Waba Maa/1933/12/19/Wabadussõjalaste liit – parteiks
| ||||||
Kongress oli lavastatud kommunistide eeskujul.
Kallaletung kindral Laidonerile.
Vabadussõjalased lavastasid pühapäeval [17. detsembril 1933] “Estonia” kontsertsaalis juba ammu ette reklaamitud suur-kongressi, nagu nad seda demonstratsiooni väga palju kordi rõhuga nimetasid kongressil peetud miitingukõnedes. Peale kogunemist suures näituse-saalis Soo tänaval ja marssimist rongikäigus läbi linna jõuti kell 12 “Estoniasse”. Volitustega delegaate oli kohal 1119. Mandaate oli välja saadetud 1620. Puudu jäi seega 500 meest. See juhib erilist tähelepanu
kongressi lavastuslikule küljele.
Vabadussõjalaste keskjuhatuse ammuseks sooviks oli, et kongress peab kujunema ennenägematuks. Selleks katsuti niipalju delegaate kokku kuhjata kui aga võimalik. Kõige rohkem esindajaid saatis muidugi Tallinn. Kongressi korraldamisel käidi N.-Vene ja praeguse Saksa eeskujude järele. Natside kui ka enamlaste võtted olid kohandatud ainult pisut meie oludele.
Kongressi eeskavast ei teadnud reamehed kuni pühapäeva hommikuni mitte midagi. See määrati kindlaks alles laupäevaõhtusel keskjuhatuse nõupidamisel. Üks vabadussõjalaste Pärnu osakonna äralangenud juhtidest, Viktor Krull, avaldas pühapäeval Pärnus avaliku kirja, milles ta muuseas kõneleb kongressi ettevalmistusest. Selles öeldakse: “Kongress, mis lubas seni oletada, et sinna tulevad kokku üle maa valitud saadikud ja need annavad üldise meeleolu ja võtavad vastu ainult üldhääletuse otsused, nagu seda seni lubas põhikiri, kaotab tähtsuse, kuna selle alusel
saadikud Tallinna määrab kohalik osakond.
On ilmne, et määratakse ainult neid mehi, kellest on oletada, et nad laulavad hosiannale kaasa, mis varem on otsustatud keskjuhatuses. Põhikiri ei näe ette erilisi aktsioonijuhte, siiski on Tallinna poolt määratud erilised aktsioonijuhid, paralleelselt osakonna juhatusele. Milliseid ülesandeid on neil üksikusaldusmeestel, on enamusel teadmata.” Nii seletab vabadussõjalane, kes seni juhtide hulka kuulunud. Tegelikult nii ka saadikud määrati kongressile.
Tallinnast tuli kõige aktiivsem element, Sirki löögimehed.
Saadikute nimekiri oli juba varem koostatud keskjuhatuse poolt. Sellest ainult informeeriti Tallinna osakonna üldkoosolekut ja küsiti möödaminnes, kes võiks niisuguse nimekirja vastu olla. Muidugi nimekiri läks läbi.
Kongress kestis kella 12-st kuni kella 6-ni p. l. Programm koosnes õieti ainult kahest referaadist, Rõuki ja Sirki omast. Sõna anti peale referaatide ärakuulamist ainult 12 delegaadile, kellest neljale kõnelejale kongress tegi takistusi, nõudes nende sõnavõtmise katkestamist. Rõuk kõneles kolmveerand tundi, A. Sirki kõne kestis üle kahe tunni. Vaheaega ei tehtud, kuna kardeti inimeste laialivalgumist. Resolutsioonid masindati ruttu läbi, konstateeriti nende ühehäälelist vastuvõtmist, mis oli ka loomulik ja ette kindlaks määratud.
Th. Rõuk, kes figureerib vabadussõjalaste juhtide hulgas, ei suuda kuidagi populaarsust saavutada. Ta kõneles rahvahääletuseaegsest võitlusest ja praegusest olukorrast ja pidi juriidiliselt näitama, kuidas üksikud vabadussõjalaste vastased võitlusvõtted, mis tarvitusele võetud valitsevate ringide poolt, ei seisvat seadustega kooskõlas. Th. Rõuki ettekandega ei jäänud vabadussõjalased ise rahule. Leidsid olevat selle väga kahvatu ja ebaselge. Ainukene oluline punkt kogu referaadis oli, et vabadussõjalased, kui nad tulevad valitsema,
kavatsevat ministeeriumide arvu piirata viiega
kusjuures ühe ministeeriumi juhtimine võivat jääda tulevase presidendi-riigivanema hooleks. Kuidas see võimalik, sellest Rõuk lähemalt ei kõnelenud.
