Lehekülg:Eesti ajalugu. Reiman 1920.djvu/111

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Imelik on kuulda, kuidas Liivi maapäev 1765 suurustab, et „talupojad Rooma õiguse kõige täielikumas mõttes pärisorjad (servi) olevat, niikaugele kui see ristiusuga kokkukõlas on“. Vaimulikkude madal kõlbline elu.Imestades küsime, kust ristiusu kuulutajad välja pidid tulema, kes säärasest viletsast õiguseta põlvest julgesid tunnistada, see käivat kõik jõhvipealt kokku selle mehe vaimuga, kes häda hüüdis nende üle, kes väetimate hooned ära sõid, ja kelle apostel rikkaid käsib uluda, sest et nad töötegijate palga kinni peavad?

Ka nemad tulid toorest sõjaajast, ka nemad olid üles kasvanud seltskonnas, kes õiguse ja halastuse oli maha jätnud. Sõda ja katk oli suurema hulga õpetajaid ära koristanud, ülejäänud salgakese elukombed ja südamed tuimaks teinud. Sõjaajal tükkisid inimesed ametisse, kel eelharidus puudus. Vaimulikud ülemad pidid neid sallima. Paremaid ei leidunud. Pärast sõda olid õpetajate elumajad nii vaevalises olekus ja sissetulekud nii kokku kuivanud, et ka väljast poolt korralikka kandidaatisid ei tulnud kohti himustama. Rahva keelt nad muidugi mitte ei mõistnud. Ka eluga ega eeskujuga ei võinud nad kogudust parema poole juhatada. Konsistooriumid olid aegasid ja olusid tähele pannes küll kannatlikud ja leplikud, aga ometi pidi Liivimaa konsistoorium 50 aasta jooksul 30 õpetajat haisvate elukommete ja kuulmata tooruse pärast ametist kõrvale heitma. Noomitusi ja manitsusi meie ei nimetagi. Mis hingekarjased võisid nad küll olla? Mis hoolekandjad neist kirikule ja koolile pidi saama?

Asjata oleks kõike seda hävitamisetööd üksikasjaliselt üles lugeda, mis Põhja sõda kiriku ja kooli põllul järele jättis. Meie anname mõlemale 30 aastat toibumiseks ja vaatame, kui kaugele lugu siis oli paranenud.

Kirik ja rahva vaimline elu.Aastal 1739 katsus parun Campenhausen ülemapoolse käsu peale meie kiriku ja koguduste olud läbi. Tema leiab, et kõik on suures hooletuses ja halastamiseväärilises olekus, pimeduses ja kurjuses. Rohkem osa kirikuid on lagunemas ja maha langemas. Kiriku- ja surnuaiad on ilma varjava aiata. Koerad, sead ja hundid käivad takistamata sisse ja välja ja veavad surnukehad laiale. Kirikumõisatest ei ole paiguti „otsakest ega tolmukest“ järele jäänud. Kirikumaid on naabrimõisad ära võtnud. Rootsi ajal ehitatud koolimajad on kadumas ja koolimaad niisama ära võetud, nagu kirikumaad. Mõnes kohas ei ole koolmeistrit enam ametisse pandudki. Teisal on koolmeister,

111