mitte Priidu teda halastades oma hoole alla poleks võtnud ja kohe prunti välja kiskuma hakanud.

„Maria! Aga Maria!!“ hüüdis vihane hääl ukse vahelt.

Seal seisis teine Mai, kuid vananenud näoga, kräsus kulmudega ja tigeda pilguga.

„Taevake, kas minu Mai peaks ka vana poole niisuguse näo saama?“ sähvas mõte sepa peaajust läbi. Üks pilk Maie silmi tegi talle selle mõtte lolluse kohe selgeks ja sundis teda salamahti Maie kätt suruma.

„Maria, ega sa kurt ole?“ käratses Risti Krõõt paisuva vihaga. „Kohe lase sepa käsi lahti ja tule tuppa! (Mai täitis esimest käsku, aga mitte hirmuga, vaid vagusa naeratusega.) Ja sina, Villu, kuidas julged sa oma häbemata nägu veel minu ees näidata? Alles tunaeile vihastasid sa mu surmani ära. Peenike saksa rätsep Hadubrand Flittergold tuleb meid vaatama, kingib Mariale kalli kaelarätiku, austab meid kõiki oma lahke kõnega, otsekui oleksime meie tema väärilised! Minu süda sulab nähes, kui sügavalt ta Mariat austab, kui õnnelikuks ta teda teha püüab. Seal tuled sina nagu kuri vaim oma rumala ninaga vahele, hakkad ausat meest narrima ning pilkama ja peletad viimaks isanda, kelle küünemusta vääriline sa ei ole, majast välja.“

„Kes teda käskis minna?“ küsis sepp õlgu kehitades.

„Kas tema pidi ennast sinusugusest pilgata laskma?“

„Ega temagi suu seotud olnud.“

„Pidi sinuga vist nägelema hakkama? Ta ütles õiglase uhkusega, et orjale muud vastust vaja ei ole kui keppi.“

„Seda ta ütles vist üsna tasakesi?“ naeris sepp.

„Kahju, et ta minu käest keppi ei tulnud küsima,“ lisas Priidu laisalt juurde.

„Vait!“ kärgatas ema lõkendavail silmil. „See püstipagan on sind, vaest tallekest, juba nii palju rikkunud, et tema moodi haukuma hakkad. Sina tahad noor peremees olla ja aitad oma maja teotajal irvitada? Tule, taevas, appi!... Aga seda ma ütlen, et mina seda enam sallida ei taha. Ei taha, ega taha! Kas kuuled, Villu? Edaspidi jää parem meile tulemata! Sa saadad meid otse hukatusesse. Meie kõige ausamad sõbrad peletad sa ära, Priidust teed sa joodiku ning hulguse ja Mariale pistad sa rumalad mõtted pähe...“

„Pai ema, ole vait!“ palus Mai punastades.

Aga Krõõt oli tõrelemistujus, kus vaigistamine otse niisama mõjub kui kasetoht tules. Ta hakkas seppa veel valjemini hurjutama ja välja tõrjuma. Vaene Villu seisis pea norgus ja kahevahel. Naisterahva kisa teeb just kõige vahvamad mehed kõige kergemini araks. Kergesti oleks võinud nii juhtuda, et meie hiiglane viimaks plehku oleks pannud, kui mitte Priidu õigel ajal päästjana ep oleks ilmunud. Priidu oli viinaankruga tuppa lipanud, seal kannu magusa marjaviinaga täitnud ja astus sellega nüüd ema ette:

„Joo, ema, aga nuusuta enne!... Aeh, kas on hea?“

Krõõt oli komtuuri juures võõrsil olles võõramaa viinasid tundma ja neist lugu pidama õppinud. Magus lõhn, mis ta ninasse puutus, jahutas tema viha silmanähtavalt.

„Kust sa seda said?“ küsis ta peaaegu lahke näoga.

„Joo enne, küllap siis aru saad,“ vastas Priidu.

Krõõt võttis lonksu, muigutas mokki, võttis teise lonksu, naeratas, võttis kolmanda ja kiitis viina heaks.

„Niisugust viina jääb Liivi landmeister alles himustama,“ seletas Priidu tõsiselt ja jõi kannu tühjaks. „Niisugust viina on tervel Liivimaal ainult ühel mehel ja see on Liivimaa kõige parem mees. Seal ta seisab, alandlikum kui sulane, ja ootab paremat tänu, kui ta seni meie käest on saanud.“

„Nii head viina ei ole sepal ilmaski olnud,“ ütles Krõõt moka otsast, aga siiski juba ilma tigeduseta.

