Waba Maa/1934/02/11/„Päästja tuleb Jõgewalt“

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lühiandmed
Pealkiri: "Päästja tuleb Jõgevalt"
Valmimisaasta: 1934
Ilmumisaasta: 1934
Allikas: Waba Maa, 11. veebruar 1934, nr. 35, lk. 4.

Uuel riigivanema kandidaadil kõik tarvilikud eeldused: on pensionär ja vabadussõjalaste liidu liige![muuda]

Kuhu pani majandusminister Zimmermann 40 naela püüli jahu?[muuda]

Riigivanema valimiste lähenemisega hakkab kiiresti kasvama ka kandidaatide arv. Seni avalikult üles seatud kolmele kandidaadile on nüüd juurde tulnud neljas ― Tooma poega Simeon Teppich Jõgevalt.

"Päästja tuleb sealt, kust teda kõige vähem oodatakse" ―

ütleb ta omas üleskutses, mis Põltsamaal trükitud ja mis nüüd juba otsaga mõnda Tallinna vabrikusse on jõudnud.

Kes on Tooma poeg Simeon Teppich? Igatahes kange mees, nagu üleskutsest selgub. Ta ise kirjutab:

"Rahva poolt maksma pandud riigi põhiseaduse par. 58 alusel on riigivanemaks valitav iga hääleõigusline kodanik, kes kandidaadiks üles seatud vähemalt kümnetuhande hääleõigusliku kodaniku poolt.

― Selle riigi põhiseaduse paragrafi alusel soovin mina, kauaaegne raudteeametnik, olnud ülemaks paljudes jaamades, praegu pensionär ja vabadussõjalaste liidu liige, elukoht Jõgeva alevis, kandideerida tulevase riigivanema aukohale."

Tindipliiatsiga on sõnad „ja vabadussõjalaste liidu liige” maha tõmmatud, kuid teadmata, kas riigivanema kandidaadi enese, või mõne teise poolt.

Ettenägelik kandidaat peab muidugi ka seda võimalust suutma ette aimata, et ta valimistel ehk läbi ei lähe. Sellega arvestab ka härra Teppich, sellepärast lisab ta oma üleskutse lõppu juurde: "Kui Eesti rahvas leiab minu kandidatuuri Riigivanema aukohale mitte sobivaks, siis kandideerin Riigikogu liikme kohale Tartu maakonnas, kuid minu nimele hääletada võivad hääletajad kodanikud igas hääletuse kohas Eesti Vabariigi piirides."

Nüüd muidugi kandidaadi teenetest, sest ega igamees juu riigivanema kohale ei kõlba. Kuid hra Teppichi teened igatahes on suured:

"1922. aastast alates hakkas eesti vabariik nii rohkel välismaa teravilja sisse ostma, et Eesti põllumehed selle välisvilja dumpingu tõttu ei saanud omal põllumajanduslisel maal enam oma vilja kelleegi müüa ja Eesti nisuleiba nimetati sea ja sandi saiaks, mille põnevusest mina mitu korda kirjutasin Riigivalitsusele ja et see ei mõjunud, siis 1927. ja 1928. aastal, mõlemail sügiseil saatsin 20 naela eesti nisupüülijahu, kokku 40 naela, Eesti riigi Majandusministrile isand Zimmermannile ülesandega lasta neist pagaril küpsetada saialeiba, nagu välismaagi püülist ja serveerida Riigikogu istangul Riigikogu liigetele teelauale, siis ehk nähakse, et peale sigade ja santide kõlbab see saialeib süüa ka Riigiisadele. — Ühtlasi sellega kirjutasin ka Riigivanemale isand Strandmannile tungiva sooviavalduse väljamaa teravilka sisseveo keeluks korraldust teha, mille järgi 1929. aastal hakkas riigivalitsus ise põllumeestelt rukist sisse ostma."

Vaat need on teened. Ning härra Teppich kirjutab oma üleskutses sellepärast õigusega: "Eesti põllumehed. Mina oma tungiva nisupüüli proovidega riigivalitsusele olen avanud teile Eesti riigi siseturu teravilja müügiks, nüüd peate ka minule hääletama, muidu oleks teil siseturg kinni olnud."

Igatahes on need 40 naela püülijahu head vilja kannud. Kuid siin tekib hinge kuri kahtlus. Mitte ei ole seni kuulnud, et "riigikogu istangul" oleks "serveeritud" härradele rahvasaadikutele teelaual seda Jõgeva püülist tehtud saialeiba. Kas ehk hra Zimmermann viimati...?! Tõepoolest peaks riigikogu valima veel ühe ankeetkomisjoni, et selgitada, kuhu jäi see 40 naela püüli, mis härra Zimmermannile saadeti!

Aga härra Teppichi teened ei piirdu üksinda sellega. Selgub, et kui 1914. aastal puhes sõda, siis härra Teppich on annud Vene riigivalitsusele ja Prantsuse, Inglise ning Serbia saadikule Peterburis tarvitada sakslaste vastu kangemaid mürke: "Kurrareed, Sinihapniku ja Ziani-Kaaliumi." Seepärast ütleb härra Teppich jälle õigusega: "Ilma minu nõuta oleks prantslased ennem ameeriklaste päralejõdmist nõrkenud ja uusi väikeseid riike Eestiga ühes poleks Euroopas sündinud." Ei noh, asi on klaar: mees, kellel niisugused trumbid käes, võib rahulikult minna valimistele.

Ja sellepärast veel ainult asja tehniliseslt küljest. Hra Teppich ei taha konkureerida hra Larkaga, kes on samuti "pensionär ja vabadussõjalaste liidu liige". Härra Teppichi arvates on riigivanema valimislehed kahe poolega, nagu kassaraamat, ühele poolele on trükitud kõigi erakondade kandidaatide nimed kolmikuna — Laidoner, Päts ja Einbund — ning sinna kõrvale on jäetud vaba ruut. Teisel poolel on Larka nimi ja vist muidugi ka valge ruut. Hra Teppich palub oma nime mitte sinna Larka poolele kirjutada, et mitte temaga võistelda, vaid sinna teisele poolele, kus erakonnameeste nimed seisavad. Neile tuleb nimelt kriips peale tõmmata ning nende asemel tühja ruudusse kirjutada Tooma poja Simeon Teppichi nimi!

Kahjuks ei saa meie hra Teppichi näopilti oma lugejatele veel tutvustada sel lihtsal põhjusel, et meil teda ei ole. Kui selle pildi ja lähemad andmed hra Teppichi kohta käest kätte saame, siis ei taha me neid oma lugejate eest vaka alla peita, vaid paneme nad küünlajala peale, nagu pühakiri nõuab.