See eest — nii lai on merio,
Kus undab tore tormio.
Mul mässama lööb werio,
Kui näen sind minu merio.
Mu wäike, wäike kambrio,
Weel wäiksem, wäiksem aknio,
Miks undab tormil merio?
Miks walus waewleb werio?“
Neid salmisid lugedes neiu ei naernud. Ta wõttis ainult ka teise laulu põuest wälja ja luges nad mõlemad weel kord läbi.
„Miks ei anna Te neid laulusid sellele, kellele nad määratud on?“ ütles ta siis.
„Nad on Teile määratud, kõik ilusad laulud on Teile,“ wastas Robert.
Kata naeris. Ta tahtis midagi öelda, aga tuppa astus pesunaine.
„Miks Te oma poega tundi ei saada?“ küsis Robert.
Eide punaseks nutetud silmadesse ilmusiwad pisarad.
„Ei tema tarwita enam kellegi tundisid, juba wiisin teisele puusärgi koju,“ ütles ta, kuna ta huuled kõwerasse kiskusiwad.
„Surnud?“ hüüdis Robert ja ta tundis rinnas torkawat walu, kuid ka nagu kergitust: tal polnud enam waja tundisid anda.
105