Siis tuli järg A. Sirki kätte. Tema kõne pidi olema vabadussõjalaste tulevikusihte selgitav programm-ettekanne. Kuuldi aga Sirki harilikku miitingujuttu. Toome näite sellest kõnest, mis on peaaegu stenogrammiline edasianne. Sirk asus käsitama taktika-küsimust. Ta ütles siin järgmist: “Kaasvõitlejad on ise aidanud kõike seda ellu viia, mida seni oleme taotlenud. Meie peame minema omavalitsuste ja riigikogu valimistele. Detailid jäägu kõrvale. Selle eest riigivanema kandidaadi kohta peame ütlema otsustava sõna.” (Kostavad tugevad hüüded: “Larka! Larka! Larka!”). Sirk jatkab: “Temal on olnud väga raske. Teda mõnitati ja naerdi, miks ta poisikestega kaasa jookseb. (Kõneleja pöördub esireas istuva kindral Larka poole.) Lugupeetud ja austatud juhatuse esimees kindral Larka!” (Tormiline aplaus, hüütakse “hurraa”, kongress tõuseb püsti ja hüüab kolm korda Larkale elagu.) Sirk tähendab edasi:” Nüüd tuleb hääletamisele panna. Kes poolt, tõusku püsti, kes vastu, (Vahelehüüe, mis kostab üle saali: “Poome üles...”) istugu.” Kõik tõusevad püsti ja karjuvad “hurraa”! Sirk jatkab:
“Julgelt ja üksmeelselt, nagu oleme harjunud tegutsema, viime läbi ka oma kandidaadi.
Miks nimelt Larka? Ei taha Laidoneri au riivata ega mustata. Tal on suured teened vabadussõjas. (Saalis tugev aplaus.) Meie austame teda, kuid kindral Laidoner kahjuks ei võtnud midagi ette erakondliku korruptsiooni ja sahkerdamise vastu. Ta vaatas passiivselt pealt ja meie olime sunnitud otsima uut meest. (Larka on seega Sirki tunnistuse järele hädaabikandidaat. Toim.) Laidoner suhtus meie liikumisse eitavalt. (Vahelehüüe: “Scheeli käsul!”) Kuid viimasel rahvahääletusel oli ta meie põhiseaduse poolt. (Vahelehüüded: “Kahepaiksus! Häbi!”) Laidoner on seatud kandidaadiks nende erakondade poolt, kes olid vabadussõjalaste vastu. (Suur müra saalis, hüüded: “Maha, maha, maha!”) Teda toetavad Vahtramäed, Kivisäkid ja teised sarnased. (Saalis uued “maha”-hüüded.)
Järelikult Laidoner pooldab endist süsteemi ja erakonnamehi. Meil ei ole usaldust tema kui riigivanema vastu. Laidoner on meie poliitiline vastane...”
(Saalis tekib müra, kostab hüüe: “Laidoner on poliitiline pastal...” Kära pärast ei ole kuulda, kas seda ütles kõneleja või oli see vahelhääe saadikute ridadest.)
Kõneleja peatub, satub nagu segadusse ja katsub oma eelmisi väljendusi pehmendada, jatkates: “Peame poliitilises elus olema korrektsed, ei hakka Laidoneri isiklikku elu puutuma, ega pori loopima.” Järgnesid veel mõned segasemad väljendused, siis tuli paatoslik lõpp hüüdega: “Kõige vägevam jumal ei jäta meid üksi!” Saalis tõustakse uuesti püst, karjutakse “hurraa”!. Lõpuks hüütakse Sirkile kolm korda: “Elagu, elagu, elagu!”
Siin edasi antud osa A. Sirki ettekandest koos “kooriga” ― vahelehüüetega ― oli lavastatud kõige meisterlikumalt. See küsimiste ja kostmiste süsteem on juba ammu tarvitusel vabadussõjalaste miitingutel. Ta jätab efektse mulje.
Kongressi peatulemuseks võiks nimetada, et nüüd ametlik pöörang tehti senises “ideelises” liikumises, nagu vabadussõjalased seni armastasid nimetada oma tegutsemist.
Pühapäeval peab kõigil selge olema, et vabadussõjalaste liikumine on nüüd puhtpoliitiline erakondlik liikumine.
Sirk ise küll endiselt eitas kõige kategoorilisemal kujul seda ümbersündi.
