Wiirastus
| Wiirastus (1888) Eduard Vilde |
II.
Wiirastus.
Iwan Karlowitsch Minutini uus korter oli Wäikeses Aia uulitsas maja kolmandama korra peal. Kohe teise päewa hommikul pärast sissekolimist silmas ta wastas seiswa maja neljanda korra akna peal midagi, mis talle asja andis, südamest oma õnne tänada, et ta siia korteri saanud. Iwan Karlowitsch oli näitleja, sellega kunstnik ja kunstnikud armastawad tuttawal wiisil paleusi. Ning Minutin leidis nimetatud akna pealt oma paleuse.
Üks neiu, nii ilus, et Iwan Karlowitsch esimesel pilgul tagasi põrkas, nagu oleks talle keegi tugewa hoobi wastu nägu andnud, istus naabrimaja neljanda korra akna taga ja wahtis walgete kardinate wahelt mõttes alla uulitsale. Noormees oli lühikese nägemisega, iga näojoonekest ei wõinud ta kauguse pärast uurida, aga pimegi pidi nägema, et see naesterahwas seal ilus, paradiislik ilus oli! Süsimustad käherjuuksed piirasiwad sinakalt läikides ta peent marmori-walget õrna nägu. Mustad särawad silmad pikkade ripsete taga; punane roosisuu paisuwate huultega, millede tagant wäikesed helewalged hambakesed nähtawale tuliwad; lumiwalge kael, kena täidlane rind ja ümargune lihaw käewars, mille najale neiu sonides pead toetas — kõike seda kokku wõttes wõis iga ilutundja tõendada, et noor neiu päris looduse meistritöö pidi olema.
Neiu istus liikumata paigal. Iwan Karlowitsch pani imeks, kuda ta mitu tundi järgemööda nõnda wagusi istuda wõis. Mitte kordagi ei pööranud ta pead, ei liigutanud kätt. Ta mõtted pidiwad küll wäga sügawad olema. Lõune eel, kui päikene aknast sisse hakkas paistma, tõmmati kardinad ette ja neiu pea kadus nende taha. Õhtul sai aga meie sõbrale jällegi õnn osaks, oma paleust akna taga näha. Nüüd oli ta juba elawam. Ta waatas sinna tänna, alla uulitsale, siis pahemat ja paremat kätt, nokutas peaga ja näitas kannelt wõi mingit muud mänguriista mängiwat, sest awatud aknast kostis mahe muusiku-heli alla.
Iwan Karlowitschile tuli rahutu öö. Kaua ei tulnud tal und silma, ta mõtted käisiwad ilusa naabrineiu poole, piiga kena pilt seisis nagu nõiduw wiirastus ta silma ees. Teisel hommikul oli ta esimene tegewus, akna ette astuda ja üles naabrimaja neljanda korra poole wahtida. Oh, õnne! Seal ta istusgi jälle! Ja jälle nii sügawas mõttes, nii wagusi sonides, liikumata paigal. Lõunal kadus ta jälle kardinate taha, õhtul tegi ta jälle muusikat. See kestis nõnda mitu päewa ja Iwan Karlowitsch ei wäsinud wahtimast, imestamast, ohkamast.
Kuda neiuga tutwaks saada? oli nüid tema esimene ja wiimne küsimine. Ja tutwaks pidi ta temaga saama, maksku mis maksab. Asjata ootas ta, kas neiu kord ka wälja läheks. Ta tahtis tema kehakuju näha ja tema nägu ligemalt waadelda. Sügaw igatsus wõttis noore näitleja südames maad. Tundide kaupa kõndis ta uulitsal edasi tagasi, silmad maja ukse poole pöördud, kust neiu wälja oleks pidanud tulema, aga kõik jäi ilmaaegseks waewaks.
