Villu võitlused/6

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
V
Villu võitlused
Eduard Bornhöhe
VII

6

Teisel ega kolmandal päeval ei võtnud sepp tööd kättegi, vaid hulkus külasid kaudu ümber ja sosistas salamahti peremeestega. Kolmanda päeva õhtul leidis ta koju tulles Maie eest, kes teda juba hulk aega oli oodanud.

„Kus Priidu on?“ oli sepa esimene küsimus pärast südamlikku teretamist.

„Vangis,“ vastas Mai surutud häälega ja pisarad tulid talle silmi.

„Mis jutt see on?“ hüüdis sepp kohkudes.

Mai hakkas jutustama:

„Tunaeile õhtul tuli Priidu ratsahobuse seljas koju. Meie küsimuste peale, kust ta hobuse saanud, vastas ta, et ta hobuse ühe hea sõbra käest laenanud olla. Ta oli ühtepuhku hobuse ümber, söötis ja silitas teda iga silmapilk ja nimetas teda oma kalliks elupäästjaks. Mina küsisin, mis see pidi tähendama, ja ta rääkis mulle, et rüütlid teda mingi kelmustüki pärast taga kihutanud, aga kätte ei olla saanud. Eile hommikul sõitis ta hobuse seljas metsa ja tuli lõuna ajal jala tagasi, öeldes, rüütlid olla teda jälle taga ajanud ja enda päästmiseks olla ta hobuse joosta lasknud ning ise puu otsa roninud.

Pisut hiljem olin ma parajasti üksipäini õues, kui aia taga kära tõusis ja väravat valju häälega lahti teha kästi. Mina tegin värava lahti ja nägin kahte uhke näoga rüütlit ja mitut sulast — kõik ratsamehed. Vanem rüütel käskis kaht sulast hoovi ümber valvata, et keegi välja ei pääseks. Minult küsis ta kareda häälega, kas perenaine ja poeg kodus, ja kui mina selle peale kostsin, et ema kodus on, ronisid nad hobuste seljast maha ja läksid tuppa. Noorem rüütel, kellel mõisniku riided seljas olid, jäi üksipäini õue peale, hakkas minu ümbert kinni, nimetas mind ilusaks lapseks ja küsis mu nime järele. Mina ei andnud talle vastust, vaid katsusin ennast lahti rabelda. Tema silmad hakkasid kentsakalt põlema, ta andis mulle kõiksugu meelitavaid nimesid ja tahtis vägisi musu saada. Mina võtsin viimse jõu kokku, kiskusin enese tema käte vahelt lahti ja jooksin tagumisest uksest majasse. Rüütel tahtis mu järele tulla, aga ma sain enne uksele riivi ette lükata. Ma pugesin pimedasse salaurkasse, mis elutoa kõrval seisab. Siin puutusin oma ehmatuseks inimesega kokku, kes mulle käe suu peale surus ja mind vait käskis olla. See oli Priidu, kes ennast sinnasamasse oli peitnud. Me pidasime hinge kinni ja kuulatasime. Kõik, mis elutoas räägiti ja tehti, oli siin selgesti kuulda.

„Kes see on?“ küsisin mina vana rüütli häält kuuldes.

„Viljandi komtuur,“ sosistas Priidu.

Komtuur nimetas Priidut mässajaks ning hobusevargaks ja käskis ema kohe ütelda, kuhu poeg ennast on peitnud. Ema vastas, et ta Priidut ammugi ei ole näinud. Komtuur usutas teda mitu korda, ja kui paremat vastust ei tulnud, käskis ta maja ja kõrvalised hooned läbi otsida. Meie kuulsime, kuidas nad mööda tubasid ja pööningut kolasid ning asju loopisid, et mürin ja ragin taga. Mina värisesin hirmu pärast, et mõni kogemata salaukse võiks leida ja meie pelgupaika tungida. Õnneks ei läinud see kartus täide. Kui kõik nurgad läbi olid tuustitud ja minu arust kõik asjad puruks pekstud, tulid sulased elutuppa tagasi ja ütlesid, et nad kedagi ei olla leidnud. Komtuur hakkas uuesti ema usutama ja ähvardas maja põlema pista ning kõigi elanikkudega tuhaks põletada, kui ta Priidut kätte ei saa. Ema palus ja meelitas, aga Priidu peidupaika ei andnud ta teada. Siis käskis komtuur ema kinni siduda ja nii kauaks lossi sügavamasse kongi visata, kuni Priidu välja tuleb. Vaevalt hakati ema siduma, kui Priidu minu kõrvalt kadus ja ühe silmapilguga komtuuri ees seisis, hüüdes: „Tehke minuga, mis tahate, aga jätke mu ema rahule!“ Ta seoti kohe nii kõvasti kinni, et ta vaeseke valu pärast oigas. Ema langes komtuuri ette põlvili ja hakkas nutma ning paluma. Komtuur vastas kareda häälega, et Priidu rahvast mässama ässitanud ja sellega surmanuhtluse ära teeninud. Ema kiljatas meeleheitega: „Halasta, halasta! Ta on ju su oma...“

