Mine sisu juurde

Lehekülg:Juudit Tammsaare 1921.djvu/8

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
9
JUUDIT

tuses. Nagu hundid otsivad näljased saaki põlevail silmil. Emad tuiguvad janus lastega lävelt lävele, aga neid saadetakse tühjalt ära. Ükski ei halasta teise peale, igaüks muretseb ainult iseenda eest — võõra valu on puu küljes. Nõdrad ja väetid ei liiguta enam kellegi meelt.

JUUDIT. Õndsad on tänapäev need, kel pole isa ega ema ja kelle lapsekoda Jehoova pole avanud.

SUSANNA. Jah, emand, õndsad on sigimatud.


(Vaikus.)

JUUDIT. On meil veel astjas vett?

SUSANNA. Vett jätkub nii mõnekski päevaks. Ehk annab Jehoova seni vihma. Õlist ja leivast saab ka tulevaks nädalaks.

JUUDIT. Hoia seda kõike, kuni ma saan käskinud.

SUSANNA. Mõtleb ehk emand näljaste ja januste peale? Täna hakkas mul nende ees õudne. Kõik tänavad, tänavate nurgad, kogu turg oli neid täis. Igal pool koltunud palged, igal pool kilavad silmad, igal pool laste nutt ja emade pisarad. Mineval nädalal oli neid alles vähe, tunaeile vähem kui eile, eile vähem kui täna. Aga mis saab homme ja ülehomme, mis toob tulevane nädal? Tilk vett pikendaks nii mõnegi lapsukese elupäevi.

JUUDIT. Tilk vett pikendaks nii mõnegi surija piina, sest keda suudaksime päästa, kui Jehoova ei anna vihma, kui ta ei kuule meid. Kui ühele annaksime, miks peaksime siis teisele keelama, või kui üks tilga saab, kas ei tea sellest siis varsti terve linn. Aga mis saaks meie veest linnale? Sellepärast, hoia, mis meil on, seda läheb Jehooval tarvis. Mine kutsu rabi ja vanemad siia, palu nad minu kotta, sest mina tahan neile imelikku asja ilmutada.

SUSANNA. Teen, nagu sa käskinud, emand. (Välisuksest ära.)

(Enne kui Juudit jõuab eestoast lahkuda, astub sisse lapsega naine.)