Aga ometigi wiimaks! Ühel pühapäewa pärastlõunel ilmus ta. Iwan Karlowitsch seisis uulitsa ääres. Südame tuksumine tahtis tal seisma jääda, kui neiu sirge kuju kojauksest ilmus. Siis astus ta ruttu mõne sammu ligemale. Neiu naeratas nii magusaste, nii nõiduwalt, et armastaja nooremehe mõtted segamine läksiwad. Neiu laskis nagu pool kogemata punase roosi maha langeda, ise tõttas ta kergel sammul edasi ja kadus warsti ümber uulitsa nurga. Iwan wahtis talle segaselt järele, siis wõttis ta roosi maast, surus ta huulte wastu ja hakkas neiule järele ruttama. Ta ei saanud teda kätte, ta oli inimeste-woo sekka kadunud. Ehk ta selle peale küll paar tundi neiu maja ees luuras nagu soldat wahi peal, ei läinud tal mitte korda, oma paleuse tagasitulekut näha. Waewalt oli ta aga oma korterisse läinud, kui juba kena kuju jälle wastas seiswa maja akna peal ilmus. Neiu seisis seekord ja waatas, nagu Iwan Karlowitsch suure rõõmuga tähele pani, otse tema aknate poole. Ta wõttis roosi ruttu rinnast, astus akna ette ja joowastatud pilgul üles paleuse poole wahtides andis ta õiele palawaste suud. Piigakene lõi silmad maha, naeratas häbelikult ja astus siis akna tagant eemale.
Iwani süda õiskas. Et neiu tema wastu mitte täitsa osawõtmata ei olnud, seda oli ta awaldanud. Aga mis nüüd waja teha, et temale läheneda. Pika arupidamise järele jõuudis noormees otsusele, esimest katset kirjalikult teha. Ja warsti rändas magusaste lõhnaw armastusekiri täis waimustuse-sõnu neiu korterisse. Iwan ei tundnud küll neiu nime, aga ta näitas oma wanale passijale, kuhu kiri waja wiia, ja see toimetas asja hästi: neiu wõtnud, nagu ta tagasi tulles kõneles, kirja sügawa punastamisega wastu ning lubanud wastuse pea tagasi läkitada. Iwan Karlowitsch oli kirjas muidugi palunud ja küsinud, kas ta neiuga kudagi kokku ei wõiwat saada. Wastus rosakarwalise paberi peal tuli ja andis talle lühidelt teada, et neiu teda homme õhtul külaliseks ootawat. Kirja all seisis nimi Juliette Berdioz. Iwani paleus oli siis Prantslane, nagu nimest näha wõis.
Kiri pani näitleja meele nii liikuma, et ta õhtul teatris lõpmata halwaste mängis. Aga wiimase raske hoobi andis talle weel see ehmataw nähtus, et ta Julietted ka teatris silmas! Neiu istus esimestes ridades. Kui Minutini silm kogemata ta peale langes, nokutas ta naeratades tasakeste pead, nagu tahaks ta mängijat julgustada. Aga just see naeratamine ja peanokutamine oli keewawerelise näitleja õnnetus. Ta kaotas sõna, jäi kinni, kogeles poolikuid sõnu ja lugu lõppes sellega, et teda armetumal kombel wälja wilistati.
Teise päewa õhtul ei olnud Iwanil mängida. Ta wõis siis armastatud neiu kutset täita. Nagu palawiku-haige oli ta terwe päewa. Juba lõuna ajal hakkas ta ennast ette walmistama, riidesse panema ja ehtima. Ja kui siis õhtu määratud mineku-tunniga tuli, astus ta pool uimaselt üle uulitsa naabrimaja poole. Wiimase trepi lõpul pidi ta kaua seisma ja puhkama, et jõuudu ning julgust koguda. Wiimaks helistas ta selle ukse kella, mille peal nimekiri „Juliette Berdioz“ seisis.
Wana lahke näoga naesterahwas awas ukse ja laskis külalise sisse. Kui Iwan Karlowitsch üleriided wäikeses eeskojas ära pannud, näitas wanakene käega pahemal käel seiswa ukse poole, ise astus ta teisale. Nagu näha, tundis ta noortmeest ja näitas tema tulekut oodanud olewat.
Minutin astus tähendatud uksest, mis praokile seisis, kohmetanud olekul sisse. Hele tulewalgus, mida lae all rippuw gaasi-kroonlühter wälja laotas, paistis talle wastu. Kaunis suure, uhkeste sisse seatud kambri taga otsas, akna lähedal, istus pehme leentooli peal Juliette Berdioz, Minutini ingli-ilus, palawaste armastatud neiu. Ta oli kõige kenamas riide-ehtes. Taewakarwa sinine pitsidega ehitad atlas-kleit ümbritses ta siledat keha, mustade juukste sees walgendas theeroosi kollakaswalge õis, kaelas ja käes hiilgasiwad kulla- ja pärli-ehted. Heledal tulewalgusel tuli tema õrn ilu seda nõiduslisema wõimuga nähtawale.
