Lehekülg:Eisen, Meie jõulud.djvu/93

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

söönud selle pudru. Et see süüaviimine oleks jõulus toimunud, seda eesti muinasjutud ei rõhuta. Rootslaste vana usk nõuab aga, et just jõulus vaja viia tondile süüa, nimelt putru ja piima. Kui mõnikord aru saadudki, et kass jõulutondi toidu ära söönud, kestis söötmine ometi edasi[1]. Puder ja piim olid tondile omast kohast jõuluohvriks. Pudruviija püüdis jõulupudruga meelitada tonti, et tont viija kohta oleks lahke ja heatahtlik. Üldse peavad rootslased tonti palju paremaks olevuseks kui eestlased, kel ta esineb mingi kollina. Rootslastel on tont enam meie majahaldja sarnane, kellele ju vanasti ka ohverdati. Pärnu-Jaagupis öeldakse, et vanasti haldjale toa peale almust olevat viidud[2]. Hommikul vaadatud, kas toit ära söödud. Tõstamaal viidi „jõuluvaimudele“ isegi õue liha ja leiba[3]. Pärnu pool ei tohtinud tamme all vorst ja õlu ohvrikivil puududa[4]. Helmes pandi jõulu esimesi toite „kahrupersele“ puugile toiduks. Kui uusaasta hommikul leiti toit söödud olevat, ei kardetud uusaastal kahju[5].

Pudru jõuluõhtul, matustel ja muul puhul söömise komme põlvneb paganusest, kus põllutööhaldjaid ja viljavaime selle toiduga söödeti, nagu meil muiste tonte. Puder oli ohvritoit nagu jõuluõlu ohvrijook.

Muiste anti ohverdamise puhul ohverdatud loomast osa jumalatele või ütlen parem ohvrisaajale, teise osa sõi aga ohverdaja ise. Hiljemini, ristiusu päevil, kadus jumalatele ohverdamine, ohverdaja ei jätnud aga ometi sissejuurdunud ohverdamist — ta andis iseenesele jumala ja oma ohvriosa edasi. Jõulus ohverdati, nagu tähendatud, tavalisesti siga; seakujuline leib ja seakints tuletavad praegu veel meelde endist ohvriviisi. Igatahes ei tohtinud sealiha jõululaualt puududa ega taha see paljudes kohtades maal praegugi laualt taganeda.

Meie ajal küpsetavad linlased ja perekonnad maalgi piparkooke ja präänikuid, mis tihti kujutavad mõnesuguseid loomi; vanemal ajal ei tundnud eestlased seesuguseid jõuluküpsiseid. Need loomakujulised piparkoogid ja präänikud moodustavad nagu jõuluorikas mälestuse muistsest aseohvrist.

  1. Nilsson, ÅFF 222.
  2. E 65022 (5).
  3. E 65183 (9).
  4. E 67572.
  5. E 67685 (3).
93