Eesti mütoloogia/Tõll
Tõll.
Kuna peaaegu kogu Eesti mannermaa Kalevipoega tunneb, ei ulata teise vägimehe Tõllu tundmine kaugemale kui Saaremaale ja sealgi peaasjalikult Anseküla, Kärla ja Kihelkonna kihelkonda, kui ka Pühas, Pöides ja Kaarmas ta tegusid vähe mäletatakse. Umbes samal ajal kui Kalevipoeg, toodi ka Tõll kirjandusse, Tõll ometi suuremal mõõdul kui Kalevipoeg. Kalevipoega nimetas Peterson oma Soome mütoloogia tõlkes, Tõlluga tutvustas Hupel oma teoses „Topographische Nachrichten“. Hiljemini võtsid mitmed õpetlased Tõllu Saksa keeles harutusele; Eesti keeles andis P. Südda ta lood trükki.
Saksa õpetlased C. Russwurm ja E. Pabst tuletasid Tõllu Schveitsi Tellist. Ligem mõlema tegelase võrdlemine sunnib niisugusest oletamisest kohe loobuma. Peale nimede ei leia me mõlema kangelase vahel peaaegu mingisugust ühtlusekohta. Pabst katsus koguni Lapi stalot Tõllu sugulaseks teha. Asjata ometi sugulast nii kaugelt otsida; seda võib palju ligemalt leida.
Kuna sagedasti arvamist avaldakse, nagu kujutaks Kalevipoeg Eesti rahvast, mille väitega ei või ühineda, sest et ta sündmustik suuremalt jaolt rahvusvahelisele alusele põhjeneb, arvab M. Körber Tõllu kohta, et see Saaremaa ajaloolist isikut esitab („Oesel einst und jetzt“). Rahvas on Körberi oletamise järele loole palju luuleehteid juurde kinkinud, aga neist luuleehetest tahab uurija ajaloo tuuma välja koorida. Esimest korda puutus Tõll daanlastega 1205 kokku, mil daanlased saarel kindluse ehitasid, Saare vägimeest kartes hiljemini lõhkusid. 1222 tulid daanlased uuesti saarele, aga pea hävitasid saarlased nende ehitud kindluse ära. Sakslaste kallaletungimisel 1227 ei jaksanud Tõll enam vasta panna; ta heideti alla ja pidi ennast sunni peale ristida laskma. Vist sakslaste rahulolemise ärateenimiseks hakkas Tõll pojaga ühes kirikuid ehitama. 1241 tõstis ta uuesti mässutõrvikut, aga niisama vähe kui vastapanek 1227 õnnestus, läks mäss 1241 korda. Tõll langes sõjas sakslaste vasta ja mäss lämmatati.
Niisuguse ajaloolise sündmuse põhja võimalust ei või salata, kuid andmed puuduvad selle sündmuse tõendamiseks. Igatahes peame oletama, et sakslased Tõllu ja ta perekonna ristinud. Kuna Kalevipoeg ilma nimeta esineb, kannab Tõllu perekond ju ristiusust laenatud nimesid. Tõllu naist hüüab rahvasuu Piritaks, mis nimest Brigitta tekkinud.
Suure Tõllu poega nimetakse tavalisesti nooreks Tõlluks; selle nimega tahetakse ütelda, et Tõllu poeg sedasama nime, mis isagi, kannud, nagu meilgi veel poeg sagedasti isa nime peale ristitud. Ei või nimetamata jätta, et Tõllu nimi kohanimedeski ennast rohkesti alal hoidnud.
Mitmed vanad dokumendidki tõendavad, et Tõll vanemal ajal tarvitud ristinimi olnud: 1568 teatakse, et Nõvas Toelsilla kõrtsis Toel Laver elas. Neid nimesid tuleb muidugi Tõllsilla ja Tõll lugeda. 1504 mainitakse Lääne-Nigula Tagaperes Reko Tiell = Räägu Tõll. Veel muis dokumentides puutume Tõllu nimelise isikuga vanemal ajal kokku. 15. aastasaja algusel nimetab Urkundenbuch V, 2151 Tiile Lodet ja seesama teos natukene hiljemini Eesti laenumeest Tile Sorseferi (V, 2590).
Nimi Tõll seisab lähedas ühenduses võeral maal hästi tuttava nimega Till, Tillo, aga ka Tell. Till Eulenspiegel esitab sakslastel kavala Hansu osa. Eestis on Till nime Till, Tell, Töll ja Tõll kujul tarvitud; seda tunnistavad sellekohased kohanimed. Tõllu ja ta poja nimi põlveneb ristiusu-aegsest nimest Tell, Till. Nagu Kalevipoeg, seisab Tõllgi ühe jalaga paganuses, teisega ristiusus. Tõll tõmbab hiljemini mõlemad jalad ristiusku, sellele täiesti andudes, Kalevipoeg sellevasta jääb mõlemate vahele seisma, ennast ristiusu ikke alla painutamata, ja sureb viimaks paganana, ristiusu ristinime saamata.