Iwan Karlowitsch kumardas nagu kuninganna ees. Kohmetult jäi ta ukse juurde seisma. Tükk aega waatles ta teda paigal seistes, nagu ei julgeks ta sarnasele pühadusele läheneda. Neiu nägu oli tõsine, mõttes, just nõnda, nagu Iwan teda akna all nii sagedaste näinud istuwat. Ta ei waatnudgi külalise poole, waid nagu oma ette maha. Ainust sõna ei tulnud ta huultelt.
Iwan Karlowitsch arwas, et neiu tema sisseastumist ei olnud kuulnud, ning astus paar sammu edasi. Juliette jäi paigale, wagusi ja wait. Imelik! Minutin ei teadnud, mis teha. Wiimaks wõttis ta julguse kokku ja algase:
„Auustatud preili, ma olin nii julge ja tulin teie lahke kutse peale siia, et oma ammugi ihaldatud palawat südamesoowi, teiega lähemalt tutwaks saada, täide saata“.
Neiu jäi endisesse olekusse. Mitte sõna ei kostnud ta, kordagi ei pöörnud ta silmi nooremehe poole, mõttes ja tõsiselt wahtis ta maha. Minutin oli kõige suuremas kitsikuses.
„Teie näitate sügawas mõttes olewat, preili Berdioz“, algas ta kogeldades uueste, „wäga kahju, et ma teid eksitan, aga mind juhatati siia ja teie kirjas oli praegune tund nimetatud. Kui te’ soowite, siis lähen ma jälle tagasi ja tulen hiljemine, kui te’ lubate. Ma palun, preili, kostke mulle ainus sõnagi!…“
Asjata! Neiu ei muutnud oma olekut karwa wäärt. Ta ei pilgutanud silmi, ei liigutanud huuli. Külma wärin käis Minutinil keha üle. Oli tema paleus wahest — kurt ja pime kah! See oli aga wõimata; uulitsal ja teatris oli ta ju kui igapidi terwe inimene ilmunud. Mis tal küll praegu wõis meeles ja mõttes olla?
„Ma saan aru teie waitolemisest ja tõsidusest“, ütles Iwan Karlowitsch pika piinliku waheaja järele sügawaste ohates. „Teie tahate mind karistada, et ma nii hulljulge olnud, teile läheneda, teie sõprust, teie osawõtmist otsides. Ma ei ole ju seda wäärt. Ma ei saa isegi aru, kudas mul see lõpmata julgus wõis olla, teie poole oma silmi tõsta, teie poole, kes teie oma ingli-iluduses nagu kõrgel seisaw paleus kunagi minu sugusele surelikule ilmpuutumata olete! Aga mida wõin mina selle eest, et teie mu meele, mu mõistuse, mu hinge esimesest nägemisest saadik nõiduslise wäega ära täitsite, põlema süütasite, raugemata, ilmkustumata lõkkele. Neiu Berdioz, ma olen teie wang, tehke minuga, mis te’ tahate, nuhelge mind, surmake mind, ma olen kõigega rahul! Juliette, ma armastan teid nii palawalt, et ma mõistuse kaotaksin, kui teie mind enesest armuta ära tõuukaksite…“
Nüüd pikkamisi hakkas elu preili Berdiozi liigetesse tulema. Ta tõstis pead, nokutas paar korda ja waatas pahemale ja paremale poole, nagu ärkaks ta sügawast unest. Nooremehe meelest, kes wärisedes eemal seisis, oli aga siisgi nagu ei heidaks ta ainust pilku tema poole. Kõige kentsakam ime tuli aga weel. Mitte ainust sõna ei lausunud Juliette Minutini palawa armu-awalduse peale; selle asemel hakkas ta aga korraga muusikat tegema! Ta hoidis süles wäikest mängutoosi; sõrmed hakkasiwad selle wänta ajama…
Iwan Karlowitsch wärises. Oli ta armukene korraga nõrgameelseks jäänud? Ainult sell mõttel wõis tema imelist olekut seletada.