„Nii head mitte, aga halba ei ole tal ka iialgi olnud,“ tõendas Priidu südame põhjast.

„Katsu nüüd asja!“ pilkas Krõõt, kelle tuju ikka pahanes, kui ta nägi, et lapsed sepa eest seisid. „Kes ta viinasid on palunud? Muudkui sind õpetab joodikuks. Tema suur viinatundja! Kassi saba alla! Va sepp pole iialgi vee ja viina vahet tundnud ega ole ka ta viinad tea mis.“ See oli kannatlikule Villulegi liig.

„Minu viinad ei ole tea mis?“ hüüdis ta äkilise vihaga. „Mina ei tunne vee ja viina vahet? Kas sa tead, Risti Krõõt, et sinu suu seda väärt ei ole, mis sa praegu oled rüübanud! Päh, tema ütleb „tea mis“! Oh sa, viimane tont! Mina ei tunne viina! Pagan võtku, kui see viin mitte kõige parem ei ole, mida jumal on kasvada lasknud, siis ei pea ka keegi temast tilka enam saama. Priidu, too ankur välja! Ma viskan tühja vee maha, küllap siis mäletate, mis magu ta oli. Too ankur siia, Priidu!“

Igavesti jääb tõeks, et naisterahva mõtteid keegi surelik ette ei tea arvata. Armu ja hirmu jagavad nad silmanähtavalt mõne kõrgema väe sunnil, ja vanad germaanlased pidasid neid sellepärast õigusega peaaegu jumaliku au sees. Kes oleks näiteks ette võinud kuulutada, et Krõõda mõru nägu sepa turtsumise ja ähvardamise juures järkjärgult mahedamaks pidi minema? Nähes, et sepp tõesti vihane oli ja et Priidu tema käsu täitmiseks tuppa tahtis minna, sasis Krõõt Priidu sabast kinni, välgutas kelmikalt naeratavaid silmi sepa poole ja ütles lahkesti noomival häälel:

„Sinul kohe ikka tuli takus, Villu. Kas meesterahvas tohib na kärsitu olla? Ma naljatasin... Kuule, kas sul seda viina veel palju on? On küll? Mai, mine pane mett ja leiba lauale! Ehk soojendab sepp selga ja võtab pisut hingepidet.“

Krõõt kadus ukse taha ja Priidu ning Mai talutasid sepa poolvägisi elutuppa. Perenaine ja viinaankur olid nagu tina tuhka kadunud. Noortele inimestele ei teinud see suuremat valu. Pea täitis nende rõõmus vadin ja naer tervet tuba. Kõigest oli näha, et need kolm inimeselooma isekeskis väga suured sõbrad olid.

Küll oli Risti Krõõt katsunud ümberkaudsetest mõisadest ja Viljandi linnast alamat saksa soost rahvast oma majasse meelitada ja oma lapsi nende noorema sooga sõbraks teha. „Antvärgid“ tulid ka vahel jõuka perenaise toitu maitsema ja sealt seda või teist kinki kaasa võtma, vaatasid aga siiski „vabadele talupoegadele“ üleõla ega kutsunud neid iialgi enda juurde võõraks. Priidu ja Mai olid sellest ammugi aru saanud ja ei läinud omalt poolt kedagi taga otsima. Maiel oli noorte meeste seas palju kummardajaid, aga linna noorsandid liputasid ainult tema ilusa näo ees saba ja talupojad roomasid tema vabaduse ja rikkuse ees kui ussikesed. Sepp Villu üksi armastas teda kui omasugust inimest ja kena, tarka tüdrukut. Kas Maieke seda nägi või mitte, on teadmata; teada on nii palju, et Mai iga kord, kui sepp Risti talusse võõraks tuli, oma ema meelest üleliia elavaks ja vahel koguni vallatuks läks... Priidu silmis oli sepp kõige mõnusam mees tema poolt tuntud maailmas; ta aeles päevade kaupa sepapajas pingi peal ja silmitses imestuse ning aupakkumisega, kuidas töö sepa käte all edenes; siis tuli vahel ka Priidule himu tööd käsile võtta, mida ta muidu kui surmarohtu vihkas ning põlgas. Sepal jälle oli, nagu öeldud, pool maailma sõpru täis, aga kellegi juurde ei tormanud ta nii määratute sammudega kui Risti talusse.

