Lehekülg:Õigus 1930-1.djvu/8

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

parlamendi ees[1]. Ülemjuhataja õigused sõja ajal on Sõjaseadluste kogu IV raamatu § 28. järele õige laialdased ja nende järjekindel teostamine piirab kahtlemata nii vab. valitsuse hariliku võimupiiri kui ka Riigikogu õigusi (näit. eelarve suhtes). Siiski allub ülemjuhataja vab. valitsusele. Täpsam vahekorra määramine, eriti sõjapidamise küsimustes, kuulub eriseadusse. On mõeldav, et valitsus ülemjuhataja määrab ja ametist kõrvaldab, pole aga mõeldav, et valitsus ülemjuhataja tegevust juhib.

Võiks tekkida küsimus, mis erilised volitused oleksid vab. valitsusel endal kaitseseisukorra puhul? Valitsus kuulutab kaitseseisukorra ja valib erakorraliste volituste käsitleja. Rohkem pole ka vaja. Kui kaitseseisukord on kuulutatud riigikorra kaitseks, siis oleks võimatu valitsust varustada mõnesuguste õigustega Riigikogu õiguste arvel, sest valitsuse ja riigikogu korrapärases koostöös seisabki see riigikord, mida kaitseseisukord peab kaitsma. Kaitseseisukord ei või siis ise seda koostööd rikkuda. On aga riik hädaseisukorras ja Riigikogu ei saa teotseda, siis on raske ette näha, mis samme peab tegema. Presidendi-instituudi puudumise tõttu ei saa asja paremini korraldada[2].

Praegu maksev seadus ei võimalda valitsusele kaitseseisukorda teostavale organile erilist ametlikku aparaati luua, välja arvatud juht, kui see organ on kaitseminister ise, sest kaitseväe koosseise võib valitsus igal ajal muuta. Selle tõttu on praktika harilikult kaitseseisukorra teostamise pannud siseministri peale, kelle korralduses vastav aparaat juba olemas. Kaitseseisukorra teostamist aga panna kaitseväelaste peale oleks vähe otstarbekohane, sest politseiaparaat satuks sel teel kahekordsesse alluvusse, ja meil puuduvad põhjused, mis Lääne-Euroopa riikides ka rahu ajal kuulutatud kaitseseisukorra teostamise kaitseväe võimude peale panemist sun-

  1. Kui riigi hädaseisukorras kellelegi isikule antakse diktaatori volitused, siis ei võiks olla politilist vastutust parlamendi ees, ka kui seda võtta n. n. komissarilise diktatuurina, kellel on volitused teatud aktsiooniks (vt. C. Schmidt, Die Diktatur, lk. 201–202).
  2. Seaduse §: „Kui erakorralise hädaohu tõttu E. vabariigi põhiseaduslikud asutised ei saa teotseda, on vabariigi valitsusel õigus seadusejõuga seadlusi (resp. dekreete) anda, samuti kõik võim üle anda kv. ülemjuhatajale (resp. ühele isikule). – Säärane paragrahv oleks ilmne põhiseaduse täiendus ja pealegi üleliigne, sest see on enesestmõistetav.

6