Kui säherdusi asju on tulemas, siis on inimesel otsekui teravam silm ja teravam nina.“
„Ja-jah, jänese silm ja hirve nina,“ pilkas keegi kuulaja.
„Ei, ma ütlen tõepoolest — kohe teravam silm ja nina, nagu teaksid ette, mis tuleb. Ja ennäh, tuligi. Ühel kenal päeval sibavad kaks talupoega, kes lossist kaugel elasid, lossi ja kisavad: „Leedulased tulevad!“ Säh sulle! Nüüd oli lugu lahti. Kõigil hirm nahas, kõigil kisa taga. Mina üksi ajasin pea püsti…“
„Tahtsid vist vabisedes üle müüri vahtida,“ arvas jälle üks kuulajaist.
„Ei, ei, ma ütlen tõepoolest — mina üksi ajasin pea püsti ja ütlesin: „Tulgu! Küll me neid tervitame.“ Rüütel, kes mind tunneb ja teab, et ma sarvikutki ei karda, ütles: „Mine sina luurama!“ Mina mära selga ja kui tuul minema. Teel valgusid juba põgenevad talupojad naiste-lastega vastu, kraaksusid, ulgusid ja kirusid: „Kaitsku nüüd rüütel oma teoloomi!“ Ja ise vahtisid nii kadedalt mind, kes uhke täku seljas…“
„Mära seljas,“ õiendas hääl kuulajate hulgast.
„Ei, ma ütlen tõepoolest — vahtisid nii kadedalt mind, kes uhke täku seljas ilma kartuseta kui sõjajumal Aristoteles edasi tormab…“
„Mis sa iseendast nii palju jahvatad,“ hüüti salgast vahele, „räägi, mis su isand tegi, ja torma ise, kuhu tahad.“
„Oodake, eks ma ikka räägi, eks ma ikka räägi. Mina leidsin leedulased varsti üles, siis kihutasin kohe lossi tagasi ja panime väravad kinni. Peagi olid röövlid kohal ja hakkasid neid talupoegi, keda meie enam ei jõudnud sisse lasta,