„Juliette!“ hüüdis Minutin hirmuga. Ta jooksis neiu juurde ja sirutas käe tema järele wälja. Sellel silmapilgul kustus kroonlühter lae all järsku ära. Pilkane pimedus walitses toas. Juliette mängis edasi. Mängutoosi pehmed toonid helisesiwad salaliselt läbi pimeda tua…
Iseäraline ära seletamata hirm tekkis Minutinile südamesse. Ta meelest oli, nagu oleks ta ära nõiutud, nagu wiibiks ta tontide asupaigas. Seal korraga wõttis wäikene pehme käekene tema käest kinni ja hakkas teda edasi talutama. Ta ei pannud wastu. Teda wiidi pikkamisi pimedast toast wälja, siis jälle kusgilt uksest sisse. Ta astus wäikesesse heledaste walgustatud saali. Tema talutaja oli pisikene musta peaga ilus poisikene, kes kelmi naeratamisega tema poole üles waatas ja nüüd ta käe lahti laskis.
Hele walgus kenas punaste mööblitega ehitud saalis peletas Minutini silmi; aga ta peaarud kippusiwad segi minema, kui ta toas sohwa peal üht naesterahwast nägi istuwat, kes keegi muu ei olnud kui jällegi Juliette! Juliette siin, Juliette seal! Arusaamata mõistatus, nõidusline wiirastus! Wõimata oli, et neiu nii ruttu teisest kambrist siia istuma tulnud, wõimata ka selle pärast, et saali kusgilt muud ust ei käinud kui see, kust Minutin ise praegu sisse talutatud. Ja ometigi istus Juliette seal — keegi muu! Seesamasugune sinine kleit seljas, walge roos mustades käherjuukstes, mängutoos käes…
Minutin pani käed risti ja wahtis hirmunult nagu tonti nähes ilusa nõia-neiu poole. Ma usun, ta hakkas mõttes „Issa meiet“ tagurpidi lugema. Preili Berdioz silmitses teda pilkawa kelmika naeratamisega tükk aega. Wiimaks, kui nooremehe nägu ikka pikerkusemaks muutus, hakkas ta heledaste naerma, tõusis üles ja astus Minutini juurde. Kui ta käe teretuseks wälja sirutas, astus Iwan Karlowitsch kohtudes tagasi.
„Teie peate mind mõneks waimuks, Iwan Karlowitsch?“ ütles neiu lustilikult. „Ma ei oleks arwata wõinud, et teie nii ebausklik oleksite. Tulge minuga.“
Ta astus uksest wälja, Minutin sammus pool tahtmata järele. Lähemal silmapilgul seisis ta jälle seal kambris, kust keda poisikene Juliette juurest ära talutanud. Kroonlühter põles jälle. Aga püha taewas! wiirastused ei tahtnud lõppeda! Seal ta istus ju, see nõrgameelne Juliette oma mängutoosiga ja nüüd seisis tema kõrwal weel teine Juliette!… Mõlemad neiud üks kui üks, wõta ehk jäta! Kaks ühesugust Julietted! Minutin ei teadnud, kumba ta armastas. Mõlemaid muidugi korraga, sest üks oli ju seesama mis teine. Aga mida kahe naesega peale hakata! Asi oli tõeste kirju…
Iwan Karlowitsch pani käed näo ette, siis hakkas ta silmi õeruma, nagu tahaks ta imelist wiirastust ära peletada. Nagu unenägu oli kõik, mis ta nägi ja kuulis.
„Iwan Karlowitsch,“ ütles nüüd ühe Juliette pehme heal. „Kas te’ ei wõiks mulle seda armastuse-awaldust korrata, mida te’ weidikese aja eest mu õele nii tuliste sõnadega jalge ette weeretasite? Ma usun, teie eksisite ja teie sõnad ei olnudgi sellele siin määratud, waid minule.“
„Teile muidugi,“ wiiksatas Minutin, „teie kõnelete wähemast ja julgustate mind. Teie imelik õde ei lausunud sõnagi, waid hakkas ainult mängutoosi wäntama. Ma arwan, preili tahtis mind nokkida; nüüd hakkan ma sellest aru saama. Kui ma ei eksi, siis on preilid kaksikud, kelledele loodus nii imekspanemise-wäärt sarnaduse andnud.“
See Juliette, kes kõneles, astus nüüd Minutini juurde, hakkas ta käest kinni ja wiis teda õe juurde.
