Wanapagana jutud/Laste õnn
32.
Laste õnn.
J. Weltmann Pootsist.
Korra läinud kaks waest last, wend ja õde, metsa marjule, eksinud aga metsas ära. Istunud kiwi peale ja hakanud nutma. Korraga tulnud hall mees nende juurde ja ütelnud: „Lapsed, tõuske üles, waadake seal on saiast maja: Minge sinna saiast maja juurde, seal saate saia süüa nii palju kui ise tahate!“
Kohe olnud hall mees jälle kadunud. Lapsed waadanud ja näinud eneste ligidal metsas saiast maja.
„Lähme sinna, õde!“ ütelnud wend. Läinudki.
Maja juurde jõudes näinud nad, et see tõesti päris saiast olnud. Majast tulnud wanamoor wälja ja küsinud: „Mis te tahate, lapsed?“
„Saia süüa! Saia süüa, emake!“ wastanud lapsed. Wanamoor kutsunud lapsed tuppa, pistnud neid tuas aga suurde kasti, kell aukline kaan peal olnud.
„Kuule tüdruk, pista sõrm läbi augu wälja!“ käskinud wanamoor.
Õde tahtnud pista, aga wend ei lasknud. Wanamoor saanud pahaseks ja sõnunud. „Seiske nüüd siin, ei ma teid wälja ei lase!“ Ise läinud wanamoor ära.
Lapsed olnud wäsind. Wend jäänud pea magama. Warsti tulnud wanamoor jälle kasti juurde ja ütelnud: „Tüdruk, pista sõrm wälja!“
Tüdruk pistnudki sõrme wälja. Wanamoor tõmmanud aga napsti sõrme otsast ära. Õde kiljatanud. Sest härganud wend ülesse ja noominud õde, et ta tema käsku pole kuulnud.
Wanamoor wõtnud nüüd lapsed kastist wälja ja wiinud teise tuppa. Seal olnud ahi palawaks küetud ja suur pann seisnud ahju suu ees.
„Soendage endid ahju suu ees!“ käskinud wanamoor. Ise aga tahtnud lapsi panni peale lükata.
Wend saanud nõuust aru, hakanud wasta paluma: „Näita, emakene, kudas me endid piame soendama!“
Wanamoor astunud ahju suu ette ennast soendama. Õde ja wend lükanud järsku takka ja wanamoor lennanud kukerpalli panni peale. Pann aga karanud iseenesest ahju, ahju uks takka kinni.
Õde ja wend pistnud nüüd jooksma. Ise aga laulnud:
Kiiri, kõõri kärsa haisu,
Wanamoori moka haisu!
Lapsed jõudnud wiimaks mere äärde ja roninud seal suure puu otsa.
See, kes lapsi tahtis ahju toppida, oli wanapagana wanamoor. Warsti pärast laste põgenemist tulnud wanapagan koju ja leidnud wanamoori kõrwenud kondid eest. Saanud kohe aru kätte, et lapsed wanamoori ära tapnud. Rutanud jälgi mööda lapsi taga ajama.
Pea jõudnud wanapagan mere randa. Laste wari paistnud puu otsast wette. Wanapagan näinud seda ja hüüdnud: „Küll ma teid warsti kätte saan! Wõi te olete wette warjule pugenud! Oot, oot, küll ma tahan teile näidata!“
Wanapagan hakanud kohe mere wett jooma, et lapsi mere põhjast kätte saaks. Joonud ja joonud, aga wesi ei kahanenud. Lapsed naernud seda nähes puu otsas. Wanapagan näinud ka naermist wees ja see täitnud õige ta südant.
„Oot, oot, ma tahan teile näidata!“ hüüdnud wanapagan ja hakanud õige südame täiega wett jooma. Joonud ja joonud ja juba kahanenud wesi. Korraga käinud aga wali pauk. Wanapagan läinud juues lõhki.
Lapsed kohkunud nii ära, et puu otsast maha kukunud. Pärast, kui näinud, kudas lugu olnud, hakanud nad jälle rõõmu pärast naerma.
Läinud nüüd saiamajasse tagasi ja leidnud sealt palju raha ja rikkust. Et sell warandusel pärijat et olnud, jäi see kõik neile. Seda wiisi saiwad nad lõpmata rikkaks.