Villu võitlused/9
9
Põgenejad võisid vahest tuhat sammu jooksnud olla, kui sepp tähele pani, et Priidut enam tema kannul ei olnud.
„Priidu, ae, Priidu!“ hõikas sepp seisma jäädes ja tagasi vaadates.
Kaugelt vastas valus oigamine; sinna tõtates leidis Villu, et Priidu ennast puu najale toetas ja külgi hõõrus. Ta lõõtsutas nii kangesti, et vaevalt häält sai teha. Aga ta segaseid sõnu ei olnud vajagi; oli muidugi näha, et Priidu väsinud ja valusatest pistetest vaevatud oli. Sõnadest võidi veel nii palju aru saada, et ta teisi edasi kihutas ja ise maha soovis jääda.
Sepp oli kahevahel; Mai aga ütles kindla sõnaga, et ta venda üksi pool-surnult tagaajajate ja metselajate kätte ei jäta. Teatud asi, et naisterahvad seal julgemad on kui lõvid, kus nende südameheldus ja kaastundmus äratatud on. Olgu nende abist siis kasu või kahju, olgu see hea või paha, mis nende ärganud tundmus neid tegema ajab, — tehtama peab seda ikkagi.
Tuli siis Maie soovil oodata, kuni Priidu teekonda võis jätkata. Villu pani nüüd alles Maie maha; ta läks otsima ja leidis hea peidupaiga kõrges ja tihedas rägastikus, kuhu ainult ühest küljest sisse võidi pääseda. Sinna istusid Mai ja Priidu maha, kuna sepp rägastiku suu ees valvas. Metsa kohal tõusis tuulehoog, käristas paksu pilverünka, mis seni taevast oli pimestanud, aegamööda lõhki ja puhastas kuu kahvatutele kiirtele teed. Valgus tungis uudishimulikult põgenejate urkasse, pani mändide okkad nõiduslikult läikima ja külvas metsa kohutavaid varjusid täis.
Korraga arvas Villu kaugelt kuiva ja lühikest koera haukumist kuulvat. Ta kuulatas ja märkas, et haukumine Puidu mõisa poolt ligemale tuli. Sepa nahast käis külm värin läbi. Mai ja Priidu olid tema selja taha astunud. Kõik kolm vahtisid tumma kohkumisega üksteise otsa; kõik kolm olid aru saanud, mis see tähendas: neid aeti jahikoertega taga!
„Nüüd ei maksa enam põgeneda,” ütles sepp. „On koerad tõesti meie jälil, siis ei pääse me nende käest. Ei ole lugu nii, siis oleme siin hästi peidetud ja võime loota, et tagaajajad meist mööda lähevad. Peaksid nad meid siiski leidma, siis tahan mina mõõgaga urgastiku suud kaitsta; mujalt ei pääse keegi siia sisse. Teie olge vagusad ja ärge liikuge paigast.“
„Anna mind parem kohe nende kätte, siis ei puutu nad teisse,“ palus Mai.
„Hohohoh!“ naeris sepp tasa, aga südamest: „Mis mees see on, kes oma pruudi meelega varastada laseb? Ei see kõlba kuhugi... Juba tulevad. Ma kuulen kapjade müdinat... Anna mulle suud, Maieke... Vaat sedaviisi. Nüüd oled sa mu armas naine. Tulgu nad nüüd peale! Kergelt ei pea nad sind leseks tegema. Peitke endid ära!“
Juba klähvisid ja nuhkisid koerad põõsaste ümber; nende järel tulid suure raginaga ja müdinaga mitmest küljest ratsamehed, kes koeri jahihüüetega otsimisele ässitasid. Rägastiku suu ees hakkasid koerad kangesti haukuma; ühe silmapilguga veerlesid esimesed neist ulgudes maas. Esimene ratsamees, kes seppa nägi ja suud parajasti rõõmukisaks lahti tahtis teha, kukkus nagu piksest rabatult tagumistele jalgadele tõusva hobuse seljast maha. Tükki kümme ratsalist kogunes kohe tema ümber. Kuu piilus parajasti pilve tagant ja tegi naljaka näo, nähes, kuidas terve salk ratsamehi üheainsa jalamehe kallale kippus, ilma et viimane plehku oleks pannud.
„Pidage!“ müristas Goswin Herike, keda Villu oma imestuseks tervelt ratsaliste hulgast leidis. „Kuule, sepp, mispärast lõid sa minu mehe maha?“
„Sinu süü pärast,“ vastas sepp.