Kongressilt oodati tegevusprogrammi, praktilist töökava. Mitu aastat kestnud mahakiskumiste järle peab lõpuks välja tuldama oma positiivsete projektidega. Neid oodatud kavasid ei saadud kongressil kuulda. Tuleb märkida, et vabadussõjalased üle on võtnud sotsialistidelt terve rea viimaste loosungid. See on iselomulik: nii vabadussõjalased kui ka sotsialistid võitlevad praegu ühe ja sama valijamassi pärast. Nii nõuavad vabadussõjalased vastuvõetud resolutsionides tasumaksmise lõpetamist mõisnikkudele. (Väga kerge niisuguse demagoogilise nõudmisega välja tulla, kus teada, et tasumaksmist nii kui nii ei ole võimalik katkestada; sotsialistid on sellest kõnelenud juba mitu aastat). Edasi nõutakse kõigi nende kapitalide tagasitoomist, mis Eesti kodanikud välismaale paigutanud. Tööpuuduse vastu tulevat võidelda eluasemete loomisega maal. Tööstus tulevat riikliku kontrolli alla võtta. Üks õige absurdne nõudmine kõlab: Välismaalt tuleb kaupade sissevedu seisma panna.
Päris-kommunismi ulatab otsus,
mis võeti vastu Sirki ettepanekul. Nimelt volitati keskjuhatust välja töötama ja esitama riigikogule seaduseelnõu, mille põhjal kõik riigikogu liikmed, valitsuse liikmed ja kõrgemad riigiametnikud peavad ette näitama omad varandused. Ühtlasi peavad nad esitama tõendused, kuidas need varandused on saadud. Kui seda ei suudeta teha, tulevad varandused konfiskeerida.
Marxismi vastu võitlemise seaduse eest lubasid vabadussõjalased tules olla kuni lõpuni. Riigikogult tahetakse nõuda, et juhatuse otsus, millega keeldutakse nende seaduseelnõu rahvahääletusele panemast, võetaks revideerimisele. Päris nurgaadvokaatlikult läks A. Sirk üle küsimusest, kuidas vabadussõjalus suhtub faschismi. Sirk tähendas: “Itaalia faschistid söövad, hingavad õhku ja magavad. Sedasama teeme ka meie. Niipalju on meil ühist itaalia faschistidega.” Niisugust üldsõnalist ja naljamaigulist laadi kandsid kõik need arutlused, mis pidid keerlema olulisemate punktide ümber.
Vabadussõjalaste liidu nõukogu ja keskjuhatuse esimeheks valiti kolme aasta peale kindral A. Larka, keskjuhatuse liikmeteks adv. A. Sirk, Seiman, Kubbo, Rõuk, Luiga, Telg ja teised, kokku 13 meest.
Huvitav oli jälgida rongikäiku nõituse hoonest Soo tänavalt “Estoniani”. See oli venitatud hästi pikaks ― sammuti kolme kaupa reas. Harilikud pealtvaatajad, kellel ei ole kogemusi rahvahulkade arvuliseks hindamiseks, pidid saama mulje, et rongis sammub neli-viistuhat meest. Oli inimesi, kes arvamist avaldasid, et rongikäik on sama rahvarikas, kui oli rongikäik laulupeo ajal. Tegelikult võis möödamarssijaid olla vaevalt kakstuhat. Paistis silma suur protsent õige noori inimesi.
Vabadussõjalased on oma ridadesse kogunud palju rahulolematut, kriisi all kannatavat elementi, nii tööliskonnast kui ka intelligentsi hulgast. Oleks olnud loomulik oodata, et väliselt vabadussõjalaste demonstratsioonile tunnevad kaasa kõik kriisi all kannatavad töötavad kihid, kellele vabadussõjalased oma miitingukõnedes annavad lootusi peatseks paremate aegade tulekuks. Kuid nähti hoopis vastupidist pilti.
Kongressi puhul olid lipud välja panud ainult kesklinna, meie jõukasse klassi kuuluvate inimeste majadele.
Ja mis veel imelikum ― kõige rohkem lippusid nähti nendel hoonetel, kus majaomanikeks on peamiselt muulased, näiteks Harju ja Viru tänaval. Väga agarad olid oma “truualamlust” demonstreerima teiste hulgas ka juudid.
Vabadussõjalaste kongressile olid tulnud külalistena soome isamaalise liikumise poolt (endine Lapua-liikumine) kol. Somersalo, Helanen (võttis osa Eesti vabadussõjast) ja Helle, kes tõid tervitusi Eesti vabadussõjalastele Soome mõttekaaslaste poolt.