Lehekülg:Eisen, Meie jõulud.djvu/59

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

varemal ajal Hiius jõulupuu olnud tavaline nähtus rootslastel, nüüd aga esinevat Vormsi jõukamates taludes; jõulupuule pandavat pähkleid, õunu ja väikseid vahaküünlaid[1]. Kõigiti imelik, et Eestimaa rootslaste juurde jõulupuu varemini tunginud kui Rootsimaa küladesse; linnadesse pääses ta sajandi teisel veerandil. Hilisema teate järgi hakatud Vormsis alles misjonär Österblom’i ajal 1872 jõulupuud pidama[2]. Östergötlandist teatatakse 1840. a. paiku järgmisest viisist: neli tütarlast valgeis riideis tulid tuppa väikse kuusega, panid kuuse põrandale ja tantsisid selle ümber[3].

Inglismaal leidus juba vanasti midagi jõulupuu sarnast, kuigi mitte jõulupuud ennast. Juba 1400 ehiti Šotimaal kirikuid jõuluks rohelisega, umbes nagu meil mõnikord vanikutega ehitakse. Varemini pidi igat inglise tuba, ka kirikut jõulus ehtima puuvõõrik (Mistel, mistle toe). Hiljemini tõrjuti see välja kirikust, jäi aga majadesse. Inglise kombe järgi on igal meesterahval õigus suudelda seda naisterahvast, kelle ta tabab puuvõõriku okste all. Inglased väidavad veel, et neiu, keda selle okste all ei ole suudeldud, selle aasta jooksul ei saa mehele[4]. Ülepea peeti puuvõõrikut vanasti pühaks, taevast mahasadanud puuks[5]. Päris jõulupuu pääses aga alles mineval sajandil Inglismaale, nimelt kuninganna Victoria abikaasaga, prints Albertiga. Ei või ütelda, et kohe oleks Londonis jõulupuule kõik uksed avatud; alles aegamööda anti talle ruumi kõrgemates ringkondades. Pärastpoole võitis ta rutemini maad. Nüüd on ta Londonis igajõulune nähtus.

Prantsusmaal tutvustas kõrgemaid ringkondi jõulupuuga Louis Philippe’i aja evangeeliumiusuline Orleansi hertsogi proua. Laiematesse ringkondadesse levis ta alles 1870, kui Saksa sõjamehed okupeeritud maakondades igalpool ehtisid jõulupuud. Itaalia kosulate külastajate kaudu tutvusid itaallasedki jõulupuuga.

Kui ka jõulupuu ei ole veel tunginud vene rahva sügavatesse ridadesse[6], küll aga ülema 10 000 seas praegusel sajandil saanud armsaks külaliseks, leidub vene ajaloos ometigi nii-ütelda

  1. Russwurm, Eib II 96, § 296.
  2. E 65476 (3).
  3. Nilsson, ÅFF 74.
  4. Reinsberg-Düringsfeld, J 458.
  5. Grimm, DM 1008.
  6. Ермоловъ, НСХМ I 591.
59