Waba Maa/1934/03/11/Wabside poliitika esimene ohwer
| ||||||
Wabside poliitika esimene ohwer.
Lihtsameelse “wüüreri” nõrgad närwid ei pidanud wastu ja mees läks hulluks.
Reedel tometati Wiljandi lähedal asuwasse Jämejala nõdrameelsete warjupaika üks Wiljandi wabside “wüürereid” Jaan Utsal. Ta oli Wiljandi agulis, “Kelmikülas” wabside sektorijuhatajaks ja käis juba pikemat aega majast majja, õhutades ning ässitades rahwast. Waremini tunti teda waikseloomulise, lihtsameelse mehena ja paljud imestasid, kuidas see inimene muutub ikka päew-päewalt wihasemaks ja sapisemaks. Ta oli üks nendest wabside mustatöö tegijatest, kes tõesti mustas meie riigi- ja awalikuelu tegelasi sellel määral, nagu seda Sirk Tallinnast ette kirjutanud.
Neljapäewa [8. märtsi 1934] õhtul wiibis Utsal wabside staabis sektorijuhtide kursustel, kus anti edaspidiseid juhtnööre tegutsemiseks, s. t. sõimamiseks. Kui mees koosolekult koju jõudis, oli ta puruwihane ja karjus: “erakondlased, erakondlased, erakondlased...” Sellest sõnast ta enam kaugemale ei jõudnud ja kordas seda wahetpidamata. Omaksed kutsusid kohale politsei, kes aitas mehe haigemajja toimetada. Seal selgus, et Utsal oli kaotanud mõistuse, mispärast ta reedel toimetati Jämejalale.
Kuuldub, et ka üks teine wabside agitaator, kes maad mööda ringi liikus, olewat päew waremini hakanud jampsima ja sellepärast toimetatud ta ühte teise warjupaika.
Kui see juhtum Wiljandis teatawaks sai, jättis see kõigile rusuwa tunde. Need on igatahes esimesed otsekohesed ohwrid, mis wabsid oma wastutustundetu ässitustööga saawutanud üksikute inimeste juures. Kes on käinud wabside “instrueerimiskoosolekutel”, need teawad jutustada, et seal walitseb nagu mingisugune kurjast waimust waewatute maailm ― niipalju sajatusi, wiha, walet ja demagoogiat, et nõrganärwidega inimesed ei pea enam wastu.