Jaanipäevane ilmgi kuulutab omalt jaolt tulevikku ette. Kui jaanipäeval päike selgesti tõuseb, tuleb hea heina-aeg. Sajab aga terve jaanipäeva otsa, läheb heina-aeg väga viletsaks. Soe jaanipäev kuulutab sooja lõikuse-aega, vilu jaanipäev vilusid öid. Muidu öeldakse veel: jaanikuu niiskus täidab põllumehe salve.
Jaaniööl põlevad raha-augu tuled. Rahahaldijas toob maapõue peidetud varandusi välja ja kuivatab neid iseäralikus puhastusetules; mõnele möödaminejale annab ta varandusest süte kujul osa. Jaaniööl õitseb ühe minuti sõnajala õis, mille omandamine omanikule kõiki soovisid täites õnne ja rikkust majasse toob, kuid vanapagan püüab alati takistada, et nägija õit kätte ei saaks, ei jõua aga ometi nupumehele võitmata takistusi teele saata. Lühedalt: Jaaniöö avab vanarahva arvamise järele õnneriigi, kuhu aga ometi ainult osav nupumees sisse pääseb ja saadud varandusi tõesti küünib kasutama.
Kui ka pealiskaudse otsustamise järele Jaan = Johannes nagu vägeva jumalana esineb, kellel võimus imeasju korda saata, ei jäta sügavamale asjaoludesse tungimine Jaanile niisugust aupaistust järele. Kõik jaanipäeval ettevõetavad ohverdamised ei kuulunud alguses sugugi Jaanile, niisama vähe kui neid üleüldiselt Jaani omadeks nimetatud, ehk neid küll Jaani nimepäeval annetati. Jaanipäev langeb suvise pööripäevaga peaaegu täiesti ühte. Vanad põhjamaa rahvad pühitsesid selle pööripäeva ajal iseäralikku valguse ja rõõmu pidu, mille kommetest endid paljud meie ajani alal hoidnud. Kui hiljemini paganusepidu pidamine ristiusu ajal ära keelati, aga ristiusu jaanipäev just paganuse pööripäeva-pidu aja peale langes, muutus ainult nimi, kuna vanad kombed jäid edasi kestma. Ka vanad germaanlased ja slaavlased pühitsesid muiste selsamal ajal pidu, germaanlased päikesejumala Balduri auks, kellele nad mitmesuguseid ohvrid ohverdasid. Kelle auks ennemuistsed eestlased suvist pööripäeva-pidu pühitsesid, võimata meie ajal enam ära määrata. Katoliku kirik katsus apostlit Jaani = Johannest pidu peremeheks teha, kuid vähese tagajärjega; pidu peremees vajus nagu näiteseinte taha, kuna pidu ise näitelavale etteotsa veeres. Juba Grimm tõendas omal ajal, et jaanitulesid vähem rõõmutuledeks kui ohvrituledeks tuleb arvata, ja selle Grimmi väitega ühinesid hilisemad uurijad. Jaanituld peeti alguses pühaks tuleks ja katsuti iseäralikul viisil saavutada. Hõõruti kaht puutükki nii kaua teineteise vasta, kuni nad põlema süttisid. Ehk keerutati puuratast puutelje ümber nii kaua, kuni ratas ehk telg põlema süttis. Seda tule tekkimist rattarummust tuletab mõnes kohas veel rattarummust tehtud jaanituli meelde.
Vanasti pandi iseenesest põlema süttinud rattarumm jaanituleks põlema. Seda tuld peeti pühaks, viidi koju kaasa ja hoiti järgmise
