kui et ma põgenemisplaani kasutaksin, mille valmistanud orja armastus oma isanda vastu.“
„Teid nimetatakse targuks meesteks, härrad,“ ütles naljahammas, „ja mina olen ainult hullumeelne narr, kuid ometi, onu Cedric ja onupoeg Athelstane, lahendab narr teie vahelise tüli ja päästab teid edaspidistest viisakustest. Mina olen kui John-a-Ducki hobukronu, kes kedagi peale oma isanda endale selga ei lase istuda. Mina tulin oma isandat päästma ja kui tema nõus ei ole — otsas! — ma võin ainult koju tagasi minna. Armuteenistus ei või ometi mängupallina peost pihku käia. Mina ei taha kellegi heaks peale oma sündinud isanda võllas kõlkuda.“
„Mine siis, suursugune Cedric,“ ütles Athelstane, „ära jäta seda võimalust tarvitamata. Sinu ligiolek väljas suudab ehk sõpru julgustada meie päästmiseks, sinu siiajääk võib aga meid kõiki hävitada.“
„Ja kas on mingisugust lootust välise abi peale?“ küsis Cedric narrile otsa vaadates.
„Lootust muidugi,“ vastas Wamba. „Lubage endale öelda, et kui teie minu kuue selga tõmbate, siis olete kindral valmis. Viissada meest on seal väljas ja mina olin üks peajuhtidest. Narrimüts oli mul kiivriks ja malakas juhatuskepiks. Hea küll, eks me näe, kas nad hästi tegid narri mõistlikuga vahetades. Tõepoolest, ma arvan, nad kaotavad seda vapruses, mis nad tarkuses võidavad. Ela siis hästi, isand, ja ole armuline Gurthile ning tema koerale Fangsile ning lase minu kukehari Rotherwoodi saalis rippuda mälestuseks, et ma oma elu jätnud oma isanda eest, nagu truu — narr.“
Viimased sõnad rääkis ta kahemõttelisel toonil — pool naljatades, pool tõsiselt. Pisarad seisid Cedricul silmis.
„Sinu mälestus hoitakse alal,“ ütles ta, „kuni maapinnal austatakse truudust ja armastust. Kuid abinõude leidmises, et päästa Rowenat, sind, Athelstane, ja ka sind, mu vaene Wamba, ei pea sa minust mitte parem olema.“
263