„Häbemata sõnadega teed sa oma loo pahemaks,“ ütles Goswin uhke rahuga. „Sind saab raskesti nuheldama, sest sa oled kui varas võõrasse majasse tunginud, oma käe rüütlisoost mehe vastu üles tõstnud ja ühe tütarlapse röövinud. Nende süüde peal seisab seaduse järgi kolmekordne surmanuhtlus. Tahad sa nuhtlust vähegi kergendada, siis anna röövitud tüdruk kohe tagasi ja lase ennast tõrkumata siduda.“
„Mis sa tühja raiskad oma ilusaid sõnu?“ kostis sepp kärsitult. „Ega sa nii juhm ole, et mind oma seaduse kõverdamistega hirmutada loodad. Tead ju isegi, et mitte mina röövel ei ole, vaid sina. Mina tahan õnnetut inimest röövlite käest päästa, ja see ei ole kellegi seaduse ees nuheldav, vaid kiiduvääriline tegu.“
„Ära tee mind vihaseks, sepp!“ ütles Goswin karedamalt. „Kas sa sellest aru ei saa, et ma sulle üksi head soovin? Sul võib sada korda õigus olla, aga seaduse ees oled sa süüdlane. Sa pead ennast kavalaks meheks ja tahad targem olla kui seadus. Minu onu heldus on sind julgeks teinud. Ära unusta, et minu ja sinu vahel ikka veel määratu vahe on. Mul on sinu pärast hale meel...“
„Siis nuta, aga ära lorise,“ urises Villu. „Mina olen õiglane mees, kes kellelegi ülekohut ei tee, ja tema, võrukael, tuleb mind nagu last noomima! No ütle nüüd!“
Siin toibus mahalöödud sulane uimastusest ja tõusis istukile. Sepp oli talle paljalt mõõga küljega pähe koputanud.
„Näe, su mees on terve,“ ütles Villu. „Nüüd pole sul minult enam midagi nõuda, noorsand. Mine heaga koju ja heida puhkama.“
„Kuhu oled sa Maie pannud?“ kärgatas Goswin tõusva vihaga.
„Otsi ise,“ vastas sepp.
„Ma ütlen sulle viimast korda: anna tüdruk tagasi, siis lasen ma su eluga pääseda.“
„Ja mina ütlen sulle: kui sa tüdrukut rahule ei jäta, siis ei lase ma sind mitte eluga pääseda.“
„Võtke ta kinni!“ müristas Goswin.
Sulased ajasid hobused rüsinal sepa peale. Aga kaks esimest hobust kukkusid kohe purustatud peadega maha ja matsid ratsalised eneste alla. Nähes, et sepp, kes kolmest küljest rägastiku läbi kaitstud oli, kõik hobused võis ära tappa, enne kui kellegi mõõk või oda temasse puutus, käskis Goswin sulaseid jala Villu kallale tungida. Goswin ise oli, nagu kõik teadsid, vahva mees, aga — olgu see nüüd uhkuse või mõne ebauskliku kartuse pärast — ta ei tahtnud ise sepa hirmsate hoopide ette astuda. Sulastel olid osalt mõõgad, osalt piigid käes, aga neist ei võinud enam kui kaks korraga Villu kallale tungida. Esimesed kaks hakkasid odadega seppa torkima, aga odad purunesid tükkideks ja sulased taganesid hirmuga; kaks järgmist, kes mõõkadega välja astusid, aelesid varsti veriselt sepa jalge ees maas. Teised ei tahtnud enam sepa ligi minna, vaid vibutasid suure julgusega, aga kaugelt sõjariistu. Nad oleksid hea meelega rägastiku põlema pistnud, kui mitte Goswin, kes Maie elu pärast kartis, neid ei oleks keelanud. Nähes, et sel viisil sepast jagu ei saa, andis Goswin salamahti käsu rägastiku tagumisest küljest teed läbi raiuda. Villu märkas järsku tõusva vihaga kurja nõu ja oleks hea meelega kavala rüütli enese kallale läinud, kui ta mitte ei oleks kartnud, et sulased selle ajaga Maie ja Priidu peidupaika tungivad. Ta katsus rüütlit terava pilkamisega võitlusele ärritada.
