oli jällegi vaja üles tõusta, riidesse panna, kohtusse sõita, rääkida, kirjutada ja kui ta kohtusse ei sõitnud, siis pidi ta kodus needsamad kakskümmend neli tundi ööspäevas üle elama, ehk küll iga tund talle piinaks oli. Ja ta pidi nõnda hukatuse äärel elama üksi, ilma ainukesegi inimeseta, kes teda oleks mõistnud või tema üle halastust tunnud.
V.
Nõnda läks kuu ja kaks mööda. Uue aasta eel sõitis naisevend linna ja asus nende juurde. Ivan Iljitsch oli kohtus. Praskovja Feodorovna oli asju ostmas. Koju tulles leidis Ivan Iljitsch naisevenna oma kabinetist, kus ta ise, palavavereline ja terve nagu ta oli, oma summadani asjadest tühjendas. Ta tõstis silmad sammusid kuuldes üles ja vaatas natuke aega vaikides Ivan Iljitschi pääle. See vaade avas Ivan Iljitschile kõik. Naisevend avas suu ahatamiseks, kuid sai ennast sellest hoida. See liigutus kinnitas kõik.
„Mis, olen muutunud?“
„Jah ... on muutust märgata.“
Ja kuidas ka Ivan Iljitsch pärast naisevennaga oma välimusest rääkida ei tahtnud, aga see jäi ikka vait. Praskovja Feodorovna sõitis koju, külaline läks tema poole. Ivan Iljitsch keeras ukse lukku ja hakkas ennast peeglis vaatlema — esiteks otse ja pärast kõrvalt. Ta võttis pildi, kus ta ühes naisega üles oli võetud, ja võrdles pilti oma praeguse näoga. Muutus oli määratu suur. Pärast paljastas ta oma käed küünarnukini, vaatas, laskis käised alla langeda; istus sohvale ja muutus mustemaks kui öö.
„Pole vaja, pole vaja,“ ütles ta iseeneses, kar-