Kus inimesed õnnelikud on, seal ei armasta nad suurtest asjadest ega sügavast tarkusest kõnelda. Ka meie sõprade jutt oli sel puhul nii tühine, nende rõõm tõsise vaatleja silmis nii lapselik, et sellest laiemalt rääkida ei maksa.

Tühi jutt ja naer kestsid nii kaua, kuni perenaine jälle nende keskele ilmus. Krõõda silmad hiilgasid ilma nähtava vaimustuse põhjuseta ja ta keel käis pisut kangelt; tuju näis esiotsa kaunis hea olevat, läks aga kohe tusaseks, kui ta nägi, et sepp ja Mai nii teineteise ligidal istusid, et kõige peenemgi saksa rätsep nende vahele ei oleks mahtunud.

„L—lõpetage ju oma hirnumine!“ käratses perenaine. „Häbi sulle, Maria! Kohe mine vaata, mis kuduja teeb!“

Mai tõusis sõnakuulelikult üles ja läks teise tuppa.

„Miks te ikka va maakeelt jahvatate?“ taples perenaine edasi. „Oleks sest Villust vähemalt nii palju kasu, et mu lastele saksa keelt õpetaks! Te saate ju kõik tast aru, miks te siis ilmaski ei räägi!“

„Ega me saksad ole,“ urises Priidu.

„Saksad ole!“ osatas Krõõt. „Vaata nokameest! Sina palju tead, mis sa oled! Kui sa saksa keelt räägiksid, siis näeksid kõik kohe, et sa pärisori ei ole.“

„Saksamaal on kõik pärisorjad — sakslased,“ ütles sepp. Kahju küll, et ta seda ütles, sest nüüd oli Krõõdal põhjus käes otsekohe tema kallale kippuda:

„Katsu mul suurt Saksamaa tundjat! Tahad vist uhkustada, et sa mööda jumala ilma hulkumas oled käinud? Mis sa siis nüüd õige enesest arvad? Äh? Rumal ori sa oled ja selleks sa jääd. Armust on sind natuke valla lastud — nüüd tema suur ninamees! Vaat sulle! Oma silmigi ei tohiks sa meie kui vabade inimeste poole üles tõsta!“

„Kuule, ema, ilma sinuta oli meil siin üsna mõnus istuda,“ ütles Priidu haigutades.

„Vait!“ kärgatas ema. „Sina seisad alati tema eest, aga sellele sa ei mõtle, et ta sinu kurivaim on. Ilma temata oleksid sina ammugi kõikide viisakate noorsandide sõber ja Maria peene antvärgi pruut. Mis ta siin varitseb? Mis sa meist tahad, sepp? Oled sa tõesti nii juhm, et sa Mariat omale loodad saada?“

„Olen ikka nii juhm,“ ütles sepp alandlikult.

„No siis jää ka juhmiks!“ kilkas Krõõt. „Sina, närukael, julged saksa rätsepat pilgata? Kas sa tead ka, mis see tähendab: saksa rätsep? Temal pole muud vaja kui sinu peale kaevata, ja sind pannakse tulist rauda kandma ja puuakse võllasse. Oma põlvede peal pead sa temalt andeks paluma, et teda oled pahandanud.“

„Oleks ta seda selge sõnaga nõudnud, eks ma seda siis vist oleksin teinud,“ naeratas sepp.

„Aga ta pani plagama,“ lisas Priidu juurde.

Krõõt oli nii vihane, et ta mõnel ajal oma osavat keeltki ei saanud liigutada. Et aga vihane naisterahvas ikka midagi peab tegema, siis kahmas ta nurgast luua kätte, astus sellega otsekohe sepa ette, püüdis teda ühe pilguga elusalt ära põletada ja karjus, kui keelepaelad jälle lahti pääsesid, inetu häälega:

„Kasi siit välja ja ära näita oma nägu enam!“

„Ära tule meest narrima,“ ütles sepp pahaselt ja lükkas luuavarre, mis kardetaval viisil tema nina all vibas, nii järsku kõrvale, et vars ja vihane naine õhu sisse rõnga kriipsutasid. Seepeale pani sepp kaapkübara pähe ja läks sõna lausumata välja. Priidu tahtis ta järele lipata, aga ema ei lasknud teda uksest välja. Varsti kuuldi õuest värava raksumist ja tagatoast tasast nuuksumist...