Viimast sõna ei kuulnud ma enam, sest komtuur kärgatas samal silmapilgul sulaste peale: „Kasige kõik siit välja!“ Sulased läksid Priiduga uksest välja. Siis ütles komtuur tasase, ähvardava häälega: „Sa, pöörane naine, kas sa oled unustanud, et ma sind igavesti vait olla käskisin? Tahad sa ise vägisi hukatust enese kaela kutsuda?... Vait! Sinu poeg ei pea mitte surema, aga ilma nuhtluseta ei või ma teda ka jätta. Sinule aga tõotan vandega, et sind elusalt ära põletatakse, kui sa veel kord minu käsu vastu eksid.“

Seepeale läks komtuur kannuseid kõristades välja. Kui õues kõik jälle vagaseks oli jäänud, julgesin ma salakambrist välja tulla. Imestusega nägin ema kaunis rahuliku olevat. Ta hakkas koguni harjunud viisil komtuuri ja saksu kiitma ning ütles uhkusega, et nii kaua kui tema elab, keegi Priidusse ei tohi puutuda. Mina küsisin, mis komtuuri viimased, minule arusaamata sõnad tähendavad? Ema käskis mind vait olla ja ütles, see olla saladus, mida ta mulle ja Priidule alles surmavoodil tahta ilmutada.

Õigust öelda — ma ei tahagi seda saladust teada saada. Ma aiman, et see head ei tähenda. Mu süda valutab. Siiamaani elasime me rikkumata rahus, nüüd hakkab vägivald ja kurjus ka meie majasse tungima. Vaene Priidu! Ja selle noore rüütli põlevad silmad!... Oh Villuke, ma kardan, et meie loodetud õnnest midagi ei saa.“

Sepp võttis kurvastatud neiu oma käte vahele, surus teda tugevasti vastu rinda ja ütles julge häälega:

„Ära mine araks, Maieke! Nii kaua kui minu käsivars sinu üle valvab, ei pea sa vägivalda kartma. Aga tead sa, kes see... häbemata noor rüütel oli?“

„Ta nimetas komtuuri enese onuks.“

„Oh sina, koeranahk!“ vihastas sepp. „See on siis noorem Goswin Herike, komtuuri vennapoeg ning Puidu mõisahärra poeg. Vaata võrukaela! Isa surma peal haige, aga poeg käib ilusaid tüdrukuid norimas! Onu armu läbi on nad, endised Saksamaa sandid, siin mõisa ning maad kätte saanud ja teevad tänuks nüüd pahu tükke. Noh, juhtugu ta, mehike, minu sõrmede vahele! Küll ma teda...“

Siin tuli Villule kogemata tunaeilne kõrvalops meelde, mis ta südames ikka veel valusalt õhetas. Ta laskis pea norgu ja lisas tasasemalt juurde:

„Võib olla, Maieke, et mina sinu kaitsjaks ei kõlbagi. Ma ise olen ennast teisest mehest lüüa lasknud ja tema nuhtlemata jätnud.“

Sina ennast lüüa lasknud?“ hüüdis Mai nii meelitava umbusaldusega, et Villu kohe kergendust tundis.

