Lehekülg:Ivanhoe Scott-Tammsaare 1926.djvu/220

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

esimene kord, kus Isaak nii hädaohtlikus olukorras viibis. Sellepärast oli tal kogemusi lootuseks, et ta ka nüüd endise eeskujul pääseb, nagu pääseb küti käest metsalind. Kõige pealt aga oli temal ta tõuline kangekaelsus ja paindumata otsus, mille tõttu Iisraeli mehed valmis on olnud ka kõige suuremaid vaevu kannatama, mida võim ja vägivald neile peale panevad, enne kui oma rõhujate tahtmisele alistusid.

Niisuguses passiivse vastupaneku meeleolus riideid keha ümber mässides oma liikmete kaitseks vangikongi niiskuse vastu, istus ta keldrinurgas, käed ristis, juuksed ja habe sasis, ja oleks oma kõrge mütsi ning nahaga äärestatud mantliga selles hõredas ja õudses valguses Rembrandti[1] pintslit väärinud, kui see kuulus maalija juba tol ajal oleks elanud. Ligemalt kolm tundi viibis juut oma seisakut muutmata, kuni viimaks vangikoja trepilt sammud kostsid. Riivid kriiksusid, kui nad eest ära lükati, hinged vingusid ukse avamisel ja sisse astus Reginald Front-de-Boeuf tempelrüütli kahe teendri-saratseenlase saatel.

Front-de-Boeuf oli suur ning tugev mees ja kogu tema elu oli kulunud avalikus sõjas ja eratülides ning vaenudes, ja kunagi polnud ta kõhelnud abinõusid tarvitades oma võimu suurendamiseks. Temal olid loomukohased näojooned, mis väljendasid tema hinge ägedaid ja kuritahtlisi kirgi. Nägu katvad armid oleksid austusväärilise vapruse märkidena mõne teissuguse iseloomuga näojooned sümpaatiliseks ja lugupeetavaks muutnud, kuid Front-de-Boeufi näoilmele lisasid nad ainult metsikust ja hirmuäratavust, mida hõõgas kogu tema isik. See kohutav parun kandis kitsast nahkkuube, mille sõjariistad mitmest kohast purustanud ja määrinud. Sõjariistaks oli tal praegu ainult vööle pistetud pistoda, mis näis paremal küljel rippuvat roostetanud võtmekimpu tasakaalustavat.

Mustad orjad, kes Front-de-Boeufi saatsid, olid oma toredad riided seljast võtnud ja jämedast linasest riidest

  1. Suurim hollandi maalikunstnik (1606—1669). Tõlk.

220