— 39 —
„Kus kurat see parem põlw mull on! Teeniksin täna mõne kopika, aga mis sa teed? Ega niisugust tööd keegi wastu ei wõta; pean weel poole päewa enne hagu kokku korjama!“
Soldat wõttis suure rahakotti põuest wälja, kõlistas ja ütles:
„See on sinu, kui sa mulle aga ühe weikese meelehea teeksid!“
„Kõik teen, anna aga seie!“ kähwatas hau raijuja.
„Anna kurakäe nimetse sõrmest kolm tilka werd — ning sa oled rikas mees!“ ütles puujalg.
„Ei, Jumala pärast, ära seda nõua!“ wastas kohkund hau raijuja.
„Noh, raiu siis eluaeg hagu ja nälgi!“ Kõlistas jälle raha kotti ning laskis puhtaid kuldtükka peu peale weereda ja tansitas neid siis mehe nähes.
„Olgu peale,“ mõtles wiimaks mees, „pean mina siis oma eluaeg teise ori olema, kui mull paremat põlwe pakutakse!“
Pool luaga, pool oma woliga wõttis puujalg mehe sõrme ning tõmbas küünega were wälja. Wõttis siis kolm tilka ja pani nad karbikese sisse ning pistis põuue.
„Säh, siin on raha kott!“ ütles puujalg, „Ja kui sull enam tarwis on, siis tule seie selle kiwi juure, löö teda kura jala kannaga kolm korda, siis saad siit niipalju abi kui tarwis!“ Ütles ja kadus.
Nüüd elas hau raijuja lustis ja rõõmus nagu mõni rikkas herra; ostis uhke mõisa ja wõttis rikka naise; pidas palju orje ja ümardajaid. Keegi ei teadnud, kust ta oma rikkuse sai. Aga kui ta surema hakkas, siis oli tema kambris kolinat ja mürinat kuulda, nii et keegi sinna ei tohtinud minna. Kui nad aga teda maha matta tahtsiwad, siis ei leidnud nad teda enam, waid paljalt kolm were tilka oliwad seal maas, kus surnu keha enne seisnud.