„Jah, mul oli tunaeile komtuuriga natuke nägelemist ja ta andis mulle mööda kõrvu. Mõne teise mehe oleksin ma niisuguse kingituse eest vist kohe maha löönud, aga tema poolt tuli see mulle nii ootamata, et ma esimesel silmapilgul õiget arugi kätte ei saanud. Pärast sain küll aru kätte, aga mõtlesin: „Olen ma ise su surma suust kiskunud, siis ei pea sa minu käe läbi surema.“ Aga andeks ei saa ta seda mitte, ja nuhtlus võib peagi tulla.“

„Pai Villu,“ palus Mai, „ära tee enesele liigjulgusega kahju! Ma tean, et sa oma elust ei hooli, aga mõtle oma vihas selle peale, et siin ilmas üks hing elab, kelle elu sinu elu, kelle surm sinu surm on.“

Ei ole maa peal seda meest, kes sääraseid palveid hea meelega ei kuuleks. Ei ole ka sugugi imeks panna, et sepp täie suuga tõotas ikka ja igas asjas kõigepealt oma Maie peale mõelda, ja et ta neid tõotusi hoopis üleliigsete surumiste ja suuandmistega kinnitas. Mai aga unustas üürikeseks ajaks kõik oma kurvastused ning aimused ja jõi täiest õnnekarikast uut elu ning lootust.

Pimedus oli juba käes, kui sepp, Mai ja sulane, kes Maiega kaasa oli tulnud, Risti talu poole liikuma hakkasid. Talu lähedal lahkus Villu seltsilistest ja sammus kõrvale metsa sisse. Tal ei olnud mingisugust teerada jalge all, aga ta tundis metsa kui oma kümmet sõrme. Poole tunni pärast jõudis ta lagendikule, mis üksikult mustava metsa keskel valgendas. Kuu oli tõusnud ja valas nõiduslikku, kahvatut valgust maa peale. Lagendiku keskel paistsid lumised künkad ja nende otsas mõned lagunenud müüri riismed. Rusude ja küngaste vahel liikusid mustad varjud. Ebauskliku rahva meelest oli see paik kole, sest siin oli enam inimeste luid leida kui mõnel mahajäetud surnuaial.

Kui sepp varemete vahele astus, kogunesid mustad varjud tema ümber. Ta tundis neid kõiki ja oli kõigile tuttav. Oma kurnatud kehade, õõnsate palede ja pealuusse vajunud silmadega olid nad ka ligidalt nähes enam varjude kui elusate inimeste nägu.

„Kas munk on siin?“ küsis sepp.

Keegi ei olnud munka näinud.

„Munk, ae, munk!“ hüüdis sepp.

„Siin ma olen!“ kõmises maa-alune hääl.

Talupojad kohkusid; sepp isegi lõi salamahti risti ette.

Pool-lagunenud võlvialusel leekis korraga tulelont üles, mille punased kiired munga kõrget kuju valgustasid. Munk näitas käega, et tema järele pidi tuldama. Tükk aega kõnniti maa all. Paiguti oli vaja käpuli heita ja kivilasude üle roomata. Viimaks lõppes võlvialune laia ja kõrgesse ruumi, mis inimeste pealuude ja kontidega täis külvatud oli. Õhk oli soe ja sumbunud; leekiv tulelont täitis seda pikkamisi kibeda suitsuga.

Munk pistis tulelondi müüripraosse; siis laskis ta kõiki koosolijaid hirmsa vandega vanduda, et nad iialgi kellelegi üht sõna ei lausuks sellest, mis siin pidi räägitama ja tehtama. Kui kõik, mõned julgesti, mõned värisedes, olid vandunud, astus sepp munga ette ja ütles valju, aga siiski pisut kõikuva häälega:

„Nüüd ütle selge sõnaga: oled sa mõni vaim või nõid, või oled sa meie kõigi sugune inimene?“

„Ma olen lihane inimene,“ vastas munk naeratades.

„Vannu seda!“

„Ma vannun.“

„Aga kuidas võid sa inimese silmade eest ära kaduda ja maa põhja vajuda?“

„Ma ei või seda ega mingisugust muud imet teha, aga ma olen munkadelt ja võõramaa tarkadelt mõndagi õppinud tegema, mis õpetamata inimeste meelest ime on. Ära nõua seletust, sest ma ei või seda praegu veel anda. Mõtle aga selle peale, et sellel, kes suuri asju ette võtab, ka suuri abinõusid vaja on.“

Rääkija viskas mungakuue seljast ja seisis sõjamehe riides imestavate talupoegade ees. Ta rääkis neile vägevaid sõnu, mis kui teravad mõõgad nende südametesse lõikasid, nende uinuvat vaimu tulise käega unest üles raputasid. Ta sundis neid unustama, et nad pärisorjad, pärisorjade pojad ja lastelapsed olid, laskis neid vabade esivanematega üheskoos mehiselt võidelda ja pärast verist võitu õnnelikku rahu maitsta. Siis jälle kukutas ta neid kõige sügavamasse orjuse ning viletsuse põrgusse ja näitas neile, kuidas sealt üksainuke kitsas, raske ja hädaohtlik rada välja viis, tee, kus iga sammu pärast võidelda, iga vaks maad verega lunastada oli.