Hakkas juba pimedaks minema. Sepp Villu sammus tuntud teerada mööda kodu poole. Ta jalad ei tuletanud enam tiibu meelde, vaid liikusid raskelt ja laisalt. Küll vahtis ta jällegi enese ette maha, aga seekord ei otsinud ta tillukesi jälgi ega naeratanud, kui üks neist kogemata silma puutus.

Kümme minutit võis ta sedaviisi kõndinud olla, kui ta enese selja tagant rutuliste ja kergete sammude krabinat kuulis, ümber vaadates nägi ta Maie tulevat.

„Villu!“ hüüdis tüdruk nõrga häälega ja viivitas sammu.

Sepp ei liikunud paigast.

Mai tuli ligemale, pikkamisi, kartlikult. Kui ta sepa ees seisis, nägi see poolpimeduseski, et tüdrukul punaseks nutetud silmad olid.

„Mis sul arus, et nii hilja veel pimedasse metsa jooksed?“ taples Villu karedalt.

„Tahtsin näha, kas sa vihane oled,“ vastas Mai aralt naeratades ja naisterahvaste viisi järgi mehe silmist seletust otsides.

„Olen jah vihane,“ turtsus Villu. „Ega ma koer ole, et mind malakaga uksest välja aetakse.“

„Ära pahanda, Villu,“ palus Mai. „Ega ema nii kuri ole, kui ta näitab. Vaata, kui sa teine kord jälle tuled, siis on ta seda lahkem.“

„Enam ma ei tule.“

„Ei tule?“

„Mitte jalaga.“

„Siis oled sa ikka tõesti vihane?“

„Olen jah.“

„Kas minu peale ka?“

„Ei, sinu peale ei ole, aga... ma ei tea, kuidas ma pean ütlema... sa ei ole mulle praegu mitte nõnda armas kui muidu. Vaata, sa oled täiesti oma ema nägu, ja see paneb mind mõtlema. Kui ma täna tema kurja nägu nägin ja ta alatut mõnamist kuulsin, tuli mulle see kentsakas mõte, nagu oleksid sina ise see olnud, nagu võiksid sina ka niisuguseks saada. Tont teid, naisi, teab! Ma ehmatasin isegi ära, nii et süda valutama hakkas. Praegugi valutab, ja pea on kurbi mõtteid täis. Mina ei teadnud siiamaani mingisugust vahet sakste ega maainimeste vahele teha, aga teile laulab ema iga päev ette, et saksad üksi inimesed ja meiesugune paljas loom olevat; ehk mõjub see pikkamisi ka sinu ja Priidu peale, ja te hakkate mind ka alatuks pidama.“

„Sa ei armasta mind enam?“ küsis Mai surija häälega.

„Ei ma tea isegi ütelda,“ kostis sepp mõttes.

„Noh, jumalaga siis.“

„Jumal kaasa.“

Kumbki ei tahtnud enne paigast liikuda.

Mõned silmapilgud vältas sügav vaikus. Mõlemad seisid nagu tardunult ja vahtisid jumal teab kuhu pimedasse metsa. Vaikus läks õudseks, piinlikuks...

„Head ööd, Villu!“

„Head ööd, Maieke!“

Lumi krabises väheke, nagu oleks keegi jalgu vahetanud. Sepa kehast käis värin läbi. Lähemal silmapilgul surus ta sooja, tuksuvat keha oma rinna vastu ja kaks pehmet käsivart punusid endid kui sitke ja sile madu tema kaela ümber...

Taevast kustus viimane ehakuma ja paks pimedus kattis metsa, kui sepp Villu ja tema Maieke käsikäes Risti talu poole tagasi rändasid. Metsa serval oli lahkumine.

„Et sa mind mu ema näo pärast vihkama ei hakkaks, siis on parem, kui sa nii pea meile ei tule,“ ütles Mai, kümnendat korda jumalaga jättes.

„Aga kuidas ma sind näha saan?“ päris sepp murelikult.

„Eks mina siis pea ikka sinu juurde tulema,“ vastas Mai õnnelikult naeratades.

Üheks silmapilguks sulasid mõlemad kujud nii täiesti kokku, et neid pimedas üheks kehaks võidi arvata. Siis lagunes must kogu jälle kahte jakku, millest suurem metsa vahele kadus, kuna väiksem veel tema sammude kaugele kaduvat kõminat kuulama jäi.