„Minu õde — herra Minutin,“ seadis ta tõsisel näol ette.
Tumm Juliette ei liigutanud. Ta wahtis nagu kunagi oma ette mõttes maha. Iwan Karlowitsch pidi praegu auupaklikult kumardama, kui ta järsku tagasi põrkas, silmad suureks ajas ja nii kaebliku halenaljaka ja töntsi näo tegi, et kõneleja Juliette waljuste naerma pahwatas. Minutin hakkas tumma neiu käest kinni, pikkamisi laskis ta selle jälle lahti. Siis ohkas ta sügawaste.
„Teie õde on — wahast!“ ütles ta pool nutuse, pool naerulise healega, „oh mina esimene lambapea, kes ma sellest alles nüüd aru saan! Kohe homme ostan omale prillid, minu lühikene nägemine mängib mulle muidu weel mõne hullema wingerpussi.“
„Minu õde on paraku wahast,“ sõneles Juliette naljatujul, „ja teie wõtate küll oma palawad sõnad, mis te’ talle kõnelesite tagasi, olgu küll, et mu waese õekese wahast süda selle pärast wististe lõhkema saab. Ta oli wäga õnnelik, et teie teda oma aknast imestades mõnel päewal waatlesite ja koguni märku andsite, et te’ oma südame temale kaotanud. Selle pärast istusgi mu õekene alati siin akna all. Oh, nüüd on kõik möödas. Wõi heidate ehk armu mu kalli kaksik-õe peale ja wiite ta siisgi altari ette, sest temap see ju oli, kes teie südame tuksuma pannud.“
„Ei, nii armuheitlik ma ei ole,“ wastas Iwan Karlowitsch. „Teie õde on mind petnud; miks ta mulle ainust märku ei andnud, et tal wäikene kehalik puudus külles on: tal ei ole hinge sees! Mul on palju armsam, kui ma abikaasa saaksin, kes minuga wähemast kõneledagi mõistab. Sel põhjusel pööran ma siis teie poole ja kannan oma endise südame-awalduse uueste ette. Juliette, kas see ehk wõimalik oleks —?“
„Oma õnnetuma õe pärast tahan ma seda wõimalikuks teha. Iwan, ka mina ei ole asjata läbi akna wastas seiswa maja poole luuranud!“…
„Juliette!“
„Iwan!“
Waewalt oli esimene magus musu wahetatud, kui tumm Juliette oma mängutoosiga lustilist waltsi hakkas mängima, pead pahemale ja paremale poole käänates, nagu tahaks ta ennast muusika läbi trööstida, et peigmees truuduse murdnud. Kuju tagant oli wäikese poisikese naeru-kõhistamist kuulda. Ta oli wahakuju wedrud üles tõmbanud, nagu ta enne, kui Minutin siin olnud, kes teda ei olnud näinud.
„Anna mulle andeks, Iwan,“ ütles Juliette paludes, „et ma sind oma wahast õega täna natukene tüssasin; see oli sulle karistuseks, et sa ennast tema läbi tüssata lasksid. Minu wäikene wend Louis aitas mul nalja korda saata. Ta pani kuju mängima ja kustutas gaasitule ära. Tule siia, Louis, anna herra Minutinile kätt ja palu temalt ka oma wigurdamist andeks… See kuju seal on aga minu õndsa isa wiimane meistritöö. Ta oli wahakujude tegija ja seisis kaunis kuulsuses. Aasta eest suri ta ja jättis wäikese Louisi ja minu waesteks lasteks, kuna me’ armsa ema paar aastat ennemalt kaotasime. Isalt pärisime wäikese kapitali, millest mureta elasime. Mis mul sinule weel jutustada on, seda teen theelauas, kus wana Maria meid praegu ootab. Tule, mu kallis!“…
Iwan Karlowitsch Minutin on praegu õnnelikum abielumees terwes Peterburis. Selle õnne tõi talle jutustatud — wiirastus.