Imelik oli kõne mõju Villule. Tema veri hakkas kihama, ta hinges ärkasid mõtted ja tuhinad, missuguseid tema kui kerge südame ja rahuliku meelega elumaitsja veel ilmaski ep olnud tundnud. Vaimustusest välkuvail silmil hüüdis ta, kui munk oli lõpetanud:

„Vii meid, kuhu tahad, sinuga läheme kas või müürist läbi!“

Ka talupoegade hulgast kuuldi sarnaseid hüüdeid. Aga suurem osa jäi kahevahele ning otsis head nõu kõrva tagant.

„Sõnad on head, aga sõnad ei tapa meest ega lõhu müüri,“ ütles üks vanamees venitades. „Sakstest meie jagu ei saa, olgu meil ka kümme kätt ja kolme karu ramm keres.“

Mitmed teised rääkisid niisama. Kui Tasuja kõneles, olid vist kõik vahvatele tegudele valmis; niipea kui nad aga silmad ja kõrvad temast ära pöörasid, asusid kahtlemine ja hirm araks pekstud orjade südametesse.

Munk astus koosolijate keskele ja käskis neid tihedamalt enese ümber koonduda.

„Palja jõuga on meil küll raske sakstele ja taanlastele vastu hakata,“ ütles ta tasasema häälega. „Peame kavaluse appi võtma. Meil on ka hea nõu juba leitud ja tuhanded on valmis seda täitma.“

Ta hakkas nüüd mässuplaani seletama. Ühel seatud ööl, mis korraga igale poole pidi teada antama, pidi maarahvas valmispandud sõjariistad kätte võtma, terve võõra tõu lagedal maal hävitama, seatud kohtadel kogunema ja siis ühise jõuga kindlate losside ja linnade kallale tungima.

„Kas naised ja lapsed peavad ka surema?“ küsis sepp varjamatu jälkusega.

„Minu tahtmine oleks neid puudutamata jätta,“ vastas Tasuja nukralt, „aga nemadki on rahva viha nii palju ärritada aidanud, et neile vähe armu loota on. Verevalamine äratab ikka verejanu.“

„Minu käsi ei pea neisse puutuma!“ tõotas sepp kindlalt.

Tasuja noogutas tema poole lahkelt pead.

„Sa oled kallimeelne mees, kuid raske on vihast hulka taltsutada,“ ütles ta südamlikult. „Tee kõik, kuidas ise heaks arvad. Mehed, võtke tema sõna kuulda! Tema hooleks jätan ma Viljandi rahva äratamise. Aidake teda kõigest jõust, katsuge iga ustavat meest tööle valmistada, aga olge kavalad ja ettevaatlikud, et vaenlane enneaegu märku ei saaks. On paras aeg käes, siis saadan teile oma saadiku. Tahab keegi tagasi astuda, siis tehku seda keelamata, aga mõtelgu, et ta vaitolemist on vandunud. Nüüd minge rahuga!“

Ükshaaval roomasid mehed jälle võlvialusest läbi ja kadusid metsa. Kõige viimaks seisid veel Tasuja ja sepp Villu üksipäini tühjade varemete keskel. Tulelont oli kustunud, kuu pilvede taha peitu läinud. Pimedus ja pühalik vaikus valitsesid maa peal, kuna need kaks meest sõjakära ja verevalamist ette valmistasid. Kaua ei raatsinud nad teineteisest lahkuda, nagu oleksid aimanud, et nad siin ilmas teineteist enam näha ei saa.

Nad jätsid teineteisega jumalaga ja kõndisid siiski veel hulk aega kõrvuti. Väike saatuse vääratus — ja kergesti oleks võinud sündida, et need mehed kui uue riigi alustajad käsikäes maailma ajaloost läbi oleksid kõndinud...

Viimaks lahkus üks paremale, teine pahemale poole.