„Häbi sulle, Goswin Herike,“ trotsis Villu, „sa oskad tüdrukuid varastada, aga meeste vastu ei tihka sa hakata. Niisugune jänespüks julgeb minu Maie peale mõtelda? Kahju, et ta ise näha ei või, kuidas su püksid püüli jahvatavad! Kui ta seda näeks, ei oleks tal teinekord sinu eest kaitset vajagi. Ta ajaks su vitsaga minema või laseks sulle oma karjatüdruku läbi naha peale anda, et sa teinekord oma totrat nägu ei näitaks.“
See mõjus. Goswin ronis sõna lausumata hobuse seljast ja läks häbematut pilkajat oma käega karistama. Mõõgad kõlisesid kokku. Mõlemad võitlejad olid tugevad ja osavad sõjamehed, aga ehk küll sepp väsitatud oli, sadasid ta hoobid siiski nii võimsalt ja tihedalt, et Goswin algusest peale kallaletungimisele mõteldagi ei saanud, vaid ennast suure vaevaga kaitsta jõudis. Sulased jooksid talle appi ja hakkasid kõrvalt seppa odadega torkima. Oleks sepa asemel rüütlisoost mees olnud, siis oleks Goswin sulaste abi vist põlastusega tagasi lükanud; nüüd ei tulnud talle seda meeldegi. Oma selja taga kuulis Villu raginat ja mõõkade kõlisemist; siin raiusid ja murdsid sulased rägastikust teed läbi.
Esimene, kes jalga pelgupaika tahtis tõsta, sai Priidu käest vemblaga niisuguse matsu, et ta uimaselt maha kukkus, aga teised tungisid tagant järele ja Priidu vemmal ei oleks kaua nende mõõkadele ja piikidele vastu panna jõudnud.
Kärast oma selja taga märkas sepp, et asjad nurja minemas olid. Ta tahtis enne surma veel Maie oma kehaga kaitsta ja taganes sellepärast järsku rägastiku sisse. Pead pöörates nägi ta, et Priidu palja peaga ja verine oli, aga siiski kui lõukoer vemblaga kahe mõõgamehe vastu vehkis. Mai seisis peidupaiga keskel, kahvatu kui surnu, aga põlevate silmadega.
Goswin ja sulased tungisid Villu järele peidupaika. Sepp ja Priidu valmistasid endid selg selja vastu viimsele võitlusele.
„Rüütel Goswin, pidage!“ käis korraga Maie hele hääl kõigest kärast üle.
„Oodake, sulased!“ müristas Goswin ja astus sammu neiu poole. Maie käes vaikus nuga.
„Ärge tulge mu ligi, laske mind rääkida!“ hüüdis ta välkuvail silmil.
Goswin jäi seisma. Sõjariistade kõlin vaikis.
„Kui teie minu venna ja sepp Villu siit vabalt ära lasete minna, siis olen ma ihu ja hingega teie oma,“ ütles Mai selge ja kindla häälega.
„Tohin ma kurjategijad nuhtlemata jätta?“ nurises Goswin.
„Kui teie seda ei tee, siis pistan ma enesele noa rindu,“ ütles Mai.
„Oota!“ kisendas Goswin kohkudes. „Sa pead oma tahtmist saama.“
„Kas tõotate seda rüütlisõnaga?“
„Tõotan ja vannun. Sulased, tehke neile tee lahti!“
„Siis olen ma sinu,“ sosistas Mai Goswini rinnale langedes.
„Mis tembutamine see on?“ müristas sepp. „Olgu tüdruk küll hulluks läinud — mina ei luba teda siiski siit ära viia.“
Villu tahtis uuesti Goswini kallale kippuda, aga Mai astus nende vahele ja ütles külmalt ning uhkelt:
„Jäta mind rahule, sepp! Ma võin teha, mis tahan. Tahan ma teda armastada ja sind põlata, siis ei ole see sinu asi. Meie teed lähevad siitsaadik lahku.“
„Kas sa siis tõesti teda armastad?“ karjus sepp.
„Jah, armastan. Nüüd mine oma teed ja ära julge enam minu peale mõtelda. Ma põlgan sind. Kas kuuled? Ma põlgan sind... Jumalaga, Priidu. Kätt sa ei taha anda? Noh, olgu peale. Lähme, mu armas rüütel!“
Sepa käest kukkus mõõk maha. Ta jäi kui sammas seisma ja vahtis pärani silmil, kuidas Goswin Maie oma hobuse selga võttis, sulased oma surnud ja haavatud seltsimeestega niisama tegid ja terve rong aegamööda puude vahele kadus. Sepa silmist tilkusid pisarad, ilma et ta seda ise teadis.
