Wanapagana jutud/Wanapagan ja Pühalepa kirikuõpetaja
18.
Wanapagan ja Pühalepa kirikuõpetaja.
M. J. Eisen Pühalepast 1883.
Muiste elanud Hiiumaal üks herra. See armastanud wäga rikkust ja uhkust. Ei ole oma wana mõisaga enam rahul olnud, waid tahtnud uut ehitada. Ei ükski meie maa meister osanud aga nii toredat mõisat ehitada kui herra tahtnud. Pole aidanud muud nõuu kui et herra Rootsi maale läinud ja Rootsi maalt meistrid toonud. Rootsi meistrid tuliwadki ja ehitasiwad herrale toreda mõisa. See on praegune Suurmõisa.
Mõis sai wiimaks walmis. See oli herral wäga meele pärast, weel enam aga wanapaganal. Wanapagan wõttis nõuuks mõisat enesele nõuda. Hakas herraga kauplema, aga ei herra anna. Aga ega wanapagan nõuu näljane ole. Pea nõuu peetud: tahtis mõisarahwast mõisast wälja peletada. Tuli iga ööse mõisa ja tegi hirmust kära, müra. Ei keegi julgend enam magada. Wanapagan hõerus aga rõõmu pärast käsi. Lootis, et mõisarahwas nüüd kartuse pärast wälja koliwad. Aga wõta näpust! Mehed nii kawalad, lähewad kirikuherra juurde, kutsuwad kirikuherra appi. Kirikuherra tuli, õnnistas mõisa ära. Tegi iga ukse peale kolm risti ja luges iga akna peal seitse Issameiet. Kus iganes awaus oli, sinna rist tehti.
Õhtu tuli wanapagan wana wiisi mõisa rahwast hirmutama. Aga tee, mis tahad, ei pääse sisse kusagilt. Katsus uksest, katsus aknast, katsus korstnast: rist ees igal pool. Sai hirmus wihaseks: lubas seda kurjust kirikuherrale koledasti kätte maksta.
Mõisarahwas kuulsiwad wanapoisi ähwardust. Läksiwad, rääkisiwad Pühalepa kirikuherrale Galleusele ülesse. Galleusel tuli hirm peale. Hakas arwama, kudas ennast kurja eest kaitsta. Teadis, et wanapagan ikka nelja hobuse tõllaga sõidab. Andis sellepärast rehepapile kõwa käsu kätte, et kui rehepapp näeb saksu papsi (-kirikumõisa) poole sõitwat, rehepapp seda kohe kirikuherrale piab teada andma, olgu see ööse wõi päewa.
Rehepapp nüüd alati walwamas. Ühel ööl näeb kedagi Suure-mõisa poolt Weskemäelt papsi poole sõitwat, mustad täkud tõlla ees. Rehepapp sedamaid kirikuherra juurde, kirikuherrad üles häratama. Aga kirikuherra magab nii raskesti, et ei härka ega härka. Wiimaks ei aidand rehepapil muu asi kui tõstis kirikuherra woodist wälja. Sellega läks aga juba nii palju aega ära, et wõeras papsi ukse ette jõudis ja kotta astus. Rutuga ajas Galleus nüüd kiriku kuue selga, wõttis risti ühte ja piibli teise kätte ja tõttas wanapaganale wasta. Wanapagan oligi aga juba saalis. Piiblit ja risti nähes hakas ta taganema ja läks tagurpidi uksest wälja. Õues istus ta tõlda ja sõitis Kallaste mäele. Seal oli ta sepapada ja sinna jäi ta nüüd ka elama. Et ta katsed kõik nurja läinud, jättis ta sest ajast saadik Suuremõisa ja kirikuherra Galleuse rahule.