paar aastat varem kui viimane. Wilde suri 30. nov. 1900 ja maeti Pariisi külje alla Bagneaux’ surnuaiale, kust ta jäänused 1909. a. tema parema sõbra Robert Ross’i korraldusel toodi Père-Lachaise’i kalmistule. Kinnitatakse, et tema haud siin ja Heinrich Heine haud Montmatre’i surnuaial meelitavat oma kuulsate kaasvendade seas kõige rohkem külastajaid kokku.
Kirjaniku isa kuulus seisuselt maa-aadlisse; elukutselt oli ta arst, eriala silma- ja kõrvahaigused. Elav, väsimatu ja alaliselt tegev inimene. Asutas silma- ja kõrvahaigetekliiniku, kus arstis vaeseid maksuta. Kuulus mitte ainult oma erialal, vaid ka ajaloolasena, poliitikuna, arheoloogina. Oma eraelus – „kõige räpasem inimene kogu Iirimaal”; suur naistekütt, nii et tema surmavoodilgi istus tema naise kõrval ka keegi võõras loorituna; pidutseja, prassija, söödik, joodik, helde ja armuline, hoolimatu ja jõhker, kellest räägitakse palju head ja halba ja keda lõpuks ometi armastatakse, eriti naiste poolt.
O. Wilde’i ema oli pastori tütar – luuletaja, ajaviiteromaanide sepitseja, poliitiline ajakirjanik, iirlaste vanavara korjaja ja nende õiguste eest võitleja, kihutaja, ässitaja, suur kirjandusetundja ja keelteoskaja, ka kreeka keeles kodus. Muidu – edev, upsakas, auahne, kiitleja, vaimurikas, armastas välist hiilgust, riietus erilaadiliselt, kuni pentsikuseni silmatorkavalt, armastas võõraid vastu võtta, nende keskel hiilata mitte ainult vaimuga, vaid ka välimusega.
Oscar pani oma ande pärituna ema arvele. Samuti võis ta oma isiku teisigi omadusi pidada temalt pärituiks: seltskondlik vilumus, vaimukus, muretus, edevus, uhkus, kõrkus, toreduse- ja hiilgusearmastus. Aga isale 6