„Nüüd olen ma vaba ja võin sõtta minna,“ ümises ta silmi pühkides.
Kui silmad jälle selged olid, nägi ta, et Priidu selili maas oli ja — magas. Kuu paistis selgesti magaja näole, mille kulmud uneski vihaselt kräsutatud olid. Sepp ehmatas ja arvas viirastust nägevat: Priidu oli sel silmapilgul täiesti Goswin Herike nägu! Pead raputades langes Villu magaja kõrvale põlvili ja hakkas ettevaatlikult Priidu peahaava vaatlema. Haav oli kerge ja verejooks juba seismas. Priidu lõi peagi silmad lahti ja tõusis istukile.
„Kas läksid juba?“ küsis ta oma keeli.
„Juba läksid,“ kostis sepp tasa. Ta hääl oli kurgus kinni ja pea käis ringi.
„Kuule, Villu, kuidas sa niisugust raibet võisid armastada?“
„Keda?“
„Seda... tüdrukut.“
„Ära räägi tühja... On sul valu?“
„Valu ei ole sugugi, aga pea on uimane ja kondid väsinud.“
„Tule, ma kannan su koju.“
„Ära narri mind, ega ma laps ole.“
Seda öeldes tõusis Priidu kohe püsti ja hakkas tuikudes minema. Villu toetas teda öeldes, et sedaviisi soojem olevat käia. Muidu ei oleks Priidu ennast toetada lasknud. Kallist rüütlimõõka ei võtnud sepp kaasa, sest see oli nüüd korraga tema silmis varastatud asi. Kaua peale keskööd jõudsid nad Risti talusse, äratasid perenaise unest ja rääkisid talle kõik, mis oli sündinud.
„Kui Mai rüütlit armastab ja ise temaga kaasa tahtis minna, mis seal siis parata?“ ütles Krõõt tuimalt.
„Kas sa nüüd näed oma kasvatuse vilja?“ küsis sepp kurvalt. „Oma võõriti õpetustega ja võõraste armastamisega oled sa vaese Maie peast hulluks teinud, nii et ta enam au ega häbi vahet ei tunne, vaid ise hukatuse sisse jookseb.“
„Mis ta siis õige pidi tegema?“
„Surm on parem kui autu elu.“
„Sure ise, kui surm sulle na magus on. Sina, mats, ei teagi, mis aus või autu elu on. Kas sina arvad ennast paremaks, kui rüütel Goswin on? Minu meelest on sada korda ausam toredas lossis elada kui mõne pärisorja hurtsikus. Kui Maria sellest viimati aru on saanud, siis ei olegi ta nii loll, kui sina arvasid. Paras sulle! Teinekord ära pista oma töntsi nina võõraste asjade vahele... Tohoo, mis sel arus on?“
Viimased sõnad olid Priidu kohta öeldud, kes järsku üles karanud oli ja põlevate silmadega ema otsa vahtis. Priidu keeletust suust voolas kõne, millest ema aru ei saanud, mille ähvardav, vihane kõla aga aimata laskis, et need õnnistamissõnad ei olnud. Võtame Villu kõrvad ja kuuleme, mis Priidu kõneles:
„Sest päevast saadik ei ole sa enam minu ema. Ma olen ilma emata ja õeta. Õde kukub hõisates häbiporisse ja ema kiidab seda heaks! Ära neetud olgu mõlemad! Ennem tahan nälja ja külma kätte surra, kui veel jalga selle katuse alla tõstan... Lähme, sepp!“
Priidu võttis Villu käest kinni ja tõmbas ta uksest välja.
„Priidu, ae, Priidu, mis sul on?“ hüüdis ema ahastuses. „Kuhu sa pimedal ööl veel lähed?... Pagan selle sepa sisse!“
Krõõt jooksis õue ja kuulis veel värava raksumist.
„Priidu! Pai Priidu, miks sa minu üle pahandad? Miks sa minu eest ära jooksed? Ma pole sulle ühtegi paha sõna ütelnud... Pai kulla poeg, tule tagasi! Priidu!“
„...iidu!“ kajas mets vastu.
Krõõt toetas end ukse piidale ja puhkes suure häälega nutma.