Wanapagana jutud/Wanapagana pulmas
4.
Wanapagana pulmas.
Juhan Holts Nõwalt.
Ennemuiste olnud ühes peres tüdruk teenimas. See nurisenud alati selle üle, et mehele ei saanud. Lubanud wiimaks ennast ülesse puua, kui keegi talle kosja ei tulla. Pere sulane olnud kange wiiuli mängija. Käinud tihti kõrtsis wiiulit mängimas ja saanud selle eest mõned head peatäied juua.
Korra tulnud sulane kõrtsist wiiulit mängimast. Õhtu pimedas läinud ta tee pealt paksu metsa. Metsas saanud ta ometi ühe suure tee peale. Seal tulnud talle üks herra nelja hobuse tõllaga wasta. Wõeras herra warsti meest paluma: „Tule mulle pulma mängima! Ei ole mull kusagilt mujalt mängumeest saada!“
Wiiuli mängija olnud sellega rahul ja istunud herra juurde tõlda. Tõld wuranud edasi kuni wiimaks toreda lossi ees kinni pidanud. Seal läinud wiiuli mängija wõera herraga seltsis suurde saali.
Herra ütelnud: „Kellegiga sa siin ei tohi rääkida! Kui ma sind käsin mängida, siis mängi!“
Wiiuli mängija mõtelnud: „Mis seadus see küll peaks olema! Igal pool on luba rääkida, siin aga mitte!“ Istunud tüki aega, aga mitte üht pulmalistki näha. Tahtnud juba waatama ja küsima minna, mis lugu see on, aga talle tulnud weel õigel ajal meelde, et teda keeldud kellegiga rääkimast.
Siis aga tulnud wöeras herra mehe juurde ja ütelnud, et warsti algawad pulmad. Wiiuli mängijale antud süüa ja juua. Ja selle peale tulnud palju pulmalisi sisse. Wiiuli mängija waadanud pruuti ja mis ta näeb? Näeb, et nende oma tüdruk toredas pruudi ülikonnas on.
Kohe tulnud wöeras herra wiiuli mängija juurde ja käskinud mängima hakata. Kõik hakanud sedamaid tantsima.Kõige kangem tantsija olnud aga nende pere tüdruk.
Wiimaks lõpenud pulmad ja wiiuli mängija sõidetud jälle sinna tagasi, kust ta peale wõetud. Enne aga küsinud wõeras herra weel: „Mis sa palgaks tahad?“
Wiiuli mängija ei teadnud mingisugust palka küsida. Herra annud talle nii palju raha kui kahte kuue taskusse mahtunud ja kadunud siis kõige tõllaga ja hoostega wiiuli mängija silma eest nagu tina tuhka.
Kui wiiuli mängija suure tee peal olnud, mõtelnud ta: „tarwis waadata ka, mis raha see on, mis ta mulle andis!“ Wõtnud raha taskust wälja, waadanud: selged haaba lehed! Sulane ehmatanud seda nähes ära. Ta saanud nüüd selgesti aru, et wõeras herra keegi muu pole olnud kui kuriwaim ise. Ruttanud, mis wõinud, et hirmsast kohast koju pääseks.
Kodu kuulnud kohe teiste käest, et tüdruk ennast ülesse poonud. Wiiuli mängija aga ütelnud: „Ma tulin praegu just tema pulmast!“ Ja rääkinud, mis ta kõik näinud.
Teisel päewal waadanud sulane taskut ja leidnud sealt nüüd tõesti raha. Läinud kohe metsa tagasi, kuhu ta eile taskust leitud haabalehed maha wisanud, aga ei leidnud sealt enam haaba lehti ega raha.
Sest saadik jätnud wiiuli mängija kõrtsis käimise täiesti maha. Kartnud alati, et kõrtsi teel uuesti kurjawaimuga kokku juhtub ja see teda ei tea kuhu wiib.